MINA OLEN Ringo Rammul ja loen Vootele Ruusmaa luuletuse. Mõlkis ämbri põhja kukuvad kuivetunud vihma ussidena,
keerdus, peatanaelad. Puhastan tuhast ahjusid. Metall see kolksatuse saatel saab aeg ükskord süsimustaks.
Jäädavalt. Vahetame kohti.
Tuleme ja lähme. Tuul undab korstnas nagu kurjast vaimust vaevatud.
