Meie järgmine saatekülaline räägib meile pööripäevast
ja meil on hea meel öelda tere tulemast klassikaraadiosse
Karen kuldnokk, aga alustame sellest, et te olete seotud kogukonnaga,
mis kannab nime loomisringid.
Mis asi see selline on? Mulle on Facebookis selline lehekülg loomisringid
ja seal ma just räägin oma tegemistest.
Pean natuke sellist blogi, räägin looduslähedasest
eluviisist ja kirjutan seda, mis mul mõttes meelel
ja reklaamil natuke ka oma üritusi.
Et ma korraldan siis selliseid šamaanitrummirännakuid
ja naistele sündmusi. No tänaõhtune on ka naistele, aga me räägime seda mõni tund
enne õhtust kokkusaamist, mis asi see pööripäev üldse,
misasi on see talvine pööripäev? Talvine pööripäev, ma arvan, et meie esivanematele
pööripäevad hästi olulised et meie esivanemad pidasid seda
looduse kulgu väga oluliseks.
Ja talvine pööripäev on selline hetk, kus on päikeseseisak.
Et täna on ju siis just see hetk, kus vanarahvas rääkis,
et päike läheb pessa ja päike magab kolm päeva.
Ja need kolm päeva on siis selline vaikne hetk mille on hea
võimalus iseendasse vaadata, aeg maha võtta ka näiteks
iseenda elust või oma aastast kokkuvõtet teha,
uusi sihte seada. Ja siis justkui sümboolselt sünnib jälle valgus.
Et meie siin kristlikus kultuuriruumis ma arvan,
et see ongi väga sümboolne, et kui päike tuleb sealt pesast välja,
tuleb pesast välja just 25. detsembril.
Mis siis on nagu sümboolselt selline valguse sündia,
Jeesuse sünnipäev, kuidas selles pimeduses üldse nagu toime tulla?
Jah, praegu on kõige pimedam hetk, on siis selline hetk,
kus öö on kõige pikem ja päev kõige lühem. Ja tegelikult me oleme just selles hetkest,
kus pimedus hakkab läbi saama, ma arvan,
et sellise tavalise keskmise eestlase jaoks nagu me kõik oleme,
et just see november on kõige pimedam aeg,
see hingedeaeg on selline kõige pimedam aeg
ja eneses olemise aeg.
Ja praegu on just, et mulle endale tundub see pööripäev just
selline nagu valgehetk, et kus valgus hakkab sündima. Ja ma isegi ütleks, et sümboolselt, et kui kõige pimedam aeg
siis on iseenda sees nagu valgust leida,
valgusest otsida nagu just väga hea hetk.
Aga kas me oskame seda otsida sellele teele,
peab vist kaasa aitama ja kindlasti peab kaasa aitama.
Aga see ongi just see, et ma arvan, et eestlased on ka,
et just see jõulueelne aeg ja pööripäeva aeg on ikka see,
kus me tihti võtame aja maha. Et see väga hea iseendasse vaatamise aeg.
Ja näiteks seesama tänaõhtune sündmus ka see kakaoring on
väga selline mõnus hetk, kus võtta aeg maha,
et juua seda südantsoojendavat toorkakaod,
tulla, iseendasse lõõgastuda ja siis leida see hetk,
kus vaadata, et mida me oleme saavutanud selle aastaga
ja kuidas minna edasi.
Ja kindlasti, mis veel, hästi hea võimalus,
kuidas lõõgastuda ja ma arvan, et paljud eestlased seda
teevadki et lähevad loodusesse. Et see on ka üks võimalus, et pööripäeval minna,
teha lõket või kui olla kodus, siis läita küünal
ja luua seda valgust siis kas loomuliku tulega? Mis meid ära lõhub, et me oleme nii killustatud,
kas see on see, et meil on telefoniaparaadis kogu maailm või,
või see on see, et me oleme mures pidevalt mingi asja pärast
kuidas sellest ringist üldse saab korra välja astuda,
et nii lihtne on öelda, võtta aeg maha? Jah, aga ma arvan, et see on ka sellest,
et me oleme loodusest kaugemale läinud, et meie elu on üsna
selline digimaailmas, elame ja me oleme loodusest eraldunud
ja kaugemale läinud.
Aga ega meie esivanemate jaoks on see looduslähedane eluviis
olnud hästi loomulik ja kas pööripäev tegelikult tuletab
meelde elu tsüklilisust ja tuletab meile seda meelde,
et elu ongi nagu ring. Et kõigepealt on tärkamine, siis on õitsemine õitsemisele
järgneb siis selline vilja kandmine.
Ja siis selle hääbumine.
Et täpselt nii nagu looduses on see eluring,
et me kõik võiksime olla teadlikud sellest,
et see elu on selline pidev tsükkel loomuliktsükkel,
kus siis sünd ja surm on elu loomulik osa
ja surm läheb jälle üle sünniks. Loodusrahvastel on hästi omane selline tsükliline mõtlemine
või et elu on nagu ring ja see on pidevalt kestev
ja pidevalt muutuv, et miski ei seisa paigal.
Ma usun küll, et loodus toob justkui iseenda juurde tagasi.
Loodus teeb vaiksemaks, paneb rohkem märkama ka meeled
kuidagi ergumaks, nii et me märkame rohkem
ja ka tajume ise ennast kuidagi paremini
ja sügavamalt. Kas me ei ole mitte nii kuidagi katki, et me isegi kardamise
ennast võib ka nii öelda, et me võimegi olla nii juba ratas
oma tegemistega, et me ei oskagi välja tulla
ja ei oskagi seda aega maha võtta ja kardame natuke
iseendaga olemist, aga loodus on just see,
mis paneb meid iseendaga silmitsi seisma. Aga millel on kõige parem aeg loodusesse minna,
kas see on hommikune, kui õhtune aeg või siin on lihtsalt
tuleb minna ja olla? Ma arvan tegelikult, et ei ole vahet, et pigem võib isikute
olla vahe. Mõni armastab varahommikuid, mõni hilisõhtuid.
Mina võin öelda, et parim meditatsioon on minu jaoks
looduses käimine.
Mina pean tunnistama, et ma juba ammu niimoodi mediteeri enam,
et ma istun ja mediteerin.
Ja parim meditatsioon ongi looduses jalutamine.
Kus on niimoodi, et loodus haarab endaga kaasa täiesti
ja enda sisse ja loodus hakkab nagu rääkima justkui minuga. Et ma Ta ju neid puid seal tajun, tuul, tuule puudutust,
näol päikese soojust, et kõik need erinevad loodusväed,
päike, vesi, õhk, et kõik, see on kuidagi tajutav.
Ja see ongi just see, mis siis toob justkui iseendasse
ja iseennast kuidagi rohkem tasakaalu minu jaoks.
Kas me oleme loodusest liiga kaugele jäänud?
Ma arvan küll, et me oleme loodusest liialt võõrandunud aga
tegelikult ma usun, et siin meile Eestisse meie,
eestlased ikkagi oleme selline metsarahvas,
kellest Valdur Mikita räägib, et meil on kuidagi
olemuslikult kaasas see, et isegi kui me oleme võõrandunud
ja kui meil jälle läheme loodusesse, siis me saame selle
ühenduse ja saame ühendusega iseendaga ja me tajume
ja tunneme seda. Kui me oleme iseendaga ühenduses, siis me oleme rahulolevad
siis elu pakub meile rõõmu ja me tunneme südames,
et me oleme rahul olevat sellega, mis meil on.
Me suudame nautida seda, mis meil on. Millest võiks tulla see, et inimesed on pidevalt rahulolematud,
siis sellest ongi, et ta ei ole iseendaga rahul eelkõige või. Kindlasti, et kui me ei ole iseendaga rahul,
siis me ei ole rahul ka kõige sellega, mis meie ümber on. Aga kuidas me saame selliste suurte probleemidega rahu teha,
näiteks seesama sõda, et raske on ju leppida selliste asjadega,
mis tunduvad ebaõiglased, aga kas seda saab ka siis õppida? Ma arvan küll, et saab õppida ja see ikkagi oleneb sellest
eneseseisundist ja sellest, mis on iseenda sees.
Ja paraku see võib tunduda selline trafaretne,
näe ütlus, aga paraku see ikkagi on niimoodi.
Ma ise olen küll tunnetanud, et kui ma iseenda seis olen
rahul iseenda eluga, olen rahul kõigega,
mis minu elus on, siis ma suudan seda väljaspool olevat
vaadata niimoodi, et see ei ärrita ta mind kindlasti see
võib tekitada mingeid emotsioone, aga, aga ma ikkagi suudan
selle iseenda tasakaalu säilitada ja võtta seda kui mingit
elu olemuslikku osa. Et tegelikult ju, kui kogu elu on muutumises
ja on hea ja halb külg on valgus ja vari,
siis tegelikult mingist aspektist vaadates ongi kõik see
elus olemas ja kõike seda kuidagi omaks.
Ta. Ja ka tunnistada, et seda on lihtsam kui iseenda sees,
on selline rahu ja tasakaal olemas.
Ja siis saab ka ju. Aidata võib-olla neid probleeme lahendada kiiremini,
kui need emotsioonid ei küta inimest nii üles. Jah, et muidu paraku tulevad need vastuolud
ja vastan leerit ja siis läheb kohe võitluseks
ja paraku siis on nii, et üks pool ja teine pool on võitlus,
et see eesmärk juba siis nagu kaob, tuhmub Serbia
ja võitlus tekitab alati võitlust juurde. Kas teie juures täna õhtul saavad kõik endaga rahulolu leitud? Ma arvan küll, et vähemalt selleks hetkeks,
eks see rahulolu leidmine on ka hetkeks võib leida iseenda
sees rahulolu, aga tihti on nii, et kui me läheme sinna
välismaailma asju, on raske säilitada seda rahulolu.
Et me ikka hakkame tasakaalust välja loksuma tihti
ja siis ongi just vaja enda jaoks selliseid vahendeid,
mis enda jaoks hästi tööd võtavad.
Et kelle jaoks siis ongi näiteks see, et minna loodusesse,
kelle jaoks kuulata head muusikat, et siin on palju
erinevaid võimalusi, et sellised tugevuse punktid on
inimesel tegelikult looduse poolt kaasa antud? Jah, ma usun küll siiralt nii. Olen väga uudishimulik, mis te täna õhtul teete,
seal? Natukene rääkida? Ja ma rääkisin ringis, siis ma ise olen ka hästi ringide usku,
et me istume ringis, ring on juba selline sümbol,
kus kõik on võrdsed ja kõigil on võrdne õigus olla,
rääkida, kõik on aktsepteeritud, istume ringis,
joome toorkakaod, see toorkakao siis hästi palju räägitakse,
et ta justkui muudab avatumaks, avab südant.
Ja siis võtame oma aasta kokku.
Et vaatame tagasi oma aastale, teeme šamaanitrummirännaku
ja see trummi ja heli on ka see, mis viib meie teadvuse juba
mingid teatud teisele sagedusele Teise seisundisse. Ja seal on siis olla lihtsam ja parem vaadata iseennast ka.
Teeme siis sellise trummirännaku, kus võtame aasta kokku
justkui mõttes ja vaatame edasi, seame uusi sihte uueks
aastaks ja siis lõõgastume gongi helides tiibeti kausside helidesse. Kas te olete jõudnud ise juba mõelda, kas teil oli hea aasta? Sisemiselt arvan, et minu jaoks oli väga huvitav aasta
emotsionaalses mõttes ma arvan, et võib-olla isegi selline
keeruline aasta, et minu jaoks oli palju lõpetamisi,
palju uusi algusi.
Et selline omamoodi Hässis huvitava aasta hästi sügavuses
olemise aasta ja aasta teine pool oli ka väga sügavalt
selline iseendasse vaatamise aasta. Kas selliseid enda tegude mõtestamisel nagu praegu me
võtsime perioodi kaupa miks need inimesele vaja on? Kui inimene vaatab siis iseenda elule tagasi
ja teeb mingi kokkuvõte siis ta ju ka lõpetab midagi ära.
Ja kui me lõpetame midagi ära, siis me saame alustada jälle
midagi uut.
Et ma arvan, et see on kuidagi oluline, et iseenda jaoks ka
midagi ära sõnastada.
Midagi selgeks saada, et kui on selgus, siis saab nagu luua,
jälle luua, uut saab edasi minna saab edasi minna. Lõpetuseks Karen kuldnokk.
Kas unistused lähevad täide? Ma arvan, et lähevad täide, mina olen elanud oma elu,
nii et hästi paljud asjad, mida ma olen soovinud,
on läinud, täida.
