Olen marja Errnberg ja loen talvike Mändla luuletuse. Munakivid pragunevad mu sammude all.
Juba mitu päeva, olen kuulnud nende praksumist. Neist kooruvad kivilinnud. Nokad õieli, ootavad nad, et ema kivilinn neile kruusa kurku sülgaks. Nende tiivad on sügaval maa all.
Laperdavad bastionikäikudes. Igal neljandal hommikul just enne tipptunni saginat võib
neid kuulda. Muul ajal plagin maa peale ei kostu. Igal neljandal päeval üks kivilinn lendab pesast. Algul tiirutab trollitraatide kohal siis julgeb juba ise
linna avastada. Kerkib kõrgele kõrgele, kuni taevast ei ole enam näha.
Ja unustab oma kunagise kodumunakividest pesa.
