Kaasajal üha rohkem inimesi tarvitab valmistoitu. Me ootame valmis toidult seda, et see oleks maitsev,  ohutu ja pika säilivusajaga. Selleks, et toidu säilivusaega pikendada,  peame uurima toiduomadusi. Me peame vaatama nende mikrobioloogilisi keemilisi  ja füüsikalisi omadusi ja sellise teemaga me siin Tallinna  tehnikaülikoolis tegeleme. Tähelepanu tegemist on teadusega. Ükski toit ei säili igavesti igas toidus leidub mikroobe,  mille käitumismustreid uurib tehnikaülikooli dotsent Inga Sarand. Kartulisalat Eesti rahvusroog nii-öelda on hea näide sellest,  kuidas mõjutab pakendamise viis ja säilimise tempera  selle kvaliteet. Kui me paneme kartulisalatit tavaliste karpi,  siis ta külmkapis säilib ilmselt maksimum kaks päeva. Samas kui me võtame salatit, mis on pakendatud tehases  modifitseeritud gaasikeskkonda, siis tema säilimisaeg on  antud seitse päeva. See modifitseeritud gaasikeskkond ei päästa,  kui toodet on säilitatud valel temperatuuril,  ehk see võimaldab ikka mikroorganismide kasvu. Me uurime, kuidas toidu ja tootmiskeskkonna  mikroobikooslused mõjutavad toidu kvaliteeti  ja kuidas on võimalik mõjutada nende mikroobide arvukust  ja kasvukiirust toidus. Korras külmik ja madal temperatuur on tavaliselt kindla  peale minek kuid siingi ei saa teaduseta hakkama. Toiduteaduste doktorant, anna angerjas hoiab silma peal  sellistel pahalastel ehk patogeenidel, mis suudavad  ka väga arktilises külmikukeskkonnas ellu jääda  ja meie toitu rit. Kui listeeria on leitud kuskilt tootmisest  või tootest, teha kindlaks, et kas ta on ikka patogeenne  sest on ka olemas mitte patogeenseid tüvesid  ja teha kindlaks omadused, kas ta üldse on võimeline kasvama  külmkapi paratuuridel ja kas ta on siis selle kaudu nimestil ohtlik. Üks hea ja turvaline toidu säilitamise meetod on sügav külmutamine,  ent külmutamisel tekivad suured jääkristallid,  rikuvad toiduainete tekstuuri ja maitset. Toiduteaduste doktorant õnnela Luhila tegelebki nende  isepäiste jääkristallide taltsutamisega,  lisades toidule jääkristallide kasvu pärssivaid valke. Mina uurin täpsemalt, kuidas neid oleks võimalik kasutada  külmutatud taignas. Ehk siis, kui lisada neid valke näiteks pärmitaignale,  siis jääkristallid, mis seal sees kasvavad,  ei lõhu ära pärmirakke ja nad ei lõhu nisuvalgu struktuuri. Ja seega meie taigen kerkib paremini. Kui meil valku ei ole, siis jääkristallid kasvavad. Tunduvalt rohkem. Nende valkude mõju toidule ei ole ainult esteetiline,  mõnes mõttes ta aitab ka säilitada seda maitset paremini,  kuna ei toimu mingisugust tekstuuri ja rakkude lõhkumist. Ehk siis ei vabane mingisuguseid ensüüme  ega vett, mis muidu muudaksid selle maitse ebameeldivamaks. Praegu ma olen oma teadustöö raames uurinud ainult  pagaritooteid aga tegelikult on võimalik neid kasutada väga  paljudes erinevates valdkondades. Kuigi Eesti teadlased annavad endast parima,  et toit säiliks võimalikult kaua, saab iga kodu nende  pingutustele tublisti kaasa aidata. Toiduainete pikk säilivusaeg on üks väga tore asi. Kui säilivusaeg ei ole saavutatud mitte kemikaalide  ega kiirguse abil siis puhtad tooted nõuavad meie enda poolt  kindlat säilitamise kultuuri. Peame vaatama, et salatit, mida me tahame kauem säilitada ei  sööks eelnevalt lusikaga. Ja samas karbist, kus me teda säilitame. Ja niimoodi ise saame me kõige rohkem panustada,  et need toiduained meil säiliksid. Pikka aega.
