Need. Vikerraadio kuula rändajat rännakud Põhja-Euroopas
ja Lõuna-Ameerikas. Rändumi kuus Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere, me oleme siin oma rännusaadetega parajasti kulgemas
Islandi saarel ja selles eelmises saates oli teemaks Islandi
turba majad, noh, see turbomajade ehitamine
ja nendes elamise traditsioon on Islannastel kestnud
ligikaudu 1000 aastat ja nii pikka turbamaja traditsiooni ei
ole vist küll mitte ühelgi teisel maailmarahval.
Aga täna tahaksin ma jagada oma muljeid mõnedest
looduspaikadest Islandi pealinna Reykjaviki lähistel. Ja need on siis sellised väga erinäolised
ja uhked joad.
Ja siis samuti Islandi kõige suuremat keisrit
ehk siis need purskavad kuumavee allikad. Teisteski Sovskri. Nõnda algab siis üks islandikeelne laul.
Selle nimeks on hall habe, istus kalju ääres
ja seda laulab üx Reykjaviki noorteansambel.
Omal ajal oli ta äärmiselt populaarne, praegu on juba laiali läinud.
Laul ise on Islandastele väga tuntud, selle laulu sõnad on
kirjutanud üle 100 aasta tagasi üks Islandi poetess,
kelle nimeks oli Haldoraapjørnson ja viis on siis selline
Islandi rahvaviis. Ja seda laulu on lauldud küll laulukooride poolt,
küll ooperilauljate poolt ja teiste esitajate poolt,
aga mulle meeldis noortebänd kõige rohkem,
sest selles on kõige rohkem seda uljust ja särtsu.
Aga nüüd siis nende Islandi jugade juurde,
no kõigepealt Islandil on neid suuri, uhkeid jugasid ju
lugematul hulgal.
Ma olen näinud ainult ühte uurimust, kus on püütud kokku
lugeda need kõige-kõigemad joad ja siis on saadud need üle 10000. No mis see juga üldse on?
Tihti, eestlased ajavad segi siis nagu joa
ja kose kosk on siis selline langus, kus jõgi kukub niimoodi
väikeste astmete kaupa allapoole, aga juga on siis selline,
kus kõrgelt ülevalt kukub väga ühtne vee hulk hästi sügavale alla.
Ja vot neid jugasid, miks need siis Islandil nii palju on,
selle kohta on loodusteadlased ka teinud põhjendusi.
Ja noh, põhjendused on ju üsna loomulikult esiteks,
et Islandil on palju mägesid, järelikult on seal ka palju
kõrgeid kalju Astanguid. Teiseks see, et Islandil sajab väga palju,
seega on vett rohkesti.
Ja kolmandaks ka see, et Islandil on ju väga palju liustikke
ja need liustike sulaveed toidavad ka pidevalt suuri jõgesid.
Aga nüüd siin tänases saates ma kõneleksin viiest joast,
et mis asuvad kusagil seal 150 kilomeetri raadiuses
Reykjaviki ümber eri ilmakaartest ja kõigepealt kõneleksin
siis nendest põhjapoolsetest. Põhjapoolsed asuvad mägedes üsna väikese tee ääres.
Ja neid on kaks ja nende nimed on Reinfossar
ja varna foss.
No nende vahe on nii väike, kui sinna lähed,
siis pigem tasub ühe juurest teise juurde minna jala
ja tunni ajaga on nad mõlemad nähtud.
No kõigepealt siis sellest Freinfossari joast otsetõlkes
islandi keeles tähendab see laovalt kukkuvat juba
ja see nimi annab üsna hästi edasi selle joa eripära. Nimelt kukuta alla mitte ühtse joana, vaid kaskaadidena,
mis asuvad hästi laial alal lavanõlval ja nende kaskaadid
laius on kokku lausa üks kilomeeter.
Nii et kui ei tule, et sinna jõe teisele kaldale
ja seda kõike näed, siis tundub, nagu oleks seal
vastaskaldal tohutu hulk hõbedasi linte tumedal laavapinnal
väga efektne.
Aga seda pildistada on võrdlemisi raske. Sellepärast et kui võtad, nagu nad kõik peale üks kilomeeter
siis pildil ainult niukene, hõbedane sigrimigri.
Nii saab pütime videot teha panoraampilti,
aga sellisel juhul läheb sellest looduse vägevusest päris
palju kaduma, nii et tõesti, pildistada on teda raske,
aga ta on selles mõttes ikka väga salapärane.
Et kui hoolega vaatad, siis ei tule need juhad üldse sealt
ülevalt lava pealt alla vaid nad tulevad laua seest. Ja põhjuseks ütlevad loodusteadused seda,
et seal on salajõed, noh nii nagu meil Eestis seal Tuhala
kandis seal nõiakaevu juures ja need salajõed voolavad mööda laavatunneleid,
laavatunnelid Need on siis tekkinud kunagi ammu laava purskamisel.
Aga Nendest laavatunnelitest ma selles saates rohkem ei räägi,
sest järgmises saates tuleb juttu kogu Islandi
kõigevägevamat laava tunnelist.
Koos me käisime ja läheme selle järgmise joa juurde,
tema nimi on siis varna foss. Ja varna fuss tähendab islandi keeles laste juga
ja see nimi on talle pandud vanarahva jutu järgi.
Ja kui me nüüd selle Barna fossi joa juurde jõudsime,
siis me nägime kõigepealt niisugust kitsast kanjonit,
mille põhjas meeled do huuga voolas mägijõgi.
Ja see kanjon oli selline käänuline ja tal oli neid jugasid
seal järjest mitu astet.
Nii et päris fantastiline vaatepilt. Ja kui me seal seisime, siis meie Islundasest giid,
pettur kõneles siis ka selle rahvaloo ja see oli umbes niisugune.
Kord ammustel aegadel oli üle selle kanjoni kulgenud
niisugune looduslik kivisild ja seda silda kasutasid siis
kohalikud inimesed üle jõeminekuks ja ühel pool seda
kanjonit paari kilomeetri kaugusel asus üksildane Islandi
talu ja teisel pool paari kilomeetri kaugusel oli küla
ja külakirik. Ja seal üksildases talus olid siis elanud ema,
isa ja kaks last.
Ja siis kord jõulude ajal otsustanud ema
ja isa, et nad lähevad sinna kirikusse missale
ja öelnud siis lastele ette ja püsige kodus
ja tagasi tuleme siis võite majast välja minna.
Kui nad nüüd jõuluteenistuselt uuesti tagasi jõudsid,
siis vaatasid, lapsi kusagil ei ole. Ja hakkasid siis jälgi mööda vaatama, et kuhu lapsed läksid
ja selgus, et nad läksid selle silla suunas.
Ja teisel pool silda enam lastejälgi ei olnud,
need oli selge, oli juhtunud tragöödia, lapsed olid seal
sillal libastanud, jõkke kukkunud ja, ja uppunud.
Ja lastevanemate lein oli muidugi piiritu
ja ema mõtles siis.
Tulevikus võib ju mõnel teiselgi inimesel samasugune õnnetus juhtuda. Parem on, kui seda silda ei ole ja ta oli andnud oma mehele
käsu see sild ära lõhkuda, nii et praegu seda silda seal
enam ei ole.
Ja no see on ju huvitav muistend küll.
Need rahvamuistendid on mind alati huvitanud,
Eestis tean ma neid kümneid eri paikadest siin kodumaal.
Ja nende puhul ma olen alati ka katsunud oma pead mõelda,
et millest üks või teine niisugune muistend on alguse saanud. Ja siin ma siis omast peast lihtsalt mõtlesin midagi sellist.
Et äkki oli siin niimoodi, et kunagi asuski siin tõepoolest
niisugune looduslik kivisild või ütleme täpsemini siis laova Sildsest.
Kogu see kanjon oli uuristatud jõe poolt tuhandete aastate
jooksul laavavälja sisse ja see võib küll täitsa vabalt,
et olla, et kui vooluvesi niimoodi pidevalt seda laavat
töötleb siis mingi koha peal jääb see ülemine kiht laevast
terveks ja vesi voolab selle alt läbi. Ma arvan, et kui niisugune kivi Sildsin oli,
siis on täiesti võimalik.
Ta ka purunes, aga võib-olla mitte üldse inimese käte läbi,
vaid lihtsalt looduse jõustest.
Ajapikku, kui jääb see laavakiht, see ülemine aina õhemaks ja,
ja viimaks variseb sisse.
Ja võib-olla oli näiteks niimoodi, et kui nüüd inimesed üle
pika aja siiakanti sattusid, siis nad väga imestasid,
et siin oli ju üks sild ja enam seda ei ole. Ja ja võib-olla seppanii inimeste mõttelennu käima
ja sünnitas siis sellise loo.
Igatahes kui sa seal joa juures oled ja seda lugu kuuled,
siis jääb see nimi laste ju ka väga hästi meelde. Siin kuuldus nüüd jälle üks jupp Islandi laulust,
mille nimeks on hall habe, istus kalju ääres.
Ja selle sisu on noh, niisugune vähekene naljatleb võib-olla,
et kuidas üks habemega troll oma pillimänguga haldja
tüdrukut võrgutada katsus.
Aga mina läksin siit edasi, nüüd nendest jugadest,
mis jäävad Reykjavik ist siis ida poole.
Ja need vägagi tuntud jugasid on seal kokku kolm,
nad kõik asuvad umbes 150 kilomeetri kaugusel Reykjavik ist. Ja nende juures käib tõtt-öelda vägagi palju huvilisi,
sest sinna on lihtsalt kerge pääseda, suur maantee läheb mööda,
kõndida ei ole palju ja nad on tõesti väga kütkestavad.
Ja see kõige lähem idasuunaline juga.
Reykjavik ist on siis niisugune, mille nimeks on selja Lands foss.
Ja selja Lans boss asub siis Reykjavik ist umbes 100
kilomeetri kaugusel.
Sinna tuleb ka üks kilomeetri jagu matkata. Aga ta on väga uhke, tõesti, kukub siis alla 60 meetri
kõrgused Astangult, no nii kõrget ju ka meil Eestis küll
olemas ei ole.
Ja see sama juga jääb meelde, kas sellepärast,
et seal on selline huvitav võimalus, et sa saad kõndida läbi
ka selle joa tagant.
Ja see kõndimine?
Ma ütleksin, üpriski seikluslik, õieti see seiklus hakkab
juba pihta sinna joa juurde jõudes sest rada,
mida mööda sa seal kõnnid, läheb seal üsna joa lähedal hästi
järsuks ja kiviseks ja teisest küljest on ta väga libe
ja märg alaliselt põhjuseks siis see, et,
et tuul on ju Islandil alati tugev ja see tugev tuul toob
alailma sellised pihustunud v sagaraid sealt joa poolt. Ja see märgadel kivisel kõndimine, see alati ohtlik,
sa pead olema väga ettevaatlik, et oma jalga mitte rannikastada.
Aga nüüd seal joa juurde jõudes oli tõesti näha,
et üks rada viis läbi ka seal selle joa tagant.
Ja oli ka täitsa selge juba eemalt vaadates,
et seal tuleb seda uduvihma alaliselt.
Nii et mis siin muutum, pat matka kuuele peale veel ka
vihmakeebi peidad kaamera sinna keebi alla
ja lähed. No oli küll huvitav seal joa taga olla, sest see oli nüüd
siis niimoodi, et sa seisad just nagu sügavas koopas
ja sinu ees on nagu hästi lai veekardin.
Nüüd aeg-ajalt selle veekardina sisse tekib nisukesi pilusid
ja sealt paljastuvad nisukesed tõesti suurejoonelised vaated
väga kaugele silmapiirini välja ja seal on näha siis niuksed,
lauget rohetavad muinasjutt, jutulised künkad.
Aga nüüd pildistada sealt joa tagant kõike seda ilu,
see on ikka paras selline eksam. Sest nii kui sa selle kaamera seal hõlma alt välja võtad,
on ta kohe märg ja, ja pead hästi kiiresti pildistama,
sest juba minutiga on ka objektiivi klaas veepiisku täis
ja siis hakkad seda kuivatama, aega kulub palju.
Aga no saime oma pildid tehtud ja oli täitsa selge,
et kui siin oleks rohkem aega, kui siin passiks nüüd seda
näiteks loojangut võib päikesetõusu või niisugust erilist valgust,
siis võiksin saada vägagi muinasjutulise fotosid. Nii, aga nüüd siis teine juga, Reykjavik ist ida pool asub tegelikult,
et selle eelmise joa lähedal, nii et sõita on tõesti
paarkümmend kilomeetrit ainult.
Ja vot selles koga fossi juures olen ma käinud ka varem
ja ma mäletan juba esimesel korral sai sellest mingis mõttes,
kes minu jaoks lemmik kõigi Islandi jugade seas
ja põhjus selles, et ta on kuidagi selline väga ilus,
väga kaunis. Samas niisugune hästi vägev, terviklik, harmooniline,
suurejooneline, no seda on, niimoodi võib lõputult seda kiita,
aga kuidas ta välja näeb, see nii, et kui sa juba eemalt
tuled hästi kaugelt siis sa näed niisugust helerohelist ülikõrged,
kalju Astangut ja sealt voolab siis niisugune hõbedane lai
lint kusagilt alla.
Ja mitte ainult see juga ise ei tundu niisugune meelitav
vahet ka see kaljujärsaku. Sest ta on üleni helerohelist värvi, väga kummaline ju.
Täiesti peaaegu püstloodis kalju ja roheline.
Lähemale jõudes saad selgeks, mis on põhjus,
ta on kaetud Tiheda halja rohuga ja miks see haljas rohi
seal vertikaalselt kaljul kasvab?
See on sellepärast, et seal on lihtsalt alati hästi palju
vett ja kastmist.
Ja sellepärast ta seal ka nii lopsakalt on. Kui nüüd veel lähemale lähed, siis juhtub muidugi see et
selle alla tormav veemassi hääl on nii tugev.
Et kui tahad sellest mühinast üle rääkida,
siis pead oma naabrile lihtsalt neid sõnu karjuma.
Ja teine huvitav asi on see, et kui seisad niimoodi
kahetallaga seal ja tundlikult tajud neid jalataldu,
siis saad aru, et, et maa vabiseb kogu aeg kergelt,
aga pidevalt. Ja lihtsalt sellepärast see üüratu vee jõud sellise hooga
seda pinda seal astangu all vasardab.
Ja nüüd Ta on Islandaste jaoks alati olnud,
et niisuguseks noh, üleloomulikuks paigaks selle kohta on
palju vanu lugusid.
Aga üks nendest on niisugune, mille ma räägin.
See on muide kirjas ühes vanas Islandi kroonikas mis pandi
kirja 13. sajandil ja selle nimeks on Islandi asustamise lugu. No seal väga täpne, väga faktiderohke kroonika tollest ajast,
kui viikingid toolid ja erinevatesse kohtadesse Islandile
oma asundusi rajasid.
Ja seal on siis kirjas, et noh, nii tuhatkond aastat tagasi
tuli siia Skoga fossi juurde üks niisugune viikingite suguvõsa.
Ja rajas siia oma asunduse ja selle suguvõsajuhiks oli
niisugune mees, kelle nimeks oli trassi Porflazzon.
Ja see trassi oli ka tuntud kui väga kartmatu
ja võidukas sõjapealik. Ja nüüd vanas eas oli ta kogunud endale sõja käikudelt väga
suurel hulgal kulda.
Ja siis nagu kroonikas kirjutatakse, seisis tal ees
järjekordne taplus.
Aga oli juba ette teada, et vastasväed on väga palju
suuremad kui tema oma vägi ja ta aimas, et võib-olla ta
sellest lahingust enam eluga välja ei tule.
Ja siis oli ta otsustanud, et peidab oma kullapaika,
kust mitte keegi seda kätte ei saa peale nende,
kes sellest teavad, oli viinud siis selle kolla sinnaskoga
fussi joa taha ühte salakohta. Ja lahing oligi läinud, nii nagu ta kartis,
tema sealt enam eluga välja ei tulnud ja said otsa,
aga kõik tema kaaslased, kes peidupaika teadsid.
Kuna see kumu ikkagi oli levinud, et tal seal palju kulda on,
siis pärast seda on lugematul hulgal Vikingeid käinud seal
Skoga fossi joa taga seda kulda otsimas.
Aga selle paiga kaitsev vägi, nagu kroonikas on öeldud,
oli nii tugev, et mitte keegi seda varandust sealt kätte ei saanud. Aga nüüd siis sellest kolmandast joast, Reykjavik ist ida pool.
Ma arvan, et see on nendest kolmest kõige tuntum,
seal käib ka kõige rohkem turiste ja selle nimeks on siis Gulfos.
Kufos tähendab islandi keeles kuldset juga.
Miks ta niisugune nimi on, sellel on palju erinevaid seletusi.
Ühtset seletust ei ole, aga üks kõige levinum on siis see,
et see juga hakkab kuldselt kiirgama, kui talle paistab päike.
Ja teine seletus on ka see, et ta on saanud nime sellepärast
et päike, sellistel päevadel on ta vete kohal muinasjutuline. Ilus Vikerkaar.
Siin on nüüd Cavar nõks, et selles ümbruses nagu üldse
Lõuna-Islandil on üliharva selgeid päevi.
Ja kõige tüüpilisem ilm on seal somp, buss
ja vihmane.
Ja sellepärast on ka väga harv juhus, et seal üldse seda
kuldset sära saakski kontrollida, et kas ta ikka päikesega
tuleb või ei tule. Ja ma mäletan, kui ma esimesel korral selle Gulfos juures käisin,
siis oligi just selline tüüpiline islandi ilm,
missugune väga morn, sünge taevas, paksult halle pilvi täis.
Siis oli see Gulfassi vesi küll täiesti hall,
ma ütleksin, isegi igav ja sünge.
Aga juba tol korral imestasin ma muidugi seda,
et kui huvitava kujuga see juga on, sest ta ei koosne mitte
ainult ühest joast, vaid koosneb õieti kahest. Nii et alguses tuleb see väga lai jõgi sealt kuskilt kaugelt
ja kukub alla 11 meetri kõrguselt Astangul.
Aga seejärel see voolav vesi pöörab ennast täiesti täisnurga
all ja õige varsti kukub alla siis järgmises tasangust.
Ja see aasta on juba 21 meetri kõrgune ja sealt edasi läheb
see Gulfos niisugusse sügavasse kalju, kui õieti ta kanjon.
Selle kanjoni servad on täiesti püst lootsed
ja kõrgusega 70 meetrit. Nii et tõesti sügav seal selle Gulfos ümber palju jalutusradasid.
Üks, kus sa saad kogu ülevaate sellest Gulfossi vägevusest,
on niisugune, et ronid lähimale künkale mööda pikki treppe
Pepe ja seal üleval seistes on siis kogu see kolhoos sul
nagu peopesal.
Ja nüüd viimati 2021. aasta suvel, kui seal sai käidud,
juhtus olema selline loteriivõit.
Ilm oli enam-vähem täiesti pilvitu ja kogu see juga paistis
olevat täiesti teistsugune, kui ta oli eelmisel korral
eelmine kord, siis sünge, seekord niisugune rõõmus
ja helge. Tõepoolest oli nüüd nende vete peal näha niisugust
kergelt kuldset jumet ja mis mind kõige rohkem rõõmustas,
oli see, et selle esimese joaastme kohal säras väga uhke Vikerkaar. Nii et jah, siin oli küll väga aru saada,
miks ta niisugune nimi on.
Aga nüüd siin 2021. aastal oli aega rohkem ringi kolada.
Ja nüüd ma avastasin siin ühe kivi peal sellise bareljeef,
mida ma eelmine kord ei osanud üldse tähele panna.
Ja seal oli siis kujutatud sellist karmi näoga islandi naist
ja bareljeef peal oli siis ka kirjas, et selle naise nimi on
sigrituur toomas tikker. Ja tema, nagu siin seletati, oli siis see naine,
kes omal ajal päästis Gulfossi joa järele tulevatele põlvedele.
Ja lugu oli siis niisugune, et kusagil seal 1900.-te aastate
alguses otsustas üks ärimees, et ta ehitab siia
hüdroelektrijaama ja hakkab siin elektrit tootma
ja selleks oli siis plaanis ehitada tamm.
Ja kui see tamm on valmis, siis jääb kogu see juga paisjärve alla.
Aga sigrituuri isal oli just siin oma talu. Ja nüüd see ärimees küsis, et maksan sulle väga palju raha
selle isa käest, et kas müüd selle maha,
isa natuke kõhkles ja kirjutaski lepingule alla.
Aga nüüd hiljem, kui tütar oli juba täisealine
ja Wells ehitus käima polnud läinud, hakkas sellele tütrele
see väga hinge peale käima.
Et niisugune kaunis paik hävib.
Ja ta oli niisugune ägeda loomuga, väga resoluutne,
energiline ja ta hakkas selle ärimehega kohut käima,
tahtis tühistada selle isa tehtud lepingu pika protsessi,
mis peale tal see õnnestuski. Ja siis pärast seda ta väga laialt nagu Islandi avalikkuse
ees nagu jutustas ja kirglikult põhjendas seda,
et see juga peab jääma puutumatuks ja läks siis niimoodi,
et natukene enne selle sigrituri surma otsustas riik,
Talts selle talu ära osta ja rajada siia siis rahvuspargi.
Ja nüüd praegusel ajal üle 100 aastat tagasi öeldakse niimoodi,
et seda sigrituuri tuleb siis lugeda esimeseks keskkonna
kaitseks Islandi ajaloos. Ja tõepoolest, igaüks, kes nüüd siia kolhoosi juurde tuleb,
peaks ju mõttes seda kanget islandi naist tänama.
Et ta nii kangekaelne. Aga nüüd, nii nagu ma siin saate algul lubasin,
kõnelen ka mõnedest Islandi kõige suurematest keisritest
ja need asuvad tegelikult üsna selle Gulfossi joa lähedal,
vahemaa on kõigest kümmekond kilomeetrit.
Aga võib-olla nüüd selle keisrite jutu algul pean ma ära
põhjendama selle miks need islandi keisrid ikka nii üle ilma
kuulsad On.
Ja no võiks ju lühidalt öelda niimoodi, et põhjused on
täiesti ajaloolised, sest just siin hakkasid esimest korda
teadlased hästi põhjalikult ja pikalt uurima selle purskava
kuumaveeallika olemust ja tema purske saladusi. Ja just selle tõttu, et siin see ka selgeks saadi,
on niimoodi, et kogu maailmas nimetatakse kõik Ki sarnaseid Porskavaid,
kuumaveeallikaid, keisrit, eks, kuigi nad asuvad hoopiski
teistes maailma nurkades.
Ja see muidugi see paik ise, kus kõige suurem keiser on,
selle nimi on siis islandi keeles keisil keiser ongi
islandikeelne sõna mis muide otsetõlkes tähendab purset.
Ja see islandi läbi ajaloo kõige legendaarse ma purskava
kuumaveeallika kuulsus ulatus tegelikult Islandil juba
sajandite taha. Nii, juba 13. sajandi kroonikas kõneldakse esimest korda
temast ja järgmistel sajanditel ta tegutses mõnikord
natukene jäi nagu uinuma, siis ärkas jälle üles,
aga tegutses sajandeid ja Islandaste jaoks oli ta endistel
aegadel muidugi täiesti müstiline ja arusaamatu paik. Tekitas hirmu ja samas aukartust ja hea meelega islandlased
üldse sellele ligi ei läinud, kes teab, mis võib juhtuda.
Aga nüüd siis 1800.-te aastate keskel tooli siia,
eks, saksa loodusteadlane ja tema nimeks oli Robert vuntse.
Ja see Robert Puntsem oli tõepoolest väga haritud,
väga vaheda mõistusega ja väga põhjalik ja väga täpne.
Ja ta uuris aastaid seda suurt keisrit tulemusena
suutiskisele looduse mõistatuse ära lahendada. No ma püüan hästi lühidalt siis kirjeldada,
millesse teaduslik põhjendus seisnes.
Nimelt selgus, et niisuguse asja tegutsemiseks peab olema
kolm looduslikku eeldust.
Esiteks peab see paik asuma vulkaanilise ess kohas kus on
väga kuum pinnas.
Teiseks peab selle kuuma pinnase sees olema üks äss,
eriti suur looduslik veekamber. Ja just selline veekamber, mis alati vett täis jookseb.
Kui vahepeal lähebki vett vähemaks, siis kusagilt tuleb
juurde ja kolmas eeldus siis see, et sealt Maalusest
veekambrist ulatub maapinnale välja lõõr.
Ja see lõõr on siis selline nagu noh, ütleme ventiil,
mis laseb suure rõhu alla sattunud auru välja pääseda.
Ja siis see keisri toimemehhanism on siis õieti niisugune,
et seal maa-aluses kambris kuumeneb see vesi vulkaanilise
kuumuse tõttu tohutult palavaks, tekib aina rohkem veeauru
ja veeaururõhk aina kasvab ja lõpuks läheb see rõhk nii suureks,
et see aur tungib pahinal selle lõõri kaudu maapinnale
ja paiskub nagu fantaan hästi kõrgele üles. Selle juures on alati nii, et igal keisrile on oma
tegutsemise Rütt.
Aga just et see purskav, kumma väe allikas purskab teatud
kindla rütmi järgi siis, kui see saladus oli ligi 150 aastat
tagasi elegantselt ära seletatud.
Juhtus aga niimoodi, et see kõige-kõigem keiser hakkas ära väsima.
Aga siis pärast seda, kui see keisri mõistatus ligi 150
aastat tagasi oli elegantselt lahendatud,
hakkasid teadlased ka mujal maailmas neid keisrit
teaduslikult uurima ja selgitasid, et samasuguseid
või isegi vägevamaid keisrid leidub õieti kokku vähemalt
viies maailma riigis. Ning ma ise ei ole mõnede juures neist käinud näiteks
Ameerika Ühendriikides Yellowstone'i rahvuspargis
või siis Uus-Meremaal rotto Ruo rahvuspargis.
Nad kõik on tekitanud minus väga suurt imetlust
ja vaimustust.
Aga nüüd sellesama selle kõige esimese uuritud keisriga,
läks niimoodi.
20. sajandil hakkas ta jääma aina unisemaks
ja nüüd purskas aina harvemini ja viimase poolsajandi
jooksul on ta pursanud tõesti üliharva. Nii et neid viimaseid purskeid on selle poole sajandi
jooksul olnud kõigest kaks, üks oli siis aastal 2000
ja teine aastal 2016.
Ja kui nüüd sinna keisrit teeorgu lähed,
siis tegelikult seal suure keisri juures on uudistajaid üsna vähe.
Keiser vaikib ja need vaatajate hulgad on kogunenud hoopiski
ühe teise keisri juurde ja selle nimeks on stro.
No seal on ka teisi keisrid seal läheduses,
aga see Strokur on kahtlemata kõige suurem,
kõige efektsem. Jaa, ta purskab hästi järjekindlat, iga 10 minuti järel
ja see aurusammas tõuseb noh, vähemalt 20 meetri kõrgusele
vahel ka kõrgemale.
Ja see Strokuri vaatemängu jälgimine käib seal üsna kindlate
reeglite järgi.
Nimelt on need pealtvaatajad selle allika lõõri ümber
Aubaklikus kauguses kuskil nii 20 meetri raadiuses ümber
sellest rokuri ja seisavad ja ootavad. Ja see allika Lõõl, kus aur peab välja tulema,
on läbimõõduga umbes üks meeter ja ta on täidetud veega
ja siis kõigi pilgud on naelutatud just selle koha peale.
Mina olen seda Strokurit neil paaril korral,
kui ma seal olen käinud, jälginud hästi pikalt
ja põhjalikult, vaadanud ikka hästi palju neid purskeid,
kuidas nad algavad, kuidas nad kulgevad,
see kõik tundub nii ilmatu põnev. Noh, minu isiklikku tähelepanekud on siis sellised,
et et purske lähenemisest annab kõigepealt märku see,
et seal selle allika lõõri augus hakkab vesi kuidagi
imelikult üles-alla kõikuma, nii et vahel vajub see täitsa
allapoole kui pool meetrit ja siis tõuseb jällegi üles,
nii et hakkab lausa üle augu servade voolama
ja niimoodi ta käib üles ja alla mitu minutit.
Ja siis ma tean, nüüd peab olema valmis,
olen hästi valvas, panen kaamera hakkama
ja kõik see, mis järgneb, käib välgukiirusel. Ja see on siis niimoodi, et ühtäkki murdosa sekundiga kerkib
sealt nöörist üles niisugune täiesti ulmeline,
poolemeetrise läbimõõduga v kera see v kera läbipaistev
ja helesinist värvi.
Ja mingi väga lühikese aja jooksul sekundi murdosa jooksul
sa saad seda v kera niimoodi silmitseda ja siis ta lõhkeb
ja paiskab kõva pahinaga siis selle veeaurusamba hästi
kõrgele taevasse üles. Ja lõbus on siis see, et nagu hea etenduse põhjal ikka
hakkama rahvas siis plaksutama ja mõned hõiskavad kõva
häälega hurraa ja braavo ja nii edasi.
Ja, ja tõepoolest Strokur ei vea alt, ta tegutseb väga süstemaatiliselt,
enam-vähem iga veerand tunni järel, ööd ja päevad aastate. Ja no kui ma seda Strokurit olen seal visalt imetlenud,
siis ma alati käin ikkagi ära ka selle koha peal kus asub
see suur keiser, sest mul on tema vastu lihtsalt nii suur lugupidamine.
Strokuri juurest suure keisri juurde on kõndida nii 200
meetrit pole palju.
Ja see rada, mis sinna läheb, jõuab lõpuks niisugusele
madalale lammedale künkale ja see küngas on tegelikult
tekkinud suure keisri sajanditepikkusest purskamisest
sest nende tohutute pursetega on sealt koos veega toonud
siis maapõuest maapinnale igasuguseid maapõue setteid
ja niimoodi on sisseküngas tulnud. Ja nüüd see Suure keisri luur, see on tõesti aukartust äratav,
silma järgi kuskil läbimõõduga kümmekond meetrit.
Aga ta on täiesti vagane, täiesti tasane.
Ja siis ma olen paaril korral, kui ma seal olnud olen,
alati proovinud, mis on selle veetemperatuur seal sees,
see on niisugune helesinist värvi vesi, läbipaistmatud piimjas. Nojah, selge, täiesti jahe, üldse pole soe
ja see tähendab, et suur keiser on sügavas unes.
Aga ma olen täitsa kindel, et see ei ole mingil juhul surma
uni sest ta purskas 2016. aastal.
Ja ükskord varem või hiljem purskab ta veel nii,
kui. Aga siin kostis nüüd juba selle islandi laulu lõpp,
mis oli meie tänase saate nii-öelda tunnusmuusikaks.
Saade oli siis jugadest ja keisritest Reykjaviki lähedal.
Ja nüüd selle järgmise saate teemaks on üsna pikk reis piki
Islandit ja rändame siis ida-ja Põhja-Islandil
ja vaatame seal neid kõige põnevamaid looduspaiku.
