Olen marja Errnberg ja loen Triin paja luuletuse.
Taas lumena. Ma ei puudutanud luike, kelle lumi valgustab randa,
kuhu hülgedki tulevad surema. Vaatan varest, kes nokib puult jäätunud viljaliha
ja vaatab tõsiselt silma. Teab temagi, et marjakorjaja, võib-olla kiskja. Puitunud luik tõugatakse lainesse. Luik voolab tagasi veeks.
Surm võtab, aga ei anna. Kuulan oleviku laine vahulist murdumist. Vaatan, kuidas luigevesi tõuseb.
Kuidas ta langeb taas lumena.
