Olen marja Errnberg ja loen talvike Mändla luuletuse. Lihtne on linnulaulu ära eksida. Jalad viivad küll edasi aga meil jääb metsa ringiratast
ümber mändide keerlema. Jalad on juba alevis maja juures, kus vanasti müüdi
villaseid sokke ja raamatuid. Meel liugleb lindudega nii kõrgel, et silm ei selletagi Jalad on rongis kandade taga kellegi koera rahutu saba. Meel korjab õhust suu ammuli kiile ja kärbseid. Jalad on kindlalt asfaldil. Meel ei mõtlegi minuga linna naasta.
Seab oma suuna veel enam metsa poole. Jalad on kuuma asfaldi sisse kinni jäänud. Meel laulab lindudega.
Kuulen teda isegi linnamüras. Jalad on kivitrepil plastmassi segust susside sees. Meel liigub erksalt linnale lähemale.
Linna piirini jõudes liitub Parv Levate piiritajatega.
