Eelmisel nädalal tuli kultuuriministeeriumilt pressiteade,
et kultuurimälestiseks tunnistatud Paide linna 13.-st
sajandist pärit asulakoht ja 12 Läänemeres asuvat laevavraki.
Ja ma olen sel puhul klassikaraadio stuudiosse kutsunud
muinsuskaitseameti spetsialisti Maili Royo,
tere. Tere.
Milline on ühe ajaloolise objekti kultuurimälestiseks
tunnistamise protsess, kuidas see käib? See protsess on meil tõesti selline suhteliselt pikk.
Et kõigepealt, kui me räägime arheoloogiamälestistest üldse,
siis tuleb alustada, välitöödest piiritleda,
aru saada, millega täpselt tegemist on.
Ja samamoodi on ka laeva rakkidega, et et sealt tuleb
sellist visuaalset materjali eelnevalt koguda,
et siis alustada seda ütleme siis mälestise tunnustele
vastavuse hindamist. Ja see siis mälestiseks ettepanekuid saab teha igaüks meist.
Kui talle tundub, et tema kodukandis või,
või kus iganes on midagi huvitavat, silma jäänud
ja tundub, et see võiks olla mälestis, siis sellise
ettepaneku saab iga inimene teha ja meie kohustus on siis
sellega edasi tegeleda.
Ja võtta vastu otsus, et kas ta siis vastab mälestiste
kriteeriumitele või mitte. Aitäh kui sageli seda tehakse. See on jooksev protsess. Eks sellel aastal umbes, kas te oskate öelda,
palju on lisandunud? No ongi selline, võib-olla paarikümne ringis sellel aastal,
et see laevarakke tõesti oli 12, aga eelmisel aastal näiteks
tegelesime pigem andmete korrastamisega ning jah,
et kuna see protsess on ikkagi üsna bürokraatlik,
võiks öelda, et Ta ei käi nii kiiresti, siis see on
aeganõudev ning laevavrakke võeti tõesti 12,
mis võib tunduda selline suhteliselt suur arv,
aga tegelikult on see ikkagi selline väikene piisk meres. Et meil nähtavasti see vajadus hinnata, mis on nagu leitud
lokaliseeritud laevavrakid, et see arv võib läheneda seal
ikkagi 700 800-le.
Et tuleb veel mõelda oma staapidele, et kui suur see meie
meri on, et mis ta moodustab näiteks meie veed,
Siseveed territoriaalmeri ja ka majandusvöönd,
mis on siis Eesti jurisdiktsioonialune mereala.
Et see tegelikult moodustab enam-vähem pool meie maismast. Et, et see on üsna suur noh, ala, aga kaitse all on näiteks
tänaseks meil meres üle 100 vrakki jõudnud ainult. Nii et 12 laevavrakki korraga, see ei ole midagi erilist. See ei ole midagi erilist, jah, et see on ikkagi ka nüüd
mitme aasta välitööde tulemus.
Et mille põhjal me saime siis edasi minna. Aga mis siis nende puhul muutub, kui nad mälestiseks nüüd tunnistatud? Noh, muutubki see, et me saame nagu rakendada ka kaitset,
ühelt poolt mälestiseks tunnistamine on ka selline väärtustamine,
teadvustamine ja teiselt poolt tõesti, kuna merealadel ka ei
saa öelda, et et seal ei toimu midagi, et vastupidi et merealade,
ütleme siis hõivamine justati erinevate Sis arendustega.
Et see on selline järjest kasvav protsess
ning seetõttu me peame ka seda protsessi,
et välja sõelub mõned väärtuslikumad objektid
ja mida me peame kaitsma mõnedki tõesti ka kiirendama,
et me jõuaksime kuidagigi sammu pidada nende suurte arendustega,
mis merest toimuvad. Kui nüüd nendest 12-st laevavrakist rääkida,
kas nad olid varem teada või on nad nüüd siis kõik avastatud? Nad on ikkagi noh, see on suhteline, mis nüüd avastatud on,
et eks nad on ikkagi ütleme siis suures plaanis võiks öelda,
et viimase sellise seitsme aasta jooksul leitud lokaliseeritud,
identifitseeritud, aga muidugi mõni rakk on ka ütleme juba
juba seal paarkümmend aastat tagasi leitud
ja identifitseeritud.
Et see on nagu erinev, aga lihtsalt, et võib-olla algselt jah,
et on leitud, aga selleni, et jõuda sinna vee alla
ja koguda materjali. Et see võtab ikkagi aega.
Noh, kui me mõtleme ka sellele kakkide arvule,
mis meil on lokaliseeritud ja teada, siis, Kuidas laevavrakk leitakse? No see on ikkagi aeg-ajalt juhuslikult, aga tõesti selline
iga-aastane ütleme, uute laevavrakkide leidmise arv on umbes
20 või selle lähedale ja kõige suurem siis avastaja võiks ka öelda,
et on transpordiamet kes siis teostab süstemaatilisi
merepõhja mõõdistustöid nende raames tõesti tuleb see kõige
suurem kogus avastatud.
Aga loomulikult on seal kõrval ka muid tegevusi,
mille käigus avastatakse, et kus ongi määratud uuringud
ja teiselt poolt siis ka merevägi näiteks on üsna üsna palju
avastanud oma operatsioonide käigus. Kas mõnikord ka otsite mõnda vrakki? Me nüüd ei ole tõesti aastaid ise otsinud,
ütleme, et muinsuskaitseamet ise otseselt praegu ei otsi,
et see vrakkide arv on ikkagi niivõrd suur meie laual praegu,
mida me peame ikkagi identifitseerima ja nende siis selliste
kultuuriväärtuste hindama, et ei ole nagu otsest sellist põhjust. Kui te nüüd saate teada ühest uuest laevavrakist,
mis siis juhtub, kuidas te uurite seda? No peamiselt ikkagi tuleb minna vee alla
ja sealt materjali siis koguda, et kas sa lähed ise sukeldud,
võtad oma aparaadi, oma kaaslase ja lähed filmid.
Teine variant on siis, et võid ka saata allveeroboti näiteks,
et ei pea ise sinna ette minema. Aga kas teie tehniline varustatus ja personal,
kes on võimeline sellist tööd tegema, on teil see piisav? Piisas ei ole, sest ma teen seda, üks inimene teeb
ning sa ei saa näiteks merele minnagi üksinda.
Et me seda tööd ikkagi peame tegema mitmekesi,
et siis jah, et keegi peab alati kaasas veel olema.
Et see ei ole piisav igal ajal teha.
Igal ajal ei saa teha jah, et eks siin mängib palju rolli,
et kuidas need tingimused on merel ja kuidas on vesi,
kas ta paistab läbi antud momendil või mitte,
aga muidugi meil on ka selliseid piirkondi,
kus vesi ongi väga selline ütleme keskmiselt parema läbipaistvusega,
et praegu ka nendest 12-st laevavrakist,
mis me kaitse alla võtsime siis neli tükki neist on näiteks
sellises kohas Hiiumaa, Saaremaa vahel kus tavapäraselt
ikkagi ongi parem nähtavus. Seal saab ka selliseid 15 20 meetriseid nähtavusi kogeda.
Need laevavrakid iseenesest ongi sukeldumissügavusel et
hobisukeldujatele kättesaadavad ja, ja seetõttu ka selline
no suurema, ütleme siis huvi all. Kas te nüüd jõuate kõikide nende 12 juurde sukelduda
või olete juba teinud seda? Me kõikide juurde kindlasti saagi sukelduda,
sest osad on ka nii sügaval, et seal on vaja juba teenilisi
sukeldujad või siis tõesti, me oleme ise ka teinud allveerobotiga.
Aga jah, et see info või ütleme siis jah,
et see, mis me kogume ka nende 12 puhul,
me peame seda tegema ikkagi enne või ütleme,
selle hindamise protsessi käigus, et see on see eelnev info,
mis me peame koguma, et muidu me ei saa ka hinnata,
mis seisukord on või mis asi see üldse seal on
ja nii edasi, et. Kas neil kõikidel tekib ka oma lugu, et te saate teada,
millega on tegemist, või jääb ka mõni mõistatuseks? Väga paljud tegelikult jäävad mõistatuseks,
et praegu need 12 laevavrakke on kõik 20.-st sajandist
ja need on tõesti kõik identifitseeritud.
Et esimene ja teine maailmasõda ja nende puhul on teada,
mis nad on ja millal nad hukkusid ja kogu see ajalooline informatsioon,
mis seal siis nii palju kui võimalik on välja selgitatud.
Aga kindlasti sellised vanemad laevavrakid,
purjelaevavrakid seal varasemast ajast veel,
et nende puhul see ei ole nii kerge see identifitseerimine,
et viia see konkreetne laane, mis sõitis
ja vrakk kokku, et see vajab sellist pikemat põhjalikumat uuringut. Aga päris mitmeid neid on ka saanud kokku viia,
et see on muidugi alati kõige sellisem, huvitavam osa.
Aga nendest, mis praegu läksid kaitse alla,
siis neist kaks tükki olid siis esimese maailmasõjaaegsed.
Ning ülejäänud siis teisest maailmasõjast
ning selline kõige võib-olla toredam vrakk.
Ei noh, mis mulle endale kõige rohkem muljet on avaldanud,
ongi Hiiumaa all siis selline seitsmeteistkümne meetri
sügavusel asuv purjelaeva vrakk mis siis kukkus seal teise
maailmasõja alguses ja see on soome purjelaev,
et ta esitustan nagu ärad identifitseeritud
ja teda küll otsisid ütleme, tema vastuse huvi
ja see lugu oli teada ja see oli hiidlastel meeles kuni
tänapäevani või on meeles ja seda on publitseeritud,
kuna see on seotud paljude siis perekondadega
ja nii edasi, sest laev ise oli küll Soome päritolu. Oli siis Soome purjelaev ja Soome meeskond peal,
mis seal hukkus.
Aga ütleme, et siis selle pääst, et see on selline õnneliku
hukku looga vrakk.
Et kõik inimesed pardal päästeti, mis ei ole väga tavapärane,
et meil ikkagi on väga palju ka inimjäänuseid rakkidel tänu
ütlemegi vapratele hiidlastele see, see meeskond siis kõik
elusat lõpuks koju jõudis ning väga rasketes ilmastikuoludes,
et oled juba jää oli juba peal ja nii edasi,
et väga rasketes ilmastikuoludes meeskond päästeti sealt
ja hiljem, kui siis said ka tunnustatud soomlaste poolt,
et see on selline hästi emotsionaalne lugu olnud,
seda mäletatud ja tõesti, teda on otsitud,
et alguses küll muidugi teati, kus rakonn
ja mastid olid ju näha nii-öelda. Aga noh, aja jooksul ikkagi asukoht, ebamäärastus
ja see uuesti leiti siis ka transpordiameti poolt 2018.
Ning juba selle mõõtmete järgi, kuna ta on hästi suur
selline neljamastiline, üle 50 meetri pikk mootorpurjekas,
et see on tõesti selline ka mõõtmete poolest erakordne,
et väga paljus sellistes mastaapides spurje laevasid ikkagi
esitatud veel vähem uppus, võiks nii öelda.
Et selles suhtes oli kasele identifitseerimine natuke lihtsam,
aga jah, et, et siis ka tõesti, kui tal ei leitud
ja ta asukoht tundus ja mõõtnud, et sobivad siis ka kohe
siis ka saadi kinnitist intifitseerimisele siis kohalike
sukeldujate poolt. Ning laev ise jaheta paikneb seitsmeteistkümnenda meetri sügavusel,
aga mis on veel Hiiumaale väga selline iseloomulik ongi,
et et kui sa seal sukeldud, siis sa näed tegelikult,
et merepõhjast liiva seest paistab üsna vähe sellest rokist välja.
Ja kui sa hakkad mõtlema, et kus sa tegelikult siis laeva
suhtes oled, siis ei ole see tormid ja kõik on seal
seitsmeteistkümne meetri sügavusel seda vrakki niivõrd palju
lõhkunud vaid tegelikult sa oled pea teki tasandil. Ja kõik ülejäänud vrakist on kuhjunud lihtsalt liiva alla.
Et selles mõttes on ta kindlasti väga hästi säilinud,
aga vaadata on seal siiski päris palju. Mis saab sellise laevavrakki ka edasi ja kas jätkate tööd seal? Meil on tehtutastis täielik ka siis ülevaatus,
et me oleme teinud koldemudeli, et tõesti on näha,
kus mis on ja kui palju on säilinud ja kui palju ta liival
on ja ka selliseid väikeseid muudatusi, siis selle järgi on
võimalik hiljem siis registreerida või üldse sõbrakistumise protsess,
et kui kiiresti see raksis edasi mattub või mis seal üldse
toimub edasi.
Et see on kindlasti väga huvitav ja sellise teatud aja
tagant kindlasti tuleb uuesti üle vaadata. Ja kuna ta on ka selline üsna populaarne sukeldumissihtkoht,
sest mõtlesin küll, et ta on nagu üsna palju liiva all on ta
ka selline, kus on palju pisidetaile ja palju,
mida ikkagi vaadata.
Ja noh, iseenesest juba, et kui sul on hea nähtavus
ja sul on selline suur vrakk, seal on juba selline
meeldejääv eriline kogemus, kindlasti. Kuidas selle sukeldumisega on, kas igaüks võib sukelduda
sinna või nüüd enam mitte vä? Sukeldumine on meil reguleeritud mälestistele,
need, mis on kaitse alla võetud, nendele tuleb siis taotleda
kõigepealt lubav sukeldumisluba ning see on nagu selline,
ütleme siis eluaegne.
Ja enne ja pärast sukeldumist sa pead teavitama
või siis, kui sa ei taha endale ise sukeldumisluba teha,
sest sa nagunii üksinda ikkagi sukeldu siis on võimalik
kasutada ka sellist ettevõttet, sukeldumisklubide teenust,
ütleme kellel siis on vastav pädevustunnistus. Kas võivad võtta tehisinimesi kaasa vrakile,
sukelduma? Kas nende 12 seas on veel mõni huvitav lugu? Noh, võib-olla selline ma tooks nagu ühte rakk
ja ka kindlasti selline üks sündmus, mis on rohkem saanud
tähelepanu siis Juminda miinilahing ja kolm vrakki neist
olid siis Juminda miiniväljalt, mis ongi Juminda
miinilahingu käigus hukkunud mis kaitse alla läksid ja,
ja mõni neist ka Hango siis evakuatsiooni ka natuke hiljem novembris.
Et see on ka selline suursündmus, kus on tõesti hästi palju hukkunuid.
Ja kui me üldse räägime laevavrakk idest 20. sajandil
ja võib tunduda, et meil on kõik kirjalikud allikad olemas
ja me teame väga hästi, mis toimus siis päris nii see ei ole,
need laevavrakid tegelikult ongi ju ka mis,
ütleme, et arheoloogilised ajaloo allikad. Et igaüks neist annab mingisuguse info juurde sellele sündmusele,
et kuidas see toimus ja mis oli kindlasti Juminda miiniväli
on selline koht, mida tuleb põhjalikumalt ja,
ja rohkem uurida, et mitte ainult see, et me otsime nad üles
ja leiame vaid vaid nagu me teame, on selle evakuatsiooni
käigus viidi ka päris palju eesti varasid ärasita.
Et ja see pilt ei ole meil ka selged, mis siis täpselt ära
viidi ja nii edasi, onju. Ja see on tõesti selline suur haud, et kui seal ikkagi ühe
ploki peale sukelduda ja filmida, siis inimjäänused on need,
mis kohe silma hakkavad, et neid on ikka massiliselt. Kas te ise sukeldud tega? Juminda miiniväljale sukeldu, aga üldiselt ei,
ma jah, ma ise sukeldun, et ma olen hästi palju ise teinud
neid eelnevaid uuringuid ka, aga just suuremad sügavused,
et need ei ole päris sellised, mida ma väga tahaksin teha.
Et see läheb järjest ohtlikumaks ja teiseks,
mulle tundub, et noh, need, kes teevad tehnilist sukeldumist
seal 90 80 meetri peal, et sa tegelikult põhjaaeg on sul
väga lühike, võib-olla ongi 10 minutit ja kogu see
sukeldumine kestab sul ikkagi mitu tundi. Et sa tegelikult oled kuskil seal keset vett enamuse ajast.
Et selles suhtes ma eelistaksin rohkem sellist jah,
allveerobotitega filmimist, et esiteks ei ole see inimestele
ohtlik sisse, et ja teiseks sul see aeg,
mis sa saad sealt seda materjalikogud on tunduvalt pikem. Sukeldumine nõuab ikka tugevat psüühikat. See sobib teatud liiki inimestele jah, et ei ole päris noh,
pluss veel see, et sul peab olema vastav varustus,
et vesi on ju külm.
Et sul peab olema, noh, tänapäeval ongi akudega festid
ja kõik sellised lisavidinad, mis olemise paremaks teevad. See ei ole vist küll otseselt teie tööpõld,
aga ma ei saa jätta küsimata selle Tallinna sadamast leitud
koge kohta. Ja sel aastal leiti siis Lootsi tänavalt veel üks keskaegne laevavrakk,
mis muinsuskaitseamet ka aasta leiuks kuulutas sel aastal,
et tõesti selline huvitav ja omapärane leid,
et kogu maailma kontekstis vast võiks öelda selline väärtuslik.
Ning tegemist on jah sellise 14. sajandi teise poolde
kuuluva laeva vrakiga kaubalaevaga kus siis lisaks sellele,
et seal oli laevajäänus, sõdurid seal ka päris huvitavad
leiud ja omapärased võrreldes ka ütleme siis selle vrakiga,
mis leiti 2015 ja mis kuulub Sansa kogele. Aga jah, et see vrakk siis transporditi Eesti mõrv
muuseumisse ning loodetavasti siis mõne aja pärast saame
näha seal konserveerimist eksponeerimist
ja ja nii edasi, et, et see on selline päris suur töö.
Et Lajorakidega ongi see probleem, et nad on nii suur,
et nad ei ole sellised tavapärased arheoloogilised leiud,
et sa kaevad välja ja paned karpi ja veid hoidlast,
et nad on sellised suured ja neil on vaja leida selliseid
erinevaid lahendusi, et kust neid säilitada
ja mida edasi teha. Ja Eesti meremuuseumis on täna juba see ütleme puidust
laevavrakki tõsta siis juba kolmas Froc,
et faasiline vrakk on siis Lennusadamas ja Peetri koge on
siis 2015. aastal leitud koge vrakk on siis paksus
Margareetas ning kolmas vrakk, et sellele nüüd jälle
omakorda lahendust leida, et meil ei ole selliseid
muuseumipindasid või hoidla pindasid, kus me saaksime
selliseid rakke säilitada ja hoida pikaajaliselt. Et need on tavaliselt siis tõesti vaja käigu pealt välja
mõelda ja leida neid lahendusi. No see on ka vist tehniliselt keerukas, ma sattusin 90.-te
aastate keskel Portsmouthi ess Merrouci muuseumisse,
see on inglise sõjalaev, mis läks põhja 16. sajandi keskel.
Ja see oli eksponeeritud nii, et seda pritsiti kogu aeg
mingi vedelikuga, et see puit seal ei hävineks.
Ja nüüd ma lugesin, et sellel sajandil on sinna uus muuseum
ümber ehitatud sellele vrakile, kuidas nendega meie vrakki teha,
kuidas neid hoida või säilitada, kas nad vajavad eritingimusi? Ja et need suured sõjalaevad on veel oma teema,
et seal on mitu tekki pinda ja nii edasi,
et meri roosil ka näha, et Ma ise selles uues muuseumis ka
ei ole veel käinud, et kindlasti peab minema vaatama.
Ja need lahendused on erinevad, kuidas neid konserveeritakse?
Praegu see, mis tehti 2015. aastal leitud laevavrakki ka,
oli tõesti selline, et et ei võetud sellist väga pikaldast
ja traditsioonilist konservjueerimist ette,
vaid siis natuke kiiremaid lahendusi, siis katsetatakse,
et loodame, et need ka toimivad, et konserveerimine on
tõesti selline asi, mis ei, lõpp. Ma panen ta vitriini selle vraki ja siis on kõik seal
kohapeal hästi, palju, sõltub siis nendes tingimustes,
mis on ja nii edasi ja seal hakkavad igasugused protsessid
tõenäoliselt ikkagi juhtum, on ju, millega siis tuleb tegeleda,
et, et me teame Kawasast.
Kui alguses Vasa muuseum avati, siis inimesed käisid katsel pea,
half vrakile ja nii edasi, et järjest enam on nagu selliseid
tegevusi vähendatud ja tänapäeval tõesti sa pead ikka olema
väga eriline, kui sa sinna vaha sisse saad minna. Ja nad tõesti siis jälgivad seda, palju inimesi korraga
saalis on, et inimesed ka ju muudavad kohe temperatuuri näituseruumis,
et, et need on sellised lihtsamad, võib-olla meetodid,
kuidas me saame seda konkreetset temperatuuri
ja niiskuse taset on ju näitusesaalis hoida,
kus on laevavrakid.
Aga jah, et see ei ole lõpp, see ei ole lõplik,
et nüüd meil on ta eksponeeritud. Ja nii ta seal on, et ta tuleb kogu aeg teha
ja sellega tuleb kogu aeg tegeleda aktiivselt. Aitäh muinsuskaitseameti spetsialist Maili Roya.
Loodame, et kõik meie kultuurimälestised saavad vääriliselt
kaitstud ja hoitud ja jõudu teile seal lasteaias.
Aitäh.
