Tere hommikust, kallid raadiokuulajad ja tere tulemast
kuulama jälle saadet Õhujõud saates õhujõud,
räägime puhkpillidest.
Me alustasime tuubaga.
Kaks nädalat tagasi rääkisime metromboonist
ja nüüd liikudes partituuri järjekorras altpoolt üles,
oleme jõudnud järgmise pillini milleks on metsasarv. Ja mis on metsasarv hetkel Me oleme tuuba
ja trombooniga vaskpillide lainel ja metsasarv kuulub ka
vaskpillide hulka.
Mis teeb vask pilist vaskpilli on tema kauss,
huulik ja metsasarvel, loomulikult on ka kauss huulik.
Natuke kirjeldan, milline näeb välja metsasarv.
Metsasarv on nagu teisedki vaskpillid, vasest torude pundar
või kringel, mille ühes otsas on siis huulik
ja teises otsas on suur, mitte väga suur,
aga kõla lehter. Ta on tõesti väga krussi keeratud, hästi kompaktselt on seda
toru seal painutatud, sest et see toru on väga pikk,
aga väga peenike.
Metsasarvetoru on täpselt sama pikk, kui on f tuubal,
aga lihtsalt see toru on palju kitsam.
Ja metsasarvehuulik on ka palju väiksem kui tuubahulik.
Metsasaare huulik on lausa nii väike, et kui võtta tuba hoolik,
mis on mahult umbes viinapitsi moodi, siis sinna sisse mahub
Metsasaare huulik täiesti triiki ära. Nii et metsasarv huulik on tõesti väike.
Ja metsasarve teeb eriliseks kaks aspekti.
Metsasarv on vaskpillidest ainuke, kus ventiile kasutatakse
vasaku käega.
Et kui tuubal ventiilid on mängija parema käe sõrmede all
ja tromboonimängija liigutab oma kulissi parema käega siis
metsasarv on sellise ehitusega, et tema ventiilid on mängija
vasaku käe all. Selle poolest on ta eriline.
Ja on veel üks põhjus, miks metsasarv erineb teistest vaskpillidest.
Tema lehter on suunaga taha.
Tubal näiteks on lehter suunaga üles trombooni trompetit
ette aga metsas on sellise huvitava ehitusega,
et tema lehter on suunaga mängija selja taha.
Ja kui vasakesi on ventiilide peal, siis mida teeb parem käsi?
Metsasaare puhul on parem käsilehtri sees. Ja miks on parem käsilehtri sees, selle juurde me kohe
varsti jõuame.
Nagu ma mainisin, siis on metsasarvetoru pikkus sama mis Efftuubal.
Aga kui me oleme kuulnud, kuidas mängib tuuba
ja kui me oleme kuulnud, kuidas mängib metsasarv,
siis me ju suudame eristada, et need ei mängi üldse samas
registris tuba mängib väga madalalt ja metsasarv hästi kõrgelt.
Aga kuidas on siis võimalik, kui toru pikkus on sama? Siin on oluline märksõna ülemhelid.
Vaskpillimängus on oluline märksõna ülemhelid.
Ülemhelid lihtsustatult öeldes vaskpilli kontekstis tähendab seda,
mitu nooti on võimalik kätte saada ühe teatud ventiili kombinatsiooniga.
Näiteks kui mängija ei vajuta mitte ühtegi ventiili alla
ükskõik mis vaskpillil siis on tal võimalik kätte saada
teatud arv noote.
Need noodid ei ole grammatilised, need põhinevad
ülemhelireal ja need noodid lähevad altpoolt ülesse minnes
aina rohkem lähestikku. Kui me võtame näiteks kõige madalama noodi,
mis saab eff pilliga eff tuubaga mängida siis see on kontra
oktavi F sellest järgmine noot ülespoole,
mida saab mängida ilma ühegi mentiilita on sellest üks oktav
kõrgemal F.
Ja kui me läheme sealt üles, siis me saame veel kvindi võrra
minna kõrgemale siis kvardi võrra, siis suured hertsi,
siis väiksed hertsi ja siis sealt edasi,
need ülemhelivahed lähevadki aina kitsamaks. Kui me nüüd tuleme tagasi metsasarve juurde,
siis ma ütlesin, et metsasarvetoru pikkus on täpselt sama,
mis tuubal.
Aga ometi metsa, sarvi mängi samas registris,
mis tuba? Tuba mängib just nende mainitud ülemhelide rea
alumises otsas, ehk siis tuubatoru on sama pikk,
aga ta on oluliselt laiem ehk tuubatorul kõlavat palju
paremini ja palju mahedamalt selle ülemhelirea alumised noodid. Aga kui see metsasarvetoru on sama pikk ja tehtud palju kitsamaks,
siis on palju lihtsam mängida selle ülemhelirea ülemisi,
noote, mis on selles reas palju kõrgemal.
Ja nagu ma ütlesin, need noodid lähevad aina rohkem
lähestikku nende kõrgele minna.
Mis tähendab seda, et metsasarvel saab mängida väga palju
noote sama sõrmistusega.
Põhimõtteliselt on võimalik mängida terve heliredel ilma
ühtegi sõrme alla vajutamata. Sest et need kõik on ülemhelid ja need kõik on nii lähestikku,
et ühel hetkel see kõlabki nagu heliredel see tähendab seda,
et metsasarv on väga raske filmida, mängida loomulikult
mitte ükski pill ei ole kerge.
Aga võttes arvesse seda, et metsasarvetoru on nii pikk
ja et seal nii-öelda orienteeruda on nii raske siis on
metsasarv väga keeruline pill, mida mängida
ja millel meistriks saada. Ma olen ise proovinud ka metsasarve niimoodi naljaviluks
mängida ja tõesti see just orienteerumine on väga raske,
sest et nii palju noote on võimalik kätte saada ilma ühegi
ventiili vajutamiseta.
Et ühel hetkel on see lihtsalt nii keeruline,
et sa ei tea, mis nooti sa parajasti mängid,
mis nood järgmisena tuleb.
Ja seoses sellega, et metsasarvetoru on nii pikk,
on tal siiski ka suur ulatus. Kuigi metsasarv mängib loomu poolest ülemhelirea kõrges otsas,
siis on temaga võimalik mängida madalalt,
aga kuna see toru on on kitsas ja huulik on väike,
siis see on muidugi raske.
Aga metsasaarega saab väga hästi mängida,
aga päris alumises passi registris tihtipeale ongi näiteks
orkestri konkursidel erinevad positsioonid,
otsitakse kõrge sarvemängijat, kes ongi siis mängija,
kes on spetsialiseerunud just mängimas sarve kõrgemat
Estituuri ja kes mängiks siis orkestris just neid kõrgeid partiisid. Samamoodi tihtipeale otsitakse ka madalasarvemängijat,
kes oleks siis väga suurmeister just sarve madalas registris
ja suudaks mängida neid madalaid sarja partiisid. Et metsasarve on nii keeruline mängida ja temaga on niivõrd
keeruline orienteeruda, siis sellega seoses kuulsin vahel
dirigendilt ühte nalja.
Et metsasarv on jumalik pill.
Aga seda sellepärast, et ainult jumal teab,
mis nood sealt järgmisena välja tuleb.
Nali naljaks, tegelikult metsasarv on tõesti jumalik pill,
sest et kui seda mänginud, kuigi ta hästi siis kõlab
kohutavalt ilusalt. Ja ma olen mõelnud, et kui ma ei mängiks tuubad,
siis võib-olla mängiks ma isegi metsasarve.
Aga et anda teile natuke aimu, kuidas siis see metsasaareni
jumalikult kõlab.
Kuulame väikest katkendit Olivier Messiaen teosest apell
anters telleer, mis on kirjutatud ilma saateta metsasarvele
ehk sarvele üksi. Kõlas katkenud Olivier messeani sarve teosest apell
anterstelleer ehk tähtedevaheline kutsung.
Metsasarve mängis sellel salvestusel, Stefan toorkes on
Berliini Filharmoonikute sarverühma kontsertmeister,
ehk siis tema kuulub tõesti maailmasarvemängijate tippude tippu.
Täitsa latva võiks öelda.
Ja see salvestus on pärit tänavusuviselt Pärnu muusikafestivalilt,
kus Stefan tooroli kutsutud külaline ja ta esitas koos Paavo
Järvi ja Eesti festivaliorkestriga Richard Straussi teise
sarve kontserti, mis oli täiesti uskumatult hästi mängitud. Mul oli endal ka võimalus seal saalis kuulata
ja see oli üks paremaid vaskpilli kuulamiselamusi,
mis mul on siiamaani olnud.
Ja teos, mida me just kuulasime, oli sellel samal kontserdil lisalugu.
Stefan toormängib Berliini Filharmoonikute ess sarverühmas.
Aga Berliini Filharmoonikute metsasaarerühmas koos Stefan
tooriga töötab ka üks eestlane.
Nimelt käesoleval aastal võitis koha metsasarverühma
Berliinis eestlane Paula Ernesaks. Ja see on meile kui eestlastele ja eestlastest
muusikaarmastajatele väga suur ja oluline asi.
Sest et Paula on esimene eestlane, kellel on tõesti täiskoht Berliini,
Filharmoonikute ja Berliini Filharmoonikute,
ma usun, te kõik teate, on maailma parimaid orkestreid,
kui mitte parim.
Ja mul oli suur õnn ja rõõm kuulda Paulat sel suvel Eestis mängimas.
Ta käis Kullamaal, kus toimus muusikaakadeemia poolt
korraldatud vaskpilli suvekool. Jaa, Paula Ernesaks tuli suveks Eestisse või,
või siis selleks nädalaks ja tegi kontserdi kullamaa kultuurimajas.
Ja see kullamaa kultuurimaja ei ole sugugi väga hea
akustikaga saal, aga Paula Ernesaks suutis selle saali
tõesti kõlama panna üksurist, ta mängis muuhulgas sama teost
kuulasime et näha, et sinu ees mängib eestlane,
kes mängib Berliini Filharmoonikute ees ja siis seejuures
kuulda seda, kuidas ta mängib, oli väga lahe. Nii et jätke meelde nimi Paula Ernesaks,
esimene eestlane, kes mängib Berliini Filharmoonikute
sarverühmas Räägime natuke metsasarveajaloost, kuidas tekkis selline pill?
Nagu nimigi ütleb, siis metsasarve algusaastad puudutasid sarvi,
täpsemalt loomasarvi ja varajased.
Kunagi ma ei tea, kas eelajaloolised, aga igal juhul
ajaloolised inimesed kunagi avastasid sellise asja,
et kui võtta looma sarv näiteks oina või härja sarv
ja ta seest tühjaks teha ja siis sinna kitsasse otsa
huultega niimoodi teha siis sarv võimendab seda huulte
põrinat ja sellest tekib suhteliselt kena heli. Vot looma sarve võibki pidada metsasarve eelkäijaks.
Näiteks juudi kultuuris on kasutusel pill nimega Šofaar mis
ongi oinasarv, mis on seest tühjaks tehtud
ja mille siis kitsamasse otsa on konstrueeritud väike huulik.
Ja see pill on juudi kultuuris väga olulisel
ja pühalikul kohal. Kui algselt hakati siis tegema looma sarvedega häält siis
tehti seda eelkõige selleks, et mingisugust sõnumit kommunikeerida.
Näiteks kui sina oled ühel mäetipule Alpides
ja sinu kaaslane on mäestiku teises otsas
ja sul on looma sarv ja puud sinna sisse paar tuutu,
siis hääl kandub üle mäestiku.
Ja su sõber saab aru, et sa oled seal, sest et see looma
sarvehääl tuleb väga hästi läbi ja see kajab nii,
et algselt olid looma sarved sõnumite saatmiseks. Siis hakati neid kasutama jahil käies samamoodi.
Põhimõtteliselt on tegemist sõnumi või, või info edastamisega,
näiteks kui mindi ratsajahile siis olid jahimeestel sarved
kaela riputatud, et kui näiteks lasti loom maha
ja koerad leidsid ta üles ja siis tuldi,
siis looma juurde lasti paar tuutu sarve,
et anda siis jahis algale märku, et loom on leitud.
Ja sealt tuleb ka eestikeelne nimetus metsas arvele. Sarv on ju iseenesest mõistetav, aga kust see metsa sinna tuleb?
See metsa tuleb saksakeelsest sõnast vald,
Horn, mis on tänapäeval saksa keeles sarve nimetus
ja vald horm tähendabki metsasarve.
Nagu ma ütlesin, algselt oli looma sarve asukoht,
mets ja tema peamine kasutusalajahil metsas,
sealt ka metsasarv.
Kui läks aega edasi, siis saadi aru, et seda sarve võib
kasutada lisaks sõnumite saatmisele ka muusikalisel
eesmärgil ja hakatigi ehitama siis metallist
või vasest tehtud sarvi. Algselt olid need lihtsalt looma sarvelaadsed
või kujulised.
Ja kui sealt natuke edasi mindi, siis ehitatigi.
Pille, mida me tänapäeval võib-olla tunneks ära metsasarve täna?
Need on väga noh, ma ei taha öelda, primitiivsed,
aga üsna algelised variandid.
Tänapäeva sarvest ongi vasest toru mis on natuke krussi keeratud.
Ühes otsas on huulik ja teine ots läheb laiaks
ja seda on võimalik kasutada muusika tegemiseks. Ja nagu ma saate alguses rääkisin ülemhelidest,
siis me jõuame siin nende juurde tagasi,
et kui hakati ehitama esimesi metallist sarvi,
siis tol ajal veel ei olnud leiutatud ventiile,
mis on tänapäeval vaskpillidel kõikidel olemas.
Ja kui meil ei ole ventiile, siis me saamegi mängida ainult
teatud arvu noote, neid noote, mida on võimalik kätte saada ülemhelireast.
See tähendab, et grammatiliselt ei ole võimalik ilma
ventiilide sarvel mängida. Niisiis on ilma ühegi mentiilita pillil võimalik kätte saada
ainult teatud arv noote.
Aga siis tuldi sellise asja peale, et kuna metsasarv on
sellise kujuga, et tema lehter jääb mängija parema puusa juurde,
siis sinna saab hästi sisse panna oma parema käe.
Ja kui see parem käsi sinna sisse panna,
siis natuke ta mõjutab seda pilli sees võnkuvate õhusammast.
Ja kui käsi täitsa sisse panna, siis see õhusammas lüheneb,
seega toon läheb kõrgemaks ja kui seda kätt natuke sealt
välja tõmmata, siis saab natuke madalama noodi veel. Et põhimõtteliselt oli võimalik siis parema käega mängida
ära täiesti adekvaatne heliredel ja sellega teha täiesti
adekvaatselt kõlavat muusikat.
Sellel põhjusel mängitakse ka tänapäeval metsasarve niimoodi,
et parem käsi on lehtri sees ja kusjuures ka tänapäeval seda
kasutatakse teatud muusikalistest kontekstides.
Selle võtte nimi on koperto, mis itaalia keeles tähendab kaetud.
Kui metsasarvemängija panebki oma käelehtri sisse
ja see surub selle heli üsna kokku ja see tekitab väga
huvitava efekti. Metsasarvehääl tuleks justkui kuskilt teisest toast.
Aga enne veel, kui leiutati ventiilid, otsisid
metsasarvemängijad või inimesed, kes tahtsid metsas harvad
mängu arendada veel võimalusi, kuidas sarv veel
mitmekülgsemaks teha.
Oldi jõutud ju selleni, et käsi pannakse lehtrisse
ja sellega natuke tooni muuta.
Aga siis hakati kasutama vahetatavaid torujuppe see tähendab seda,
et see toru, mis tuleb hoolikust ja läheb pilli sisse,
lõigati teatud kohast ära ja seda sai asendada kas natuke
pikema või lühema toruga. Oletame näiteks, et meil on teos helistikus,
esstuur, siis otsibki metsasarvemängija vastava pikkusega
torujupi üles, paneb sinna pildi sisse ja ta saabki mängida
siis koos oma parema käega Esturi noote.
Aga oletame, et järgmine lugu kavas on kee tuuris,
siis võtab see metsasarvemängija selle toruselt ära,
võtab natuke lühema toru, paneb selle sinna otsa
ja siis ongi võimalik mängida Keduris. See on ju täiesti geniaalne lahendus, aga kui on kontsert,
kus on näiteks mitu teost või mõni teos on mitmeosaline
ja kõik osad on eri helistikus vahepeal teos kaldub mõnda
teise helistiku siis on üsna ebapraktiline neid torusid
koguaegselt pildist sisse-välja tõmmata ja muidugi need ka
kolisesid päris palju, mis segasid muusikalist naudingut,
aga siis jõudsime 19.-sse sajandisse kus leiutati ventiilid,
mis suurendasid oluliselt metsasarvemänguvõimalusi. Need ventiilid jõudsid ka kõikidele teistele vaskpillidele,
nii et alates 19.-st sajandist on meil vaskpillidel
ventiilid ja meil on võimalik vaskpillidega mängida kõikides
helistikudes ilma et me peaksime torujuppe vahetama.
Tänapäeval kasutatakse mitmeid eri tüüpi metsasarve,
näiteks Viini Filharmoonikute sarverühm mängib täitsa
isesuguste sarvedega ja näiteks Saksamaal on oma tüüpi sarved,
ühesõnaga sarv on jõudnud üle terve maailma
ja on arenenud erinevad sarve koolkonnad
ja sarveehitamise koolkonnad, mis muudab ka siis piirkonniti
seda sarve kõla või sarverühma kõla esteetikat. Aga see on juba üsna spetsiifiline.
Niipalju siis metsasarveajaloost räägime,
kuidas metsasarve tänapäeval muusikas kasutatakse?
Metsasarv on väga mitmekülgne pill, nagu ma rääkisin seoses
tema pika, aga kitsatoruga on tal väga suur ulatus.
Ja seoses tema lehtriga ja mängija parema käega on võimalik
temaga teha väga mahedat ja pehmet häält.
Esimene, ja võib öelda, et peamine koht,
kus kasutatakse metsasarve, on sümfooniaorkester
ehk sümfooniline muusika. Sarve kasutatakse sümfooniliseks muusikas mitut erinevat moodi.
Vahel on metsasarv või sarverühm lihtsalt harmoonia täiteks
või saatehääleks.
Kui metsasarverühm mängib kõik koos mõnele näiteks
soolopillile saadet siis võib see väga-väga hästi kõlada.
Sümfooniaorkestris on vahel antud kas arvele imeilusaid meloodiaid,
kus on tõesti kasutatud nii palju kui võimalik ära seda
sarve mahedat ja pehmet kõla. Ja üks parimaid näiteid sellest, kuidas metsasarv võib mängida.
Imeilusat soolot on Pjotr Tšaikovski viies sümfoonia,
kus metsas arvele on antud üks tõeliselt ilus viis
ja seda ka kuulame. Vahel on heliloojad viidanud sarve ajaloole
ja taustale kui jahikutsungi Pilile ei kasutanudki teda just
üsna fanfarlikult.
Metsasarve üks iseloomulikumaid intervalle on Clint,
sest et kui mängida ilma ventiilide jahisarvel,
siis esimene intervall, mida saab mängida,
on klint. Param, para, sellist intervalli,
mis viitab siis selgelt metsasarve ajaloole,
kui jahi pillina on kasutanud üsna paljud heliloojad. Ja see annab väga tahaks öelda muheda efekti muusikale.
Näiteks ferenduslisti teosest tootemtants on lõpuosas suur
mürgel ja siis vahepeal mängivad metsas arvet param paraseda
klienti ja see kõlab tõesti hästi. Aga on ka hetki, kus heliloojad on kasutanud sarverühma
kollektiivset Fortett täie rauaga ära.
Ja kui metsasaare rühm mängib kollektiivselt hästi kõvasti,
aga hästi hästi siis see kõlab tõesti võimsalt
ja suursuguselt.
Ja heliloojad on kasutanud ka sellist võtet,
et metsasarved tõstavad oma lehtrid üles,
ongi noodis kirjas, lehtrid üles või sapp inglise keeles. Ja sarvemängija siis liigutabki oma parema käega lehtri üles,
see näeb natuke kohmakas välja, aga esiteks aitab see kaasa sellele,
et sarve kõla jõuab kaugemale.
Ja teiseks, see näeb lihtsalt väga imposantne välja,
kui terve saare rühm näiteks kaheksakesi.
Ja sa näed näostat, väga suur rõhk ja väga suur pinge Hultes
läheb sinna pilli sisse ja kõikidel on lehtrid üleval.
See on väga võimas moment, kui seda sümfooniliseks muusikas kasutatakse. Ja veel, Gustav Mahler on selle võtte viinud veel järgmisele tasandile.
Oma esimese sümfoonia lõpus on maaler kirjutanud tervele
saare rühmale püsti tõusta.
Ja siis ongi metsasarv, mängib seda suurt meloodiat
ja terve rühm in corpore on kahel jalal ja mängivad nii
kõvasti kui võimalik ja see kõlab väga hästi. Pildina metsasarve kasutatakse ka puhkpilliorkestris.
Kui me rääkisime tuubast, tegime natuke nalja selle üle,
et tuubapartiid on natuke lihtsakoelised
ja võiks öelda, primitiivsed.
Ma tuletan meelde, et tuua mängib siis puhkpilliorkestris
ainult esimeste viiendat astet. Aga kui lisada sinna metsasarv, kes mängib ka sama
absurdselt lihtsad partiid aga võiks öelda,
et peegelpildis siis kõlab see päris hästi,
sest et metsasarvepartii on eriti puhkpilliorkestris sekunda
ja see Kunda tähendab seda, et metsasarv mängib siis vastulööki.
Tähendab seda, et mis varem oli. Et siis sarv mängib vastulööki ja sealt tulebki siis sõna
umbtša-tša ja näiteks ka valsi muusikas.
Kui bass oletame, tuuba mängib esimesele löögile bum bum,
siis metsasarv mängib seda teiste kolmandat lööki. See on natukene naljakas ja metsasarvemängijad alati teevad
endale nalja selle üle, kui neile pannakse ette mingisugune
marss või valss või mingisugune selline klassikaline puhkpilliorkestriteos,
sest nad teavad juba ette, milline nende partii on
ja see on pahatihti lihtne sekunda.
Aga sekunda mängimine tegelikult ei ole üldse nii lihtne,
seda on öelnud minu esimene pilliõpetaja Aigar Kostabi,
kes väärtustab väga headuse Kunda mängu kus veel kasutatakse
metsasarve puhkpilli kvintett is. Puhkpillikvintett on selline välja kujunenud kammerkoosseis,
mis on natuke sarnane keelpillikvartetile
ja vaskpillikvintett-ile selle poolest, et tal on
ajalooliselt välja kujunenud oma kindel instrumentatsioon.
Puhkpillikvintett Is mängivad flööt, klarnet oboe,
fagotti ja metsasarv, mis kõlab natuke imelikult,
sest et kõik esimesed neli pilli on puupuhkpillid.
Ja natuke imelik on sinna juurde lisada ka metsasarv. Aga tegelikult metsasarv on selles ansamblis täiesti omal
kohal ja täiesti õigustatud.
Sest et metsasarvehääl on väga mahe.
Jaa, ta sobitub väga hästi nende teiste pehmete puupuhkpillidega.
Kuulame Dmitri Šostakovitši valss number kahte esitab
kaarion puhkpillikvintett Taanist. Kõlas Dmitri Šostakovitši valss number kaks esitas kaarion puhkpillikvintett. Lisaks puhkpillikvintett ile mängib metsasarv ka
vaskpillikvintett is, kus nagu Me oleme eelnevates saadetes rääkinud,
mängib kaks trompetit, metsasarv tromboon
ja tuuba ja ka seal sarv täiesti omal kohal.
Aga vahel mitte väga tihti mängib metsasarv ka sellises
koosseisus nagu metsasarvekvartett kus mängibki,
nagu nimi ütleb neli metsasarve ja mulle väga väga meeldib,
kuidas selline ansambel kõlab. Sest et ühest küljest võib see tunduda natuke igav,
et neli täpselt samasugust pilli mängivad koos.
Aga kuna metsasarvemänguvõimalused on nii laiad
ja mis puudutab ulatust ja dünaamikat ja fraseerimist,
on metsasaarel võimalik teha nii palju erinevaid asju.
Siis kui neli sarve mängib koos ja nad mängivad hästi siis
kõlab see jube ägedalt ja ma tahaks väga teiega koos kuulata,
kuidas mängib Budapesti festivali sarvekvartett. Ja nad esitavad olles Ungari kvartett, esitavad nad Ungari muusikat,
ferents listi Ungari rapsoodiat number kaks.
Ja Mulle väga meeldib see salvestus.
Siin kuuleb sarve eriliselt hiiglaslikku ulatust
ja mänguvõimalusi ja dünaamikat.
Siin on neli mängijat, nagu ütlebki nimi,
kvartett ja esimene mängija on pühendunud kõrge sarvemängule,
nagu ma alguses rääkisin. Tema mängib siis neid ülikõrgeid partiisid.
Teine kolmas mängivad vahepealseid partiisid
ja neljas sarv mängib seda eriti madalat otsa.
Ja kohe üsna loo alguses.
Te kuulete, kuidas mängib, filmis kõlab nagu tuuba
või bass tromboon, sest et ta mängib niivõrd madalalt
ja niivõrd mahlakalt.
Aga tegelikult on see metsasarv ja ma esimest korda seda kuulsin,
ma olin täitsa pahviks löödud. Kui suur on, on tõesti sarve ulatus ja kui,
kui hästi võib see kõlada kui seda hästi mängida.
Ja pidage meeles, kui te kuulate neid madalaid noote,
et see huulik on väga-väga väike ja sinna sisse
kontrollitult oma huuli madalatel sagedustel vibreerida on
väga raske.
Kõlab listi Ungari rapsoodia number kaks. Kõlas Perens risti Ungari rapsoodia number kaks. Esitas Budapesti festivali metsasarvekvartett.
Räägime natuke metsasarve soolorepertuaarist.
Metsasarve soolorepertuaar on üsna lai, tähendab,
üsna paljud heliloojad on kirjutanud metsas arvele kui soolopillile,
sest et sarv on lihtsalt niivõrd kena kõlaga,
et paljud heliloojad tahavad just sellel pillil kuulda oma muusikat.
Ja huvitaval kombel olen ka mina tuubamängijana tõesti üsna
palju mänginud Metsasaare muusikat. Näiteks kui ma lõpetasin nõmme muusikakooli,
siis lõpuaktusel mängisin ma koos kooli sümfooniaorkestriga Mozarti,
kolmandas are kontserdi esimest osa seatuna tuubale
ja Mozartist võimegi natuke rääkida.
Mozart on metsas arvele kirjutanud neli sarve kontserti,
mis on kõik väga-väga olulised metsasaare mängijatele
ja neil on väga oluline koht metsa repertuaaris.
Ja Mozart kirjutas need kontserdid pühendusega tema aegsele
sarve Virtoosile, kelle nimi oli Joseph Loitkeb. Me teame, et Mozart oli suur naljahammas
ja sinna teose partituuri on ta kirjutanud siis igasuguseid
erinevate roppus, astmetega nalju, mis siis olid mõeldud selleks,
et kui Loitkeb seda teost mängib, et ta irvitama ei hakkaks
ja ta suudaks selle teose ikka lõpuni mängida.
Näiteks ühes kohas, kus sarvemängija peab hoidma tõeliselt
pikka nooti, mitme takti vältel on Mozart kirjutanud midagi sellist,
et pea nüüd vastu või kui metsasarvel on pausi 10
või 12 akti siis on Mozart kirjutanud, et mine nüüd sööma. Ja Mozarti sarve kontserte mängiti sedasorti pilliga,
millel ei olnud ventiile, kus mängija pidigi kõik töö ära
tegema oma oma huulte ja parema käega.
Ja Mozart teadis seda, ta teadis, kui raske on sellel pillil
mängida ja loidki mängis seda pilli tõesti hästi
ja sellepärast Mozartist lubaski omale natuke selliseid
pilkavad nalju tema kulul ja tema pilli kulul.
Aga Mozarti sarvekontserdid on jõudnud väga olulisse kohta
sarver repertuaaris. Kuulame nüüd natuke Wolfgang Amadeus Mozarti kolmandat sarve kontserti,
täpsemalt kolmandat osa soleerib Tšhehhi metsasarvevirtuoos
Radek pabura. Ja veel üks helilooja, kes on kirjutanud sarvele palju soolomuusikat,
on Richard Strauss, kes on kirjutanud kaks sarve kontserti,
mis on samuti väga-väga olulised paljudele
metsasarvemängijatele Stefan toorBerliini Filharmoonikute,
sest käis Eestis ja esitas koos festivaliorkestriga Straussi
teist sarvi kontserti tegi seda väga meisterlikult
ja väga veenvalt ja, ja see teos ise on ka väga-väga lahe. Saate lõpetuseks räägime natuke metsasaare mängijatest.
Stefan toorkellest me alguses rääkisime,
on Berliini Filharmoonikute sarverühma kontsertmeister
ja tõesti väga-väga hea nii orkestrimängija kui ka
soolomängija Radek Baborak, keda me just kuulasime samamoodi.
Suurepärane mängija.
On ka kunagi mänginud Berliini Filharmoonikute,
aga nüüd tegeleb rohkem oma soolokarjääriga. Eelmisest sajandist võime mainida inglise sarvemängijat
nimega Dennis sprein kes oli ka omal ajal sarve muusika
teerajaja ja seda ka eriti Inglismaal.
Eesti sarvemängijatest rääkides Kalle Kauksi galerva kulmala
või Rait Erikson.
Ja kui rääkida nooremast põlvkonnast, siis on Eestis sarvede
järelkasv tõesti väga tugev.
Eestis on õnneks väga palju väga häid noori sarja mängijaid. Näiteks Mattias Vihmann, Jürnas rähni, Artur Rein põld,
Grethe Perandi, Kairi Sosi, Nikita mat, sukk.
Nagu te näete, see nimekiri on pikk ja sellise hea teadmisega,
et Eesti metsasarve järelkasv on kindlustatud.
Lõpetame me tänase saate.
Mina olen Toomas Oskar Kahur, aitäh.
