Aasta lind aul on kõikjal maailmas ohus. Läänemerel talvituvate auride arvukus on langenud  nii palju 65 protsenti. Ja järelikult on midagi selle 20 aastaga väga palju juhtunud. Igal aastal visatakse maha ja jõuab keskkonda tohutus  koguses suitsukonisid, mis ei lagune mahavisatud  ja loodust reostavast suitsukonist saab väärt materjali. Hülged võtavad sukelduja vastu suure uudishimuga. Ma olen tulnud Tallinnasse Paljassaare hoiualale,  et saada kokku ornitoloog Leho Luigujõega  ja leida siit merelt Eesti 2023. aasta aasta linnud,  aulid. Need tihedamad pundid on aulid, haki suurused,  veelinnud. Praegu me siis nägime siin ühte punti, võibolla seal oli 20  pluss lindu ja nüüd me näeme veel ühtasid ühte aulide  seltskonda ka umbes sama palju või palju sa neid kokku  lugesid seal? 30 pluss 30 on umbes niisugused parved on,  et tavaliselt nad ongi niisugused noh üks 30 viiekümnesed  parved on hästi tavalised aga noh, võib-olla  ka suuremad, eriti siis talvel Lääne-Saaremaal,  seal loode-Lääne-Saaremaal, võib-olla seal viiesajased,  tuhandesed, parved. Aulid on arktilised veelinnud, kes tulevad Läänemerele  talvituma sügisel. Nende ja teiste arktiliste veelindude kohta kogutakse infot  ülemaailmsel kesktalvisel veelindude loendusel,  kus Eesti osaleb juba 1957.-st aastast. Selleks sõidetakse lennukiga, mere kohal märgitakse linnud  üles või tehakse merealast lindude lugemiseks. Fotod. Viimased tulemused näitavad, et Eesti vetes talvitub  umbes paarsada 1000 kuni 300000 auli. Kui kauaks need toredad aasta linnud aulid  siis meie vetele niimoodi meid rõõmustama jäävad,  millal nad pöörduvad pesitsusaladele? Ränne hakkab juba. Ütleme nii, et aprillis, et, et, et see põhiminek on ikka  see aprilli lõpp ja mai algus ja mai esimene pool,  et need on need massrändepäevad ja Eestis. Kui me tahame auli näha niisugustes väga suurtes massides,  siis on Eestis väga head kohad Euroopa parimad kohad kevadel  kindlasti virtsu. Aulid elavad põhja. Poolkeral Põhja-Ameerikast Aasiani nad pesitsevad tundrates  ja talvituvad merealadel. Auli populatsioonide suurused on viimase umbes paarikümne  aastaga järsult kahanenud Põhja-Ameerikas ligi kahelt  miljonilt miljonini Gröönimaa Islandi piirkonnas paarisajalt  1000 100000-ni ning Lääne-Siberi ja Euroopa aladel lausa 65  protsenti nelja koma kuuelt miljonilt 1,5 miljoni linnuni. Ida-Aasia regiooni auli populatsiooni on väidetavalt püsinud  samal ajal stabiilselt miljoni juures. Kuid selle info vettpidavust on keeruline kontrollida,  sest need linnud talvituvad valdavalt Venemaal  ja Hiinas. Me teame, niisuguste riikide ütlused on,  ilustatakse asju, et ei taheta öelda, ei taheta näidata,  et mingi probleem on ja nemad on jäänud selle miljoni peale,  aga päris kindlasti on ka seal langus, et kõik see kokku  võtta maailma asurkond, siis see langus on 40 protsenti 20 aastaga,  see on noh, peaaegu pool sellest liigist on kadunud  ja tegelikult On see väga-väga suur ohumärk ja mitte ainult aul,  vaid ütleme, et kui me võtame need arktilised,  linnud kõik kokku kaurid ja vaer rada merivardi kõigi  arvukus langeb niiviisi. Praktiliselt suure suure kolinaga alla ja sellel nagu pidu  pidurid praegu me ei näe. Aule kimbutavad näiteks probleemid pesitsusalal,  kus on hääbunud polaarrebastele ja röövlindudele toiduks  oluliste näriliste lemmingute arvukus. See tähendab, et väikeste kiskjate palaks saavad varasemast  rohkem linnupojad ja munad. Lisaks võtavad üha enam sobivaid pesitsuspaiku enda alla  nafta ja gaasiväljad. Need toredad aasta linnud, aulid on meil ju siin selleks,  et nad talvituvad, kuidas nende siis argipäev välja näeb,  me näeme ju, et nad ujuvad, aga siis ühel hetkel  ka sukelduvad. Kuna tegemist on, me näeme, et nad sukelduvad,  siis, siis järelikult nad toituvad vee all. Et on olemas kahte sorte, parte, ütleme,  on ujupardid ja on sukelpardid, ujuvpardid on need,  kes upitavad tagumikud püsti vees, nagu,  nagu näiteks meie sinikallargid. Luiged näiteks on niisugused põhjas küünitavad linnud aga  sukelpardid on siis need tegelased, kes,  kes toituvad kas siis põhja, põhjaloomastikust  või kaladest ja vot aul on siis see tegelane,  kes toitub põhiliselt ikka põhja loomastust,  aga sööb ka natukene noh, pisemat kala, et noh,  suust välja või noka alt välja ei sülita,  kui midagi ette jääb. Aga põhiliselt ikkagi põhjas toitu ja lind. Võtab siis näiteks mingisuguseid. Koorkarbikesi ja vähikese. Kui see aul on nüüd vee alla sukeldunud,  et järgmist toiduvala kinni nabida, siis kas ta kuidagi  silmadega siis jälgib tegelikult kogu aeg vee all,  et tal peab olema ikkagi visuaalne kontakt oma saaliga? Ta on jah ja see tähendabki seda, et tihtipeale kui see on  ka üks tegelikult oht, kui vee kvaliteet läheb  nii halvaks Et vee läbipaistvus kahaneb oluliselt, see tekitab väga  suuri probleeme just nimelt sukelparkidele,  kuna nad ei näe oma saaki. Kui head ujujad aulid on, sest sellest vist on räägitud,  et nad on ikka väga südid ja võivad lausa seal kuni 30  meetri sügavuseni minna või. No isegi sügavamale on tehtud, niisuguseid uuringuid on  tehtud sundsukeldumist. Nii on uuritud kunagi kuuekümnendatel aastatel. Ja, ja nad on ikka võivad väga kaua vee all olla ja,  ja, ja seal on mõõdetud, et, et nende sukeldumissügavus võib  ulatuda kuni 80 meetrini. Rida ohte varitsevad aule ja teisi veelinde nende  talvitusaladel ning paraku on Läänemeri selles osas halvas  mõttes esirinnas. Läänemerel talvituvate aurude arvukus on langenud  nii palju kolm korda 65 protsenti. Järelikult on midagi selle 20 aastaga väga palju juhtunud,  üks asi, aulide toitumisalade talvitamisalad on madalikel,  kus nad saavad sukelduda ja toidu kätte. Ja vot need madalikud on tegelikult ju väga head kohad  avamere tuuleparkide ehitamiseks, mitte ainult Eestis. Kui me lähme lääne uuri Euroopasse näiteks sinna Taani ja,  ja Rootsi vetesse, siis seal on juba väga,  väga suured merealad on tuuleparke täis ja see võib olla vabalt,  et osa talvitusalasid on tegelikult neil juba puudu ja,  ja kui sa ei saa toitu ja süüa, siis sa oled viletsas  konditsioonis ja kui sa jõuad pesitsusaladele  ja hakkad pesitsema, siis viletsas konditsioonis pesitsemine  ei ole noh, õige pesitsemine, sul on vähem järglasi  ja see võib olla üks suur põhjus. Teine suur oht on kindlasti reostus, merereostus  ja need on siis pilsivee sisselaskmised salaja ja,  ja üldiselt igasse õlijäägid, mis laevad,  et tulevad ja need võivad olla mingi viie 10 ruutmeetri  suurused laigud ja neid ei näe. Ja vot need on nüüd üliohtlikud ka sellepärast et kui linn  nüüd sinna õli sisse satub tal piisab ainult ühest tilgast. Noh, see kummiku efekt, kui meil on kummikud jalas,  meil on auk sees, meil saab jalg märjaks,  linnu puhul on sama asi, kui on üks tilk sulestiku peal. Sealt läheb vesi, alus sulestiku ja, ja see lind lihtsalt  külmub ära ja me teame seda, et Läänemeres on  nii väikeseid naftalaigukesi väga-väga palju. Lisaks on aina selgemaks saanud teadmine,  et kogu maailmas hukkub palju linde kalapüügivõrkudes  ning seetõttu on loodusteadlaste soovitus püügikohti  paremini valida ja väga linnurikkaid paiku pigem vältida. Kas meil on siin midagi teha ka, mida annaks paremini teha,  et neid ohte ja riske maandada? No kindlasti on vaja Õigesti planeerida kõiki ehitisi merel mereehitisi me ei  räägi ainult tuuleparkidest, me räägime ka sadamatest,  me räägime sildadest, me räägime laevateede süvendamisest,  kaadamisest on ju, et neid on vaja planeerida ja,  ja noh, kui võtta õlireostuse, siis õnneks on meil olemas  Eestis õlireostusseire. Lennuk lendab regulaarselt ära, on keelatud. Ühepõhjaliselt. Meie väike retk siin Paljassaare hoiualal on andnud jälle tulemuse,  sellepärast et siin on üks suurem aulide seltskond,  võib olla isegi ligemale 100 lindu korraga. Jah, selles selles pundis on ligi ligi 100,  aga me tänase päeva jooksul oleme, ma arvan küll,  et võib julgelt hinnata 500 peale sed selle selles lahes  siis nüüd. Aga noh, paljastaart jääb ju veel teise serva ka. Te ju teate, et suitsetamine kahjustab lisaks tervisele  ka loodust. Igal aastal visatakse maha ja jõuab keskkonda tohutus  koguses suitsukonisid, mis ei lagune ja milles sisalduvad  toksilised ained. Jõuavad läbi toiduahela taas meie lauale. Konide probleem on väga suur, et maailmas iga aasta tekib  umbes kuus triljonit suitsukoni ja sellest  siis 4,5 triljonit jõuab loodusesse. Et koni probleem on selles, et filter on  siis konil tehtud tselluloos, atsetat kiust,  mis ei ole biolagunev ega kompostitav. See tähendab seda, et kui ta loodusesse jõuab,  siis ta mitte ei lagune, vaid läheb aina väiksemaks mikroplastiks,  mis siis jõuab loomade toidulauale, sealhulgas kalade toidulauale. Lisaks sellele, et ta ummistab, siis kalade seedekulglaid  võib tekitada ummistust, toitumisprobleemid tekivad,  ta sisaldab hulgaliselt erinevaid mürke. Et seega veekeskkonnale on ta väga kahjulik mürgitades umbes  1000 liitrit vett. Maailmakoristusaktsioonides on konidele eraldi juba aastaid  tähelepanu pööratud ja neid isegi kokku loendatud. 2019. aasta Eesti koristuspäeval korjasid 28000 inimest  kokku üle miljoni suitsukoni. Lisaks on tehtud erinevaid teadlikkuse kampaaniaid,  et juhtida tähelepanu inimeste käitumisele. No mis silt siin kaevuluugi juures on? See on Meri, algab siit silt, see on. Just sellest, et kui sa viskad koni maha,  siis jõuab lõpuks Läänemere läbi kanalisatsiooni  ja laguneb siis mikro, jupikesteks ja kalatoiduks. Lihtsalt neid silte nende luukide juurde pannes. Noh, inimesed märkavad otseselt, see on seos nagu olemas. Täpselt see selle mõte ongi, et. Et kui me räägime virtuaalses maailmas ja telepildi,  sest asjadest, siis see info tuleb ja läheb,  aga kui ta reaalselt on sul argipäevas igapäevases  möödakäigurajas siis ta lihtsalt jääb sulle meelde ja. Kõik sellised olulised algatused, ma leian,  et peakski olema täna tänavapildis, et siis mõju on palju efektiivsem. Kuhu konid jõuavad, kui need visatakse? See oleneb konkreetsest piirkonnast, et Tallinnas on meil  nii-öelda ühisvoolne kanalisatsioon ehk siis sademevesi  juhitakse nii-öelda koos reoveega reoveepuhastusjaama  ja siis on nii-öelda lahkvoolne sademe kanalisatsioon,  et kus läheb sademevesi otse suublasse ehk  siis keskkonda. Ehk siis see, mis läheb otse, ta jõuab ki otse  siis merre ilma puhastamata ja kui suur probleem see konide  probleem tegelikult vee puhastamise mõttes üldse on Tallinna  vee jaoks? No see, mis jõuab reoveepuhastusjaama,  et seda me näeme rohkem meie nii-öelda esimene puhastus,  mehaaniline puhastus, et kus on võres võred,  et seal me näeme konisi ja noh, meil on üldiselt jõuab jaama  900 tonni olmejäätmeid ja koni on nagu üks osa sellest,  et et ilmselgelt need jäätmed on meile probleem. Nendega me peame tegelema ja see on lihtsalt lisaressurss,  mida me peame kulutama, et seda reovest nagu kätte saada. Kas neid konisid on ka reaalselt nagu näha seal  või jah, eriti just vihmasadade ajal, et  siis läbi resskaevude need konid nagu meie süsteemi jõuavad  ja siis me nagu näeme neid üksikuid. Aga võib-olla suurem probleem on siis, kui me ei näe neid konisid. Ehk siis need konid on nii-öelda lagunenud väikesteks  nii-öelda mikroplastiks. Et, et seda ei võta isegi meie veepuhastusjaam nagu välja. Suitsukonide probleemi otsa sattus ka Saaremaal Illiku laiul  toimuv muusikafestival iland Sound. Me märkasime, et pärast esimest festivali kattis  festivaliala Lausa koni, vaip ja iland Sound on keskkonnasäästlik festival. Vähemalt meie mõtteviis oli väga keskkonnasäästlik  ja teadsime juba Enne toda reostust. Enne selle konireostuse märkamist, et koni on prügi,  tundsime vastutust. Me teadsime, et aasta hiljem me peame tegema mingisugused  tõsisemad muudatused jäätmeplaanis ja pärast üsna pikka  lahenduste otsimist. Me jõudsime pett plastini. Pudelitoorikust. Tekitasime konitopsi, mille nimi on täna kops. See on korduvkasutatav. Kuuma lõhnakindel pudelitoorik. Kuhu sisse mahub terve pakk, konisid? Ja me jagasime festivali teisel aastal üle 2000 konitopsi  oma tiimile kunstnike festivalikülalistele. Ja see võeti väga soojalt vastu ja nägime,  et konitopsi kasutamist jätkati ka peale festivali. Lisaks konitopsidele sai festivalikülastajate teadlikkust  kasvatada aeru surfilauaga, mille kunstnik Ines villito  kattis rannalt kokku korjatud suitsukonidega. Sellest kasvas Inesel omakorda välja huvi konides. Peituva materjali vastu ja ta asus tegema katseid Talteki  materjalitehnoloogia laboris, millest sündis tema diplomitöö  ja idufirma Filaret. Ines, mis sa teed siin? Ma praegu eraldan või võiks öelda, et ma lahkan,  konisid. Lahkad konisid ja ehk siis konis on olemas eraldi osad  koosnevad erinevatest materjalidest siis. Just et kui me nüüd lõikame koni lahti siis on näha,  et see koosneb, koosneb ka erinevatest osadest. Ehk siis siin on olemas, on filtri osa. Mis on nüüd see, mida me ümber töötleme,  filaret. Siis eraldi jääb paber ja siis on ka tubaka,  kas ja tuhk täpselt nii algaski minu, niisugune praktiline  diplomitöö kunagi siin laboris, et ma reaalselt lõikasin  lahti 100 koni ja siis ma võrdlesin seda sisu,  et ma kaalusin ära, palju midagi koni sees on  ja tuligi välja, et kuskil keskmiselt nii,  no üle 50 protsendi on ikkagi see filtri osa. No ja mis siis edasi saab, siis sa oled nüüd lahanud  selle koni ära mis saab? Noh, tegelikult siin ma nüüd teen küll niisugust käsitööd on ju,  ma lõikan need käsitsi lahti, aga me oleme tegelikult välja  arendanud ka meetodi, kuidas seda saab teha mehaaniliselt,  et see, see, mida Filaret teeb, ei ole selline käsitöö,  vaid see on mehaaniline protsess, kuidas me saame filtri kätte. Ja järgmise sammuna, kuna noh, sellist suurt filtrit on üsna  raske ümber töödelda, siis tuleb ka jahvatada peenemaks ja,  ja me peseme selle läbi eemaldame siis siit toksiinid ja,  ja siis peale seda pesuprotsessi kuumtöötlema kuumtöötluse  käigus lisame teisi aineid juurde, ehk siis saame uue  bioplastionist Jah, jah, toodame sellest juba olemasolevast plastist  täiesti uue koostisega plasti, mis on siis  ka lõpuks ikkagi komposteeruv ise. No siin on siis juba väärindatud konid või see materjal,  mis sellest saab, mis, mis asi see täpselt  siis on, kuidas nimetada seda? Just see on nüüd seda võib nimetada graanuliks,  et see on üks versioon, siis sellest, mida me oleme konis teinud. Ehk siis, kui me töötleme ümber koni, siis saamegi  kuumtöötluse käigus selle kraanul materjali,  mis on siis baas näiteks plastifirmadele,  millest nad saavad toota uusi asju. No kuidas seda süsteemi tekitada, et praegu ikkagi ta läheb  kuskile suvalisse prügikasti, ta läheb maha,  et kuidas sa saad selle tooraine üldse kätte. No vot see ongi see koht, mida me ka omalt poolt välja  arendame hetkel, kuna seda süsteemi ei ole,  et suur asi oleks juba see, et kui me saaksime linna peale  või linnade peale üle Eesti koni prügikasti igale poole,  et suitsetajal oleks see koht, kuhu see koni panna  ja me oleme ka ise partnerluses erinevate Ütleme siis söögikohtade baaridega, kust nad koguvad neile konisid,  et kui inimesed suitsetavad, viskavad tuhadoosi  või ongi neil võib-olla oma suitsuruumid,  et me saame ka sealt selle koni kätte. Miks ikkagi tänapäeval inimesed neid konisid endiselt maha viskavad? Noh, see on väga hea küsimus, aga ma arvan,  et suuresti on seal ka mängus see, et tihti ei ole kohta,  kuhu seda koni visata, et taskusse väga ei pane,  et kui sul on mõni, ma ei tea, pudel, see näiteks seda ei  viska nii kergekäeliselt maha, aga kuna koni on  nii väikene ja puudub ka ilmselt suuresti selline  teadvustustöö või noh, inimestel puudub arusaam,  et see on tegelikult nii toksiline, siis ongi lihtne seda  maha visata ilma võib-olla niisuguse suurema süütundeta. Iga kalamees teab seda erutav ehmatavat tuksatust  mis läbi ridva ja käte erinevate meeleelunditeni kandub,  kui kala konksu otsa jääb. Ainult elu esimest kala püüdes ei olda selleks valmis  ja ei teata päris täpselt, et mis see siis nüüd oli. Hiljem, kui kogemusi piisavalt, siis juba teatakse,  mida oodata. Aga üllatusmoment jääb sellegipoolest alles  ja paar lisaadrenaliini tilka on vereringes garanteeritud. Midagi sarnast kogevad ka sukeldujad, kel on õnne hüljestega  vee all kohtuda. Selliseid kohti, kus Eestis hülgeid vee all mingigi  tõenäosusega näha võib, saab üles lugeda ühe käe sõrmedel. Jutt on loomulikult hallhüljestest, sest ülipelglikele  viigritele ligisaamine käib juba raketiteadusega samasse kategooriasse. Suurimad šansid hüljestega vee all kohtumiseks on nende  tavapäraste mesilate lähiümbruses. See tähendab, et vesi on seal suhteliselt madal  ja seetõttu ka lainetusele tundlik, mis omakorda viib kohe  ka nähtavus alla. Esimest korda hüljestele külla minnes ei olnud mul õrna aimugi,  kuidas esmakohtumine võiks välja näha. Ja tõele au andes. Ega alguses tegelikult midagi näha polnudki,  pigem tunda. Täisvarustuses kuiva ülikonnaga sukelduja on vee all  küllaltki kohmakas eriti veel siis, kui tal on kaasas  ka seebikarbist veidi asisem kaamera. Lisaks on maski tõttu ka vaateväli piiratud  ja nii sa vaikselt seal vee all kulgeb ki lootuses et  ehk ma näen midagigi. Aga ei, hoopis tunned. Nii mulle kui paljudele teistele sukeldujatele on esmaseks  veealuseks kokkupuuteks hülgega just nimelt see tunne,  et jalas olev lest jäi kuhugi kinni. Kuna lopsakat taimestikku nagu järves meres pole  ja mingit vana võrguräbalat justkui ka ei märganud,  siis ei teagi, mida arvata. Kuni jälle käib lesta kaudu jalast läbi väike jõnksatus. Üle õla selja taha vaadates pole aga näha midagi,  sest täpselt selja taha jääb niinimetatud pime sektor. Ja seda teavad hülged vägagi hästi ning just sellesse tsooni  nad ennast pingsalt hoiavadki, et siis hammastega aeg-ajalt  sukeldujat lestast sikutada. Nende avastamiseks on sellisel juhul kaks võimalust. Kas keerata ennast merepõhja selili või siis pöörata välja  sirutatud käesolev kaamera suunaga tahapoole  ja teha kontrollkaader. Kusjuures huvitav on see, et päris sageli on hoopis sisetunne,  mitte lestanäksimine mind sundinud testpilti tegema  ja enamikel juhtudel olen jälitajaga tabanud. Kui hülged on jõudnud veendumusele, et sukelduja on neile  ohutu väga nigela ujumisoskusega aeglane  ja kohmakas olend alles siis ilmuvad tema vaatevälja esmalt  vilksamisi kaugemal ja siis järjest lähemal  ja lähemal. Kõige julgemad ja uudishimulikumad on noored hülged  ja kui on eriti hea päev, siis võib mõnega neist sõna  otseses mõttes ninapidi kokku põrgata. Ei ole haruldased juhused, kui hüljes üritab oma lõugade  vahele saada kaamerat, sellele kinnitatud valgustit,  mõnda muud hulpivat vidinat või koguni sukelduja käsivarr. Aga ehmud ei maksa. Need kõik on ainult õrnad proovimised, et teada saada,  kas tegemist on ehk millegi maitsvaga. Ja kui asi ikka söödav ei ole, pole mõtet lõugu kokku pigistada,  vaid pigem tuleb suunduda uusi asju avastama. Nii võibki juhtuda, et mõne noore hülgega saab mängida  ja tõtt vaadata suisa kümmekond minutit jutti. Samas olen aja jooksul tähele pannud, et otse silma  vaatamine ei pruugi hüljestele alati meeldida. Sageli on õigustanud ennast hoopis silmanurgast piidlemise  taktika stiilis, et ah, sina ka seal ole pealegi. Aga ma siin tegelen omade asjadega. Nii võib uudishimu neil sees istuvast alaloojuinstinktist  võitu saada ning nad tulevad uurima, et kas see on midagi põnevat,  millega sa tegeled. Aga samas ei pruugi see trikk alati ka toimida. Enamalt jaolt on ikka nii, et sukelduja näeb eemal  vilksatamas vaid tumedaid varje ja mitte ükski peibutustrikk  ei aita. Küll, ja küll on neid kordi, kui veest välja tulles on  kaamera mälukaardil vaid kontrollkaadrid,  põhjataimedest ja iseendast. Ehk siis kokkuvõtvalt võib öelda, et sukeldujal endal ei  õnnestu vee all mitte kunagi hüljeste juurde minna. Ainuke asi, mida ta teha saab, on see, et ta annab neile  imepärastele olenditele võimaluse enda juurde tulla.
