Vikerraadio kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas
ja Lõuna-Ameerikas. Teravmäed Kolumbia. Rändame koos. Kuula rändajat.
Tere. Me oleme siin rännusaadetega parajasti kulgemas Islandi
saarel ja eelmises saates oli juttu Reykjaviki lähistel
olevatest uhketest jugadest ja Islandi suurimatest keisritest.
Aga nüüd tänases saates suundume juba pikemale reisile mööda
Islandit ja ma kõnelen nendest oma lemmikpaikadest,
kus ma olen käinud Lääne ja Põhja-Islandil. Sedamoodi kaunilt ja rahulikult algab üks islandikeelne laul
ja seda laulab Hoftis Huld.
See naine on Islandil üsna tuntud näitleja
ja laulja. Aastakümnete jooksul on ta harrastanud päris
mitmesuguseid muusikastiile, aga siin laulab ta siis Ta
Islandi rahvaviisi.
Mis on siis nagu hällilaul väikesele lapsele.
Ja seda laulu teavad islandlased päris hästi,
sest ta sai kuulsaks ühest näitemängust. Seda teatrietendust mängiti Reykjavikis kusagil
seitsmekümnendatel aastatel.
Ja selle teatritüki nimeks oli mäleta Jeeruntuuri.
Ja see teatritükk ise kõneles siis ühest niisugusest
ajaloolisest legendaarsest mehest, kelle nimeks oli Jorge Jorgensen.
Ta tegutses 1800.-te aastate alguses.
Rahvuselt oli ta tegelikult hoopiski taanlane,
aga ta oli suur Islandil Läti patrioot ja teatud juhuste
kokkusattumise tõttu valis siis Islandi parlament
ehk Alsing ta Islandi riigijuhiks ja ta oli Islandi juht
väga lühikest aega. Aga rahvale see väga hästi meelde ja selle tõttu sai ta
rahva suust niukse tiitli nagu Islandi kaitsja.
No kuidas seik Briti ajaloos juhtus?
Seal olid erilised ajaloolised põhjused,
üks nendest oli siis see 1800.-te algul.
Oli ju just toimunud see prantsuse suur revolutsioon,
mis oli pööranud ühiskonna arusaamad üldse riigist üsna pea
peale ja igasuguseid aateid välja toonud
ja inimesi sellest vaimustama pannud. Ja teisest küljest käis 1000 kaheksasajandatel aastatel
paljude Euroopa riikide vahel üsna vastik sõda.
Aga nüüd see Jörgen Jorgensen oli niisugune noormees,
kes oli vägagi sisse võetud prantsuse revolutsiooni ideedest
ja teisest küljest oli ta väga kartmatu ja uljas oma loomult,
et tal oli vanust alla 30 aasta, aga juba selles vanuses oli
ta väga palju sõitnud maailma meredel jõudnud ära käia isegi
Austraalias ja Uus-Meremaal. Ja peale selle oli ta ka päris terava sulega kirjamees
ja avaldanud ajakirjanduses siis väga teravaid
ja värvikaid poliitilisi artikleid.
Aga ta oli parajasti Taani kuningriigis ja siis mingitel
üsna juhuslike asjaoludel sai laeva peale,
mis tuli Islandile.
Ja siin ta pöördus kohe Islandi omavalitsuse
ehk selle alt tsingi poole ja oma toredat
ja julget Te ideedega, et Island peab saama kohe vabaks
ja iseseisvaks sütitas ta need Althingi liikmed täielikult. Nad andsid talle oma heakskiidu ja korraga täiesti
üllatuslikult oligi ta selle omavalitsuse poolt valitud
islandi vabariigijuhiks.
Taanile see muidugi absoluutselt ei sobinud
ja väga kiiresti tulid Taani sõjaväelased
ja arreteerisid selle Jörgen Jürgensoni ja panid ta vangi.
Ja siis ta oli seal vangis paar aastat, aga siis sai jälle välja,
läks ära Inglismaale ja tema seiklused jätkusid juba mujal maailmas. Aga see aeg, kui ta siis oli nii-öelda ametlikult Islandi valitseja,
kestis 26.-st juunist 1809. aastal kooni sama aasta augusti lõpuni.
Nii et kaks kuud oli ta olnud see juht.
Aga Islandastele jäi ta väga meelde.
Ja vot selles etenduses, kus sellest kõigest kõneldakse,
siis üks Islandi ema laulab seda hällilaulu,
mida te siin saate alguses kuulsite.
Aga need siis nende tänaste teemade juurde. Et me tegime ju 2021. aastal täiesti sellele saarele ringi
peale ja sellel ringsõidul me siis kõigepealt Soondusimegi,
Lääne Islandile ja sealt edasi juba põhja Islandile.
Ja vot sellel käigul kõige esimene väga meeldejääv nisugune.
Looduse ime oli üks niisugune asi nagu viidemeri laavatunnel.
Ja kui me sinna kohale jõudsime, siis ütles meie kohalik teeoht.
Neid laavatunneleid on tegelikult Islandil mujalgi
ja mõned nendest on arvatavasti isegi pikemad kui see Witte
mari tunnel. Aga neid on väga vähe uuritud ja seal liikuda ei ole üldse turvaline.
Aga siin widge meritunnelis on siis tehtud niisugune mugav rada,
mida mööda on turvaline liikuda.
Ja sellepärast on see kõige parem võimalus teha tutvust
niisukesel looduse fenomeniga nagu laavatunnel.
No siin kohapeal peab võib-olla raadiokuulajale niimoodi
hästi lühidalt, ütleme et mis asi see laavatunnel oma
olemuselt üldse on? Need tekivad siis selle laava purskemise ajal mõnikord
sellisel moel, et selle laavavoolu ümber kujuneb imelik,
kõva koorik, aga seal kooriku sees see vedel laava muudkui
voolab edasi ja lõpuks läheb nii, et kogu see laava voolab
välja ja alles jääbki ainult see kõva kest
ja seda nimetataksegi laava tunneliks.
No ma olin selliseid laavatunnel, et mujal maailmas vahel
näinud tuleb näiteks meelde Ecuadoris Galapagose saarel. Aga need kõik olid olnud troopikas ja nii kaugel põhjas nagu
Islandil ei olnud ma kunagi ühtegi laova tunnelit näinud,
nii et oli täitsa põnev, et mis seal ees ootab.
Ja kõigepealt jagas siis meie teejuht meile välja kiivrid
ja pealambid ja soovitas kätte panna kindad.
Kuigi Islandil oli parajasti südasuvi, aga seal all pidi
olema üsnagi kõle ja sinna laava tunneli juurde.
Me matkasime siis üle siukse laava välja,
mis oli absoluutselt tasane ja mis oli kaetud sellise paksu
halli koheva samblikuvaibaga. Ja saime aru, et oleme nüüd selle laava tunneli lähistel
selle järgi, et seal ees oli näha selline lai
ja sügav maapinna lohk ja sinna sai siis minna puus treppe
mööda ja sealt edasi oli juba näha tume koopasuu.
Teejuht ütles, et nüüd pange pealambid põlema,
sest muidu ei näe ta enam mitte kui midagi.
Ja siis läksimegi sinna koopasse sisse ja hakkasime siis
sinna tunneli põhja laskuma, mööda puust laudteed. Ja minna oli selles mõttes väga mõnus.
Selle laudteel olid isegi käsipuud, millest said kinni hoida.
Aga oli ka selge, et see tunnel peab olema ikkagi jube suur
sest isegi lampide valgel oli väga ähmaselt näha,
kus kohas seal eemal on selle tunneli küljed
ja kus kohas on see lagi ja tunneli lõppu polnud üldse näha.
Ainult et väga kaugel eespool vaevalt paistis mingisugune
prožektori tulukene. Ja selles suunas me siis läksimegi.
Ja meie teejuht siis seletas seal käigu peale see Viitkemiri
tunnel ongi just kogu Islandi üks kõige avaramaid tunneleid.
Et seda ütleb juba selle tunneli islandikeelne nimi,
nimelt viidur seal sõna sees tähendab islandi keeles avarat
ja ta ütles ka seda, et selle tunneli pikkus on
kuu-poolteist kilomeetrit, aga rada nii kaugele ei lähe,
see läheb kuskile kilomeetri peale ja sealt edasi on
niisugused suured, kivirahnud ja liikuda on äärmiselt raske,
need meie kõnnime siis just selle märgitud raja lõpuni. Ja nüüd see rada oli vahepeal ka niisugune,
et seal polnudki enam laudteed, vaid me kõndisime selle
tunneli loodusliku põhja peal, noh, see oli selline kõva
kivine maa.
Aga mõne koha peal oli imelik see, et lambi valguses
väikisid su ees justkui suured veelombid.
Aga kui sa oma saapa sinna lompi panid, siis selgus,
et see polnudki vesi, vaid see oli jää ja vägagi libe jää. Niiet korraliku krobelise tallaga matka saabaski kippus seal
väga kergesti libisema.
Ja seda oli ka nüüd tunda, et siin koopa sees oli tõesti
väga palju külmem, kui oli seal olnud väljas,
no väljas oli selline Tüüpiline, Islandi suveilm,
võib-olla kuskil nii 13 plusskraadi.
Aga siin ma pakun, oli isegi mõni kraad alla nulli
ja see oli tegelikult talvine jahedus, sellepärast et see
oli nagu looduslik jääkelder, mis säilitas seda talve miinustemperatuuri. Ja noh, selle tunneli põrandal oli nisukesi imelik
poolemeetriseid sambaid, mis oli pruunikat värvi.
Nisukesi olin ma ka mujal maailmas koobastes näinud,
need olid siis need stalakmiidid, mis pikapeale sellistesse
koobastesse mõnikord tekivad.
Aga nende stalakmiidid ja vahel olid veel ühed väga imelikud sambad,
need olid täiesti valged või pooleldi läbipaistvad,
olid täitsa selge, et need koosnesid jääst
ja selline huvitav tõesti sealt koopa laest tilkuv vesi oli
pikapeale tekkinud tänud, niisugusi, veidraid jää purikaid
mis olid noh, tavamõistes täiesti tagurpidi asendis. Nii et nende teravad otsad olid ülespoole,
vot nihukest asja ma ei olnud küll varem näinud,
aga nüüd seal jää algu hoolega vaatasid,
läbipaistev jää oli vahel niisugust tõesti nõidusliku.
Ma ütleksin siis põrandamosaiiki, seal oli niisugune pruuni
Ruske roheline kirju muster hästi fantastiline
ja vaheldusrikas.
Ja selle põhjuseks oli siis tegelikult see,
et seal jää all asusid siis sellised vulkaanilise kivimid,
mis olid vulkaani kuumuse mõjul omal ajal värvunud erivärviliseks. Ja see laava tunneli põhjas looklev tähistatud rada viis
mõnikord ka üsna sinna koopa seina lähedale
ja siis sai üsna üksikasjalikult vaadata,
et mis värvi see kopasein siis on, noh, tavaliselt oli ta
niisugust tumehalli või basaldi värvi, aga mõnikord tulid
sealt alla niuksed, väga imelikud veripunased triibud.
Noh, väga veider.
Ja siis meie giid seletas, Need on siis jäänud siia sellest ajast,
kui siin see laavatunnel oli alles väga noor
ja kuum ja neil aegadel nõrgus siis mööda koopa seina alla
teatud rauarikkaid, mineraalseid materjale,
mis siis hiljem kivistusid. Ja kui nii vaadata, siis need olid tõepoolest sellise Krusk
värviga või, või siis roostevärvi.
Ja kui me hakkasime siis juba üsna selle raja lõppu jõudma,
siis osutas teejuht meile sinna koopaseinale ühte paika.
Ja see oli hästi selgesti näha, sest see oli niisugune suur nišš,
kuhu mitu inimest vabalt sisse läks tulnud
ja tal oli sees ka niisugune kohtvalgusti,
nii et teda oli hea silmitseda. Ja rääkis meie teejuht sellest jutt et selle Survas olid
arheoloogid teinud teaduslikku uurimistööd
ja leidnud seal mitmesuguseid arheoloogilisi leide,
näiteks lõkkeaseme, jälgi, loomaluid, nooleotsi
ja isegi viikingiaegseid pronksehteid ja kõige selle järgi,
ehkki nad selgitasid, et siin oli siis üle viie sajandi
tagasi olnud keegi erak või üksiklane.
Ja ülimalt tõenäoliselt pakuvad ajaloolased,
et see oli siis üks islandi lindprii, noh nendest Islandi
lind riidest legentaarsetest inimestest olen ma kõnelenud ka
siin varasemates Islandi saadetes. Aga no siin siis nii palju meeldetuletuseks,
et nemad olid siis niisugused kurjategijat,
kes olid tapnud mõne inimese või saatnud korda mõne muu väga
ränga pahateo.
Ja Islandil surmanuhtlust ei olnud kunagi ette nähtud.
Ja siis kuulutatigi selline inimene, linn priiks,
ta pidi elama omaette ühiskonnast välja tõugatuna.
Ning igaüks, kes talle peale sattus, võis ta tappa,
ilma et oleks tarvitsenud karta karistust. Ja vot niisugune üksiklale siin siis elaski väga ammustel
aegadel ja kui nii mõelda, siis niisuguse üksiklase jaoks on
see koopanysiu päris rahulik peidupaik.
Sest vaevalt küll keegi inimene julgeb nii väga siia pikka
ja tundmatusse laava tunnelisse tulla, et teda jahtima hakata. Siin kuuldus nüüd juba järgmine lõik sellest Islandi ema unelaulust.
Ja selle islandikeelsed sõnad on umbes sellised,
et kui mäed täidavad su südame raske igatsusega siis laulan
ma sulle seni, kuni su meel rahulikuks muutub.
Selline ehedalt emalik hool ja rahu on selles laulus.
Aga nüüd see järgmine looduse paik seal Islandil.
Ja see On juba Põhja-Islandil asuv järv,
mille nimeks on müüvad nii järv no müüvad järv on Islandi
üks kõige suuremaid järvi pindala poolest siis neljas. Pindala on tal 36 ruutkilomeetrit, läbimõõt põhjast lõunasse
umbes 10 kilomeetrit läänes Ta umbes kuus kilomeetrit.
Nii et tõesti ikka päris suur järv ka Eesti suuremate
järvedega võrreldes.
Ja igaüks, kes siia müüvad, nii kaldale esimest korda satub,
näeb kohe, et ta on väga veidra väljanägemisega.
No ma ütleksin siis niimoodi, et tal on niisugune
eksootiliselt vulkaaniline ilme. Ja seda mõju loovad just need väga kummalised saared.
Mis sellel järve sinetaval pinnal silma hakkavad.
Nad on hästi pisikesed ja näevad välja täpselt nagu mänguvulkaanid,
isegi nagu vulkaanikraatrit paistavad neil olemasolevat.
Ja mõned niisugused asuvad ka selle järve kallastel.
Ja nüüd sellel viimasel Islandi reisil sain ma ühe niisuguse
juures täitsa ära käia ja seda lähemalt uurida.
Ja milline ta siis välja nägi, no võib-olla meenutas ta
mingit muinasaegsed linnuse ringvalli. Tema läbimõõt oli seal kuskil sadakond meetrit,
kõrgus võib olla nii 10 15 meetrit ja sinna ringvalli otsa
sai kas siis ronida ja seda me ka tegime.
Ja siis suure huviga ma vaatasin sealt alla,
et mis sealt siis paistab.
Ja seal ei olnud mitte midagi muud kui üks hästi korrapärase
kujuga sügav lohk, mis oli kaetud rohelise muruga.
Nii et midagi vulkaani kraatri sarnast siin küll näha ei olnud. Aga siinsamas juures oli ka siis selgitav stend seal siis ka selleta.
Et mis asjad need on.
Ja nende teaduslik nimetus on tegelikult pseudokraatrid,
nad on siis tekkinud siia, müüvad nii järve kanti kuskil
2300 aastat tagasi, niiet enne, kui siia esimesed inimesed
üldse tulidki ja nad nimetatud sellise nimega,
sellepärast et tõepoolest nad on justkui vulkaanikraatrid,
pseudokraatrid on nad sellepärast, et neil ei ole tegelikult
vulkaanikraatrit ega mitte midagi ühist. Ja nad on siis noh, niimoodi väga lihtsalt öeldes tekkinud
sellisel viisil et kunagi ammu seal järve all tungis
maakoorelõhedest välja tulikuum magma ja ta siis kattis ka
osaliselt selle järve põhjasetted, seal olevat taimed.
Ja siis tulikuum laava koos nende taimede
ja põhjasetete jäänustega tekitas kooslust veega,
mis sinna peale valgus ja mis aurustus, niisugusi tohutult
suuri gaasimulle ja need gaasimullid plahvatasid nagu pommid. Ja vot need pseudokraatrid ongi siis noh,
võiks öelda siis nagu pommikraatrid.
Et nad ei ole vulkaanikraatrit, seal ei ole vulkaanilõõri
ega midagi sellist.
Aga välja näevad nagu vulkaanikraatrid.
Ja tegelikult müüvad nii järve ümber näha ka väga palju muid
selliseid jälgi kunagistest väga suurtest vulkaani pursetest.
Seal on siis niisugust fantastilist laovad,
et mis siis veega kokku puutudes kivistus
ja tekitas selliseid looduslikke skulptuure. Mõned on nagu hiigelväravad, mõned jälle nagu väga kõrged
sirged sambad ja nõnda edasi.
Nii et see on tõesti müüvad nii järvele väga kordumatu omapära.
Aga müüvad nii järvel on looduslikus mõttes veel ka teine
väga huvitav joon.
Nimelt Ta on sealne elustik erakordselt liigirohke
ja eriti palju elab sealkandis just neid pisikesi putukaid,
kes on siis kihulased ja õieti see müüvad nii. Järve nimigi viitab, tähendab kihulastele nimelt otsetõlkes
tähendab müüvaatan kihulaste järve ja putukateadlased on
seal neid putukaid lähemalt uurinud ja kindlaks teinud,
et erinevaid kihulase liike elab siin järve ümbruses lausa
rohkem kui 40.
See on ju arutu hulk pisielukaid ja noh,
Eestist me ju teame, kihulane on igavene tüütus tahab su
verd vahel palju tüütum kui sääsk, sest ta suudab pugeda
sulle riiete vahele riiete alla, sealt siis sind närima hakata. Aga need siin, need müüvad nii kihulased,
kõik need üle 40 liigi.
Mitte ükski nendest inimese verd ei taha.
Et see oli kyll imelik asi, aga ma teadsin seda juba varem.
Sest kui me olime olnud siin 1995. aastal,
siis olime me ju seljakotirändurid ja me ööbisime siis
telgis siinsamas järve kaldal ühes kämpingus.
Ja kohe, kui me siin telki üles panema hakkasime,
ilmusid need kihulised kohale, meid ajasid närvi,
hakkasime seal rapsima ja vehkima, aga aga Nad lihtsalt
tiirutasid väga vaikselt. Ja mitte ükski tõepoolest meie verd ei tahtnud,
see oli väga harjumatu, sest kõik eluharjumused,
ükskõik kus kohas maailmas oled olnud need kihulased ju
alati on väga vastikud ja ründavad raudselt.
Aga needsin, müüvad nii ääres olid niisugused rahumeelsed,
see oli nii huvitav, et ma püüdsin isegi ühe kiievlase kinni
ja vaatasin teda hästi lähedalt.
No suuruse poolest umbes nagu meiegi kihulased. Aga siiski teistsugused.
Vähemalt see, kelle ma kinni püüdsin, selle tundlad olid
väga kummalised, noh, nagu niuksed, lehvikud või,
või suled, niuksed, hästi harulised naljakad.
Ja miks need müüvad nii kihulased siis inimese verd ei taha,
seda on ka loodusteadlased endale selgeks teinud.
Ja põhjus selles, et Islandil elab niisugused kihulase liigid,
keda mitte kusagil mujal maailmas ei ole. Ja nad ongi aastatuhandeid niimoodi olnud,
et nad imetajate verd ei taha.
Ja nüüd, et miks ei ole siia tulnud siis mujalt maailmast
teisi kihulase liike, no sellep, põhjus on ju lihtsalt selle
saare asukoht tasub nii kaugel kõikidest Mandritest,
et mitte ükski kihulane kusagilt mandrilt siia sattuda ei saa.
Aga tegelikult, kui nüüd kõnelda muudest putukatest peale kihulaste,
siis neid on müüvad nii järve ümbruses ka väga palju rohkem
kui mujal Islandil. Ja selle põhjenduseks ütlevad bioloogid,
et see järvevesi on hästi toitaineterikas
või noh, kui rahvakeeles väljendada, siis seal on palju orgaanikat,
mis sobib siis putukavastsetele toiduks ja mitte ainult putukavastsetele,
vaid ka v loomakestele, pisikestele, selg rootutele.
Aga kui kusagil on nii palju selgrootud,
siis tähendab see ju seda, et see paik on suurepärane
toidulaud lindudele. Ja nii ongi, et siin müüvad nii ümbruses on alati palju linde.
Neil kahel korral, kui ma seal olen käinud,
olen ma näinud nii luiki kui parte, kui pikk
ja igasuguseid muid erinevaid linnuliike.
Ja see muidugi tähendab ju kokkuvõttes kõik seda,
et kui sa oled suur loodusesõber, siis išini Islandil see
müüvad on nagu omamoodi tee looduse paradiis.
Ühtpidi on siin siis palju niisugust põnevat eluta loodust
nagu need laava skulptuurid ja pseudokraatrid aga teistpidi
ka seda elusloodust, putukaid, linde ja. Aga siin kuuldus nüüd jällegi üks lõik sellest Islandi
vanast rahvalaulust.
Ja see on siis ema laul unelauluks pisikesele lapsele
ja siin olid need sõnad siis umbes sellised,
et kui väljaks on ilm vihane ja pimedus võtab võimust,
siis panen põlema küünla ja see toob meile hämaruses rõõmu.
Noh, niisugused põhjamaised, meeleolud tõesti selles laulus.
Aga nüüd siin saate lõpupoolel sellest kolmandast,
minu lemmik looduspaigast seal Põhja-Islandil. Ja see on siis, eks niisugune juga, mille nimeks on Detyphos.
Ta asub nüüd sellest, müüvad nii järvest võib-olla
linnulennult ligikaudu 50 kilomeetrit kirde poole.
Ma olen seal käinud need kahel korral ja minule on ta oma
võimsusega jätnud kõigist jugadest Islandil kõigevägevama mulje.
Ja vett voolab sealt tõesti alla tohutult palju seal Astangult.
Kui me eelmises saates kõnelesime nendest Reykjaviki
lähedastest kõige uhkematest juugadest siis nendega
võrreldes on ta kordades võimsam. Igas sekundis voolab nimelt sealteti fossi järsakust alla
200 tonni vett või teiste sõnadega 200 kuupmeetrit vett.
Ma arvan, et seda on võimatu ette kujutada ühe sekundiga 200
kuupmeetrit vett.
Ja et sellest aru saada, peab tõesti seda oma silmaga nägema.
Ja oma veehulga poolest on Detyphos islandi jugade tippude
seas ja isegi Euroopa muude juugadega võrreldes on ta
kindlasti üks kõige veerohkemaid jugasid
ja tema kõrgus, kukkumise kõrgus on umbes nii 44 meetrit,
laius on 100 meetrit. Ja ta asub üsnagi eraldatud piirkonnas.
Nii et lähimate asulate, nii on seal mitukümmend kilomeetrit.
Ja kui ma nüüd eelmisel korral sellel deti fuss i juures käisin,
siis me tulime ta juurde üsna ebaharilikust küljest.
Tookord me olime ju seljakotirändurid ja tulime siis sinna
Detifusse juurde ida poolt.
Sealt on väga vähe teid, väga viletsat teed autodega,
sealt ei julgeta eriti tulla, sest tihtipeale annet teed
isegi ametlikult suletud autode jaoks. Aga noh, meie tulime jala, meil polnud mingit teed vaja radu
mööda kõndisime, aega võttis küll kole kaua,
peaaegu kaks päeva, aga kohale me jõudsime.
Ja kui me nüüd sealt ida poolt tulime, siis juba väga
kaugelt hakkas see tädi fussi asukoht silma sellega et sealt
kerkis küngaste vahel, et üles selliseid kõrgeid pihustuva veepilvi.
Ja kui juba lähemale saime, siis oli juba näha,
aga seda vahutavat vett, mis kadus kuskile arusaamatus tühjusesse,
seal all. Aga seda v mühinat oli kuulda imelikult alles siis,
kui olime täiesti seal joa juures, aga siis oli see hääl
täiesti kurdistavalt vali. Ja sealt oli siis ka näha, et koos vesi tegelikult läheb,
ta kukkus sealt alla sellisesse sügavasse kanjoni
ja sealt edasi voolas siis tohutu hoo ja vahud tamisega
palju kilomeetreid mööda kanjoni.
Ja tookord seisin ma selle Detifossi joa juures
ja kui ma olin kaua seisnud, siis tuli mulle peale niisugune,
ütleksin, müstiline tunne.
No umbes midagi sellist, et selle Detifitsi joa sees on
mingisugune vägi. Ja see vägi tahab mind haarata oma võimusesse
ja tahab nagu allutada mind enda tahtele
ja ta nagu kisub magnetina sinna voolavale v seinale
lähemale nad niisugune noh, täitsa nõidus,
elamus. Ühest küljest oli see väga erutav,
aga teisest küljest oli ka hirmus, sest ma sain aru,
et, et kui ma nüüd selle deti fossi tõmbele järele annan,
siis ma ju langen surmasuhu see väga meelde. Ja kui me nüüd 2021. aastal siia tulime,
siis ma suure huviga ootasin, et kas ta jätab nüüd teist
korda ka sellise elamuse.
Aga nüüd me tulime juba sellest tavalisest küljest,
ehk siis lääne poolt noh sealt et on siis päris korralik tee.
Matkabussiga sõites jõuad parkimisplatsile parkimisplatsi
ääres on kohe sellised skeemid, stendid,
mis seletavad, kuhu sa igale poole siin võid minna,
inimesi saalib edasi-tagasi üksjagu. Aga nende skeemide pealt oli siis näha.
Tõesti, siin on lausa mingi radade võrgustik
ja neid mööda saab siis seda juga vaatama minna siis
sellistelt vaateplatvormidelt küll lähemalt küll kaugemat
isegi saab laskuda ühte rada pidi sinna kanjoni sisse
ja vaadata seda jõuga altpoolt.
Nii matkavõimalusi, pildistamise võimalusi lõputul hulgal,
noh, ja siis tegime rahulikult oma plaanid
ja kõndisime siis mõnuga mööda neid köisteega ääristatud
märgitud radasid. Ja see kõik oli väga tore ilm oli juhtumisi ka hästi ilus,
oli niisugune poolpilvine, vahepeal näitas päikest
ja tuult peaaegu ei olnudki.
Islandi kohta haruldane ja niimoodi näiteks sain ma ühe koha
pealt ka sellise noh, postkaardi, liku pildi,
kus üle kogu selle Detifossi joa kaardus,
Mitmevärviline vikerkaar.
Aga siis tegime niisuguse plaani, et me tulime kogu aeg
tasapisi selle difossi joale eemalt lähemale. Ja lõpuks viimane vaatepunkt oli tõesti nii lähedal sellele joale,
kui üldse olla sai.
Nii et ainult kümnekonna meetri kauguselt oli juba see
kanjoni serv ja sealsamas mühises kõrvulukustavalt see tädi
fossi juga.
Ja siin ma siis seisin ja lihtsalt püüdsin tajuda seda
Detifossi juga.
No üks asi, mis tädi fussil väga eriline on,
mõnele see meeldib, mõnele mitte. Aga see Joa veevärv ei ole üldse niisugune puhas
ja sinine vaid ta niisugune nagu määrdunudhall
ja täiesti läbipaistmatu.
Ja selle põhjuseks on õieti see, et see jõgi saab alguse
kuskilt kaugelt Islandi lõunaküljest koli liustikust,
aga siis voolab praktiliselt läbi kogu Islandi
ja seal on tee peal niisugusi vulkaanilise tuhaga kaetud platoosid.
Ja vot sealt korjabki siis endaga kaasa seda halli värvi
või seda vulkaanilist tuhka ja muud materjali. Ja kui ta nüüd siit alla kukub, siis on see vesi täiesti
küllastunud nendest sätetest.
Ja kui seda pildistad, siis mõnikord saab päris huvitava
motiivi nimelt noh, pildil ju on see allakukkuv vesi
tardunud olekus ja siis tundub niimoodi,
et see ei olegi üldse veesein, vaid see on mingisugune betoonsein,
väga kummaline, väga veider, segune, erineva paksusega
ja erineva välimusega, aga tõesti nagu õhus tardunud toon. Väga kummaline, väga häid pilte sain selliseid sealt.
Aga ma olin siis ka kaamera kõrvale ja sõitsin niisama.
Ja siis niimoodi lihtsalt keskendusin sellele alla voolavale veele.
Ja siis tundsin, et seesama tunne, mis eelmine kord oli olnud,
hakkab mind taas nagu vallutama.
Et seal vee sees on mingisugune salaväkki
ja et see tahab mind endaga kaasa viia.
Pea hakkab ringi käima ja väga imelik on olla. Kuidagi isegi ma ütleksin, pühalik, aga samas äärmiselt
hirmutav tunne.
Ja siis ma vaatasin veel sinna alla, kuhu see juga siis
välja ulatada dub.
Noh, seal siis olid nisukesed pöörased vee jõud tantsimas
seal kanjoni sees.
See oli täitsa niisugune üleloomulik pilt,
ma ütleksin ja tuli meelde üks vana ja kuulus viikingite
müüt siis müüt Ragna Räkist, Ragnar, seal on siis Islandi
mütoloogias selline jumalate viimane võitlus väga julm,
väga äge. Ja seal need jumalad surevad ja kogu senine maailm
hävib ja midagi suurejoonelist ja maagilist selles Detifashi
joas tõepoolest on. Siin kõlas need viimast korda see islandi rahustav laul,
kus ema Äiutab last magama.
Ja meie saade saab otsa saade siis Neist,
Lääne ja Põhja-Islandi kõige rohkem muljet avaldanud looduspaikadest.
Aga millest tuleb järgmine saade, siis ei ole ma siin
stuudios sugugi üksinda, vaid minu vestluskaaslaseks on
vulkaaniuurija Heidi Soosalu.
Ta on elanud Islandil palju aastaid ja uurinud väga
põhjalikult sealseid vulkaane. Nii et teab ilmselt Neist Islandi vulkaanid,
sest rohkem kui kes tahes teine eestlane.
Ja vot temaga me siis neid Islandi vulkaanide
ja ka Islandi rahvateemasid hakkamegi arutama.
Kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos Henryga. Eriti relvaga? Kuula rändajat.
