Vikerraadio kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas
ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos Henryga. Relvaga. Kuula rändajat. Tere, me oleme siin oma rännusaadetega liikunud lausa juba
üle kolme kuu ringi Islandi saarel ja kõnelenud nii selle
saare loodusest kui ajaloost väga erinevate külgede pealt
ja eelmises saates olime me siin stuudios kahekesi
vulkanaloog Heidi Soosaluga ja siis olid jutuks vulkaanid,
vulkaanid, mitte ainult Islandil, vaid kogu maailmas.
Ja siis need muljed, mida me maailmas ringi rännata,
sest nende erinevate vulkaanide juures olime saanud. Aga nüüd täna pöördun tagasi siia Islandi saarele
ja jututeemaks saab olema ida ja Kui raadiokuulaja mäletab, siis ükskord varem sai kõneldud
Lääne ja Põhja-Islandi huvitavatest kohtadest.
Ja see tänane saade on siis nagu selle mõtteline järg
ja tule vaat jutuks nii looduse poolest kui kultuuriloo
poolest põnevad paigad seal ida- ja Lõuna-Islandil.
Ja kui öelda lihtsalt paar väga üldist sõna nende ida-
ja Lõuna-Islandi kohta siis võrreldes põhja
ja Lääne Islandiga on need palju sajusemad ilmad on seal
tihtipeale mornid ja vihmased ja tuulised. Ja veel selle ida ja lõuna.
Islandi vahe on vahest selles, et Ida-Islandi rannik koosneb
Flordidest mägedest, aga Lõuna-Islandi rannik on võrdlemisi
lauge ja tasane. Niimoodi põnevalt läbisegi linnuhäältega,
algab nüüd üks Vikingi muusikalugu, mille nimeks on Kauna.
Ja see Kauna tähendas muinasgermaani keeles ruunikirjas
kirjutatud poeemi.
Ja siin siis kõlas selle pika lugulaulu sissejuhatus pärast
kuulame neid järgmisi osasid.
Aga selle loo valisin ma siia saatesse sellepärast et ka
meil tuleb siin juttu mõne koha peal nendest kõige
vanematest Islandi asukatest, kes Norrast Vikingitena kunagi
siia elama asusid ja nad asusid just nimelt siia lääne
ja lõunarannikule. Sellel oli oma lihtne loogiline põhjus.
Sest kui norra poolt tulema hakata, siis kõige lähemad
rannad on just need ida ja lõunarannik seal Islandil.
Ja neid omaenda muljeid sealt Ida Islandilt alustaksin ma sellest,
et kui me nüüd viimati poolteist aastat tagasi seal Islandil
käisime siis oli kange tahtmine oma silmaga näha neid Florde
ja seda ava Jaani ja neid pidi seal ju palju olema.
Ja me tulime mööda seda suurt Islandi ringteed põhja poolt
jõudsime küll ida Islandile, aga see ringtee,
see peatrass kulgeb sedamoodi, et ta läheb seal Ida-Islandil
otse põhjast lõunasse ja hoidub nendest rannikulähedastest
aladest ja see tegi nagu kuidagi meele kurvaks. Ja siis, kuna see buss oli ju ainult meie eestlaste jaoks
matkabuss siis palusime oma Islandi bussijuhti,
et äkki põikaksime siit mistahes kohast kõrvale
ja vaataksime ikkagi selle ookeani ranniku ära.
Bussijuht kuus ja siis ta keeraski sealt ringteelt vasakule
sõitis mingi 15 kilomeetrit jõudis ühe parkla juurde,
et siis bussi seisma ja ütles, et siit edasi mingi jala.
Siin on kuskil paarisaja meetri pärast ookeani rannik,
Teil vastus. Nonii me siis tegime.
Algul kõndisime mööda kivik libust tasandiku,
siis laskusime üsna järsust Astangust alla
ja olimegi korraga ookeani ääres.
Seal kattis randa selline must liiv väga tüüpiline Islandile,
see on ju siis vulkaaniline liiv.
Ja randa veeresid rasked ookeanilained mühinal
ja kui vaatasime mõlemas suunas kõrvale,
siis oli seal hästi palju selliseid kaljuseid,
abajaid, kus siis need vägevad murdlained kõrgele üles lõid
ja meie selja taga olid tumedad mäed, aga nende tippüldse ei paistnud,
sest nad olid kaetud udu Lynnikuga. Ja ilm oli, ma ütleksin, selline tüüpiline Ida-Islandi suveilm,
mis tähendab siis seda, et ilm oli kõle,
ilm oli sombune, puhus tugev tuul ja takkapihta tibutas veel uduvihma. Mitte rohkem kui 12, aga vot selline just see islandi õige
suveilm peabki olema.
Ja nüüd siin rannas vaadates ei näinud mitte ühtegi hoonet
ega elamut aga selle eest oli siin päris palju linde,
merelinde erinevaid liike.
Ja kõige rohkem nendest merelindudest oli näha Ahkasid.
No võib-olla raadiokuulaja teab, kes need rahad on,
neid saab näha ka meil Eestis siin peamiselt just
läänerannikul ja seal Vilsandi rahvuspargis nad ka pesitsevad. Aga nad on väga ilusad linnud, eriti need isalinnud,
neil on säravmustvalge sulestik ja nad alati armastavad
pesitseda seal koos meri läheb hästi järsku sügavaks
ja nii seal Vilsandil vaika rahudel kui ka siin Islandi
rannikul läks tõesti see meri väga järsku sügavaks
ja nüüd need hahaparved ujusid seal vee peal,
aga vesi lainetas tohutult neitsi üldse ei häirinud.
Ja kõige naljakam oli vaadata, et mõned ahad olid sättinud
ennast ka nendele kalju nukkidele ja seisid seal. Aga kuna need lained olid nii suured, siis need pühkisid üle
nende kaljunukkide ja pühkisid need rahad sealt minema nagu
taku koolad.
Mõtlesin, et huvitav, mis neist nüüd saab.
Varsti ilmusid PZU vups vee peale, jõulusid väga rahulikult
ringiga tagasi sinna oma armsa kaljunuki juurde
ja sättisid ennast seal jälle mõnusasti seisma.
Ja nüüd üks teine linnuliik, mis mulle ka väga meelde jäi,
oli kärestikuaul. See on, me teame ju, et Eestis on ka olemas üks aul selline liik,
teda võib meil mõnikord näha avamerel suurte parvedena.
Isalinnud on ka niisugused musta-valgekirjud.
Aga nüüd see kärestikuaul, see on hoopis midagi muud,
teda Eestis mitte kunagi näha ei saada, nartiline lind
ja hästi huvitava välimusega kasvult suur nagu priske part.
Ja sulestikus on näha väga erinevaid toone,
nii musti, valgeid, halle kui ka ruugeid. Kusjuures valge toon on seal kehal selliste väga efektsetes
sümmeetriliste vöötidena.
Ja seda ruuget või peaaegu punast tooni on küljesulgedel
ja pealael ta kärestiku auli.
Ma ei olnud kunagi varem näinud, nii et hulk aega lihtsalt
binokliga nautisin seda huvitavat lindu.
Aga miks neid linde siin nii palju on põhjus loogiline?
See meri on äärmiselt kalarikas ja samal põhjusel on siin
Ida-Islandil ka üsna palju juba väga vanu sadamapaiku,
sest kalurikülad on saanud oma elatise neist kalarikastest vetest. Ja kui me nüüd seal Ida-Islandil lõuna poole liikusime,
siis ka käisime mitmetes sadamates ja külades
ja neist võib-olla kõige rohkem meelde vajutus üks nisugune küla,
mille nimi oli kiupi, voogur tupi, voogur,
suhteliselt väike küla, kuskil 400 inimest,
sadam ka tilluke ja sadamas, näha selliseid tüüpilisi
tänapäeva Islandi kalalaevu, väikesed, rõõmsat
mitmevärvilised ja hästi kõrgete parrastega,
sest nendega käiakse ka suurel ookeanil kala püüdmas. Aga selle jupi voogori sadamakoha ajalukku on äärmiselt pikk ja,
ja äärmiselt huvitav.
Vanade saagade järgi rajatisi ja esimene sadam juba kusagil
1000 aastat tagasi.
Ja hilisemal ajal seal kuskil 15. 16. sajandil tekkis siia kaubasadam,
siia tulid siis kaubalaevad erinevatest maailma nurkadest
ja see oli selline vilgas kaubasadam.
Ja vot siin on üks niisugune väga huvitav hoone,
kus me käisime ka einestama, sest praegusel ajal on seal
sees kohvik. Aga see on siis säilinud seitsmeteistkümnendast sajandist siiamaani,
nii siis 400 aastat, et vana ja seda peetakse üheks kõige
vanemaks puitehitiseks kogu Islandil üldse.
Ja välimuselt nägi ta välja nagu mingisugune pikk
viilkatusega laohoone ja just laohoonena teda oligi kunagi kasutatud.
Praegu nägi ta väga kena välja punase voodrilauaga seinad,
ilusad valgete akna raamidega aknad.
Ja kui me sinna siis sööma läksime, siis meie kohalik
Islandi giid Piettur kõneles meile ühe loo sellelt jupi
vooguri küla kohta. Ja ütles, et kuskil 19. sajandil olid islandlased nimetanud
seda küla Konguks Kongo kauge maa Aafrikas mikspärast
siinses selline nimi.
Ja see lugu, mis ta meile rääkis, oli niivõrd kentsakas,
et et ma räägin selle siinkohal raadiokuulajale edasi.
Nimelt oli siis niimoodi, et kusagil seal 19. sajandil käis
koos teiste kaupmeestega siin ka üks taani soost kaupmees
ja ta jäi kõigile meelde selle poolest, et temal oli
tumedanahaline ja kräsupäine naine ja selle naise olevat
akord kaasa toonud ühelt Kariibi mere saarelt. Rändas maailmas laialt ringi, jõudis ka lõuna meredele
ja seal, Kariibi mere saarel oli tema meelest selline ilus
tume kaunitar.
Ta võttis selle enda elukaaslaseks ja sai temaga ka lapse
ja selle poisslapse nimeks pani ta Hans Joonatan.
Selline ehtne taanipärane nimi, aga Hans Jonathani välimus
oli täpselt samasugune tõmmu ja kräsupäine nagu tema emal.
Ja nüüd edasi läks lugu niimoodi, et kaupmees jäi vanaks,
tema poeg Hans Joonatan kasvas suureks ja disisa kaupmehe
ameti üle. Sõitis ka mööda maailma, meresid paljudes sadamates,
aga väga tihti sattus ka siia trupi vooguri sadamasse,
kuhu ta kunagi poisina esimest korda isaga koos oli tulnud. Ja lõppude lõpuks hakkas siit juppi voogu sadamaküla talle
nii väga meeldima.
Ta otsustas, et jääb siia kohe alaliselt elama
ja võttiski siit siis endale Islon rannast naise
ja soetas sellega kolm last.
Kõik kolm olid poisslapsed ja nägid välja nagu isa suust kukkunud.
Samamoodi tumedanahalised ja kräsupäised.
Ja kui siis kuskilt kaugematelt Islandi paikadest sattus
siia Chubby vooguris inimesi, siis nad panid väga imeks,
et kuidas siin nii palju selliseid tõmmunahalisi
ja kräsupäised inimesi elab. Ja kuna nad olid kuulnud meremeestelt kusagil väga kaugel,
kaugel maailma äärel pidi olema üks selline maa,
mille nimeks on Kongo ja kus kõik kõik inimesed on
samasugused tõmmud, siis hakkasidki nad seda küla nimetama Kongoks.
Ja vot selline oli siis meie islandi giidi lugu seal sadamakohvikus. Aga siin kuuldus nüüd juba järg sellele muusikaloole,
mille algus oli saate alguses.
Ja ütleksin siinkohal, et lauljaks ja pillimängijaks on siin
üks hollandi noormees nimega Jonatan parendsma.
Ja see Jonathan parendsma ilmus, ütleme rahvusvahelisele
muusikaareenile väga hiljuti, ta on noormees.
2019. aastal sai ta oma sellise muusikastiiliga
rahvusvaheliselt päris tuntuks ja oma inspiratsiooni on ta
lugude jaoks hankinud muinasgermaani mütoloogiast kultuuriloost. Ja see lugu, mis siin nüüd kõlanud on, selle on ta
pühendanud õigupoolest talvisele pööripäevale.
See on siis see aeg kui muiste põhjamaalased süütasid
tulesid ja hakkasid loitsima, et kuidagi viisigi eemale
peletada seda aasta kõige sügavamat pimedust.
Aga mina tahaksin oma jutuga nüüd edasi minna juba Ida Islandit,
Lõuna-Islandile.
Ja seal Lõuna-Islandil kõneleksin kõigepealt ühest väga minu
jaoks tähendusrikkast paigast, mille nimeks on Ingolf söft
ja õigupoolest on Se Ingolf nisugune tillukene saar asub
Lõuna-Islandi rannikust kuue kilomeetri kaugusel. Ja mina käisin seal 2001. aastal, siis kui me olime Islandil
naisega kahekesi ja see retk sinna saarele oli vägagi meeldejääv.
Nimelt läbisime me selle väina, mis Islandi rannikut
ja seda väikest saart lahutab traktori järelkärus
ja see oli väga eriline ratast, traktor,
võiks öelda, et lausa meretraktor hästi kõrgete ratastega
ja järelkäru oli ka hästi suurte ratastega.
Ja Me istusime siis traktori järelkärusse
ja traktorijuhiks oli kohalik külamees, kelle nimeks oli
Einar ja ta lihtsalt läks läbi mere. Vahepeal tundus küll asi päris niisugune riskantne.
Vesi tõusis peaaegu kabiinini ja tema muidugi oli seda
vahemaad sõitnud väga palju kordi tal palju kogemusi ta teadis,
saab üle ainult mõõna ajal ja praegu oligi mõõn.
Tema jaoks siin mingit ohtu ei olnud, aga näiteks tõusu ajal
on sama koha peal, kus traktor sõitis päris mitme meetri
sügavune meri ja noh, järelkäru vappus ja rappus seal
ja pritsis vahepeal ka vett meile sinna kärusse. Aga viimaks jõudsime kohale ja seal väikese saare rannikul
oli niisugune must vulkaaniline liiv sinna,
siis jättis see Einar oma traktori seisma
ja sealt edasi läksime jala.
Juba eemalt oli näha, et seal saare keskel on niisugused
kaljusid künkad.
Nende suunas me läksime.
Ja minek ei olnud sugugi mugav, sellepärast et Ta algul
kõndisime oma matkasaabastega sellisel märjal
ja püdelal liival ja kui ma juba tõusma hakkasime,
siis oli takistuseks selline vulkaaniline halli värvi tuhk
ja sinna vajus kaikasaabas pahkluuni teinekord sisse. Aga kui juba saare kõrgemasse osasse saime,
siis seal oli päris mõnus liikuda, sest seal oli üsna sile
kaljuplatool ja see oli tihti kaetud sellise mõnusa madala rohuvaibaga.
Ja miks me seal üldse ringi käisime, peamine põhjus oli see,
et see Ingolfety saar on kuulus oma linnurohkuse poolest
ja meil olid binoklit kaasas ja siis vaatlesime neid
erinevaid merelinde, neid oli seal tõesti palju.
No näiteks meelde jäid põhja-tormilinnud selliselt põhjala linnud,
kes liuglevad kõrgel Mere kohal pealton Musta värvi alt
valget värvi, või siis ka Lunnid need arktilised papagoid,
nagu neid nimetatakse, niisugused tönts ka kehaga
ja hästi suure kireva nokaga. Ja kuna nende nokk meenutab papagoi nokka,
siis nimetataksegi neid vahel ka Põhjala papagoid,
eks. Ja nüüd seal saare peal me tegime ikka sellise paraja
mitme kilomeetrise tiiru ja seal saare kõige kaugemas otsas
jõudsime ühe niisuguse rohmaka kivi monumendini.
Ja vot see oli nüüd Island laste jaoks erakordselt tähtis märk.
Kultuurilooline märk, mida islandlased peavad peaaegu pühaks
ja selle rohmakas ka samba peal olid siis ainult
islandikeelsed kirjad. Seal oli tõepoolest ainult üks lause, Eina tõlkis selle
meile inglise keelde ja seal oli siis kirjutatud,
et siin maabus oma laevaga Ingolf, luur ja muud mitte midagi.
Kui sa oled võõras, siis ütleb sulle liiga vähe.
Aga kõik islandlased teavad suurepäraselt,
kes mees, inkov luur on.
Ja oskavad isegi peast rääkida tema eluloo
ja tema tähtsuse. Õigupoolest on selle mehe täisnimi Ingo Fleur Arnar tsoon
ja see Ingo Fleur Arnold son on tuntud kui esimene viiking,
kes perega siia Islandile Norrast purjetas
ja siia esimese Vikingi asula rajas.
Ja mis allikad Teie järgi seda nii täpselt teatakse?
See on üks niisugune hästi vana kroonik ka,
mis on Islandil kirja pandud 12. sajandil
ja seal on hästi üksikasjalik kirjeldatud siis just neid
kõige vanemaid islandi asulapaiku viikingite algusaegadest. Ja vot seal on siis kirjas ka see, et see Ingo Fleur Arnold
son jõudis oma suguvõsa ja mitme viikingilaevaga siia
väikesele saarele 873. aastal, ehk see ka siis rohkem kui
1200 aastat tagasi.
Ja nad olid purjetanud kaua avamere lääne poole,
olid saanud kõvasti vintsutada ja nüüd nägid mingit
tundmatut randa, nad ei teadnud, mis Rans on,
aga otse nende ees oli üks niisugune väikene saar,
nad vaatasid, et seal midagi ohtlikku ei ole
ja läksid seal maale ja kuna oli hilissügis
ja ees oli karm talv, siis nad otsustasid,
et talvituvad sellel saarel ja nii nad ka tegid. Ja siis selle vana kroonika järgi oli nii,
et kui ilmad läksid soojemaks kevadel siis sõitsid nad koos
oma kaaskonnaga Islandi rannikut mööda veelgi lääne poole
ja hakkasid otsima kohta, kus rajada püsiv kodu.
Ja kõige rohkem meeldisid neile sellised kenad rohetavad
künkad selle koha peal, kus praegu asub Islandi pealinn Reykjavik.
Ja sinna nad siis oma asunduse rajasidki.
Ja see oli aastal 874 ja just selle tõttu peetaksegi
Reykjaviki linna rajamise algusaastaks sedasama 870
neljandat aastat. Ja kui raadiokuulaja tähelepanelikult kuulanud neid Islandi saateid,
siis tegelikult oligi meil selles saates,
kus sai räägitud Reykjavik ist juba enne juttu sellest Ingo
Floor Arno tsoonist.
Sest seal otse südalinnas hästi suure väljaku peal asub
künkal üks väga uhke skulptuur, mis on pühendatud Ingo Floor
Arno sonile.
Ja ometi sellel pisikesel Ingolf sverdi saarel on selline
üsna rohmakalt püsti pandud mälestusmärk sellele samale mehele. Ja mulle tundus, et seda Reykjaviki skulptuuri on läinud
väga paljud.
Aga siin sellel kõrvalisel inimasustused,
saarekesel on seda sammast näinud väga vähesed
ja just sellepärast meeldis mulle isegi rohkem,
kui see uhke skulptuur seal Reykjavikis. Aga siin kõlas nüüd jällegi üks jupp sellest muinasgermaani
mütoloogia motiividel loodud muusikaloost kus siis talvise
pööripäeva hämarust loitsitakse eemale sellise ürgse lauluga.
Aga seal Lõuna-Islandil on neid toredaid paiku,
kus käidud, tegelikult väga palju kõigest rääkida ei jõua.
Ja ma siis mõtlesin, et kõnelen siin ühest sellisest paigast
mis võib olla minu jaoks on seal Lõuna-Islandil see
kõige-kõigem ja see on siis Jakul sarloni laguuni järv. Olen seal käinud kõigil kolmel korral, kui Islandile olen sattunud.
Ja esimesel korral, kui siia tulin 1995. aastal siis oli
meil siin väga vähe aega olla, olime ainult mõned tunnid,
aga see võluv järv jäi mulle nii meelde,
et ma lubasin iseendale, et kui veel üks kord kunagisi satun
siia Islandile, siis võtan juba rohkem aega
ja olen siin Jakul šarlooni ääres kohe päris põhjalikult.
Ja see koht tuligi aastal 2001 siis kui me naisega siin
Islandil ringi reisisime. Ja siis me tegimegi niimoodi, et tulime siia järve äärde
ja elasime siin telgiga päris mitu päeva.
Aga kõigepealt, võib-olla enne, kui ma nendest omaenda
isiklikest muljetest ja elamustest selle järve kohta räägin
kõneleksime sellest Jakul šarloni järve loodusloolisest taustast.
Nimelt see, mis siia alati turiste peibutab,
on see, et see järv on täis suuremaid ja väiksemaid jää
pankasid ja jäämägesid ja see mõjub äärmiselt põhjamaiselt
äärmiselt eksootilised ja põnevalt. Aga miks seal nii palju neid jääpanku on?
Selle põhjus on selles, et siia järve tuleb sisse üks
liustikukeel ja see liustikukeel on pärit Islandi kõige
suuremat liustikult.
See on siis vahtna ja kulli liustik, millest meil gaasin
Islandi saadetes enne juttu on olnud ja see liustikukeel
jõuab täitsa sinna veepiirile ja sealt siis need jäätükid
muudkui ajapikku lahti murduvad. Aga see järv ise on võrdlemisi suur, ta on läbimõõdus kuskil
kuus kilomeetrit ja ta on pööraselt sügav,
ta on ligi 300 meetri sügavune.
Nii et noh, Eestis ei ole ligilähedaseltki sama sügavat
järve ja isegi Islandil loetakse seda kogu saare üheks kõige
sügavamaks järveks.
Ja nüüd, kui need jäätükid ja kamakad seal lahti murduvad,
siis nad hulbivad seal järves edasi-tagasi
ja põhimõtteliselt võiksid nad ka sealt välja pääseda,
sest sealt järve otsast mere poolt avaneb selline looduslik kanal,
mis on ühenduses merega. Aga ometi need jäämäed siit välja ei pääse,
sest nad on siin järve peal nagu lõksus ja põhjus selles,
et kui nad jõuavad need selle kanali suudmesse,
mida mööda jäämägi võiks minna ookeani, siis selle kanali
põhi on nii madal.
Jäämägi jääb lihtsalt selle põhja kinni ja ta võib seal siis
olla kinni kuude kaupa, kuni lõpuks siis mingi lõuna poolt
tulev tugev marutuul selle jäämäe sealt lahti kangutab
ja uuesti tagasi järve viib. Ja nii siis tiirutavad need jäämäed seal lausa mitmeid aastaid.
Aga samal ajal muidugi sulavad nad väiksemaks,
mõnikord lagunevad nad ka väiksemateks tükkideks
ja lõpuks ka iga suurem jäämägi muutub nii väikesteks tükkideks,
et siis ta juba suudab üle minna sellest madalikust seal
järve suudmes ja purjetabki välja ookeani peale.
Ja huvitav on just see, et see jäämägede
ja jää Gide pidev vahetumine toimub seal järve peal,
osa lähevad siis ära ookeani aga vähemalt sama suur osa
murdub siis uuesti sealt liustikult pidevalt lahkuda. D ja turistidele see koht hullusti meeldib.
Palju ja üks põhjus on see, et lihtsalt need mäed,
jäämäed on nii efektsed, aga teine põhjus on see,
et siin on loodud väga mugav võimalus neid jäämägesid
lähemalt vaadata.
Nimelt sõidutatakse seal siis turiste selliste militaarsete
amfiib paatidega, need on kunagi kuulunud USA armeel,
aga nüüd on nad maha kantud ja kohandatud turistide jaoks. Noh, ja need amfiibpaadid on siis teadagi,
sellised on paadid küll, aga neil on rattad all.
Ja siis Nad seisavad seal kuskil kalda peal tee peal
ja turistid saavad sinna mugavasti sisse ronida,
kuiva jalaga.
Ja siis juba läheb see rataste vurinal sinna järve poole teele,
siis läheb kar mauhti sinna järve ja siis hakkab juba tööle
paadimootor ja siis hakkab see paat seal jäämägede vahel
ringi sõitma. Noh, väga tore lõbusõit ja mina olen selle alati läbi teinud,
kui ma sinna järve juurde olen saanud.
Iga kord on ta teistsugune ja kordumatu juba kas
või sellepärast, et need jää, mäed on seal iga kord isesugused.
Noh, nad on nagu mingisugused tohutud jääst
hiigelskulptuurid ja kui sa neist mööda sõidad,
siis noh, looduma kujutluses niukseid, väga fantastilisi
seoseid nende välise kujuga. No need on ikka tohutult suured, teinekord kahekorruselise
majakõrgused ja näiteks üks, mis meelde jäänud on,
meenutas veelindu hiiglaslikku veelindu,
kes siis liugleb seal vee peal ja kellel on väga uhke kael
nagu luigel, mis sirutub hästi kõrgele üles.
Või siis teine jäämägi näiteks, sarnaneb väga piisa tornile,
ütleksin, et sama kõrge no natuke madalam,
olgu kui Pisa torn, aga selline tohutu hirmus suur sammas
ja viltu vajunud kahtlaselt. Ja niimoodi ta seal seisab.
Või siis üks niisugune kuju, mis mulle väga meelde jäi,
meenutas mulle mingisugust ütleme, skandinaavia mütoloogiast
pärit hobust.
Tal oli siis nimelt kaks pead, üks pea oli keha esiosas
ja teine tagaosas ja vot neid erinevat jääskulptuure on seal
tõesti lõputul hulgal.
Teine asi, mis need jäämäed huvitavaks teeb,
on see, et nende toonid on väga erinevad. Alates siis sellistest Peemialt, valgetest jäämägedest
ja lõpetades täiesti pooleldi läbipaistvate
ja eredalt siniste jäämägedega.
Ja põhjus, miks nad erinevat värvi on, on see,
et nad on murdunud sealt liustikust erinevatel aegadel.
Nii et kui üks väga suur kamakas seda liustikujääd sinna
järve vajub, siis need murdekohad ongi täiesti helesinised
ja läbipaistvad. Aga juba järgmiste kuudega muutub see ele sina natukene tuhmimaks.
Ja siis mitmete aastate jooksul ongi juba see jäämägi
omandanud päikese ja selle vee mõjul niisuguse valge värvi
ja poorse pinna, nii et meenutab peaaegu nagu mingisugust
vana lund. Ja nüüd võib-olla kõneleksin ka juba nendest
paarist väga meelde jäänud isiklikust seigast seal Jakul
sarlooni järve ääres, kui olime seal oma naisega telgiga,
kohe mitu päeva. Ööbisime seal.
Ja see esimene niisugune väga meelde sööbinud juhtum oli niisugune,
et magame seal mõnusasti telgis, näen und
ja unes olen jõudnud oma lapsepõlvekodusse,
see asus Tallinnas ühe hästi suure raudteesõlme ääres
ja seal oli väga tüüpiline see, et öisel ajal need vedurid
seal manööverdasin ringi ja liigutasid vaguneid,
haakisid ühtesid kinni ja teisi lahti ja see oli päris
parasnike mürin ja kolin. Ja nüüd kuulen, et täpselt samasugune hääl.
Ja see läks nii tugevaks, et ärkasin üles
ja siis kuulen, et hääl kestab edasi ja see tuleb läbi telgi
seina kusagilt järve pealt.
Ja algul ma ei saanud kuidagi aru, millest sellised imelikud
hääled tulevad.
Täiesti nagu tehislikud hääled, tsivilisatsiooni hääled,
aga me oleme ju täiesti rahvuspargi sees,
kus ei ole isegi inimesi. Ja see hääl peab olema ju siis looduslik.
Aga siis ma hammustasin läbi, mis heli see õieti on?
Tuul oli nimelt järsult pöördunud ja muutunud väga palju tugevamaks.
Ja nüüd siis jäämägede armaada, mis oli enne olnud ühes
järve otsas, hakkas liikuma teise järveotsa.
Ja siis niimoodi liikudes tõuklesid nad omavahel nagu
koolipoisid vahetunnis ja sellest see kole kolin tuligi.
Aga näiteks teine seik, mis ka väga meeldejääv oli,
kui me seal jaagul saloni järve ääres telgiga olime,
oli niisugune, et, et ühel hommikul esimesel hommikul õieti,
kui me seal olime, tulin telgist välja ja otsustasin keeta
hommikukohvi järel siinsamas kõrval, võtsin sealt siis
Castroli ka vett ja panin priimuse käima
ja ja vee keema ja kohvipaks sisse ja ja kui kohvi natuke tõmmanud,
siis maitsesin, et kuidas ka läks ja nii kui ma esimese
sõõmu võtsin, nii noh, tundsin, et midagi on väga valesti. Mis valesti on, ei saanudki aru, pidin teise sõõmu veel
võtma ja siis oli täiesti selge, et see kohvi on
absoluutselt üle soolatud.
Ja siis esimese hooga oli ikka väga raske taibata,
et kuidas siis järv siin saab soolane olla
ja siis tuli muidugi meelde, mida tähendab õieti see mõiste
laguuni järv, šarlon, laguuni järv ja laguuni järv on ju
selline järv, mis merega otseses ühenduses ei ole,
aga kuhu aeg-ajalt merevett satub. Ja siin oli see ju siis niimoodi, et seesama looduslik kanal
missiti järvest välja läks.
Sealt tavaliselt voolas vesi järvest ookeani.
Aga mõnikord, kui ilmaolud muutusid ja hakkasid puhuma
mitmepäevased lõuna poolt tulevad tormituuled siis seal
rannikul Se ookeani pind tõusis märgatavalt kõrgemale.
Ja siis võis juhtuda see asi, et seesama kanal hakkas
hoopiski seda soolast vett sinna järve laskma. No seda ei juhtunud ilmselt sageli, aga piisas ainult mõnest
korrast mitme aasta jooksul.
Ja selle tulemusel.
Ongi Jakurselloni järv, soolaseveeline.
Nii et hommikukohvi sellest kindlasti teha ei tasu,
kui keegi sinna järve äärde edaspidi telkima kavatseb minna. Kuid siin kostis juba viimast korda see muinasgermaani
loitsulaul millega talvise pööripäeva pimedust eemale peletatakse.
Ja meie tänane saade ida- ja Lõuna-Islandi põnevatest
looduse ja kultuuriloo paikadest saab siin otsa.
Kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas ja Lõuna-Ameerikas. Teravmäed Kolumbia. Rändame koos Henryga. Relvaga. Kuula rändajat.
