Nüüd räägime klassikaraadio otse-eetris juttu
jaapaniteemalisest näitusest, mis on avatud siinsamas Tallinnas,
Juhan kuusi, dokfoto Ta keskuses ja klassikaraadio stuudios
on fotograaf Rasmus Jurkatamm ja näituse üks kuraatoritest
Toomas Järvet, tere.
Tere. Tere.
No vist on kõigepealt pöörduma ikkagi kuraatori poole,
et kuidas siis sündis selline idee, et siin jõulu eel tuleks
avada üks jaapaniteemaline näitus. Jõulude-eelne avamine ei olnudki nii täpselt planeeritud
jõulude ette, et lihtsalt ajagraafik, seda seda dikteeris
natuke teiste näitustega seoses, aga aga see näitus ise sai
alguse juba üks, kaks aastat tagasi rohkem võib-olla et
koroona ja alguses.
Et kui me kuulutasime välja avatud kutse fotograafidele,
et nad saadaksid oma erinevaid fotoprojekte,
millega nad töötavad parajasti ja sealt,
et. Sai see idee alguse sellest, Ott Kadarik saatis tollel
korral oma fotosid just nimelt mida ta on pildistanud Jaapanis.
Ja siis kuidagi ise sattusime ühte teise projekti,
mis on seotud Jaapaniga, et ehk õnnestub järgmine aasta teha
üks Baltikumi ühisnäitus Jaapanis.
Ja, ja kuidagi jaapani teema hakkas kerima ja,
ja siis me jõudsime aina rohkem mad eesti fotograafideni kes
on pildistanud Jaapanisse ja Erasmus, on üks nendest. Rasmus, kas te mäletate oma päris esimest reisi Jaapanisse? Ja see on väga hästi meeles.
Ma mäletan, see, et alati nagu Jaapanisse jõudis,
see lend on päris pikk ja ja kui saad sealt lennuki pealt
maha tulnud ja lõpuks nagu sellest lennujaamast välja saanud,
siis istuda rongi peale, mis seal nagu udu sees.
Ja ma mäletan väga selgelt, ma nagu tõesti,
kuskil teises maailmas tundus, et olen ja istusin seal rongis,
vaatasin aknast välja selline tunne, et ma oleks nagu kuskil
muinasjutus õi kuskil täiesti hoopis teisel planeedil
või et see oli väga selline intensiivne tunne,
mida ma sinna jõudes nagu tundsin Jaapan on ka tõesti selline müstiline kauge paik,
mina ei ole seal kunagi käinud, aga unistus sellest sinna
minekust on kuidagi alati olemas olnud selline müstiline,
tõusva päikese maa, mis oli see ajend sinna kõigepealt reisimiseks,
see ei olnud ilmselt ainult pildistamine. Minul oli see küll tegelikult tööprojekte oli.
Läksin sinna pildistama ühele konverentsile
ja aga see konverents ise oli nagu paar päeva
ja ülejäänud kaks nädalat sai nagu ringi vaadata
ja uudistada. Kuidas siis eestifotograafid seda Jaapanit tabanud on,
on see üks ja sama.
Jaapan. Ma arvan, et Jaapan on nii mitmekihiline
ja eriline sellest Jaapanist saab tõenäoliselt väga
erinevaid ja erilisi näitusi teha.
Võib-olla peaks tegelikult seda küsima mõne jaapanlase käest,
aga me küsisime tegelikult ka ise, et just jaapani siis
Touri esindajaga Eestis rääkisime ja ja kui ta näitus siis
näinud oli, et no mis mulje see jätab, siis ta oli väga
meeldivalt üllatunud ja et niimoodi eestlased,
Jaapanit ka vaatavad ja näevad, sest no see on iseenesest
täiesti loomulik ja loogiline, et välisele pilgule,
kes siis eestlased Jaapanis on, tunduvad mõningad asjad
hästi huvitavad, põnevad üllatavad kutsuvad kohe jäädvustama,
aga jaapanlaste enda jaoks tundusid või tunduvad need asjad
nii tavapärase, eks meil on samamoodi, et et meie ju ei saa aru,
mis need jaapanlased siin-seal vanalinnas iga nurga peal pildistavad,
eks ju, et ma arvan, et nemad vaatavad eestlasi. Et mis sa siin sipelga ristmikule ikka nüüd pildistada,
et see on ju meie iga päev ja eks eks tema ütles ka,
et jah, et ta mingeid asju, mida ta ei ole kunagi mõelnud,
et võiks pildistada.
Siis nüüd, nähes eestlaste fotosid, vaatab neid asju hoopis teistmoodi,
et tõesti, et tegelikult on kas huvitava
või ilusa nurga alt midagi kujutatud, et et on küll väärt pildistamist. Jah, eks kõrvalpilk on ka alati selline oluline nüanss siin elus.
Aga Rasmus, ma saan aru, et teid paelus kõigepealt kontrast
või kontrastid mida see tähendab? Kontrasti on seal igasuguseid, et aga ma arvan,
et see on selline.
Kõige enam paelub mind nende kontrastide puhul seal selline
kus ühel hetkel sa oled sellises suurlinnas
ja sa jalutad paar kvartalit, järsku saad siis väga
rahulikus ja võib-olla satud mingisse väiksesse templisse,
kus on täielik vaikus ja kõnnid veel paarsada meetrit jälle kuskil.
Täiesti kummalises kohas, kus mingi mustmiljon,
inimest sagivad ühele poole, teisele poole,
et et ma arvan, see, need kontrastid nagu,
mis mind nagu kõige-kõige rohkem kummastavad. Kes on need teised fotograafid, kelle tööd näitusel näha on? Ott Kadarik, kes on ju teada-tuntud arhitekt,
temal on näitusel ka kõige suurem kogu väljas,
siis on, ongi Rasmus, siis on Silvia Pärmann Eliis laul,
kes elab ja õpib praegu isegi Jaapanis ja Rait tuulas,
et üks täna fotoga. Aga kui dokfotokeskus tegi selle kutse, siis fotograafidele,
et saatke oma projektidest, andke teada,
kas, kas teil oli ka see jaapani projekt kuidagi nagu eraldi
kaustana olemas või, või see tuli niimoodi juhuslikult. Mind Toomas võttis varrukast kinni, ütles,
et et minul on teada, sa oled Jaapanis käinud,
et saada pilte mulle ja noh, tõepoolest need pildid
tegelikult olid sahtlis nagu selles mõttes,
et väga vähe, ma olin kuskil instagramis õie sotsiaalmeedias
näidanud et nad ootasid seal võib-olla tõesti oma aega,
et välja tulla.
Ja mingisugust impulssi. No me teame ka jaapani puhul sellist erilist suhtluskultuuri
ja võib-olla see viib meid ka selle näituse pealkirjani
milleks on Sumimas n ja Toomas, võib-olla te natukene
seletate lahti, mida see Pealkiri tähendab? Kõigepealt võib-olla, et see nii armsa kõlaga sõna,
et nii kui ma sellest kuulsin või lugesin,
siis kohe jäi kummitama, et ja see tähendus isenesest kõige
otsesemalt on vabandus või et kui inimesed soovivad,
siis vabandada millegipärast aga samas sellele jaapani
keeles väga mitu erinevat tähendust, vastavalt siis olukorrale,
et näiteks ka siis, kui me ei saa aru või keegi ei saa aru,
siis öeldakse samamoodi. Sumin, ma sain. Jah, et see, see mitmetähenduslik, paeluski,
tähenduslikkus, paeluski selle nime puhul,
et pealkirja pool, et ja, ja, ja miks, see,
miks me selle nime valisime, oli ka see,
et et, et eks see, eks see eestlane tõenäoliselt kui
Jaapanisse satub, siis üsna tihti on tal vaja vabandada.
Et, et erinevates olukordades ja, ja ja,
ja ka jaapanlastel selle eestlase ees sellepärast et kui ei
osata aidata. Jaapanlane on ju väga viisakas inimene ja püüab alati
tavapäraselt aidata ja kui, kui ei õnnestu,
siis vabandan.
Et, et see on selline väga lühike dialoog siis kahe kultuuri vahel,
mis leiab aset, võib olla üsna tihti.
Aga teistpidi see nimi on natuke ka vabandus ka Meie kui
kuraatorite poole pealt jaapanlaste ees,
et äkki me ei ole valinud selliseid töid näitusele,
mis võib-olla kuidagi representeerivad kõige paremal kujul
või moel Jaapanit, et et ka me vabandame nagu ette,
et ka ka jaapanlaste ees, et jah, et, et selle,
selle sõna, selline kõla ja, ja, ja mitmetähenduslikkus paelus,
et miks selline nimi. Rasmus noogutasitasin jutu ajal ei korduvalt,
et kas selle Sumimas enniga puutub fotograaf ka Jaapanis
olles kokku. Ma arvan küll, et, et eriti kui sa soovid inimesi pildistada,
siis kõigepealt pöördud tema poole sumi mas n et tõepoolest,
seal vabandataks ette ja taha, et. Sellega paratamatult puutub. No kui on siis sellises kultuuriruumis teistmoodi pildistada,
kui siin. On küll kui ma tööalaselt nagu, kui ma pean töötama talendiga,
siis on mul väga raske nendega üldse kontakti saada.
Et enamasti käib kõik läbi agentuuride ja vahendajate,
aga kui ütleme niimoodi tänaval pildistada,
siis siis keegi tegelikult väga ei pane tähele sind nagu et
kuigi kuigi, kui ma vaatan hiljem oma pilte,
siis ma alati leian kellegi kuskilt pildi pealt,
kes vaatab mind, et silmad on minu peal nagu üks isegi väga
kaugel alati keegi sellises rahvarohkes kohas ette
ja hoitakse silma peal seal vaikselt. Aga ma arvan, et see ei erine Jaapanis teistest riikidest,
et ikka alati keegi oskab õigel hetkel naeratada
ja võib-olla tõesti. Aga näitusel käies kas te mingite ka Jaapanist mingisuguseid
uusi tahke, mida, mida ise seal käies kohanud ei ole
või võib-olla ei ole osanud märgata? Absoluutselt kõikide fotograafi tööd on minu meelest väga erinevad.
Ja mind nagu mulle võib-olla isegi meeldibki see erinevus seal,
et et kui kõik fotograafid nagu ühte asja näeksid,
siis kokkuvõttes päris igav, võib-olla see,
et, et isegi just need võib-olla mingid samad koha,
kus sa isad mööda jalutanud siis näed, et ahaa,
näed, tema nägi seal midagi, ma kuidagi jalutasin mööda
hoopis sellest, nagu et mulle väga meeldib teiste
fotograafide töid vaadata ja nagu analüüsida,
mida nemad seal nägid just. Nii et kellel ei ole praegu võimalust Jaapanis reisida,
siis on võimalik dokfotokeskusesse minna ja,
ja niimoodi Jaapanist osa saada.
Kui kaua see võimalus üldse on, siin aasta kohe lõpeb ära,
aga näitas, vist mitte. Näitus õnneks mitte, et näitus jookseb järgmisse aastasse
ja märtsi lõpuni 26. märtsini, saab, saab meid külastada
ja ja Jaapanit siis avastada, läbi läbi viia Eesti
photography loominguga. Ja peale seda võib kohe Jaapanis minnes kevad on tulemas. Ja need kuulised, kirsiõied ja šokolaad.
Aga ma küsin veel lõpetuseks kuraatori käest,
et kas tegelikult võiks selliseid reise maailmas läbi Eesti
fotograafide teha veel või, või on Jaapani ikkagi selline
eriline paik, mida on rohkem jäädvustatud? Ma arvan, et tehaksegi ju, et selliseid ikka sissevaateid
teistesse kultuurides läbi läbi fotograafid
ja fotonäitustega, et meil endalgi on olnud.
Silvia pärm on, kes, kes on ka selle näituse üks fotograaf
tema näitus riikidest, mida pole olemas,
et tal on selline jätkuv projekt, et et jah,
et see on võib-olla nagu hea viis, kuidas saada esimene
tunnetus mingist riigist või linnast või kohast üldse läbi
läbi foto ju. Sest me oleme ju visuaalselt väga palju omas oma oma meeltes
ja otsime seda inspiratsiooni väga palju visuaalselt,
ma arvan, et läbi fotonäitust ka fotoraamatute üldse
fotostimulatsiooni me, me siis inspireerume uutest kohtadest,
mida külastada. Rasmus, millisest kaugest maast tee kohe pildid taskust
või sahtlist välja võtaksite. Näitusele pakaksite, minu üks suur lemmik on Hongkong.
Et jälle selline suurlinn, kus on, toimub palju,
on mida nagu pildistada ka.
Et üldse minu suured lemmikud on suured linnad,
et teistel toimub kogu aeg midagi, et siis.
Aga samas on jälle hea vahepeal kuhugi rahulikku kohta ka
minna ja kus ei toimu midagi.
Lasta meelel puhata. Muide, kuidas on teie suhe jaapani muusikaga? Võiks oluliselt rohkem teada sellest.
Kuigi mul on väga hea meel, et mu enda poeg on tegeleb
muusikaga ja, ja tema on ka teinud kokku,
pannud siis sellise muusikalise playlisti siis
ja jaapanipärase Jaapanist inspireeritud sinna näitusele.
Et selle abil olen ma väga palju avastanud,
et et nii klassikalist džässi, rikku kui ka siis kaasaegset
jaapani popi, et kõike kõike on selles valikus ärasmus. Minusine jaapani muusika, ma arvan, et, et mul playlist'is
nagu ma, ma ei hakka neid nimesid hääldama,
võib-olla isegi, aga et on sellist 70.-te funki,
võib-olla kuulne, et seda on Jaapanist päris palju
ja väga head minu meelest. Väga tore, suur aitäh teile, Rasmus Jurkatamm
ja Toomas Järvet klassikaraadiosse tulemast.
Ja nüüd siis tõesti saab näitusele minna.
Väga tore. Aitäh.
