Mina olen Piret Pupart, Ma olen moekunstnik  ja õppejõud ja täna ma kutsun teid endaga kaasa Väina meres  Muhu saare kõrval asuvale kõinastu laiule. Tavaliselt, kui ma kõinastule lähen, siis ma lähengi läbi mere. Kõik see, mida te täna siin näete, on väga harukordne juhus  üks kord 10 aasta jooksul ehk on kõinastu  nii kuival, et me saame kõndida üle mere põhja. Ja. A. Kõinastu on vaatamata oma väiksusele, mis on umbes kaks  ja pool ruutkilomeetrit. Hämmastavalt mitmekesine siin on üheksa erinevat maastikutüüpi,  nii et me võimegi näha natukene justkui pankrannikut  ja siis sellist kiviklibust randa, sealt edasi minna  kadastike vahele ja nautida heinamaad ja lõpuks tegelikult  lõpetada salu metsas. Seal salu metsas ongi minu üks kõige lemmikum paik,  selline Arbutammik ja see on väga huvitav,  kuidas sinna jõudes see loodus justkui muutub sõrmenipsust,  et kadakad ja männid saavad otsa ja häkki. Äkki hakkab lehtmets, kus tammed ja, ja kased kasvavad  kõrvuti sinna tammikusse sisenedes mööda teed sisenedes on  selline päris eriline olukord, kus sind võtavad vastu kaks  suurt tamme, üks ühel ja teine teisel pool teed  ja ja mul endale tundub alati, et nad justkui peavad arvet või,  või loendavad, kes sinna metsa sisse lähevad  ja peavad omamoodi ka. Silma peal sellel kohal. Nii et tavaliselt ma ise ka jätan sinna kingituseks midagi  väikest ja, ja, või siis tänusõnad, et alati ju ei pruugi  midagi kaasas olla. Kuidas juhtub? Kuigi me täna ei saa siin minna läbi vee,  siis minu jaoks need läbi vee läbi mere jalgsi kulgemised on  väga erilised sest loodus on meist alati tugevam ja,  ja meri on just see keskkond, kes oskab eriti hästi iseloomu näidata. Ja. Kuidas end juba läbi laseb, siis see looduse poolehoiu tunne  on väga puudutav. Ja, ja see teeb väga alandlikuks ja, ja väga härdaks. Ja eriti kui sa oled tulemas või minemas kuhugi esimest  korda sa ei, sa ei tunne seda merepõhja ja,  ja kõik on uus, et. Ja neid mere minemisi, neid on mu elus tegelikult hästi palju. Kõinastu on minu viimane suur armastus selles osas. Aga Mul ei ole kindlasti võõras ka jalgsi Vilsandile minek,  Abrukalt pahasele minek. Harilaiul kiipsaare majaani, ujumine või,  või siis talviti Muhu ja Saaremaa vahel uisutada  või üle jää. Jalutada Abrukale, et need on kõik äärmiselt olulised hetked,  mis toovad kohale. Sest nagu ma ütlesin, loodus on meist suurem.
