Head kuulajad, loomulikult oli see üks osa Mozarti väikest öömuusikast,
kindlasti tundsite ära ja osa sellest teosest kõlab ka
tänaõhtusel Põhjamaade sümfooniaorkestriga kontserdil,
aga meil on hea meel tervitada täna õhtust solisti Miriam Mesakut.
Tere. Tere Mirjam, kuidas sa tunned ennast siin lumisese
tormises Eestis, et hea on see, et meil raadiomajas veel
ilmselt on elekter, aga kindlasti mitte igal pool. Mina tunnen ennast väga hästi ja väga koduselt,
et mul oli hästi hea meel jälle tagasi tulla.
Ootamatult küll, sest et tegelikult see kontsert ei olnud ju
pikalt plaanis, vaid vaid hüppasin nii-öelda.
Õnneks oli võimalus hüpata lavale nendega koos
ja ja tulla jälle tagasi lumises Eestisse. No täpselt, Mul on ka nii hea meel, sest et viimati oktoobris,
kui me kohtusime, kui sul oli siis selline esimene pikk
soolokontsert Estonia kontserdisaalis, siis meil polnudki üldse,
sellest oli juttu, et ma ütleks ka mulle tuli see suure
toreda üllatusena.
No seda enam ka, et noh, rääkides Põhjamaade sümfooniaorkestrist,
et tegelikult sa isegi ühe korra juba Anu Taliga koostööd
teinud ja meil oli Et selline huvitav, kus mina olin tol ajal vaid 12 aastat
vana ja laulsin ühte von trappi lasteaiast helisevas
muusikas ja onu tali seda tookord dirigeeris
ja me mõlemad mäletame seda aega väga, väga hästi
ja soojade mälestustega, et see oli selline huvitav kokkusattumus,
et nüüd 20 aastat hiljem umbes täpselt oleme me jälle siis
koos lava jagamas. Ei, see on väga vahva.
Mulle tundub, et see tänane kontsert ongi täiesti ainult
selline aastapäevade kontsert, et et orkester on 25 aastat ja,
ja, ja samuti siis õettalid ja tähistasid suvel ilusat
ümmargust sünnipäeva ja teine on siis nagu 20 aastat koostöö alguses.
Väga missugune, Anu tali sulle sellel ajal tundus,
et kas sa natuke pelgasid teda ka. Eks ikka ikkagi selline aukartus oli küll
ja ma mäletan, et ma vaatasin tema poole kui,
kui ühe väga tugeva naise poole, et ma mäletan ühte ühte situatsiooni,
kus toodi, oli lavastan mõte tuua lavale päris lambad üheks
stseeniks ja ma mäletan, et Anu tali siis sellel hetkel
panin jala maha ja ütles, et ei, et see ei ole loomast
loomade vastu aus.
Mina ei, mina ei soovi sellist nii-öelda loomade piinamist,
oli täiesti konkreetne, ma mäletan, et vot vot see on ikkagi naine,
et ikkagi astub kõikide suurte ja väikeste
ja loomade ja inimeste eest välja ja seisab õigete väärtuste eest. Juba siis, aga see on tõesti ikkagi väga üllatav,
sest ma ütleks, et 20 aastat tagasi ei hoolitud minu arvates
nagu üldiselt loomade õigustest, nagu ütleme,
võib-olla vähemuste õigustes üldse nii palju,
kui seda tehakse praegu.
Et tõesti ussid Eesti erakordne, et, aga,
aga oled sa mõelnud, et kas sul on ka praegu mingisuguseid
selliseid asju, mille puhul sa tõesti lööksid jalaga vastu
maad ja ütleksid, et vot sellist asja mina ei tee
või sellises lavastuses mina ei osale? Ja eks ikka on teatud piirid ja, ja näiteks on meil Baieri riigiooperilavastus,
Võluflööt, see on nüüd ka väga, väga vana lavastus
ja alles nüüd, paar aastat tagasi võeti sellest lavastusest
välja selline asi, et seal kasutati mustaks määritud nägu
ja kasutatakse nendes dialoogides seda teksti,
mis tänaseks päevaks on ikkagi väga-väga kohatu
ja väga iganenud ja see on asi, mida tahaks mina ikkagi,
et nad võtaksid sealt isegi dialoogidest välja. See musta näovärvimine on küll nüüd ära võetud selt lavastusest,
aga tekstid on meil jäänud. Et naine lobiseb palju ja teeb vähe suutveni Flaudert fiil
nüüd aeg, kusjuures eile just millegipärast kuulates siis
siin rahvusooperis Estonia võluflööti täiesti suurepärane
ja Lauri vasar oli papogeeno.
Kuidagi huvitav, et kuigi seda ooperit olen kuulnud lapsest
peale ja alati väga armastanud aga kuidagi tõesti nüüd nagu,
eks sellel hetkel paneb muigama, aga ikkagi nagu mõtled. Ja nüüd jäävad kõrvu natukene teised asjad,
kui varemalt või kuidagi ikka aja pikkusel tekib jällegi uus
vaatevinkel asjadele ja eks selle võluflöödi on ka nii,
et seal ikkagi natuke tuleks neid asju üle vaadata,
ma arvan. Jah, no samas, siin on jälle muidugi see teema,
eks ju, et kas et kas meil on õigust helilooja kunagist teost,
tema joon selle libreto heaks kiitnud, et kas meil on õigus
seda nagu muuta meie praeguste väärtushinnangute muutmise pärast? See on, see on jah, see ongi see diskussioon,
aga see diskussioon tuleb ikkagi maha pidada.
Kas on siis hea või halb või kas see on lihtne
või raske? Jah, nagu natuke sarnane diskussioon ju sellele,
et noh, et näiteks, kas me peaksime praegu esitama vene teoseid,
näiteks kui me siin meenutame, olles hiljutist La Scala
hooaja avaõhtut, siis ikkagi paratamatult arvustustes väga
palju tõsteti seda esile, et kas ikkagi Boris kodunu oli
õige teos hooaja avamiseks ja ka kohalikud ukrainlased
protestisid selle vastu ja muidugi teisest küljest ka need argumendid,
et ega siis ometi musserski seda sõda ei osanud ette näha või,
või selle poolt ei ole, et see on ka jälle teisiti nagu mõistetav. Just ja eks nemadki juba tol ajal ka ju tegelikult pidid
päris päris palju võitlema sellesama probleemiga
ja oma väärtuste eest ja oma õiguse eest üldse muusikat
kirjutada ja millist muusikat kirjutada,
et ega see tegelikult ei olnud nii niivõrd erinev ka tookord
nende jaoks ka neil oli raske.
Kindlasti. Aga nüüd, vaadates veidi tagasi sellele vahepealsele ajale,
kui sa olid jälle oma koduks saanud Müncheni riigiooperis tagasi,
et et sul oli vahepeal üks väga oluline debüüt,
nimelt siis Verdi ooperis maskiball astusid lavale oskaarina
ja muidugi palju õnne, ma arvan, et see on selline roll,
mis on ikkagi igale sopranile kuidagi nagu märgiline
või selline, et võiks öelda, et isegi noh,
jõudsid kaera oodata. Ja jõudsin ära oodata, aga ma arvan, et see tuli täpselt
õigel ajal, sest et seda rolli ei tasu alahinnata,
et ta on ikkagi päris päris keeruline, et oma sellelt
füüsiliselt natuurilt või sellega rakk, karakteri natuur
juba iseenesest on selline paljunõudev väga aktiivne,
aga ka vokaalselt, et tegelikult on ikkagi päeva lõpus
tegemist Verdiga ja orkester on suur ja,
ja eriti veel sellise kahurväe kõrval laulda,
kes minuga seal lava jagasid. Nad ikkagi laulavad päris kõvasti ja kui sa pead siis nende
kõrvalisel seda seda kõrgemat kergemat partiid laulma,
siis ikkagi peab ikkagi nagu vaeva ka nägema,
et sealt ikkagi välja kosta, et et see oli üks asi,
mida ma hästi palju tagasisidena sain positiivset,
et et neil oli kõigil väga hea meel, et oli ikkagi Oskarit kuulda,
siis tihtilugu pannakse seda rolli laulma just keegi kerge sopran,
sest et tegemist on jah sellise kergemapartiiga selles osas,
et on palju kõrgeid Stakaato noote, aga,
aga ikkagi sa pead sealt välja kostuma ja see oli üks asi,
millele nemad olid minu puhul väga õnnelikud
ja selle üle on, mul on hästi hea meel, see õnnestus. Jah, nii palju, kui ma vaatasin arvustusi,
siis need olid küll nagu hästi positiivsed
ja ühest minu arust oli see blogi operatšaweller,
kust ma lugesin lihtsalt, mulle jäi see sellepärast meelde,
et peale sinu soolokontserti siin Eestis käisid meiega
klassikaraadios siin muusikud, kes olid käinud
ja kui nad sellest rääkisid, nad just kuidagi kõik rõhutasid
just seda, sellist päikeselisest, mis sinu häälest läbi kumab. Täiesti vaatad blogi, Opera Travel ja esimene asi,
mida öeldakse sina kohta.
Et sinu häälest kumab päike, et ilmselgelt siis see on
ikkagi niivõrd kaugele näha ja kuulda, et et tegelikult see
ei ole ka selline võrdlus, mida võib-olla siis nagu tõesti
iga laulja puhul kasutatakse, et noh, võib-olla tõesti,
ma ei tea, Pavorotivool oled sa varem ka seda kuulnud? Ei ole tegelikult kuulnud, aga see on muidugi väga tore
ja jah, see kontserdijärgne tagasiside, mida ma kuulsin siit saatest,
oli, oli ka väga tore ja mul oli hästi hea meel,
et, et see kontserti tagasiside oligi täpselt selline,
mida mina oleksin tahtnud, et see, kuidas ma tahtsin seda
kontserti edasi kanda või inimesteni tuua,
et see kõik täpselt nii tuli inimesteni ja see nende kuidas
nad ütlesid, et see oli ka selline siiras
või et aus. Et kõik need kommentaarid olid täpselt need,
mille poolama just püüdlesingi ja mul on hästi hea meel,
et, et kui see siis õnnestub, nii et publiku nii täpselt nii
ka jõuab, nagu ma plaaninud olen. Väga tore ja täna õhtul siis taaskord kohtute laval
Põhjamaade sümfooniaorkestri ja ka itaalia bassbaritoni
Mauricio Muraroga, et no kuidas need veel siiani on läinud koos,
kuidas teil klapivad hääled? Meil on väga hästi läinud ja mul on hästi hea meel,
et ma saan temaga lava jagada, sest on tõeline oma ala
spetsialist ja selle itaalia repertuaari tohutu spetsialist,
et seda näha ja tunnistada ja temalt ikkagi šnitti võtta on,
on, on super ja, ja üldsegi ma pean ütlema,
selle kogu kontserdikava on lihtsalt nii ilusti kokku pandud
ja siiamaani on meil kõik kontserdid väga edukalt läinud
ja iga õhtu lõppenud sellega, et terve publik seisab püsti
ja rõõmustab meiega koos, et tõesti tohutult ilus
ja oma väga, väga, väga soovitan inimestel tulla läbi selle
pakase ja lume, kui vähegi võimalik kontserdile nautima seda ilu,
mis on selles muusikas ja väga-väga hea meelega esitame seda. Jah, sest tõesti, võib-olla ka näiteks keegi,
kellel ei õnnestunudki tulla vaatama sind norinana
rahvusooperis Estonia, et siis väikese sellise ettekujutuse
sinu norinast Savisaar kenasti seal orkestri ees ka. Ja just, ja seda on nii vahva teha kosmoriitsejaga,
et me saame seal ikkagi päris päris palju nalja teha selle
dueti jooksul inimestele lihtsalt ka see tohutult meeldib,
et see ei ole selline, selline kuidagimoodi kui
või kurblik kontsert, vaid vastupidi, hästi rõõmuküllane
ja nalja naeru saab küll. Väga tore aga tõesti suur tänu sulle, Mirjam tulemast
ja et hoia rõhtuks pöialt ja loodame, et torm ei lähe liiga hulluks,
et ikka inimesed jõuavad kenasti kohale ja saame seda
muusikat nautida.
Aga noh, kui peaks tõesti juhtuma, et keegi mingil põhjusel
ikkagi tulla ei saa, on näiteks auto täiesti lume sisse mattunud.
Siis võib õnneks ka raadiost kuulata.
Aga meie jutuajamise lõpetuseks veel meenutame korraks ka
sinu eelmist kontserti esindamas Estonia kontserdisaalis,
kus siis kõlab tänasest päevast inspireerituna lumehelbeke
küll võib-olla natukene sellisem, õrnem ja tagasihoidlikum
kui see, mida me praegu siin raadiomaja akna taga näeme. Aga suur suur tänu sulle, Mirjam ja jõudu
ja edu ka sinu töös.
Baieri riigiooperis surite.
