Vikerraadio kuula rändajat rännakud Põhja-Euroopas
ja Lõuna-Ameerikas. Rändumi kuus Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere, me oleme siin oma rännusarjaga kulgemast seal kaugel
Islandi saarel ja eelmises saates sai kõneldud nendest
Islandi trollidest ja haldjad tõesti jõulukassidest
ja muudest üleloomulikest olenditest ja sealt saatest sai ka selgeks,
et islandlased võtavad teinekord vägagi aupaklikult neid
üleloomulikke olendeid ka praegusel ajal.
Aga täna on siis teemaks Islandlaste Turbo majad?
Noh, kui mõelda laiemalt, siis maailmas on ju turbast maju
ehitatud kiviajast peale ja praegusel ajal just ta on saanud
ju üsna moeasjaks need ökomajad, mis on turbas seintega. Aga vist kõigi rahvaste seas maailmas on islandlased kõige
kauem ajaloo jooksul selliseid turbamaju ehitanud
ja pruukinud.
Nii et kusagil alates üheksandast sajandist need juba olid olemas.
Ja veel 20. sajandi keskpaigas seal kuskil enne teist
maailmasõda elasid päris paljud islandlased ikka veel
turbamajades ja huvitav fakt, et viimane islandlane,
kes elas traditsioonilisest turbamajas oli seal veel 1992.
aastal Ki. Aga miks turbamajad seal Islandist siis nii
aegade jooksul alati kasutusel on olnud,
selle on ju lihtne looduslik põhjus. Esiteks on ta väga metsavaene maa olnud alati
ja puidust lihtsalt maju ehitada ei saanud.
Ja teiseks, seda turvast on sellel niiskel maal väga
paljudes kohtades.
Aga tegelikult oli ka teisi põhjusi, miks turbomaju
eelistati ja vot nendest turmamajadest ja sellisest
traditsioonist ja sellest, mismoodi Need majad siis välja
näevad ja kuidas seal sees elati. Sellest siis tänases saates kõnelengi ja ikkagi nende
juttude nagu lähtekohaks on see, mida ma ise seal Islandil
ringi käia, seal on näinud. Sedaviisi üsna aeglaselt ja pidulikult algab üks
vanaskandinaavia muusikapala ja seda mängib trio,
mille nimeks on Kaunan, Kaunan.
See on tuletatud ühest muinasgermaani sõnast.
See sõna oli algupäraselt kauna ja see tähendas siis
ruunikirjas kirjutatud poeemi.
See bändi nimi siis viitab sellele stiilile,
mida nad viljelevad. Nad siis harrastavad just sellist muinasaegset germaani,
skandinaavia muusikat, kat ja nad kasutavad ka vanaaegseid
pille mängides teevad enamasti instrumentaalmuusikat
ja kolm liiget, selles trios on kõik eri rahvustest,
nii et üks on rootslane, üks on austerlane
ja üks sakslane.
Ja kuna need väga hästi mängivad neid vanaaegseid pille,
siis minu meelest on see muusika vägagi haarav,
mida nad teevad. Aga nüüd siis, kui mõelda jälle kogu maakera turbamajade
ehitamise traditsioonile, siis põhiliselt Ta on maailmas
harrastanud seda rohkem või vähem kõik Põhjala rahvad,
nii Euraasias kui Põhja-Ameerikas, kas mingisugustel
ajalooetappidel ja ma ise olen nendel oma maailmareisidel
näinud näiteks turbamaju Gröönimaal siis Norras
ja siis ka muide, Dima põhjaosas.
Aga ajaloolaste meelest on siis Need esimesed Vikingi kogukonnad,
kes üldse siia elama tulid, kunagi üle 1000 aastat tagasi. Nemad alguses turbamajas ei elanud, nad tulid ju Norrast,
nad olid harjunud ehitama selliseid ehkki nii-öelda pikmaju
puidust ja sellised nad siis algul ehitasid ka siin aga juba
mõne sajandiga läksin asustus tihedaks, metsad raiuti nii
palju vähemaks, et lihtsalt ei saanud enam puidust pikmaju
ehitada ja siis kolitigi ümber turbomajadesse,
nii et ajaloolased ütlevad, et kuskil 14. sajandil oli juba
selline seis, et enam-vähem kõik islandlased elasid
turbamajades ja nendes majades elasid nii rikkad kui vaesed,
nii ülikut kui alamrahvas. Üllikutel olid majad, rääkin avaramad aga ikkagi kõigil
enam-vähem sama stiil.
Ja eks need turbamajad ka siis sajandite jooksul muutusid.
Nii et kusagil seal 18. sajandil hakkas siis valitsema
niisugune stiil.
Turbamajade esi- ja tagakülg olid tehtud puidust.
Ja mõte oli siis selles, et eemalt vaadates näeb välja nagu puumaja,
aga tegelikult ei ole, et seinad ja katus on ikkagi turbast. Ja nüüd praegusel ajal enam tõesti turbomajades igapäevaselt
ei elata ja need, mis seal on näha, mida seal ringi sõita,
sest näeb on siis muudetud vabaõhumuuseumid,
eks. Ja mõnikord on neid turbamaju ehitatud ka turistide tarbeks.
Et nad saaksid siis seal sees ööbides nii-öelda tunnetada
vana aja Islandi hõngu.
Ja nüüd mina esimest korda sain turbomajaga niimoodi
põhjalikumalt tutvuda kusagil juba üle paarikümne aasta tagasi. See oli siis 2001.
Tookord me käisime naisega siis seal lõuna Islandil
ja olime päris pikalt seal katla Felli rahvuspargis
matkasime seal ringi ja ühel niisugusel matkal sattusimegi turbamajadel.
Need olid püstitatud mäeküljele, ühtegi inimest seal ei olnud,
tundus, et need hooned on maha jäetud, aga lähemal olid siis
sellised stendid.
Sealt sai lugeda, et see on siiski niisugune vabaõhumuuseum,
kuhu igaüks vabalt võib sisse minna. Ja eks me siis läksime.
Ja õieti oli seal stendil veel ka see kirjas,
et need majad olid kunagi kuulunud nonii,
vaesemat sorti perele.
Ja mis me seal sees siis nägime, selles mõttes huvitav,
et väikses turbamajas oli siiski kaks korrust
ja allkorrusel olid ainult lambalaut ja pisikesed panipaigad.
Ja sealt viis üles väga kitsas ja järsk trepp. Aga teine korrus seal ei olnud muud mitte midagi,
kuiv väga tillukene magamistuba, seal oli siis magamistoas
paar voodit ja muud mitte midagi seal ei olnud.
Ja siis seal seintel olevatelt kirjadelt sai siis seletusi lugeda.
Et miks ei ole ülemise ja alumise korruse vahel üldse ust
põhjus lihtne inimesed ühesõnaga said kogu sooja nende
loomade kehasoojusest, kes seal laudas elasid
ja mitte mingit kütte kolledzin Turbo majas ei olnud,
süüa, tehti aasta ringi kusagil väljas. Aga kuna need seinad olid paksud ja soojapidavad,
siis hoidis loomade soojus seal majade sees ikkagi üsna
napilt seda temperatuuri üle null kraadi.
Nii et võiks öelda, et see oli niisugune iselaadne biokütte. Aga nüüd sellel viimasel Islandi reisil,
mis oli möödunud aastal, siis sain ma tutvust teha lausa
kahepaigaga kus need turbamajad olid.
Ja esimene oli Põhja-Islandil ja paiga nimeks oli Klažkrimi talumuuseum.
See talu ise asus mererannast, seal võib olla linnulennult
paarkümmend kilomeetrit, et sisemaa poole.
Ja kui me ülelagedat matkabussiga sinna lähemale sõitsime,
siis oli juba eemalt näha, et need turbahooned olid kõik
kuidagi kobaras üheskoos kokku, nii oma tosinkond ehitist. Ja kõigil olid tõesti puust fassaadid ja turbas seinad
ja katused ja selle katuse peal niuksed viilkatused,
seal haljendas õige lopsakas hein, nii et kogu see asi kokku
mõjus nagu mingi muinasjutuküla.
No mulle tuli kõigepealt meelde siis see film,
sõrmuste isand, seal oli kääbikute külavat,
need külamajad olid umbes sedamoodi esimese pilguga vaadates.
Aga selle Glasgrimi muuseumi kohta olin ma enne reisi
tegelikult üht-teist lugenud ja põnev tundus olevat see,
et selle paiga asustuslugu ulatub tohutut kaugesse minevikku. Nimelt on arheoloogid sealt väljakaebamistega leidnud
hoonete alusmüürid nende praeguste hoonet juurest kuskil 150
meetri kaugusel.
Ja nad on kindlaks teinud, et see oli kindlasti mingi
Vikingi pikk maja kusagil tuhatkond aastat tagasi.
Ja nüüd ajaloolased omakorda oma allikate järgi on teinud oletuse,
et siin elas sellise legendaarse viikingipealiku nagu Leif
Eriksoni suguvõsa kes Leif Eriksson oli ühes varasemas
saates sellest kõnelesin, tema oli siis see,
kes kunagi 11. sajandil purjetas Gröönimaale
ja sealt edasi siis Ameerikas, täpsemini Kirde-Ameerikasse. Ja seal rajasid viikingid ka oma koloonia.
Nii et tema oli tegelikult see esimene eurooplane,
kes Ameerikasse jõudis, mitte Kolumbus.
Ja kogu seda retke on kirjeldatud üsnagi tõepäraselt ühes
vanas Islandi saagas.
Ja selle saaga nimi on Finlandi saaga.
Ja selle saaga käsikirjadest on koopiat siiamaani säilinud.
Ja nüüd ajaloolased selle põhjal oskavad siis öelda,
et oli niimoodi, et kui see Leif Eriksson sinna Ameerikasse
selle koloonia rajas siis õige pea selle järel sündis sinna
kolooniasse esimene poisslaps ja sellele poisslapsele pandi
nimeks Norri. Tema emaks oli Leif Eriksoni õde.
Ja sealsamas saagas on siis ka see kirjas,
et juba kolm aastat pärast seda, kui see snorry sündis Leif
Eriksson õele läks see õde koos oma perega tagasi Euroopasse,
siis täpsemini just Islandi saarele.
Ja nüüd ajaloolased mitmete selliste kaudsete tõendite
põhjal on siis teinud järeldused üsna tõenäoliselt asus see
pere elama just sellesse samasse kohta, kus praegu on see
külas Krimm. Ja ses Norri tema kohta on ka nendes Islandi kirjalikes
kroonikates andmed, temast sai siis pärast seal Islandil
üsna mõjukas tegelane.
Aga huvitav on just see, et, et sest Norri on siis
teadaolevalt esimene eurooplane, kes sündis Ameerikas,
aga siis jõudis tagasi Euroopasse.
Vot niimoodi.
Aga nüüd selle vahepealsete sajandite kohta Ta eriti midagi
teada ei ole. Ja siis nüüd need turbamajad, mis siin praegu alles olid,
nende kohta olin ma lugenud, et esimesed turbamajad ehitati
sinna siis 250 aastat tagasi, ehk siis seitsmeteistkümnenda
sajandi teisel poolel.
Ja noh, neid maju sai sinna ajapikku juurde,
mõned lammutati, mõned ehitati suuremaks.
Et see asustus oli siin tegelikult ikka päris mitu sajandit.
Ja kusagil veel möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel
elasid seal päriselt inimesed sees. Aga noh, siin muuseumi väravas oli siis niimoodi,
et meile tuli vastu üks niisugune muuseumitöötaja niukene noorememand,
naerunäoga jutukas rõõmus inimene.
Ja tore oli, et tal olid seljas sellised stiilsed
traditsioonilised Islandi riided 19.-st sajandist.
Noh, niisugune pikkade puhvvarrukatega ja kõrge kaelusega ka
pluus ja siis seelik, mis ulatus täitsa maani välja.
Ja noh, siis me läksime selle eemaldaga koos sealt künkast
üles nende turbamajade suunas ja tema siis tee peal seletas,
et et seal, selles kobaras turbamajade kobaras on niimoodi,
et, et need servapoolsed hooned on kõrvalruumid
ja keskel on eluruumid, noh, mõte siis selles,
et eluruumid saavad siis parema isolatsiooni nende külgmiste
majade seinte poolt. Ja ta ütles ka seda, et veel 20. sajandi algul elas seal
kokku no mõnikord 20 inimest, vahel lausa 50 inimest.
Nii et päris mitu peret koos ja selle koguna juhiks oli
kohalik pastor, pastor oli ka siis usuelu korraldaja
ja kas siis õpetaja, kes andis lastele algharidust
ja kui täitsa sinna turbamaade juurde jõudsime,
siis kõigepealt ta näitas neid seinu, et vaadake neid täpsemalt.
Et vaadake, kuidas nad Need seinad on ehitatud
ja seal tõesti huvitav. Nad olid siis lahutud sellistest korrapärastest,
turbatahukatest ja sellisel moel etturid seina pandud
poolviltu üks rida oli ühtepidi poolviltu,
teine rida jälle teistpidi poolviltu.
Nii et kokku tekkis niukene huvitav kalasabamuster,
terve sein nagu sellise kalasabamustrikirjaga
ja sisse ütles meie kohalik kiidet.
Arvake nüüd teie ära, et kui vanad need turbaseinad on
ja selle ukse juures, kus me olime, oli näha,
et no tõesti et paremal pool oli see turvas kuidagi nagu
kokku vajunud ja praguline, sega nagu vana ja,
ja vasakul pool jällegi sellised paksud kohevad,
turbapätsid, pragusid ei olnud järelikult nooremsein. No ja siis mina pakkusin, et võib-olla see vanem siin-seal
vasakul on EK nii poole sajandi vanune või natuke vanem.
Ja see parempoolne võib-olla siis kuskil viimase 10 aasta
jooksul tehtud.
Ja siis tuli välja, et ma olin ikka väga kõvasti mööda pannud.
Sest see noorem turbasein oli tegelikult juba rohkem kui
kolmveerand sajandivanune.
Aga see vanem sein oli seal seisnud ligikaudu 200 aastat. See tundus küll uskumatu, et turvast nii vastupidav seina
materjal on.
Aga see meie muuseum, emand Ta rõhutas ka muidugi seda,
et, et turbasein peab ainult siis nii kaua vastu,
kui see kattus hästi pikkade rästastega on alati korras,
noh, seesama tarkus ju kehtib ka meie Eesti talumajade puhul.
Ja siis ma küsisin ta käest, et kuskohast siis turvas Sid
dueti ehitamiseks remondiks igal aastal vaja mingit
materjali juurde ja tema siis näitas, et vaadake,
siin all on üks hästi lai org. Ja seal oru põhjas oli siis näha, et seal voolas jõgi
ja jõekaldad olid sellise tasased ja soised.
Ja ta ütles, et sealt neid turbapätse siis lõigati Ki
ja veeti sealt alt siis hobustega üles.
Ei olnud üldse pikk maa tuua, et see ehitusmaterjal täiesti
kogu aeg ulatub selles.
No ja siis me läksime sinna juba sisse ja kõigepealt
vaatasime natukene neid kõrvalhooneid, seal olid siis
sepikoda ja tööriistakuur ja muud sellised kui olid täis
mingit sajandivanuseid, tööriistu ja majapidamisvahendeid. Ja noh, kui ma neid vaatasin, päris tuttavad tulid ette meie
eesti talumuuseumides ütleme kolmveerand on umbes samasugune.
Aga mis, noh, näiteks väga eksootilisena mõjus oli üks
talvekelk ja sellel talvekelgul olid jalased vaala lõualuudest.
Ja siin oli see siis põhjus lihtne.
Siinsamas lähedal oli ookean, ookeani kaldal olid rannakülad
rannakülades kütiti vaalu ja sealt siis seda vaalaluud saadi ja,
ja vaalaluud oli kergem saada kui korralikku palki. Niimoodi see Islandil on.
Ja seal sees oli ausalt öeldes ikka väga hämar ja,
ja seal oli nii palju neid ruume nendest eluhoonete osas mis
olid kõik üksteise küljes, et täitsa niukene labürint oli ja,
ja peaaegu oli tunne, et sind täitsa ära eksida ei
orienteeru üldse.
Aga noh, eks siis emand teadis kommid juhatada,
seal oli siukene kitsas koridor, turbas seinad,
turbast, lagi, muldpõrand ja sealt siis armisid mõlemas
suunas igasugused toad. Aga siis tubade sees, ausalt öeldes ei olnudki ta nii väga noh,
turbana see, sest ikkagi tegu oli 20. sajandi esimese
poolega sel ajal ikkagi turbomaja toad vooderdati seest
ikkagi laut põrandatega ja seinad laudvoodriga.
Ja no see meie emand ütles ka seda, et, et need pered,
kes siin elasid, Need ei olnud kõige vaesemad,
et meil oli nii põllu- kui karjamaid, oli päris palju kariloomi.
Ja nad said ikkagi oma sellest talu majandamisest nii palju tulu. Et, et selle pärast näeb ka see siin sees üsna niisugune
kena välja.
Ja kui nüüd nendest tähtsamatest ruumidest kõnelda,
neid oli muidugi liiga palju, et kõigist kõnelda,
aga üks oluline oli näiteks siis külalistetuba,
seal oli ikka täitsa kena mööbel sees, nagu ka võib-olla
meie mõne Talumuuseumi jõukamas talus.
Seal oli kirjutuslaud, olid kapeed, igasugused muud mööblitükid. Ja huvitav oli see, et, et seal seinte peal oli tohutu hulk
fotoportreesid just nendest inimestest, kes siin 20. sajandi
algul olid elanud, noh, igaühe näos siis selle inimese karakter,
noored-vanad, mehed-naised.
Huvitav oli silmitseda.
Ja selle toa keskele oli hästi esinduslik selline kirjutuslaud,
noh, see oli siis selle kogukonnajuhi, selle pastori töölaud,
kus ta siis võttis ka vastu jutule kaugemalt tulnuid ja,
ja siin külalistetoas siis ka pidurit. Kummatel juhtudel koguneti mõnikord kokku.
Aga üks niisugune eriline tubamis meelde jäi,
oli niinimetatud koolituba.
Tegelikult väga pisikene, seal olid mõned voodit,
paar lauda, need toolid, muud, mitte midagi.
Aga selle koolitoa mõte oli siis selles,
et see oli sisuliselt nagu internaat.
Nii et siia tulid kaugemad nendest taludest talveks käputäis lapsi. Ja siis see pastor õpetas neid siin lugema
ja kirjutama.
Ja veel üks väga tähtis ruum oli muidugi köögis,
oli ka huvitav.
See oli siis niisugune, et seal oli niisugune pliit,
pliit oli suhteliselt pisike, gene kõrgetel jalgadel aga
just selle pliidi peal tehti siis kogu sellele seltskonnale
iga päev süüa. Erinevad köögitoimkonnad seda tegid, jagasid ka inimestele laiali.
Ja see teisest küljest oli ainukene köetav ruum kõigi Nende
ruumide peale.
Ja köeti muidugi mitte puiduga, seda polnud kuskilt võtta.
Ta köiti siis kas turbaga või kuivatatud lambasõnnikuga.
Ja kahtlemata oli see köök siis talvisel ajal eriti meelitav
paik kõikidele, sest siin oli ju soojem kui mujal.
Ja siis tõenäoliselt siin pliidi ääres aeti ka niisama jutu
ja suheldi omavahel. Ja võib-olla siis veel see kõige tähtsam ruum oli magamistuba,
just nimelt magamistuba, kogu see seltskond magas ühes toas
ja see ruum oli niisugune piklik ja kitsas.
Ja mõlemal pool seinte ääres tihedas rivis kaheinimesevoodid,
kõik kaheinimesevoodid.
Ja siis emand ütles, et tutt, kõik need rohkem kui 20
kogukonna liiget siin üheskoos magasid.
Need voodid olid niisugused hästi kõrged puidust otstega
ja ka voodite servad olid puidust nihukesed üsna kõrged,
nii et sinna sisse andis ronida ja iga voodi peal oli terve
kuhi sulg teke ja villa tekke üksteise peal. Ja sellega siis oli olnud niimoodi, et miks nad kõik
üheskoos magasid, võiks ju ikka iga pere omaette ruumis magada,
põhjus ikka selles, et seltsis on soojem.
Ja see inimeste kehade soojus oligi ainus niisugune
temperatuuri ülevalhoidja talvisel ajal ja et oleks ikka
veel soojem, sellepärast magati alati just kahekesi
tingimata ja igavene paks kihtsist tekke peale võetud.
Ja siis ma omad, katsusin mõelda, et kuidas siin oleks siis
olnud ikka magada. Et milline see ühismagalas olemine siis ikkagi oli.
No kui nii mõelda, et see on Island Islandi jaoks võib-olla
täitsa nutikas leiutis, sellepärast et ka kõige kangema
pakasega talvisel ajal turbaseinad turbalagi olid ikka väga
hea isolatsioonimaterjal, nad olid ikka täitsa nii meetri paksused.
Ja kui siis inimesed seal magalas kõik niimoodi üheskoos
olid noh, ja siis veel niimoodi, et kõik tingimata kahekesi
paarisvoodites see võis ju, mine tea, päris ju,
niukene magus uni seal olla, et kui tulebki niisugune jahe
tunne peale seal tekikuhila all, siis võtad aga kaaslase
tugevamini kaissu ja Põhnad magusast edasi. Nii, aga siin kuulutus juba nüüd sellest samast muinasskandinaaviaviisist,
mis ennegi kostis selline hoogsam osa.
Ja nüüd ma kõneleksin siis sellest teisest paigast seal Islandil,
kus möödunud aastal turbamaju näha sain ja selle paiga nimi
oli möödru Taalur med Rudaalurid talu, siis täpsemalt
ja see asub nüüd seal Ida-Islandil ja õige kaugel ookeanist
sügaval sisemaal.
Ja selle ümbrus on sisuliselt täiesti inimasustuseta. Ja see talu omakorda paikneb kõrgel platool.
Plotov kõrgus on kusagil pool kilomeetrit merepinnast.
Ja see vedru, Taluri talu ongi kogu Islandist sellepärast tuntud.
Et see on kõige kõrgemal asuv põlistalu kogu Islandil.
Ja muidugi on seal siis ka karmim kliima konvajal Islandil.
Nii et just seal on ka mõõdetud kõigi aegade kõige madalam
temperatuur külmarekord mõõdet siis aastal 1918
ja seal siis ühel talvel langes temperatuur miinus 36 kraadini. See oli siis kõigi aegade Islandi külmarekord.
Aga no meie sõitsime sinna siis mööda sellist kitsast
loogilist teed.
Hästi kaua tuli sõita, Ta ümberringi täiesti asustamata ala,
aga Need olid, ütleksin, kuninglikud.
Uhked ja avarad.
See oli niisugune kiltmaa, mitte ainsatki puud,
ainult hõre rohi vahel poolt rohtugi. Ja seal Meie ees silmapiiril kogu aeg kõrgus üks mägi nagu majakas,
väga imelik mägi nagu mingi lummutis.
Ta oli hästi kõrge, aga tipp oli tal selline sile
ja tasane, nagu oleks keegi hiigelnoaga lisatud pool mäge
maha lõiganud.
Ja mäeküljed olid järsud ja kaetud Valeva lumega.
Ja kui ma siis kujutasin ette, et sinna otsa tahaks nagu
vallutama minna, seda mäge, siis kindlasti saaks olema üks
väga ränk ronimine. Ja siis ma küsisin selle meie giidi käest seal bussis,
et et mis mägise on ja tema ütles, et islandlased kutsuvad
seda Islandi kuningannaks.
Ja selline nimi siis just sellepärast, et ta näeb välja nii väärikas,
nii suursugune ja paistab hästi kaugele igast ilmakaarest ära.
Ja meiegi ütles ka seda, et, et kui sa võib-olla arvad,
et see on vulkaanikoonus nagu Islandil ju väga tihti on
sellised mäed. Et see ei ole tegelikult, vaid tema on niisugune
geoloogiline ajalugu on see Ta on jäänuk ühest tohutust kõrgplatood,
mis oli siin miljoneid aastaid tagasi, ülejäänud platool on kadunud,
aga üks väike jäänuk on siis alles.
Ja see, meie giid rääkis ka enne sinna tallu jõudmist ka
siis sellest mödrutaanuri ajaloost.
Ja ütles siis seda, et seal oli sajandeid tagasi kahe üsna
olulise tee ristumispunkt ja arheoloogid on seal teinud ka
väljakaevamisi ja sattunud seal mingite hoonete alusmüüridele. Nii et päris kindlasti juba väga ammu selle risttee peal oli
ka mingisugune talu, aga sellest rohkem mitte midagi ei teata.
Nagu nüüd see praegune talu, see rajati sinna umbes 150
aastat tagasi.
Ja huvitav see, et, et seesama suguvõsa,
kes selle talu rajas, elab seal tänase päevani välja
ja selle suguvõsa nagu uhkuse asi on see,
et nad on nii kaua seal olnud ja et nad on selle talu nüüd
praeguseks ajaks selliseks korrastanud võtavad ka hea
meelega külalisi vastu näitavad siis näiteks seal oma
koduloomi pakkuvad söögitares süüa traditsioonilisi islandi
toite just nimelt ja kes tahab öömajale jääda,
siis ka see on võimalik, sest just turistide jaoks on siis
sinna püstitatud ka neid turbamaju. Ja giid ütles ka seda, et võib-olla kõige tähtsamaks hooneks
selles talus on kõige kõrgema künka peal asuv kirik.
Ja selle kiriku on oma kätega ehitanud üks selle peremeesliige.
Ja lugu oli siis niimoodi.
Kusagil 1944 suri ootamatult talu peremehe naine.
Aga see mees oli oma naisesse tohutult kiindunud
ja ta leinas väga sügavalt seda naist ja siis mingil päeval
lihtsalt otsustas, et püstitab oma naise mälestuseks kiriku
ja ta oli siis koos abilistega seda ehitanud kolm aastat
ja 1947 oligi kirik valmis. Ja ta oli ka selle sisustanud oma maitse järgi.
Ja üks huvitav asi, mis nagu kõrvu jäi, oli see,
et ühes kirikus peab olema ka altarimaal.
Aga kus sa, selle kunstniku võtatasin kaugel kolkas.
Ja tema oli siis palunud, et ta vend teeks selle altarimaali,
noh, ta oli siis kogu selles suguvõsas kõige andekam kunstnik,
kui nii võib öelda.
Ja see kirikujutt mõjus mulle eriti põnevalt,
nii et kui me sinna tallu juba kohale jõudsime,
noh, igaüks sai seal siis ise ringi vaadata omapead siis
mina läksin kohe otsejoones sinna kiriku suunas
ja see kirik oli tõesti lameda künka otsas. Nagu selline pisikene, maaliline valged seinad,
punane katus ja tornikiiver.
Ja kui ma seda ost proovisin, siis sellel päeval oli see uks lukus.
Mis siis ikka, tegin tiiru ümber kiriku,
vaatasin akendest sisse.
Ja noh, ta oli niimoodi tõesti väga tagasihoidlikult sisustatud,
noh sisuliselt ju perekirik mõned puupingid,
seintel, mõned kootud vaibad, muud ei midagi,
noh ikkagi, kas siis muidugi see altari koht
ja selle kohaldavasti ka altarimaal puhus ja,
ja aknast oli päris hästi, et näha, mis seal oli,
seal oli niisugune, noh, ütleme naivistliku stiilis. Maal. Ilmselt oli seal kujutatud siis seda,
et Jeesus Peab inimestele mäejutlust.
Nii et Jeesus pikka maani Amega oli mäe otsas,
aga ta üldse ei seisnud, vaid istus seal mäe serva peal.
Rahvas oli siis seal all.
Noh, muidugi oli see maal täiesti amatöörlik.
Aga minu meelest oli ta armas Est, ta oli niivõrd siiras.
No ja siis kiriku juures, kes seal käisin ka ringi
ja sattusin ühele noorele naisele, ta istus seal
kirikunõlval süles oli tal pisipoeg rihma otsas koer
ja läksin taga siis juttu tegema. Ja tema siis ütles, et ta on selle praeguse talu pereliige,
tegelikult aga ta praegu siin ei ela.
Ta nüüdse peremehe õde aga tuli nüüd just vennale külla
ja rääkis, et poeg on siis kolme aastane,
niisugune armas kahupea ja, ja koer, see oli huvitav,
Koernegi välja, Siuke väiksemat kasvu musta-valgekirju,
hästi paksu karvaga saba oli toredasti ülespoole kaardus
ja koer oli hästi selline särtsaka loomuga ei püsinud
kuidagi paigal. Ja siis selgus, et see on tegelikult puhtavereline islandi lambakoer.
See on väga legendaarne koeratõug pärit viikingiaegadest,
nii nagu seal Islandil kase, islandi lammas
ja islandi hobune.
Ja mujal teda ei ole, kui hellalt siin saare peal,
nii et see oli väga vahva nii lähedalt tutvust teha,
selle kuulsa koeratõuga ja sealt kirikumäelt alla läksin,
siis uitasin seal majade vahel seal puhta taolisi islandi
lambaid näha näiteks jazz, kitsad Islandi kitsad on ka väga huvitavat,
täiesti ainulaadne kitsetõug maailmas. Nende kohta öeldi, et nemad on parajasti kusagil kaugematel karjamaadel,
nii et neid näha ei olnud.
Aga siis mõtlesin, et lähen vaatan sinna söögitaresse,
mida seal pakutakse.
Ja noh, seal oli siis näiteks Islandi lambalihasupp traditsiooniline,
aga oluline oli see, et, et see liha oli sellesama talu
karja lambast siis saadud.
Ja siis oli seal näiteks Islandi väga eksootiline samblikusupp. Ma olen ühes varasemas saates sellest rääkinud aga seda sambliku,
seda materjali rõhutati, siis see just on gaasid talu
lähistelt otse koriat.
Tegelikult kõht väga tühi ei olnud, mõtlesin,
et võtan midagi magusat ja maiustused pakuti siis niisugust
asja nagu armastuse paunakesed.
Noh, need olid niisugused lapse rusikasuurused,
pallid siis uurisin perenaiselt, mis asi see on,
see armastuse paunake ja ta ütles, et noh,
et see on niisugune islandi traditsiooniline magustoit,
mida tehakse ka mujal, aga tavaliselt on seal sees rosinad. Aga vot nemad siin talus sinna rosinat ei pane
ja selle asemel panevad siis hanemunasid
ja hanemunasid, on nad siis korjanud ise loodusest seal
pesitsevate hanede pesadest.
No ma natukene niimoodi looduse inimesena jäin küll mõtlema,
ei tea, kas ikka eetiliselt on õige korjata sealt loodusest
haledalt neid mune.
Aga teisest küljest võib-olla Islandastel on niisuguseid eriprivileegid,
et kohalik võib seda teha igal juhul maitse. Kooli tuli magus värv oli niisugune täitsa munakollase värv.
Ja igal juhul ainult ühe niisuguse pallikese sõin
ja tundus, et kõht on täitsa täis.
Rohkem mul enam söögiisu üldse ei ole, aga ta oli huvitav.
Ja noh, seal talus ma siis vaatasin ka neid turbamaju,
need olid siis väljapoolt üsna samasugused nagu seal
Glasgrimi talumuuseumis.
Aga nad olid tegelikult mõeldud turistidele,
ühel oli uks pärani, vaatasin ukse sisse. No see, see ei olnud mitte midagi vanaaegset,
no täiesti selline kõige tüüpilisem sisustus,
turisti jaoks, elekter, kõiksugu mugavused.
Nii et jah, see oli pigem niisugune noh,
atraktsioon.
Aga mitte see.
Vanaaegne islandi turba. Jah kokkuvõttes saatest siis, et need turbomajad on seal
olemas kõige vanem traditsioon kõikide maailma rahvaste
juures sellised turbamaju ehitada ja kindlasti väärib see
väga eriline Turbo majade traditsioon.
Siin. Ja siin saabki see meie tänane saade otsa saade Islandi
turbamajade traditsioonist ja siis sellest,
milliseid turbamaju seal Islandil ringi reisides ise näinud olen.
Ja järgmine saade seal ma tahan jagada lootus muljeid
ja just nimelt loodusmuljeid Reykjaviki lähistelt.
Ja siis just sellest väga legendaarsest keisrite orust
ja neist toredatest jugadest sealkandis.
