Vikerraadio kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas
ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos. Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere, me oleme siin rännusaadete sarjas viimastel kuudel
kõnelenud Islandi saarest ja eelmine saade oli selle poolest eriline,
et me olime siin stuudios käsi ja minu vestluskaaslaseks oli
vulkaaniuurija Heidi Soosalu.
Heidi Soosalu töötab praegu Eesti geoloogiateenistuses
seisma loogina ja Tallinna tehnikaülikoolis õppejõuna.
Aga ta on mitmeid aastaid elanud Islandil
ja uurinud sealseid vulkaane ja eelmises saates siis me
nendest Islandi vulkaan idest ja vulkaanipurse test ka kõnelesime. Aga nüüd see tänane saade saab olema tegelikult eelmise saatejärg.
Sest ka nüüd on siin stuudios Heidi Soosalu
ja me ajame juttu vulkaanide teemadel.
Ainult et see vestluse haare on palju laiem.
Ja me hakkame nüüd vahetama oma muljeid erinevatest vulkaanidest,
et erinevates maailmajagudes, kus me kumbki oleme käinud
ja juttu tuleb ka üldse muudest väga põnevatest globaalsetest,
hulkaanilistest nähtustest. Tere, Heidi Soosalu, tere.
Me kuulsime siin praegu ühte väga särtsakat muusikat,
flööti, parmupill ja see oli niivõrd temperamentne,
arvatavasti kuulajagi sai aru, et võib-olla on kuskilt
Vahemere äärest.
Ja see on õieti üks niisugune Sitsiilia rahvamuusik,
kes mängib kohaliku flöödi peal ja tema plaadi ma ostsin
sealtsamast Sitsiiliast Catania linnast tänava pealt võis
olla vabalt ka piraat, aga igal juhul see jättis mulle hea
mulje see muusika ja samas sealsamas Catania linnast eemalt
vaadates kõrgub see Etna vulkaan, on täitsa näha kohe,
et nad ei ole üldse üksteisest kaugel. Ja pojaga käisime ka seal Etna otsas, nii kaugele kui siis
ohutus seda nagu lubas.
Ja ta kergelt suitses sel ajal.
Aga muidu Etna on vist kogu Euroopa, vaata et kõige
aktiivsem suur vulkaan üldse. Aktiivsustsüklit ja mustrit, aga küllap ta nagu kogu aeg on
aktiivne ja viimastel aastatel on tal olnud sellised väga
dramaatilised kutsutakse nagu Barroc Süsmisteks,
mis on selline järsku mingi kraatev avaneb
ja väga hoogsalt, see on nagu ilutulestik,
tuleb sealt materjal välja ja võib-olla lühiajaline,
kestab paar päeva või ainult ühe õhtu.
Aga no viimasel ajal on olnud selline tegutsemine. Etnal on väga-väga mitmesugune vulkanism. Ma piilusin isegi internetti, et kuidas hetkeseis on
ja praegu ongi just see, et ta praegu ka 2022 aeg-ajalt.
Ta on siis teinud seda ilutulestiku ja ja samas mõelda,
et kuidas jälle seal siis olud on, et ilmselt kohalike
kogemust mööda Etna pursked näiteks sedasama Catania linna
siis ikkagi ei ohusta.
Et näiteks kui laavavool laps ta läheb nagu teise suunda. No eks seal või võivad ka nõlvalt vaba avaneda mingid,
et neid vist kutsutakse parasiit kraatrit.
Et kust iganes niisama kuskil küla juures hakkab laava
voolama ja siis peab sellega lihtsalt nagu elama.
Ja eks seesamune Catania linn mõnikord juhtub ka,
et näiteks lennuliiklus on häiritud, tuleb tuhka ka,
aga see käib elu juurde Sitsiilias, Etna on seal
ja ilma, et nad ei saa Sitsiilijate üldse ette kujutada. Aga ta on ta muidugi väga võimas.
Vesuv näiteks ei mõjunud mulle üldse nii sellepärast et ta
on lihtsalt suhteliselt niisugune rahulik
ja ühtlane, aga Etna niisugune elu täis väga võimas
ja sealsamas kandis.
Sitsiilia rannikul on siis üks niisugune vulkaan,
mille nimi on strumboli.
Hinna ma tahtsin minna, aga mul ma lihtsalt ei suutnud organiseerida,
selleks oleks vaja olnud mingi paadiga sinna kohale sõita,
ta seal siis tagasitulek korraldada ja mul jäi see nägemata. Aga see Stromboli on võib-olla vaata et kogu Euroopa
mandriosa kõige efektsem vulkaan. Eks ta on kuulus vulkaan juba antiigiajast,
Strombolit kutsutakse Vahemere merenaljakaks.
Talle on noh, selline aktiivsus ongi saanud sildi külge
strumboli tüübi aktiivsus, et sisuliselt kogu aeg natuke
hõõgub kogu aeg natuke purskab.
Et kui nüüd minna Stromboli juurde, siis on oodata,
et iga õhtu on seal nagu midagi ilusate hõõguvad laavat näha.
Etendus ja etendus on iga õhtu või iga päev olemas. Minul oli ikka niisugune mõte muidugi, et ma,
kui ma sinna juba saan, et ma siis ikka lähen sinna lähemale
ka reaalsuses on jällegi niimoodi, et sedasorti vulkaanid
muutuvad siis efektseks, kui hämarus saabub maale,
siis hakkab see värv nagu välja tulema, päeval ta nagu ei
hakkagi nii väga. Ja no ma olen ise olnud nädal aega Strombule juures,
saime kokku vulkaan seismo loogitega, et meil on hea
ettekääne vulkaani peab kokku saama sellise eriala inimesed
kadest ja meie meie väga teadlikud.
No tegelikult tromboli tavaliselt ongi see etendus tuleb,
aga keegi kunagi ei garanteeri, on ikkagi tegu vulkaani ka,
et midagi võib järsku juhtuda ja siis see ka,
et ühel vulkaaniline piisab sellest, et üks rusikasuurune
kivi parajasti lendab kõva kiirusega jõust parajasti minu pähe. Ja selles selles ongi kõik, et tuleb väga ettevaatlikult suhtuda.
Meie läksime ka ekskursioonile giidiga.
Läksime pärastlõunal pealambid, kiivrid kõik kaasas
ja siis viibisime seal seniks, kui läks pimedaks
ja see on nagu selline jälle selline ohtlik
ja põnev ja tahaks veel ühe vaatame veel ühe väikese plahvatuse,
teeme veel ühe pildi ja samas tead, keegi ei garanteeri,
et järsku midagi ei juhtu. Ja mida kauem ma seal viibin, seda tõenäosem on,
et midagi võiks juhtuda.
Aga ta on selline väga, väga kihvt kogemus,
aga noh, ma ei tea.
Tundub hulljulge ka. Ja ta lihtsalt see, et tal no ütleme, eestlasele ta on üks,
ütleme ikkagi Euroopas asuv mööda maismaad saad ütleme,
sinna Sitsiilia rannikule ligi suhteliselt lähedal,
et noh, selliste garanteeritud niux, ilutulestiku ütleme,
eestlasele ses tromb oli, pakub ma uurisin ka eile õhtul
jällegi internetist järgi, et kuidas olukord on väga võimas,
praegu ta purskab päris hoolega ja see laava voolab välja merre.
Ja siis, kui ta merega kokku saab, siis muidugi kükse
pahiseb seal ja aur lendab ja et ta on praegu just
aktiivsuse faasisel. Ja no minu Itaalia kolleegid rääkisid seal,
et selle Strombolillongi see igapäevane etendus
või see majaka roll ja siis on tal aeg-ajalt sellised võimsa
aktiivsuse hood.
Nii nagu nüüd hiljuti on olnud käigus tõesti suur tuhapilv
lendab õhku ja siis kivi veereb merre, võib tekkida ka
väiksed tsunamid selle tõttu, et kui materjali palju tuleb
või maa väriseb millega osatakse tegelikult saarel arvestada,
et see on teada, et kui midagi juhtub, siis peab kohe kuhugi
kõrgele rannast jooksma, aga siis nad ütlesid,
et kõige hullem ongi see, et kui tuleb lambist midagi,
et need kaks varianti, kui seal väga selline vägev aktiivsus on,
mitte keegi ei ole nii hull, et läheb sinna. Ja kui on rahulik, siis on väga põnev vaatama minna,
aga kui seal rahulik kusest järsku midagi tuleb,
mingi plahvatus, et see on selline, millega peab alati arvestama,
kahjuks. Ja ometi on jah, seal ka paar küllakest selle saare peal. Ja seal tõesti elavad ka inimesed, eks Nostromboli saarele,
nii nagu seal Need libari saadeti, mind on,
mida on mitu tükki, mõned on juba nagu vulkaanid vaibunud,
aga mõnedel on teistel ka vulcano ja lippari hästi huvitavat
aktiivset saared.
Et turism ongi see eluallikas ja mina ikka soovitan sinna
kui kellelgi võimalus Unstrumbolile minna,
et mingi amet, selline väga eriline tegelane Vahemere. Kas ja tegelikult nii sellel Strompolil,
Etnal on omad loodusteaduslikud, looduspõhised põhjused et
nad mõlemad asuvad siis kahe laama piiril,
eks ole. Ja no mida Vahemerel toimub, et saavad kokku Euraasia laam
või see Euroopa ots ja siis Aafrika laam
ja siis Aafrika laam tahab nagu trügida Euroopa poole
ja siis tekib selline laama paindumine teise alla kutsun
takse võõra nimega Supruktsioon, kui üks laam paindub teise
alla ja kaasneb maavärinat ja vulkanism. Ja kui jälle vaadata seda meie armastust,
et maakera tervikuna siis seda sort teenähtusi,
need on ju globaalset täiesti, et no bulla kuulajal on ka
meelde jäänud see ilus väljend, et see jällegi väljend
loodusteaduslik termin vaikse ookeani tulerõngas
ja et see põhimõtteliselt on ka midagi sellist. No see Laamate jäärite, mis need laamad nüüd ennast kujutavad,
kutsutakse litosfääriks, lito on nagu kivisfäär,
et maa kõige see ülemine osa maakoor ja natuke vele nagu
sügavamad vahevööd, et nemad omavahel liiguvad tänu maa
sisemise kuumuse, siis selline laamade pusle käib ringi kogu
aeg kiirustega, mõned sentimeetrit aastas,
kuuskil läheb laiali näiteks Atlandi ookeanis Islandi juures,
kuskil põrkab kokku, Cohnen netis kuskil Tšiilis
või Jaapanis ja kuskile laamad nihkuvad üksteisest mööda. Hästi hea Ideon, Californias pikk-pikk, San Andrease murrang,
kus toimub nihkumine ja siis see kõik on nagu omavahel seotud,
et kui me sellest laamade liikumisest aru saame,
siis me teame, kus piirkonnas on meil oodata maavärinaid,
kui suured nad võiksid olla.
Ja siis kus oodata vulkanismi, millisel kujul,
kas ta on võib-olla plahvatuslik või on ta pigem rahulik.
Et see tegelikult kõik on väga loogiline tervik,
et üldjoones kui nüüd öelda asjatundjale. Või Islandil purskab vulkaan, siis tal kohe tekib mingi
vaimusilmas pilt, milline see purse välja näha. Noh, ma olen ausalt öeldes nendel oma maailmareisidel kogu
aeg niimoodi jahtinud neid vulkaane ja ja ütleme,
üks kõige võimsam elu võimsam vulkaanielamus oli Aafrikas müra,
Kongo vulkaan, mis asub siis tegelikult selle Ida-Aafrika
alangu rifti alangu piirkonnas ühes selle nagusharus,
täpsemini öeldes aga nira Kongo elamus oli see,
et me läksime täiesti troopilisest kuumusest.
Kõndisime ligi kolm kilomeetrit üles jõudsime Eesti novembri ilma. Tohutu külm oli ja ööbisime seal ja siis vahtisime sealt üle
kraatri serva, seda tohutut suurt laavajärve sadade meetrite
sügavusel läbimõõduga terve kilomeeter, see oli täiesti
unustamatu elamus.
Aga selles mõttes on huvitav, et ütleme neid Pakkumine vaid laamasid.
Neid vist näeb vähem maismaal kui need, mis on omavahel
niimoodi kokku põrkavad. No ja see on selle protsessi iseärasustest tingitud,
et on nagu merepõhjas on vaikses ookeanis
ja Atlandi ookeanis need lahkuminemise piirkondasid.
No tegelikult see Ida-Aafrika on üks praegusel ajal,
mida saab kuivate jalgadega vaadata selle tõttu,
et siin on nüüd käigus selline protsess.
Aafrika on rebenemas kaheks.
Et kui see edasi jätkub, mõnikord ka peatub,
et mõnikord see kombinatsioon on selline,
et enam ei liigugi piirkond, mis oli nagu käimas
ja võib juhtuda, et protsess peatub ja siis jääb aafrika terveks. Aga aastamiljonite käigus ka väga võimalik,
et meil laiutab mingi meri, ookean lõppu. Üks ja praegugi on juba Ida-Aafrika alangu põhjapoolses osas piirkondi,
mis jäävad allapoole meretaseme kõrgust ja kui sinna vesi
sisse pääseks, olekski. Ja siis hakkab meie meri moodust. Ja aga see mõnes mõttes on kuidagi niimoodi,
et just need lahkuminevate laamade tegevus on minu jaoks
nagu kuidagi müstilise, kuna meie silmad ei näe seda
ja ma mõtlen just näiteks Atlandi keskahelik,
on ta nimi vist või see jah, et seal ju toimuvad mingid
meeletud pursked kusagil ülisügaval ookeani põhjas
ja kui palju inimesed sellest üldse teavad? No ega kõigist väga ei teagi, et üldse, kui me mõtleme,
mitu vulkaanimaakera peal on, see on väga keeruline küsimus.
Esimene küsimus on, mida me täpselt mõtleme selle vulkaani ka,
et kas ta on selline suur mägi nagu Etna
või enda mingi purskav lõhe ja siis, kui nad on seal sügaval
sügaval kilomeetrite sügavuses merepõhjas,
no väga palju jääb meile purskeid seal kahe silma vahele kindlasti. Aga kui ma lihtsalt lasen kujutlusvõimel lennata,
et kui mingisuguse tehnoloogiaga oleks võimalik kuidagi
jäädvustada seda ookeani põhjas olevat purset,
selles on midagi täiesti müstilist. Kas kohe kindlasti, kui mõtleme, et seal on see vaga paks v
sammas otsas, et seal on rõhk ka väga suur,
et kui hakkab mingit laava purskama, et kuidas ta seal
väljub tegelikult merepõhjas võib tekkida sellist laava,
mille nimi on padi laavapadi nagu padi voodis.
Et tahab see laava pursata, vesi ruttu jahutab selle ära,
siis tekibki selline padjakene ja siis lava purskab edasi,
teeb mingi lõhe kuhugi, järgmine patjakene moodustub,
võib olla raske seletada, padi laava pilti näidata,
siis kõik saavad aru. Aga neid veealuseid vulkaanipurskeid mingil kombel on
jäädvustatud kusagil. No kuskil ma hiljuti lugesin mingit artiklit,
kus nagu öeldi, et väga-väga raske on nagu leida neid
purskeid aktiivses faasis, et siis võib-olla leiad kuskilt,
et on ka nagu seal tuleb maasoojuspiirkonnad
või selle geotermiline aktiivsus, see kaasneb ka selle nagu
vesi ringleb ja väga kuum.
Aga see, et oleks nüüd parajasti mingi laavavool käigus,
et see on tõesti see kuulsa nõela otsimine heinakuhila seest,
et väga hea õnnega leiab ja ma arvan, et ka neid näiteid
vist väga palju ei ole. No seda põnevam, aga nende maailma tohutu hulga vulkaanide
hulgas on, on pardid ehkki mille juures me mõlemad oleme eri
aegadel käinud ja ta on siis seal Uus-Meremaal
ja teised on siis, on Matu saarel ja Uus-Meremaal
arvatavasti olete käinud seal brutoroa kandis. Ja ikka paar korda just geotermiliste või nendel
maasoojusväljadel pulbitseb ja on väävlilõhna
ja huvitavad värvid on maapinnas. Absoluutselt, ja see keiser, mis on tegelikult ikkagi ka
palju võimsam kui mitmed teised maailma keisrid,
mis sealt purskab seal nutta Rual.
Aga siis muidugi see Vanuatu vulkaan, see,
mis asub Danna saarel ja mille nimeks on suuri vulkaan.
Et no see on, see on minu jaoks ikka tõeline looduse ime.
Ta on siis pursanud ajaloolaste ütlusi mööda suhteliselt
ühtlased sajandeid järjest ja väga uhked,
et väga uhkelt purskab. Kas see ja suru seal Vanuatu longi nagu Vaikse ookeani strumboli,
et purskabki sarnased nagu see Vahemere Stropoli,
et kogu aeg vaikselt tegutseb, et jälle igapäevane. Ja ja seal on muidugi ma küll mõtlen, et kui seesama essori
oleks kuskil Euroopa Liidu piirides, siis nii ligidale seal
küll ei lubataks, nagu, nagu seal Vanuatu olles,
et sa võid seal minna suhteliselt kraatri serva lähedal
ja näed, kuidas need pommid lendavad sealt õhku.
Need mulkaanilised. Ja ma olen ise olin seal, no oma vulkaan,
seismo, loogid, test sõpradega ja kohalike kolleegidega
ja tõesti, no eks see on ka nendele rahvuspark,
kus on nendel sissetulek, et toodakse inimesi sinna,
mis on väga õiged kohalikult seal nagu raha teenivad sellest
ja lähedki sinna.
Meie oleme oma arust hästi varustatud, vähemalt melonid,
kiivrid peas, aga no ma ei tea, kui kivi nüüd otsustab lennata. Kivi võib olla kiiver, midagi aitab.
Aga seal käisid turistid ringi, tegid selfisid selge,
kraatri poole ja plätudes käisid ja kõigil on nagu ükskõik,
et vaatan, kust tahad, kuidas tahad, aga sealt ka tulid
vahel sellised väga ähvardava roosaka värviga väävliauru
pilved ja need nagu tõesti tasus vältida,
hakkad kohe köhima ja suures koguses on,
nad on väga ohtlikud, surmavalt ohtlikud. Et samas ise ka mõtlesite, tean sellest vulkaanist sedavõrd palju,
et tean, et ei ole väga hea siin nagu rõõmsalt viibida.
Ja tegelikult rääkisid kohalikud kolleegid,
et nemad, et noh, kes peavad seal välitööd tegema,
nad seiravad seda vulkaani, nii maavärinaid,
gaase ja kõike võimalikku, et tehakse väga tubli teadustööd.
Et nad ütlesid, nad mängivad tõenäosustega.
Et kui sa käid, lähed paigaldad oma seadme,
oled tunnikese ja lähed minema. No tunni jooksul suurt midagi ei juhtu, aga kui viibid terve
päeva võid, oled seal terve nädal, siis juba tõenäosus kasvab.
Et see mõte on nagu lippan kiirelt teenduma töö ära,
aga ei jää niisama nagu passima ja ma arvan,
et see on õige viis läheneda. Küll, et see on asjalik ja kui nüüd nende pikkade aegade jooksul,
kui ta on seal pursanud ja turiste on ka käinud,
siis on seal ikka mitmeid juhtumeid, kus neid on seal surma
ka saanud, ikka kahjuks kiviga pähe ja ja,
ja teistpidi jäi, mul sõltus suurelt meelde selle vulkaani hääl.
Et see oli niisugune täiesti nagu Ebamaine heli,
niisugune muude paukudega muude juures niisugune mingisugune madal,
niisugune mühin või nagu mingisugune ohkamine on niisugune. No mul endal tekkis selline tunne, et ta on nagu mingi põrgukoletis,
kes möirgab seal sügavustes sedasama on nagu sa oled nagu
tardunud senisest lummusest ja hirmust mõlemast,
et ei tea, tahaks nagu veel olla, ta kuidagi tõmbab endale ligi,
aga samas sa mõtled, et ei, siin ei ole tark kaua viibida,
tikand targem ära minna, väga köitev ja väga ebamaine. Ja, ja ta on nagu sa tajud kohe seda, et,
et see ületab igasugused muud jõud, et see on niivõrd
pöörane jõud, see vägi, mis seal sees on.
Et seda sa nagu tajud, et see tekitab aukartust.
Ja ma olen seal kõrval käinud, Slamaco raakülas asub sealt
suurist võib-olla linnulennult kuskil kümmekond kilomeetrit
ja kogu see Danna saar on kuulus selle poolest,
et seal on huvitaval kombel erinevaid usundeid erineva saare osades. Ja selles külaslamakaraa külas on siis oldud Jon frummi usku.
Ma ei hakka seda pikalt seletama, see on natuke naljakas
ja väga põnev, tegelikult, aga põhimõtteliselt sotsion from,
kes on siis nagu nende kaitsja ja hoidja.
Makarje külas on sügavalt veendunud, et tema on sealt
ja suuri vulkaanist pärit.
Ja mulle seletati seal külas, et seal on tegelikult kaks
kraatrit kõrvuti ja et sinna lähevad ka surnute hinged
ja ühes elavad heade inimeste hinged ja teised halbade
inimeste hinged. Kas on tõsi, et seal on kaks kraatrit? Et seal oli kaks kraatrit kõrvuti, et võisid nagu käia,
sealt natuke sealt serva pidi nagu lähed,
või sellised väga ei taha sinna sügavustesse piiluda,
et tuleb selline tunne, et mis, kui ma veeren siit alla.
Aga no Ma ei tea, et kas nüüd headel inimestel veab,
kui nad sinna kraatrisse lõpuks satuvad. No nad ei ole võib-olla päris inimesekujulised sel ajal,
aga aga mulle, et see sügava mulje, et seal näiteks
kohalikel küladel on kombeks, et nad viivad sinna suuri
vulkaani jalamile iga küla paneb oma kivi
ja et siis nad usuvad, et kui inimene nende külas sureb,
siis ta leiab oma küla kivi üles ja selle alt ta saab siis
minna sinna.
Suri vulkaani sisse. Noh, eks see teatud mõttes kõlab ilus ja no mis,
mis meil ka siis öeldakse, kui inimene maetakse,
et, et maast sa oled tulnud oma maa sisse,
lähed tagasi, et meie emake maa on, kuigi ta seal nüüd
ja suuri juures möirgab, et võib-olla tuleb sellest
vaatepunktist vaadata, et see on nagu kaunis komme,
siis. Jah, ja no seal on ikkagi ka see, et nad on elanud jällegi
sajandeid selle vulkaani juures ja noh, iseenesest tekivad
siis inimese vulkaani vahel mingisugused niisugused erilised
suhted Kohe kindlasti. Ja, aga nüüd ütleme selle Põhja-Ameerikas olen käinud
Diellostoni rahvuspargist, noh, terve see rahvuspark koosnebki.
Igasugustest põhilised vaatamisväärsused ongi seal just
needsamad mingisugused vulkaanilise vaatamisväärsused keevad jõed,
keisrid ja muu kaasa arvates keiser, vana ustav,
kes purskab 20 meetri kõrgusele, väga korrapärased,
need seal on kohe lugeda täpne ajagraafik,
inimesed lähevad, istuvad pinkide peale,
siin vaatavad kella ja purskabki. Aga sealsamas on siis ka illustuni järv,
mis välja näeb, noh, selline rahumeelne,
ta on kuskil 20 korda 30 kilomeetrit läbimõõdus
ja niisugune üsna jaheda veega.
Aga kui oled lugenud, et mis seal kõik selle all on maa sees,
et siis siis tekitab jälle niisuguse nagu aukartus,
kus see tunde nagu öeldakse, et kogu see Yellowstone'i järv
ja selle ümbrus asub tegelikult ühe määratus suure musse
vulkaani kaldera sees, on see niimoodi. Ja seal Jel Houstoni vulkaani Calderon, kui ma nüüd ei eksi,
kas ta diameeter oli 60 kilomeetrit kohe kindlasti kümneid
kilomeetreid ikka ja ta on nii suur, et seal sees seisab,
ei saa aru, et see on mingi katlaorg aga kaldera on nagu
vulkaani puhul selline vajumis struktuur sisuliselt nagu mõtlema,
et üks vulkaan purskab väga võimsalt ja plahvatuslikult
lendab õhku ja kaugele, väga palju materjali
ja siis ta oma raskuse arvelt siis lihtsalt vajub. Kokku, et kunagi oli seal ikkagi selline vulkaanikoonuse
sisse varises kokku või oli neid mitu, isegi. Tinglikult tegelikult need kaldera struktuurid,
nad võivad ka tekkida nagu mitmel korral näiteks et sama
vulkaani juures on need Rinkijad orgi mitu tükki,
et ma täpselt ei oska kohe Yellowstone'i kohta öelda,
aga eeldan, et seal on ka sellised, et erinevate purske
faaside käigus.
No tõesti noh, kõigepealt on mingisugune mägi
ja seal tema sügavustest või saad nagu põhjustest,
siis lendab materjale ära ja siis vajub koki miljonite
aastate teema ja, ja, ja see tegelikult kui me mõtleme
sellest Yellous toonist, no kõik mõtlevad supervulkaan siis
kohe järgmine n näiteks minule tuleb meelde mingi tabloidiajakiri,
mis hakkab jälle selle supervulkaani superpurskega hirmutama. Kahte Hollywoodi filmi vähemalt.
Mis siis ongi katastrooffilmid, et Yellowstone'i seda hakkab
pihta ja siis lõppude lõpuks pühib kogu Ameerika ühendriigid
maamunalt minema ja ja muule maakerale ka mõjub täiesti hullult,
et ideaalne teema Hollywoodi lõikekatastrooffilmide tegemiseks.
See supervulkaanisõnaks on üldse niisugune sõna,
mida kasutavad nagu vulcanoloogid. Supervulkaane termin kuidagi nagu hiilis üldse nagu
vestlusteemaks ja natuke vastumeelselt, teadlased on sellist
terminit nagu kasutusse võtnud, võib-olla praegu on juba selline,
et noh, nii nagu nähtused tulevad, tahad
või mitte, siis ta on olemas, pead ikka vastama
või arutama küsimust, mis teeb supervulkaan,
aga no eks selle sisuliselt nagu mõeldakse sellist mingit
suurt võimsat vulkaani, mis on võimeline globaalse mõjuga
purskeid tekitama. Põhimõtteliselt, ja muidugi eksmaakera geoloogiline ajalugu
on väga tormikas.
Aga sealt siis järgmine mõttekäik.
No kõigepealt muidugi, kui elad kuskil ja saad teada,
et sealkandis on mingi supervulkaan, siis järgmisena on nagu
uni läinud ja siis ei tea, mis toimub ja kas kolin siit ära
ja nii edasi, et see, see, et neid ei tohiks niimodi pillata,
seda terminit. Et kui me mõtleme sellest ja loost unist näiteks mõnikord räägitakse,
et tal on mingi purske tsükkel, et ta nüüd kaks korda selle
tsükli järgi pursanud ja nüüd on jälle käes,
varsti iga hetk võib tulla tõesti, purse tekitab tuhapilve,
nii et terve Ameerika jääb pimedusse selle alla.
Et päris nii need asjad ei ole, et sisuliselt,
et meil nagu saaks mingi miljonite aastate tsüklitest
rääkida ja siis mida tegelikult toimus, et näiteks kui on
selle no tõepoolest Yellowstone'i son suured pursked toonud,
aga kui on hakatud edasi uurima ühte suurt purset,
näiteks on tulnud välja, et tegelikult ei olnud üks suur
purse tuli noh, kasvõi kolm erinevat faasi. Võrdlemisi suured pursked, mille vahel oli tinglikult mitu
1000 aastat mis on kohe teine asi. Et muistsetel aegadel, aga ainust vist loodusteaduslik
tõsiasi on küll see, et seal all kuskil maakoore sügavuses
on üks väga suur magmakamber. Jaa, aga seal on ka see, et kui mõtleme,
et näiteks saab täitsa geoloogiliselt geofüüsikaliselt määratleda,
et kui suur on on jälle Houstoni vulkaani magmakamber,
aga seal on jälle selline seaduspärasus,
et see magmakamber kunagi ei saa tühjaks joosta,
see on nagu geoloogilist füüsikaliselt võimatu,
et kui me mõtleme, et meil on hiidsuur kogus,
okei, võtame teada, et ta on see hiidsuur kogus seal maa sees,
aga niisama korraga ta välja tulla ei saa. Ja isegi vulkaanid nende supervulkaanide juures ka tuleb
nagu aru saada, et sellised ekstreemnähtused on alati üliharuldased.
Et kui nüüd üks vulkaan on rahutu, kõige tõenäolisem on,
et ta rahuneb jälle maha kui Ta ikkagi hakkab tegutsema,
kõige tõenäolisem on, et purse on pigem väike,
et need suured nagu võimsad pursk, et need on ikkagi
väga-väga haruldased.
Et see on samas nagu ma mõtlen, et ega meil keegi ei garanteeri,
et kui ma lähen välja, mulle võib, ju on väike tõenäosus,
meteoriit võib mulle pähe kukkuda. Aga ma ei usu, et ükski eestlane jätab turule minemata selle tõttu,
et järsku nüüd kukub sinna mul meteoriiti pähe.
Kuigi välistada ei saa, et nende suurte vulkaanid tega on
sama lugu, et elame elu edasi, et üliharutlasel juhul juhtub
ekstreemseid Jah, seda nihukest katastroofi hirmu saab selle põhjal kütta
küll inimeste juures kunstlikult, et kui sa vaatad ühesõnaga
geoloogide tööd, siis on ju väga selgelt selgitatud väga
võimsad vulkaanikraatrite olemasolu.
Natukene saab muidugi seda sensatsioonijanu toita selle tõsiasjaga,
et, et kogu maa kera miljardite aastate ajaloo jooksul on
olnud küll tohutult võimsaid vulkaane kunagi ammu
ja geoloogid on ka selgitanud, et need on tõepoolest
vulkaanikraatrid ja isegi võib-olla nende mõju maakera
kliimale Neil aegadel. Aga see on olnud meeletult pika aja jooksul miljonite
miljonite aastate jooksul. No ja et kui nüüd panna meie inimese eluiga
ja siis geoloogiline ajaskaala sinna juurde,
et sisuliselt enam-vähem me võime üsna muretult selle oma
geoloogiliselt lühikese elu elada Geoloogide ajaarvamine mulle hirmsasti meeldib,
et noh, et enam-vähem niisugune normaalne lühike ajaarvestus
on umbes miljoni aastaga. Jah, inimese jaoks ei tundu, et, et see on mingi igavikuline asi.
Aga nad on tõesti erinevad, mõõtkavad, aga siia saate lõppu.
Ma küsiks niisuguse küsimuse heidilt.
Et kui oleks võimalik minna maakeral kusagile ükskõik kuhu
vaatama mõnda vulkaani, kus ta iganes asub,
et kas on mingi nisugune vulkaan või isegi paar tükki,
kuhu, kuhu tahaks minna, kuhu ei ole veel käinud,
kuigi te olete ka paljudel käinud. No eks need lemmikuid on palju, et tegelikult ma pean tunnistama,
et ma ei ole selle, millest just rääkisime Yellowstone'i
juures ma olen peaaegu seal käinud, et tahaks ikka
Yellowstone'i ka uudistama minna, aga neid siis on sabas
mitu vulkaani ootamas, kelle juurde tahaks ka. Ja et neid ikka ikka maakeral jätkub ja ja see on igal juhul
väga selline köitev teema, need maailma tulemäed.
Suur aitäh, aitäh. Aga siin kõlas need saate lõpetuseks veel üks hoogne lõik
sellest Sitsiilia rahvamuusikast, mis kõlas ka saate alguses.
Ja huvitav on mõelda, et võib-olla see nende hoogia
särtsakust tuleb sellest, et nad elavad Etna vulkaani
lähedal ja see vulkaan on ju üks kõige energilisemaid
ja vägevamaid kogu Euroopa maailmajaos.
Mine sa tea, aga jah, see saade vulkaaniuurija,
Soosaluga saab siinkohal otsa saade siis maailma
vulkaanidest ja põnevatest Volkaanilistest nähtustest. Aga järgmine saade?
Sellega läheme juba tagasi sinna samale Islandi saarele.
Ja ma tahan seal kõnelda mõnedest väga põnevatest
looduspaikadest ida ja lõuna Islandil.
Kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos. Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
