Vale Steffi Pähn.
Ja loen talvika Mändla luuletuse.
Mu südame põhjatust, paisjärves elab kaheksa kokre 43
ravigani üks vesikirp.
Ja sina kükitad, kalda kõrk käis punud pilliroost parte.
Ootad parajat hetke, millal sisse hüpata.
Mu vesi on kuum.
Põhi mudane. Ja mudas on kinni vanade aegade vaevad.
