Olen Steffi Pähn ja loen Triin paja luuletuse. On see õrnus kui peremees asetab vana kasuka hobuse nõtkele seljale. Kui naine hoiab ühes käes suitsu teisega,
filmib värelevat luike ja sammub pojaga linnule lähemale lähemale.
Poeg lehvitab linnule, kelle rinnus kuhjuvad ronk tumedad kivid,
kelle kael käib ringi. Kui ema ja poeg magavad tajub luik, et Kuu on päike.
Ilma päikesevaluta. Võõramaa mägedes kumab metshobuse seljal kuu ere teadmatus
adravedamisest soola ja süsivedamisest.
Ratsavägedest hobuseturust. Kirikutorni vaskplekist katus särab et palve on kaugel vaid see,
et minugi koljust saab pilv ja õrnus on tagasipöördumine.
Kohates valguse koridoris mets, hobust ja luike.
