Siin siis heal ajal on vesi nii kõrge, arvas,  et jah, ikka mingisugune üle meetri kindlasti. Miks jäi soodla veehoidla sel suvel kuivaks  ja mida tähendab see Tallinnast joogiveele? Ma ei tohigi teile praegu näidata läbi kaamera,  kus asuvad tuumajäätmed, küll aga ma tean  ja ise näen, et siin selle klaasi taga nad on. Tuumajäätmeid tuleb hoida inimestest ja loodusest eraldi 100000. Aastat. Lopsaka taimestiku varjus askeldavad kõrk  ja roolinnud. Sel suvel ilmusid avalikkusesse teated, et 270 hektari suurune,  keskmiselt umbes kolme meetri sügavune soodla veehoidla on  praktiliselt ära kuivanud. See ehmatas kauni veekoguga harjunud kohalikke  ja matkalisi. Kas selline trööstitu vaatepilt on märk millestki hullemast? No nii, Jaanus, me oleme nüüd veehoidla põhja peal,  tegelikult. Nii on jah, asuma järve järve põhjas, et siin  siis heal ajal on vesi noh ikka täitsa nii kõrge  või arvaks, et jah, ikka mingisugune üle meetri kindlasti  heal ajal ja see on nagu on küll veehoidla,  aga siin on siis tegelikult ju kalad sees kogu see vee  ökosüsteem olema. Täitsa looduslik ja, ja loomulik, et kes siia jõudnud on,  see siin elab ja ja noh, proovib siis ellu jääda,  et eks kalad on nüüd kuskile siin ära ujunud,  aga aga küllap siis kõrgeveetasemega nad siin tegutsevad,  et siin on ju ka roostik, kus neil meeldib,  meeldib olla. Ja ma saan aru, et sel suvel siis see vesi kõik kadus  Tallinna inimeste joogiveeks. Nii on jah, just et kes Tallinnas siis elab,  et nemad on siit oma klaasikese või, või  mis iganes vannitäie vett kätte saanud ja ja,  ja sellepärast seda siin ei olegi. Me teame, et Ülemiste järv on tallinlaste joogiveeallikas  aga selle veevarude hoidmiseks on Pirita,  Jägala ja Soodla jõgedele rajatud ka ulatuslikud kanalite  pumplate ja veehoidlate süsteemid, millega vett vajadusel  järve juurde juhtida saab. Sademete vaesel ajal lähevadki käiku veehoidlate suured varud. 2018. aasta kuivaga võeti appi paunküla ja sel suvel  otsustati juhtida vett soodla veehoidlast. Kas vee tarbimine on suurenenud viimastel aastatel  või on veevarud pigem vähenenud? Ütleks nii, et vee tarbimise suurenemine linnas on marginaalne,  et selles mõttes seda, seda suurt vahet ei ole. Pigem on just see, et tänasel aastal tuli välja,  et et sõltub loodusest palju, et see suvi,  eriti ka see sügis oli sademete vaene just sel põhjusel oli,  oli vaja seda veevaru, mis asub veehoidlates rohkem kasutada. Kas te täheldate, et selline asi võib tiheneda? Sõltub nüüd sellest, et kuidas taastub näiteks ära  järgmiseks aastaks veehoidlate tase. Kui palju nüüd reaalselt sademeid ka lund talvel juurde  tuleb ja, ja sellest sõltub, kui palju näiteks järgmisel  aastal veetase veehoidlates langeb? Võib juhtuda, et kui tuleb väga sademeterohke aasta,  et siis me ei peagi veehoidlate veevarusid väga kasutama. Mida see näitab, et sel aastal oli veetaseme langus? Nii suur, no näitab ta mitut asja, no ühelt poolt tarbimine  vähemalt Tallinna väitel ei ole suurenenud,  et ei olnud nagu nüüd ekstra suure veetarbimisega aasta  üksnes pikas perspektiivis või ütleme, keskpikas  perspektiivis ma siiski ütleks, et Tallinna vee tarbimine suureneb,  sest noh, liitub järjest uusi asumeid kes  siis hakkavad vett saama sellest samast süsteemist,  et tegelikult vajadus vee järele võib prognoosida,  et kasvab. Ja teiselt poolt on meil ikkagi tegu  ka kliimamuutuste ilminguga. Viimasel kümnendil torkab juba küll silma,  et sellised kevadised suurvee piigid on jäänud madalamaks,  kui olid enne seda, et midagi on nagu süsteemis muutunud  meie veeringes ka siis Eesti kontekstis. Nüüd sellised kliimaprognoosid, mida kolleegid teinud on  teistest ülikoolidest noh, pigem ennustavad,  et Eestis sademete hulk võiks kasvada, ütleme sajandi lõpuks  kuni isegi võib-olla 20 protsenti, nii et noh,  selle järgi nagu tunduks, et noh, vee muret meil ei ole. Aga probleem on selles, et see vesi, sii tuleb alla valel ajal,  et siis, kui meil seda vaja ei ole või ka ökosüsteemil  ja siis kui vaja on, siis seda jälle ei tule. Et see ebastabiilsus on see, mida kliimamuutus kaasa toob. Soodla-sugused veehoidlad on samas ikkagi  ka ökosüsteemid ja veetaset pidevalt muutes võib ohtu  sattuda nende elustik mis omakorda võib mõjutada vee kvaliteet. Tallinna Ülikooli järveuurijad käivad paadiga erinevatel  veekogudel sealhulgas ka Tallinna veehaarde süsteemis,  et koguda infot veemahtude ja nende muutumise kohta. Kui arvutiekraani ka vaadata? Siis on näha, et siin selle kaardi pildi peal paadi kroon liigub. Ja taha tekib siis jutttappidega sügavusandmed jooksevad  meil otse ka siia, samuti veetemperatuur,  paadi kiirus. Ja ette on meil tehtud järvede pealised plaanid. Risti profiilidega, mida me siis üldiselt katame,  et teeme mõõtmise nende profiilide pealt? Mis välitöid te siin Lohja järve? Teete Lohja järve me viime läbi sügavust,  mõõdistamist ehk siis patomeetrilist mõõdistamist. Ja selle eesmärk on luua detailsed sügavuskaardid kasutades  tänapäevaseid vahendeid ja nende andmete põhjal  siis loome arvutis programmidega niisugune tõlgendatud kaardid,  kus me saame sügavusandmed igale punktile. Ja selle põhjal saame siis kaardikihid, mille põhjal saame  samuti arvutada morfomeetrilised parameetrid. Ehk siis näitajad, mis iseloomustavad seda järve näiteks  kaldajoone pikkus, kaldajoone, liigestatus,  keskmine veesügavus, maksimaalne veesügavus,  veemahud. No vanad andmed näitavad, et siin peaks maksimaalne sügavus  pea oleme 3,7. Aga täna me veel, kus on pool järve umbes kaardistatud,  seda me veel leidnud ei ole. Et siin nüüd võib ka olla see erinevate metoodikate küsimus,  kas siis. Sügavusmõõtmise vahend vajus ütleme 100 aastat tagasi. Sätte sisse. Ja meie mõõdame täpselt sette pinnalt, et kas on nüüd selles küsimus. Seda me veel ei oska öelda, sest et võib-olla tuleb veel  välja see sügavam koht ei ole kõik veel kaardistanud. Aga miks meil ikkagi on vaja teada, kui sügavad need järved  on või, või kui palju seda vett seal sees on? Mageveevaru igal juhul on väga. Oluline teave, teiseks on oluline teave ka  selle vee siis seisund, et kas ta on heas seisus,  on selles mõttes meil magedat vett võib olla,  aga kas ta on noh, saastunud või mitte, eks see on oluline teave,  seal on üks aspekt juba see, et, et äkki toimuvadki mingid muutused,  siis me saame seda registreerida ja, ja noh,  ja siis tuleb jälle seesama küsimus, et,  et me selle järve kuju kaudu saame anda hinnanguid. Järve elustiku kohta tema keemilise ja füüsikalise seisundi  kohta või koostise kohta. Miks meil veekogusid vaja on ja miks meil on vaja Ülemiste  järve ja soodlat ongi see, et et nendes on ökosüsteem,  mis puhastab tegelikult vett. Et väga oluline ökosüsteemi teenus meie jaoks. Kui me nüüd mõtleme, et mida me peame tegema selleks,  et nüüd Tallinnas siis lasta kraanis klaasi täis vett seda  juua ja oh, täitsa hea, see on kustutatud maitsehüva. Et seal vahel on suur veebastus, jaam filtreeritakse,  osoneeritakse, ehk me panustame päris palju energiat sinna  ja noh, see energia väljendub meie jaoks veehinnas,  et mida rohkem me vaeva näeme, seda kallim on vee hind. Ja nii lihtsalt on. Nüüd kui see vesi, mis Ülemiste järve jõuaks  ja Ülemiste järves on, oleks puhtam, siis me peaks vähem  energiat kulutama. Lõpuks veehind on odavam, kui ta muutub järjest,  seisund järjest halveneb, vesi muutub järjest. Siis mis iganes heljumirikkamaks on seal kaisugused,  toitaineid, igasugused ühendid, mida me ei tahaks,  et meie joogivees oleks seda rohkem ja rohkem,  meie peame vaeva nägema. Lisaks Tallinnale muutub joogivesi aina tähtsamaks. Kõrval asuval Viimsi poolsaarel, mis kasutab veeressursiks  väga piiratud põhjavett. Eelmise aasta kuumapäevadel suurenes seal joogivee tarbimine  võrreldes tavapärasega lausa 50 protsenti. Kuhu see vesi siis viimast läheb? Miks need rekordid tulevad? No praegu on rekordid tõesti olnud seotud põuaperioodiga,  mis seal salata, eks siin kliima muutub ja need suvised  põuaperioodid on tõepoolest läinud pikemaks. Ja mis me paikvaatlusel näeme, näeme, et mõnel on selline  hästi ilus haljendav murulapp, kui teistel on kõigil pruun  ja kuivanud ja no tõepoolest, et kasutataksegi joogivett  erinevateks asjadeks, milleks võib-olla peaks seda tegema,  noh, ennekõike ongi kastmine. Ehk siis, aga mis selle asendus siis on,  kas siis jätta see muru kõrbeks või mida te soovitate teha? Väga hästi tegelt toimiksid, erinevad säästlikud sademelahendused,  Viimsi vald on ise ka mitmeid pilootalasid loonud siinsamas  Aabnemäe keskuses, kus me oleme ühe kõrval,  näed, olemegi siin on tiik, on ju võimalik oma kinnistule  teha tiik ja vett koguda. Meie kogume siia tiiki näiteks asfalt parklast  ja võtame seda siit ka taimede kastmiseks,  Viimsi vald näiteks kogu oma haljastust ja lillepeenraid  kastab 100 protsenti sademe veega juba mitmendat aastat  ja siis me oleme loonud ka erinevaid näidisalasid,  et näidata, et tegelikult need niisugused säästlikud  lahendused avatud ja haljastatud kraavilõigud Need on  tegelikult ilusad asjad, et ei tasu neid karta. Et neid võib aedadesse teha tiike ja, ja panna kaevurõngaid  võib-olla koguda sademete ja kasutada seda ressurssi kastmiseks. Kas Eestis tulevikus me peame hakkama palju rohkem oma veele  ja veeressursile mõtlema, kui täna? Jah, sest vesi, noh, me ei saa nagu mõelda niimoodi,  et meil siin Eestis on, et järelikult noh  nii ongi ja nii jääb, et vesi on selgelt globaalne ressurss  ja üha rohkem saab ta selleks olema, sest kui kuskil jääb  puudu miljonitel ja miljonitel või sadadel miljonitel inimestel,  siis noh, kes saab neile nagu ette heita,  et nad lähevad otsima siis seda kohta, kus seda vett on. Et me peame seda väärtustama, peame seda hoidma  ja peame ka olema väga tähelepanelikud, et milleks me seda kasutame. Läheb sõiduks. Tuumajäätmete ladustuskohta, minu jaoks on see elu esimene  kord ja algab sõit maa alla. Forsmarki tuumajäätmete ladustuspaik on maa alla rajatud  tunnelite süsteem. Kuigi me oma teekonda siia jõudmiseks turvakaalutlustel  salvestada ei saanud annab graafiline pilt hoidlast hea ülevaate. Tuumajäätmeid viiakse maapõue spetsiaalselt valmistatud  ning väga aeglaselt liikuva veosõidukiga. Tuumajäätmete pika maatransport käib aga Meritsi. Rootslased on leidnud, et kõige ohutum viis tuumajäätmete  transpordiks on kasutada laeva. Ja siin kaardil on siis selgelt näha, kus asuvad nende  tuumajaamad ja laevatee ühendab, et tuua ära sealt  tuumajäätmed ühte kindlasse ladustuskohta. Siin nende akende taga ongi ladustatud tuumajäätmed. Selline betoonkilp on neil ümber. Tuumaelektrijaamad ja ka tuumajäätmete hoiustamiskohad on  strateegiliselt väga olulised paigad, mistõttu ma ei tohigi  teile praegu näidata läbi kaamera, kus asuvad tuumajäätmed. Küll aga ma tean ja ise näen, et siin selle klaasi taga nad on. Forsemarki tuumajäätmete ladustuspaik on praegu 60 protsendi  ulatuses täis kasutatud tuumakütuse ajutine hoidla Oscar  hamnis on 36 aastaga ligi 73 protsenti täidetud. Seega on Rootsil vaja tuumajäätmetele ja kasutatud  tuumakütusele hädasti rohkem ruumi ning lõppladustuskohta. Põhjus, miks tuumajäätmeid niimoodi maa all hoitakse,  on loomulikult selles, et looduskeskkond  ja inimesed ei saaks kiiritada ja 100000 aastat on  siis välja arvutatud see aeg, mille see kasutatud tuumakütus  üldse siis tuumajäätmed võiksid olla. Täpselt nii palju kiirgavad, kui see uraan algselt maa alt  välja võeti. See tühermaa, kus ma praegu kõnnin, sellest saab õige pea  ilmselt ehitusplats sellepärast et siia maa alla on plaanis  Rootsi rajada. Tuumakütusejäätmete lõppladustuskoht. See tähendab, et iga riik, kes toodab tuumaenergiat,  peab põhjalikult ja täpselt läbi mõtlema plaani,  kuidas ladustada tuumajäätmeid ohutult ja  nii 100-ks 1000-ks aastaks. Kuigi praegu Rootsi oma riiki uusi tuumaelektrijaamu ei raja  on nende tugisammas süsiniku heitmevaba elektritootmise  juures just tuumaenergia, hüdroenergia ja tuuleenergia. Milline saab olema meie valik tulevikus elektrienergiat toota,  jääb Eesti inimeste otsustada. Hiliskevad toob jõge ümbritsevatele niitudele  ja roostikesse elu. Lisaks jõekohinale pakatavad põõsasalud ja üha kõrgemaks  sirguvad pillirooväljad häältest. Sõna saavad nii kadakatäksid rood, sitsitajad kui  ka sooroolinud. Aga laulu võtavad? Kuus üles ka kõrkja roolinud meie kõige arvukamad roolinud. Kõrgkeroolinnud ei ole just arad linnud,  kuid hoiavad sellegipoolest inimestest veidi eemale  ja väga elavad. Rahvasuus muuhulgas kõõrikalinnuks ja pilliroolinnuks  kutsutud kõrkeroo lind askeldab osavalt enamasti lopsaka. Ka taimestiku varjus? Jõe või järve kallastel, aga ka niiskematel põõsastega  niitudel liikudes on väga tõenäoline, et seal toimetab maist  augustini mõni roolind. Lisaks võib ta end sisse seada võsastunud kraavikallastele. Ta on küllaltki varjatud eluviisiga, kuid pesitsushooaja  alguses näitab ennast tihti väljaulatuvatel,  okstel ja taimevartel. Kord kuulutab ta oma valdusi kaldarohus,  siis jälle mõnelt pkaugemalt, pajupõõsalt  või noorelt. Sanglepad. Eriti intensiivselt kostub laulu koidikul. Kõrk ja roolinu laul on esmamulje järgi kare raginav kuid  kui pikemalt kuulata, hakkavad kõrvu ni käksatused,  piiksatused kui ka teiste lindude häälitsuste jäljendused  millest igaüht suure kiiruga ja mitmel korral korda. Vahetevahel võib kõrk ja roolind õrna ja vilerohke lauluga  nii hoogu minna, et kulub tükk aega, enne,  kui ta oma tavalise ragistamisega jälle pihta hakkab. Kui sõna peaks sekka ütlema mõni ümbruskonna kõrke roolind  ja veel lisaks ka sooroolind muutub roolinuisandate laul  eriti ärgseks. Justkui keeraks linnud 11 üles. Sarnast käitumist olen täheldanud ka metsventide puhul. Kui laulma satub juba enam kui paar lähipiirkonna metsavahti,  näevad metsvendid laulmisega enam vaeva. Lauluhoos lind tõuseb tihti rootutilt või pajupõõsalt  kaarlennul õhku eristudes sellega teistest roolindudest  ning torgates seetõttu juba ka kaugelt silma. Laulu eesmärgiks on tähistada territooriumit  ja leida endale kaasa. Kui paljud roolinnuliigid ehitavad pesa pilliroo  või teiste taimekaarte vahele siis kõrkeroolin pesitseb  enamasti maapinnal või kõrgemal tarnel. Palja silmaga meie roolinde keeruline teineteisest eristada. Määramisel on abiks elupaik ja terav kuulmine. Ehkki tihase suurune kõrke roolind jätab pruunika üldmulje,  on ta sulerüü teiste roolindudega võrreldes märksa kontrasse. Eriti selgelt torkab silma selle hallikaspruuni tiibulise  tugev kulmutriip mida rõhutab nii üleval kui allpool tumeda määris.
