31. detsembril kohtuvad Kelk kas Estonia kontserdisaali
laval Eesti parimad säravad noored muusikud,
kes on vormunud orkestriks ja kontsert kannab nime jõuluks koju.
Raadiokuulaja tähelepanelikum või kontserdikülastaja ilmselt mäletab,
et ka möödunud aasta viimasel päeval olid samad noored
muusikud Estonia laval samuti kontserdikavaga jõuluks koju.
Ja nüüd siis juba teist korda.
Seda orkestrit juhatab Henry Christopher Aavik. Orkestri esimene viiul on Hans Christian Aavik
ja stuudios on lisaks Hansulega tšellomängija Johanna Randvere.
Tere tulemast tervise.
Olete saanud siis jõuluks koju, kuidas seekordne kava
möödunud aastal oli kavas Haydni ja Beethoveni selline,
Viini klassika aganüüd, midagi sootuks teistsugust. Absoluutselt sellel aastal on Henry läinud hoopiski
nii-öelda teist rada pidi.
Nimelt kavas on kahe siukse revolutsionääri helilooja teosed
nimelt Rammo ning Stravinski siissüüdid,
pultšinelia suits Travinskilt ning Ramo erinevatest
ballettidest siis erinevad osad ning see kontsert on
kindlasti väga märkimisväärne ka sellepärast,
sest ilmselt ei ole Rammo orkestrimuusikat,
et Eestis varem esitatud, küll on mängitud palju tema
klahvpillimuusikat ning kammermuusikat, aga kuna ma juba tean,
kui keeruline oli Henryl neid noote saada,
siis see on vägagi tõenäoline, et tõenäoliselt ei ole seda
kunagi varem tehtud. Ramoost on olemas ju tegelikult noh, orkestrile ongi ainult
tema ballettidest siis orkestri nii-öelda ka samamängud
või vahenumbrid ning need siis tulevadki meil ettekandele
kuskohast need noodid lõpuks siis välja võluti?
Need tulid kuskilt väga sügavalt arhiivist,
neid on salvestanud neid teoseid, mida me mängime siis ka
see eit, siint, tsentri ookeach ning Henryl oli hea võimalus
kohtuda siis selle orkestri juhatajaga direktoriga
ning omavahel rääkides siis Henry rääkis sellest ideest,
et ta tahaks ka neid Eestis ettekandele tuua
ning nii need noodid said ka siiapoole siis teele saadetud. Kuidas siis sellist muusikat õppida on juba näiteks
partiidena või kuidas ta teil esimeses teises proovis kokku
on kõlanud? No mina mängin tšellot, eks ole, üldiselt tšellopartiid ei
ole tavaliselt väga võrreldavad viiulipartiid,
ega et ma alguses mina natuke kartsin, kui ma nägin ime Stravinski,
mis sealt võib tulla, aga no siis selgus,
et see pultšinella süüton on nagu hästi klassikaline,
kui vaadata Stravinski hästi palju erinevat muusikat kirjutatud.
Ja noh, ma võin öelda, et bassipartii ei ole nagunii kaelamurdev,
ma ei tea, kuidas, kuidas küll riiulitel on. Riiulitel on mõned kohad ikkagi väga keerulised küll,
aga kuna ta on ju kirjutanud ikkagi nii-öelda mõeldes ka vanamuusikale,
siis ilmselgelt see ei ole samasugune nagu tema mõned teisedsüüdid.
Aga huvitav koosseis on küll, sest lisaks orkestrid on
kasutanud ka nii-öelda soolokvarteti, kes mängib väga
olulist rolli. See on nagu natuke Konghertogrossotüüpi asi. Absoluutselt, et solistide grupp vastandub Sis orkestrile
ja vastupidi just ja kuna Stravinski on pööranud pilku,
siis ka vanamuusika pooled siis Sildramooja,
Stravinski vahel on täiesti olemas, et pigem mitte vastandus,
vaid selline ühenduskohtade otsimine. Just absoluutselt, nad ju tegelikult mõlemad tegutsesid ka
Prantsusmaal Pariisis, aga väga erinevatel aegadel
ning neid ju mõlemaid tegelikult ei võetud alguses väga
hästi vastu Nastravinskisto võib-olla seda rohkem teada,
et kõik tema esiettekanded olid sellised hästi öeldult,
katastroofid.
Ramooga oli tegelikult väga sarnane lugu,
tal oli nii hullumeelne helilooja, et näiteks Saisi Overtüür,
mida mängime, see avamäng Ta tegelikult nii-öelda,
kui ta sai selle valmis, siis talle öeldi,
et see on liiga hullumeelne, liiga keeruline,
see ei lähe üldse selle ajastuga. Ning tal paluti kirjutada siis uus avamäng,
mille ta kirjutas, aga ikkagi lõppude lõpuks ta siis
nii-öelda surus läbi oma originaalversiooni
ja seda kindlasti ka kontserdil kuulda, et kui see hakkab
seal suure trummi pauguga, et et see on kindlasti midagi
teistsugust kui võib-olla niisugune tavaline avamäng. No trummi või siis ülekantud Timpani pauk oli siis
järelikult tükk aega enne Erroika sümfooniat juba muusikas olemas?
Absoluutselt selline kava, aga nüüd on teil natukene selline
võib-olla erakordsem õhustik ka, sest nimelt dirigent,
sinu kallis vend Henry on haiguse, kes nagu siin ikka paljud
praegusel ajal võitlevad erinevate viirustega,
et kuidas teil läinud on, proovid, on teil praegu
orkestrikeskis toimunut? Mina ütleksin, et on läinud hästi, sest et Hans Christian on
ise juba väga hea juht ja teeb kõike väga meeldivalt,
nii et ma arvan, et saame hakkama küll. No seda on tore kuulda muidugi eks see oli alguses väike
šokk mulle küll, et et korraga peaks tervet orkestrit veel
lisaks juhtima ning teadma ka kõik kõikide inimeste
partiisid ning siis nii-öelda oma iseärasusi,
mis mingite pillidega kaasa tulevad.
Aga vähemalt telefoni teel, siis ma olen saanud Henryga
veidi konsulteerida ning tegelikult on olnud väga äge aeg
ja juba ootan ka järgnevat proovi. Kas on see sinu jaoks esmakordne kogemus kogu orkestrit juhendada? See on hea küsimus, Tõnnilised kogu orkestriga on küll see
esimene kord, kus ma midagi niimoodi juhin,
ainult keelpillidega teen seda väga tihti
ja kuidagi see on mulle ka palju loomuomasem,
aga kuskilt peab ju alustama, nii et see on väga hea võimalus.
Nii et õhtuid veedad siis partituuri tega hetkel tegelikult küll,
eile ei jäänud ka üldse magama.
Umbes kell kaks öösel käib seal Stravinski mingid kohad läbi,
nii et et eks see on päris palju tegemist. Jah, no võib veel partituurid padja allagi panna,
et ikka ikka parimat loota ja, aga loodame muidugi,
et Henry siin varsti saab terveks paar päeva on ju veel vana
aasta viimase päevani aega.
Aga kontsert jõuluks koju, kuskohast teie siis koju tulite? Mina lõpetasin tegelikult kooli juba mõnda aega tagasi
ja elan Eestis.
Nii et mina olen kogu aeg olnud kodus, praegu võib-olla
võib-olla Hansu puudutab ja mõnda teist sealt orkestrist
puudutab see natuke rohkem.
Just see pealkiri. Teid on siis pisut üle 30, nii umbes suurem kammerkoosseisu hulk. Ja väga paljud tulid tõesti jõuluks koju,
mina kaasaarvatult tulin siis Saksamaalt,
Frankfurdist, kus ma hetkel elan, õpin ning lennujaamas oli
tõsine katastroof, kilomeetrite pikkused järjekorrad,
kusjuures et see oli täiesti kohutav, mis seal toimus.
Nii et üks tühistatud lend ning viidud järgmisele päevale,
aga siin ma olen, nii et kõik lõppes hästi. Nii et Frankfurdi lennujaama muidugi ka üks Euroopa
suurimaid aga tulijaid on üldiselt Euroopast
või on ka mõni? Ookeani tagant vist on ikka kõik Euroopasse ei tule meelde,
et keegi seal Ameerikas õpiks, nendest inimestest. Mulle tundub, ka kõik on hetkel Euroopast. Aasias ei ole ka keegi.
Aasia inimesed on Euroopas õppimas just,
pigem pigem nii just.
Ja Johanna, sina oled pinud Sibeliuse akadeemias üle lahe,
enne kui meil siin ukse taga oli, põgusalt juttu oli,
oli sul, ütles, et noh, see polegi ju õieti välismaalt.
Pigem pigem nagu rohkem.
Et kuidas seal Soomes õppida on, et, et missugune õhustik
seal on? Soomes on üldiselt päris mõnus on õppida,
päris tore on seal Soome kohta on ka tehtud mingisuguseid,
selliseid ma ei tea, kas küsitlusi ja kuidagi,
et soomlased on kõige õnnelikumad Euroopas
ja selliseid asju, et seal võiks öelda, et see riik
iseenesest toimib päris hästi.
Ja minule alati tundus, noh, ma ei tea, kas,
kas teistele ka, aga noh, kui ma olen ise olen eestlane
ja soomeugrilane ja nemad on ka soomeugrilased,
siis teatav sarnasus on olemas, et isegi kui neil on olnud
hoopis teistsugune minevik kui meil ikkagi minule vähemasti tundub,
et eestlased ja soomlased on võib-olla sarnasemad,
kui juba ma ei tea, võib-olla eestlased ja rootslased. Aga kindlasti mõni võib mulle vastu vaielda,
aga see pilliõpe kultuur kui selline see on seal päris hea.
Ja näiteks noh, mis on üpris tore selle juures,
vaata Soomen üpris rikas maa.
Jaa, Sibeliuse akadeemial või kogu see kunstiakadeemia,
mis seal on, see suur seal on need vahendid,
mis on kohapeal olemas, on väga head.
Et seal on palju pille, mida on võimalik kasutada
ja seal on sellised salvestusvahendid ja erinevad saalid,
palju ruume ja siis on veel kusagil, võib-olla nagu koolist
väljaspool on mingid kohad, mida saab. Tegelikult seal oli üks selline teatav nagu kaunis talu,
kus sai, sai käia kursustel ja seal sai ka salvestada,
et sellised asjad on ju väga-väga toredad.
Neid Eestis ei ole nii palju neid võimalusi. Eestis on meil suur uhkus esialgu, et üliõpilastele on
kõrgharidus valdavalt tasuta.
Kuidas on välisriikides, kuidas on Soomes,
kuidas on saksa, Soomes on tasuta? Saksamaal on enamjaolt väikene tasu, tegelikult sealjuures küll,
aga see ei ole midagi nii suurt, et sellega hakkama ei saaks.
Ei saa kindlasti üldse võrrelda Inglismaaga. Tegelikult Sibeliuse, see oli ka väike mingisugune nagu
üliõpilasomavalitsuse maksu tegelikult see oli tervishoiu,
et siis kuna seal on üliõpilastervishoid,
sai käia näiteks tasuta hambaarsti juures
või 20 euro eest, et, et see on noh, võib-olla ka natuke
peab maksma mingi 120 eurot. Inglismaa ja USA on absoluutselt teine liiga,
aga Saksamaal tegelikult saab igaüks sellega hakkama.
Muidugi, teine asi on selles akadeemias,
kus mina hetkel õpin, Kranbergi akadeemia,
seal on üpriski kõrge semestritasu.
Aga isegi see kõrge semestritasu on tegelikult väga väike
võrreldes sellega, mida siis maksab iga õpilase nii-öelda
patroon sinna juurde. Nii et see oleneb väga muidugi ka akadeemiast. Et endal väike osa ja siis suur osa, siis igaühe patroonil,
just see on täiesti eriline kool, tegelikult ma ei tea,
kui palju sellest Eestis teatakse, natuke on juttu olnud,
aga see ju põhimõtteliselt on selline kool,
kus tulevad, et maailma parimat keelpillimängijad,
kes sealt läbi käivad ja nüüd on saanud üks Eesti noormees
sinna kooli.
No missugune see õhustik seal on, hiljuti käis Tallinnas
esinemas ka Steven Words ja tema rääkis sellest koolist,
ütles, et ta tunneb sind ka väga hästi ja ootab juba
kohtumist seal. Nii et olete te siis juba kohtunud? Kunagi oleme kohtunud, oleme jutuga rääkinud,
aga hetkel ei ole, ta vist reisib ka nii tihti,
et et kõike seal Kronberg õpivad ja me kohtume päris vähe,
kohtume siis, kui on mingid meistrikursused.
Mis siis tegelikult on iga kuu ning alati tuleb siis keegi
päris mainekas solist või kuulus dirigent meid õpetama
ning igaüks saab siis talle ette mängida.
Tõesti, see õhustik on väga eriline. Neid õpilasi on tegelikult väga vähe, vist on,
kas ainult kas 13 või 14 viiulit ja siis võib-olla sinna
juurde selline seitse tšellot ja Biolad kokku,
nii et ütleme vähem kui 25 inimest ühes akadeemias.
Tegelikult õpib ikkagi üht-teist väga hästi tundma.
Ning on koossöömised, on siis koos ka mingid kursused,
loenguid on võib-olla vähem, aga tõesti,
mida ma võib-olla ootan juba järgmisel aastal,
kohe jaanuari lõpus tuleb Gidon Kremer, kellele saab ette
mängida ja tema siis teeb ka nii-öelda dialoogi õpilastega,
et ta tahaks rohkem tundma õppida ning, ning ka nii-öelda
kaasa aidata. Ning tõesti, eriline on ta sellepärast, et saab koos töötada
nii võimsate muusikutega.
See on mind väga juba inspireerinud, noh kasvõi,
kui mängida kammermuusikat, Kirill körstaniga on väga-väga
eriline kogemus või Steveenisselisele ette mängida
või Christoph Effhnbachiga midagi koos läbi töötada,
et, et see tõesti vägagi motiveeriv ja, ja annab tõesti väga
palju kuidagi uusi impulsse. No nemad on omakorda meie muusikamaailma A-klassi
tippsolistid tippdirigendid, nii, absoluutselt.
Aga kes seal õpivad, millised viiuldajad veel,
millistest riikidest, kas mõnda nime äkki tunneme tänu
mõnele konkursile? Ja ma arvan, et need kõik nimed on tegelikult päris tuttavad
kuna seal on jah, sihuke huvitav reegel,
et sinna kooli sissesaamisel peab olema ette näidata ühe ühe
maailmaklassi konkurssi kas esimene või teine
või kolmas koht siis tõenäoliselt need kõik nimed on vägagi tuttavad,
alustades siis kasvõi Stephen Schwartz, kes on Queen,
Elizabethil laureaat, Stella Chen, kõik on Queen Elizabethil,
Stephen Kim, lõpetades siis Santiago Canon,
Valentsiaga Kolumbiast, tšellist, kellega just hiljuti
mängisin kammermuusikat või siis nüüd uus,
nii-öelda suund on veel ka pianistid sinna juurde,
kes kõik õpivad Androšifi juures. Nii et nemad on kindlasti ka sellised tulevikutähed,
näiteks ka Carolina Herrera, kes on tõesti laineid löönud
hetkel või, või siis Chiang Mai, kes sai just Berliini
Filharmoonikute ju soolo, vioola koha.
Või siis aiand, park, kes võitis ka ühe kõige suurema Viola
konkursi just hiljuti.
Nii et eks nad koguvad neid nii-öelda nimesid sinna
ning tegelikult on väga tore nendega tutvuda
ja tuleb välja, et kõik on ääretult sõbralikud inimesed. Ning see on ka kuidagi tore, et, et ei ole sellist nina
püstiolekut selles akadeemias ja minu arust see on väga oluline,
sest muusika ei ole seda kindlasti väärt. Ja see on väga-väga põnev kuulata, milline maailm see siis
kõik on ja seal on siis nii-öelda soolorepertuaariga tunnid,
on kammermuusika, kas midagi veel? See on põhimõtteliselt kõik, mis seal ikkagi on,
et noh, bakalaureuses on veel mõned lisatunnid,
mis on siis kas solfedžo või, või siis muusikaajalugu,
mis on ka hoopis teistsugused, et need ei ole sellised
suured loengud väga individuaalsed ning kasvõi solfedžo
näiteks peab.
Kui me oleme siin Eestis harjunud, et kuulame kahte häält
ja siis peab kirja need mõlemad hääled panemas,
siis seal on nii, et et ma pean mängima ise ühte häält,
istume vastastikku siis nii-öelda viiuldaja,
tšellist, mina mängin oma häält ja samal ajal kui tšellot
mängib ja mängime läbi, et siis ma pean panema tšello hääle
hoopis kirja. Nii et see tõesti arendab hoopis teisi, võib-olla siukseid tajusid. Nii et see tšello hääl siis peab jääma meelde selle läbitud
jupi jooksul ja siis tuleb kirja panna just väga huvitav,
aga kes on viiuliõpetaja seal, sinul? Minu viiuliõpetaja on tegelikult sama, mis Frankfurdis,
Eerik Suumann.
Teda ma ei tahtnud välja vahetada, sest et tegemist on
tõesti ühe geniaalse õpetajaga.
Muidugi, seal on ka teised väga head õpetajad siin väga
paljud sõbrad õpivad Christian detslafi juures,
kes seal kaapetab või Mihhail Martini juures.
Aga kuna mul klapp on nii hea ja tegelikult täitsa klahvile
saab niikuinii läbi kursust ette mängida,
siis ma mõtlesin, et et see oleks vist minule endale kõige kasulikum. Aprillis said sa Hans esimese koha Taani soodenses
rahvusvahelisel Carl Nielseni konkursil.
No kuidas nüüd on aeg kulgenud sellesama aastanumbri sees
kuni detsembrini, mis on sinu elus muutunud
ja milliseid uusi asju tänu sellele tulnud?
Loomulikult lisaks kõne all olnudki Ronbergi akadeemiale. Jah, võib-olla on muutunud, on kõige rohkem minu graafik
nimelt on aina tihedamaks läinud see elu
ning ka võib-olla just see, et see pinged pidevalt uut repertuaari,
mida on vaja kuskil esitada, kuskil läbida.
Et see on täitsa huvitav, et kuidagi minu arvamus oli see,
et küll siis ajapikku hakatakse kutsuma,
aga tegelikult sellel hetkel oodatakse juba seda,
et kõik oleks selge ja see oli võib-olla midagi,
mis mind veidi kuidagi šokeeris kõige paremas mõttes samuti,
sest see pani mind ka väga kiirelt nii-öelda asju omandama. Aga tõesti, graafik on päris tihe ja tore on,
et saab koos töötada väga paljude erinevate muusikutega
ning koosseisudega.
Ning. Ma arvan, et just see ongi see, mida ma olen alati
unistanud ja võib-olla nüüd see ongi hakanud siis täituma.
Aja pisi. Kus siis tulevad järgmised kontserdid, nüüd uue aasta hakul? 21. jaanuaril näiteks tuleb siis Muba suures saalis kontsert
Tallinna Kammerorkestriga, mida samuti mina siis nii-öelda
kontsertmeistripuldist juhin siis veebruaris on mine Iisraeli,
kus siis tuleb esitusele Mendeldsoni viiulikontsert koos Henryga.
Nii et kontsert on Jeruusalemmas ning Tel Avivis
ning Tel Avivis toimub ka kontsert Karoliinaga meil tuuena.
Ning seal Iisraelis tuleb veel esitusega koos tähele Liiviga
Sis mendel, soni, topeltkontserti esimene osa
ning nädal enne Ta on Beethoveni viiulikontserti Frankfurdis
ning kuulajad ei pea muretsema, sest Beethoven tuleb ka
esitusele märtsikuus Henryga Pärnu linnaorkestriga seda
ootama väga. Ning tegemist on palju, nii et tasub lihtsalt silma peal
hoida ja Frankfurtis esineja millise orkestriga,
see on Frankfurti kooli sümfooniaorkester. Kui me nüüd jõuame korraks ringiga jälle Eestisse tagasi,
jõuluks koju, kontsert 31. detsembril kell kaks Estonia laval,
kus on siis Eesti noored talendid, kes õpivad välismaal
ja kaks nendest on siin stuudios hetkel Johanna
ja Hans. Mida te sooviksite aasta lõpu eel teistele
muusikutele ja üldse Eesti inimestele, kui me praegust
olukorda vaatame ümberringi? See on raske küsimus, soove on palju, kohe tuleb selline mõte,
et mida ma siis välja mõtleks, äkki teatud kannatlikkust?
Paljude asjade suhtes.
Nii majandusliku olukorra või igasuguseid asju toimub maailmas,
mis ei tee meie elu palju kergemaks ja võib-olla mingisugust tänulikkust,
kui kui midagi saab. Jah, ma arvan, et need on väga head soovid võib olla
muusikuna ma lihtsalt lisaks, et kui paljusid olukordi ju ei
saa muuta, siis siis muusika on vähemalt üks niisugune pääse
sellest kõigest, mis siin toimub, kas või korraks et me
saame mingeid teisi impulsse enda ellu.
Ning võib-olla tõesti siukest tänulikkust
ning rahu üldse ka selle eest, mis meil on,
sest tegelikult meil on ju väga palju antud
ning lihtsalt, et, et järgmine aasta võiks olla kuidagi veel sujuvam. Aitäh teile, Hans Christian Aavik, Johanna Randvere ilusat kontserti,
ilusat aasta lõppu ja head raadiokuulajad,
minge kontserdisaali või kuulake ülekannet klassikaraadios.
