Vikerraadio. Kajalood. Head kuulajad, meil on seekord külas väga suurt Facebook'i
jälgjaskonda omav noormees ja ma ei ole kindel,
et ma suudan kõikidele kuulajatele tema kohta midagi täiesti
uut välja peilida.
Aga, aga proovime, mis välja tuleb.
Tere tulemast saatesse, sünoptik ja loodusfotograaf,
Kairo kiitsak.
Tere. Kas sa tead, kui palju sul Facebookis praegu jälgijaid on? Ohohoo, kui ma nüüd õigesti mäletan, siis viimati oli juba
peaaegu 68000 inimest, et see on päris suur number. Ja see toob kaasa selle vastutuse, et sa pead kogu aeg neile
pakkuma midagi uut ilma kohta, mis oleks tõepärane
ja mis oleks ka emotsionaalselt köita.
Alustame sellest, kui suure osa päevast moodustab sul see,
et sa käid kõikvõimalikes portaalides, uurid ilmakaarte,
teiste sünoptikute prognoose.
Ilmavaatluste ajalugu, kurioosumeid. Ütleme nii, et esimene asi, mis ma teen,
kui ma hommikul ärkan, ongi see, et ma võtan oma telefoni
kätte ja vaatan, mis toimub ilmarindel, nii huvitav,
kui see ka pole.
Et hommikuti alati tutvun selle olukorraga,
vaatan, mida sotsiaalmeedias inimesed kirjutavad,
kas on mõningaid huvitavaid tähelepanekuid tulnud kuskilt
eesti piirkondadest ja elan niimoodi sisse
ja esimese asjana küla minule on üles ärkanud,
teen ennast korda ja siis sätin juba töö poole. Ja seal seesama töö kõik jätkub, et, et ütleme niimoodi,
et põhimõtteliselt hommikust õhtuni, ma olen selles ringis
nagu sees, et. Sa eladki selles keskkonnas, kui sa lähed tööle,
siis ma kujutan ette, et see on see ilmaennustamise töö seal keskkonnaagentuuris. Just et ma töötan keskkonnaagentuuris, sünoptik,
kuna ma liitusin keskkonnaagentuuriga 2020. aasta augustis
et nüüd olen seal juba üle kahe aasta töötanud
ja meie põhitöö ongi tegelikult töötada ilmamudelitega
ja koostada igapäevaselt ilmaprognoose niisiis järgnevaks
ööpäevaks kui ka siis järgnevaks neljaks päevaks
ja tegelikult teeme ka nädala prognoosi,
et see on juba niisugune asi, mida paljudes riiklikes ilma
teenistustes enam ei tehta, et kõik on läinud juba
tänapäeval mudelite peale üle ja ja ei ole nagu seda inimest,
kes naguniimoodi igapäevaselt nagu korrigeeriks,
sihukest nädala prognoosid tegelikult meil on see niisugune
üsna ainulaadne asi siin mida me, mida me oma inimestega teeme. Ma vaatan ka teiste riikide ilmaennustusi
ja ma märkan sedasama, et niisugust kahenädalast prognoosi
enam ei ole.
Miks. Ega ei olegi, et tänapäeval on meil tulnud need ilmamudelid
ja tegelikult kõik ongi viidud puhtalt mudelite peale,
et et saab küll tegelikult vaadata neid nädala prognoose,
kahe nädala prognoose, isegi kuu prognoose,
aga need on lihtsalt kõik numbrid enamasti,
et aga niimoodi, et keegi niimodi põhjalikult kirjutaks,
neid kirjutaks lahti nendest nendes rõhkkondadest.
Et kas meil tuleval pigem mingid madalrõhkkonnad kahe nädala
pärast või kõrgrõhkkonna seda infot seal ei ole. Et seda peab tegelikult inimene siis oma peas niimoodi läbi mõtestama,
et mis see tendents võiks nagu olla nädala
või kahe pärast, et numbrid ja kõik on ees.
Aga sellest sellest laiemast pildist nagu arusaamine on
tegelikult väga keeruline.
Et seal jäävadki nagu inimesed nagu hätta
ja tegelikult mul on nagu hea meel, et ma seda nagu hobi
korras kõike teenijatega, vot mul töö nüüd tegelikult hobi
on sisuliselt töö ja ma saan nagu inimestele seda maailma
nagu tutvustada, et näidata, et tegelikult see ei ole
niisama lihtne, et sa vaatad mingeid numbreid
ja sul on asi selge. Tegelikult see, kogu see ilma maailm, kogu see ilma teadus
on ikkagi päris nagu päris keeruline.
Et seda kõike hoomata on nagu väga palju. See tuleb sellest, et seal on nii palju muutuvaid tegureid,
et ma saan aru, et sellepärast niisugust pikaajalist kuu
prognoosi tehakse harva ja et see ongi mingi maatriksi põhjal. Just et kuuprognoosi teeme ka meie, aga samamoodi aluseks on
jällegi pikaajalised mudelite poolt siis välja arvutatud
pikaajalised arvutused ja ka oma kodulehel Me tegelikult
kuvame iga iga kuu prognoosi, mida me siis korrigeerime kuu
jooksul vähemalt kaks korda, et siis esimene läheb kohe kuu
alguses välja ja kuu keskpaigas siis vaatame üle,
mis kuu teine pool võiks tulla, et need arvutused
ja pidevalt muutuvad. Et ka meie mõistagi peame, nagu seda prognoosi korrigeerima,
sest et kuu aega ette ennustada on tegelikult selline. Pähkel ma olen mõelnud ja küllap ka sina oled mõelnud,
et miks ilm inimestele läbi aegade niimoodi korda läheb,
et ilma teema on see, mis on Ühest küljest neutraalne see on teema,
millega me võime mis tahes võõra inimesega juttu alustada.
Teiseks on see, et see ilm, me ei saa sinna mitte midagi parata,
see teeb ta huvitavaks ja et ta on kõikide jaoks ühesugune,
et kui on uputus, sisu, loputus, kujun põud,
siis ta on põud kõikidele inimestele, et see on mõnes mõttes
nagu väga demokraatlik, kui natuke ühiskonnale üle kanda,
mida sina oled tähele pannud, miks ilm inimestele nii väga
korda läheb? Kui niimoodi naljatada, siis see on niisugune ainuke asi vahel,
millest rääkida.
Et ilmast võib kogu aeg rääkida hommikust õhtuni,
aga noh, ütleme niimoodi, et me ju kõik sõltuma ilmast,
kes rohkem, kes vähem me kõigi, näiteks tööd on mingil
määral sõltuvuses ilmast, kellel rohkem,
kellel vähem kes, kellel on vaja teada mere ilma kellele on
vaja teada, millal põllule minna oma masinatega,
kes läheb kalale, kes korraldab üritusi,
et tegelikult me kõik sõltume sellest, noh paraku kõik
inimesed selle pärast nagu huvi tunnevad ilma vastut kõik me
tahame teada, et mis meil näiteks
homme-ülehomme-üle-ülehomme tuleb, et et me oleme lihtsalt
niivõrd suures sõltuvuses sellest Kui me räägime sellest, missugused on sinu erihuvid ilma vaatlustelt,
siis kas ma saan õigesti aru, et sind huvitab ikkagi see,
mis on taevas ja see, mis meile taevast kaela tuleb,
ehk siis pilved, tormid, orkaanid, vesipüksid virmalised,
aga kõik see, mis on maapinnal ehk maavärin uputused,
tsunamid, mis tuleb maalt ja merelt, et see nagu huvitab
sind vähem. Ja pigem pigem ikkagi see, mis toimub seal atmosfääris,
et kõik need nähtused nagu äike ja trombidia vesipüksid
ja et mind ennast nagu paeluvadki kõige rohkem nagu ohtlikud
nähtused kõige ekstreemsema, mida tegelikult tavainimene
justnagu väga pelgab, et siin vahepeal nagu inimesed küsivad mult,
et kuidas kardad, kuidas see korda, see on ju nii õudne,
kuidas sa lähed sinna kuskile autoga sinna põldude vahele,
seda äikest nemad ootavad, mina julgeks. Et mõni inimene nagu šokis juba sellest,
et kuule, et ma lähen niisugust asja nagu tegema.
Aga see minul niisugune huvi, mis on tegelikult juba lapsest
saati nagu välja kujunenud.
Et ma olen seda tegelikult päris palju rääkinud,
aga ma ei väsi sellest kunagi ära, seda lihtsalt nii põnev
rääkida mul, et see kõik sai alguse juba enam kui 10 aastat
tagasi sellest, et ma hakkasin vaatama õhtuti televiisorist
neid National Geographic, Discovery Channel,
kus tulid niisugused huvitavad loodussaated
ja siukseid dokument, dokumentaalsaated erinevatest
loodusnähtustest ja mind enim hakkasidki nagu paeluma just
sellised ohtlikud ilmanähtused seal jooksis selline saade
kus siis Ameerikas on niisugune punt huvilisi,
kes siis ajavad niukseid torme taga oma autode
ja meeskondadega väikse poisikesena vaatasin seda nii nii
suure huviga ja sattusin nagu hämmingus,
et tegelikult see nii lahe, samas natuke õudne,
aga samas lahe. Ja ma mõtlesin, et võib-olla kui mina kunagi suureks saan,
siis ostan omale auto ja, ja siukse tehnika kõiki,
hakkan niimoodi ringi sõitma, käima kõiki neid nähtusi jäädvustama.
Ja nüüd on aeg sealmaal, et ma teengi seda tegelikult juba aastaid,
et esimesed äikesejahid mul olid kusagil seal 2015 16 koos
siis teiste inimestega, kuna ma ise alles poisike mul
juhilube ega midagi ei olnud, et siis sel ajal ma,
kas siis käisin näiteks rattaga kodu ümber niimoodi põldude
ääres pildistamas või või siis ühinesin teistega,
kes olid vanemad ja kellega sai nagu autoga kaasa. Ja nüüd viimastel aastatel on mul endal sõiduvahend olemas
ja sõidan niimoodi suvel kevadel ja võib-olla seal ka
sügisel niimoodi hästi palju ringi ja proovin kõike sellist
huvitavat oma kaamera kaameraga nagu tabada,
et enim nagu paeluvaid jah, nagu ohtlikud nähtused.
See äike on nagu see põhiline, kes mind tõmbab. Seal Ameerika tornaado küttide, filmides
või dokumentaalkaadrites on ju näha ka seda,
mis nende küttidega juhtub, et mõnikord juhtub,
et nad sõidavad sellele Tornado südamikule nii lähedale,
et auto rullub lihtsalt tee peal üle katuse.
Aga Eestis ei ole kunagi seda varem juhtunud.
Tähendab ei ole üldse juhtunud ja. Selliseid asju on seal Ameerikas väga tihti ette tulnud,
et et ka isegi professionaalid on tegelikult nagu hukka saanud,
kes on püüdnud selle keerise eest ära põgeneda.
Ja noh, kuna see vahel liigub nii kiiresti
ja siis lihtsalt ei ole, ei olegi pääsu ja ongi nii juhtunud,
et siin siin ligi juba 10 aastat tagasi saigi üks niisugune
meeskond hukka, kes tegelikult läks nagu teadust tegema,
jäädvustama dokumenteerima, andmeid, koguma selle Võimsa
tornaado kohta. Ja paraku nagu sattusid sinna keerisesse sisse
ja rullusid autoga üle katuse ja kõik inimesed,
kes seal autos olid, need oli vist kolm tükki,
ma mäletan, kõik said surma.
Aga Eestis ma ei tea, et siukseid juhtumeid oleks olnud.
Ma tean küll, et meil on nagu minevikus olnud tromb,
mis on nagu reaalselt rööbaste pealt vaguneid pikali
niimoodi visanud ja majad on väga palju nagu kahjustada
saanud ja isegi mai tea, lehmad on sattunud keerisesse
niimoodi õhku visatud, et siukseid asju meil on juhtunud,
aga niimoodi lähiminevikust ei ole küll vist teadaolevalt
keegi niimoodi autoga üle rullunud, sest neid trumme nagu
väga palju ei ole olnud ka, et et siin on,
viimasel aastal oli meil üks väga tähelepanu väärne tromb. Mis oli Tartumaal seal paali paali kandis,
mis tegelikult tuli nagu liikus siis väga ebatavalist
trajektoori mööda.
Et me enamasti meil trumbid tulevad pigem sealt lõunast koos
selle soojaga või siis niimoodi edelast läänest.
Aga see konkreetne trump tuli niimoodi, et ta tuli
diagonaalis üle Peipsi, sealt kirdest liikus edelasse.
Et see on niisugune väga ebatavaline trajektoorid,
ma ise ise olin sel ajal tegelikult Austrias koolitusel
ja ja me tegimegi prognoosisimegi neid nähtusi,
kuid neid ohtlikke nähtusi ja sel päeval oli ka meil Eesti
nagu põhifookuses. Ja põnev oligi nagu see, et siis me oma nagu meeskonnaga
tegime prognoosi ja koolitaja ütles mulle,
kuule Kairot et Eestis on trombi võimalus,
ma vaatasin neid parameeter, ma ütlesin jah,
et tõesti sihuke piir, siuksed, tingimused on olemas,
mitte just kõige paremad, aga siuke minimaalsed tingimused olemas,
aga ma ütlesin talle, et et see on väga ebatavaline selline suund,
et enamasti trombide tulemeid sellisest suunast. Siis tegime prognoosi valmis, mina võtsin vastutuse,
et äkki ei tule, et vaatame.
10 15 minutit hiljem tuli Eestist teadet.
Paadis oli tromb.
Et siis ma olin küll väike, paras šokk mulle,
et et ma teadsin, et tingimused on olemas,
aga ma, ma arvasin, et selles suunas ei tule.
No ei mäleta väga niisuguseid juhtumeid,
kus tuleks niimoodi Peipsi ääres kuskilt need äikesepilvede
vöönd ida, siis sealt tekib tromb niimoodi mis liigub kirdest,
edelasse. Kõik on võimalik, nagu näha, et peame olema
kõigeks valmis, et ja ei saa ka alahinnata neid neid tingimusi,
mis olid nagu ei paista olema väga head. Aga samas on ikkagi mingi võimalus, et me ei saa seda
pisikest võimalust.
Tegelikult nagu kuidas ma ütlen, märkamata jätta,
et see peame nagu kõigega arvestama, et. Aga kui see tromb on sealt-kirde suunalt Eestisse juba
kohale jõudnud, kas siis tema trajektoor on ennustatud? Üldiselt küll me saame nagu radari abil jälgida,
kuidas ta liigub, et ka tegelikult seda trombi oli radari
pealt väga hästi näha.
Kuidas tekkis radari peale niisugune tsirkulatsioon,
ehk siis noh, see pöörleb, see õhk, sellel tsirkulatsioon,
Se kajastus radaril väga hästi oli selgelt näha,
et ta tuli siukest ida-kirde suunalt ja kogu selle aja jooksul,
kus esines tsirkulatsioon. Ta liikus ikkagi nagu rohkem lääne ja edela poole,
kuna see üldine õhuvool oli niimoodi ida-kirdekallakuga
ehk siis nagu lääne ja edela poole.
Et ta niimoodi ma tea, 180 kraadi teisele poole nagu ei keera,
et see lihtsalt nagu ei ole võimalik.
Aga saame ikkagi nagu mingil määral ennustada,
et kui me jälgime, kuidas need äikesesüsteemid samal ajal
nagu liiguvad, et siis me saame ikkagi nagu mingi siukse
koridori välja joonistada, et siis prognoosid,
et kuhu ta siis nagu edasi võiks minna. Ja liikumiskiirus niisugusel Trumpil on. See sõltub, nõrgemad on niisugune 30 50 meetrit sekundis
ja tugevamad võivad olla isegi 100 kuni 150 meetrit sekundis,
et nüüd on, neil on võimas jõud.
Et sinna sisse ei, ei maksa nagu sattuda mitte kunagi. Mis on kõige rajum loodusnähtus, mida sa oled koha peal omal
nahal kogenud? Tahaks öelda tromb, aga ei ole kahjuks, et olen ka püüdnud
nagu äikesejahtidel käia neid neid alati nagu otsida,
aga noh, iga võrku mina käin siis, neid ei ole.
Ka selle viimase korraga oli selline seis,
et ma olin täpselt siis ära Eestiski oli nagu niisugune
viimaste aastate üks võimsamaid ägedamaid,
samas ohtlikumaid sündmus, et ma jõudnud pärast ära kiruda.
Aga mul personaalselt. Ma ei teagi, raske on öelda, mis see kõige niisugune
erilisem ja kõige selline ohtlikum võiks olla see ikkagi.
On äikesega seotud, et mul on neid juhtumeid nii palju,
lihtsalt ma olen läbi aastate erinevaid väikseid käin nagu jahtima,
sest ma ei oska öelda, milline see kõige niisugune
ekstreemsem oli.
Aga mul endal nagu meenuvad siukseid juhtumeid,
kui mul autot ei olnud veel, siis ma käisin jalgrattaga neid vaatamas. Ja oli küll niisugune olukord siin tegelikult ligi kaks
aastat tagasi, kus ma läksin põllu äärde,
vaatasin, et äike tuleb mööda Peipsi niimoodi ülespoole
põhja poole.
Vaatasin, et läheb aina tugevamaks äike ja mõtlesin,
et noh, ma ootan selle viimase hetkeni, siis ma saan kõige
lahedamaid kaadreid.
Ja siis ta tuli viimasel hetkel asi läks juba ohtlikuks. Äikestega on ka niisugune lugu, et pilv ise võib olla
näiteks kuskil 15 või 20 kilomeetrit eemal,
sa mõtled küll ohutu ohutul kaugusel aga tegelikult nendest
pilvedest löövake välgud nagu välja eemale,
et see pill võib olla sinust 15 kilomeetrit eemal,
aga see välk võib sinu lähedale tegelikult ka.
Et need on nagu need kõige võimsamad valgud,
mida siis nimetatakse positiivseteks, pilv-maa,
välku teeksid, nad siiski annavad seda positiivset laengut
sealt pilve ülaosast nagu maapinnale, et nimetatud selle
järgi see nimetus, et need on tegelikult väga võimsad
ja ohtlikud välgud, et ma olen kuulnud mingit siukest lugu,
et et ma ei tea, kas see vastab ka tõele,
aga umbes, et inimene oli kuskil maailmas metsas marjul seenel. Ilm oli nagu ilus, järsku sai, lõi kuskile sinna metsa nagu
et ja olen ka ise niimoodi näinud, et pilv on eemal järsku
palk sinna, kus nagu paistab päike, ilm on sealpoolne vilus
selgest taevast võib niimoodi öelda jah,
et nii uskumatu, kui see ka ei kõla, aga aga jah,
et need välgud on ohtlikud ja tegelikult selle jutu
lõpetuseks ma tahtsin nagu öelda, et et kui see pill tuli,
siis ma ootasin viimase hetkeni ja siis hakkasid need
raginad juba käima, siis ma mõtlesin, et nüüd on asi päris ohtlik,
tulp tuleb ära minna ja sõitsin siis rattaga kodu poole,
mul oli niisugune poolteist kilomeetrit võib-olla minna
ainult ja siis siis tuligi niimoodi, et ma sõitsin keset
lagedat põldu mööda kruusateed koju ja siis üks üks välk
niimoodi üle minu pea teisele poole põldu
ja siukse raginaga kohe. Nii kui käest lähvad, käis kohe ragin, eks seal oli nagu
väga lähedale.
Siis mu jalad hakkasid veel kiiremini käima
ja süda peksis niimoodi, et kui ma jõudsin koju,
süda tahtis rinnust välja hüpata.
Mõtlesin, oh jumal küll, enam nii ei taha.
Et ei maksa nagu selle viimase hetkeni tegelikult oodata,
et noh, sa saad võib-olla ägedad kalagri tagasi,
riskid tegelikult oma eluga, et et see rattaga käimine
niimoodi jäädvustamine on päris ekstreemne
ja ohtlik, et aga selline fanaatik ja hull nagu ma olen,
et siukseid riske ma lähen nagu valmis vahel võtma,
et et saada see kõige huvitavam kaader. Kas sa nüüd oled ettevaatlik? Jaa, olen küll.
Nüüd enamasti käin siis ikka autoga ja kui näike ümberringi,
siis pigem olen autos, võib-olla tehnika jätan niimoodi välja,
aga ise lähen kindlasti autosse, et jumala eest taha sale
keset põldu seista koos oma siukse metallist vardaga ka veel
see tõmbab seda äikest nagu ligi, et pigem autosse ära
ja hoida ikkagi nagu distantsi, et võimalikult eemal olla.
Lülitad mootori välja, kuidas kunagi üldiselt jätan ka käima,
sest et kui tahan nagu jäädvustada ka läbi auto,
siis kipuvad näiteks aknad minema uduseks või,
või vesi peksab vastu klaasi, siis on vaja kojamehed ikkagi
nagu tööle panna. Et üldiselt ma olen ikkagi nagu töötava mootoriga,
et siis kui vaja, siis liigun kohe teise kohta,
et. Võtame natuke vähem ohtliku teema ehk pilved,
millega sa tõepoolest alustasid omal ajal
ja sinu pilvede fotod saavutasid rahvusvahelise tunnustuse,
nii et see andis sulle tuule tiibadesse.
Ma olen tahtnud seda küsida, et kas, kas Eestis on pilved
kuidagi huvitavamad või ilusamad kui mujal maailmas
ja selle küsimuse taust on ühe Austraalias elava eestlase mulje,
kes ütleb, et Austraalias ei ole mitte kunagi nii huvitavaid pilvi,
kui ma näen siin Eestis käies, et kas ilu on vaataja
silmades või seal on ka mingi tõde. Jah, see on selline kahe otsaga asi, seda öeldakse küll,
et meil nagu kipub taevas huvitava mõlema aga millest see tuleneb,
ma arvan, et see tuleneb ikkagi sellest,
et meil on neli aastaaega ja meil ilm on nii muutlik kogu
aeg meil vahetuvad õhumassi pidevalt ja sellest tulenevalt
ka taevas kogu aeg muutub.
Et noh, võib-olla kuskil seal Austraalias on niisugune väga
stabiilne ilm kogu aeg ja ongi taevas enamasti sihuke
ühesugune mõne mõne üksiku pilve tupsuga
ja kõik. Aga möll jõuab võib-olla selle ajaga,
ilm, ma ei tea, viis 10 korda muutuda taevas selle k t
niuksed muutused läbi, meil tundubki nagu vaatajale,
et meil on nagu taevas põnevam, ilusam et jah,
see on tõsi ja tõesti, et neli aastaaega,
ilmanni muutlik kogu aeg, me oleme siukses kliimas
parasvöötme line kliima Läänemere ääres. Et siin on nii põnev tegelikult kogu aeg,
et ma ei kujutaks ette, kui ma peaksin elama kohas,
kus ongi nii stabiilne kogu aeg, no mul hakkaks igav,
lihtsalt. Ma tahan, et oleks nagu mingeid muutusi ka.
Et meie siin selles kliimavöötmes on lihtsalt väga muutlik
ilm ja sellest tulenevalt ka taevas teeb väga huvitavaid trikke,
mõnikord. On sul oma lemmikpilved Ka näiteks läätspilved, mis siis nagu meenutavad selliseid
ufolaevu vahel, et siuksed, läätsed, läätsed,
pilved tekivad taevasse siis muidugi kõige võimsamad,
need rünklikud siuksed, vahutornimäed, mis suvel kuuma
ilmaga taevasse kerkivad ja siis seal hakkab,
hakkavad välgud, sähvivad, et neil on siis rünkpilved
ja rünksajupilved.
Jah, et kõige enam nagu köidavad ikkagi need,
et need võimsad pilvetornid, mis suve suvisel suvise ilmaga
taevasse kerkivad Sa oled märganud, et Eestisse on hakanud tulema pilvi,
mida siin varem ei ole kirjeldatud.
Nimetad pärlmutterpilvi? Ja et see on tegelikult sihuke üsna huvitav lugu,
et ega Eestis ei ole ju neid dokumenteeritud,
ega inimesed ei oskagi tegelikult vaadata neid.
Ja siin mõned aastad tagasi, kui meil oli see olematu talv,
see 2019 kuni 2020, kus sisuliselt talve olnudki mõned
üksikud päevad, kus lund 100. ja natuke külmem oli.
Et sel ajal oli meil see, see asi, millest ma kogu aeg räägin,
see polaarpööris, mis on meil siin pooluse kohal,
pöörleb siis nagu vastupäeva ja see, nagu seda juhib meie seda,
seda ilma siin, sügis talvel perioodil. Ja tol talvel oligi niimoodi, et see polaarpööris oli
lihtsalt niivõrd tugev ja see, see õhuvool oli meil kogu aeg
sealt läänest ja edelast teda muudkui andis meile seda sooja
õhku atlandilt, ilm oli selline heitlik,
sajune, tuuline, soe, sihuke lõputu rütmis ei tahtnudki lõppeda,
läkski põhimõtteliselt kevadeni välja.
Ja kui polaarpööris on tugev, siis tähendab seda,
et nagu ma ütlesin, lääne ja edelavool on tugev
ja see temperatuurid seal kõrgustes on väga madalad seal stratosfääris. Ja kui see stratosfäär on väga külm siis kipuvad tekkima
need pärlmutterpilved väga madalatel temperatuuridel,
et neid võib, võibki näha tegelikult siin Eestini välja.
Aga kõige paremad tingimused on muidugi seal pooluste aladel
voolus alale, kus on külmem seal kõrgustes.
Ja Soome, Rootsi, Norra, et seal nagu vaadatakse,
näeb neid tihemini kui meil.
Aga tol talvel oli jah, et see selle stratosfääris külm osa
oli täpselt servaga nagu Eesti kohal ka. Ja siis me nagu püüdsimegi, nagu jälgida,
ma teadsin, et neid võib näha ja ma olin nagu valmis igal
õhtul vaatama loojangu ajal, umbes pärast loojangut tekivad
nad ja enne päikesetõusu kus on niisugune noh,
niisugune hakkab nagu valgeks minema ja siis ta valgustab neid,
neid pärlmutter pilvi nagu tulevad nagu paremini esile.
Ja siis ma proovisin mitu, mitu, mitu, mitu õhtut ootasin
siukest selgemat taevast ja see õige hetk
ja tabasimegi kõigepealt üks mu sõber sealt Simuna kandist
poolt vanavanemate juures sai pildile, siis läks asi põnevaks,
hakkasin ise ka põnevusega ootama ja tabasin ise siis Tartu kandis,
kui ma käisin seal siis ülikoolis vahet,
sain sealt selle pildi kätte ja tegelikult mina
ja mõned üksikud inimesed ainult olemegi nagu Eestis need pildistanud. Ja võib-olla ka näinud, et nad on tegelikult nagu väga
haruldased siin meie meie sellel laiuskraadil. Võib-olla me ülejäänud ei tunne neid lihtsalt ära,
kui me näeme neid pärast päikeseloojangut
või enne päikesetõusu, et kas neid on võimalik sõnadega kirjeldada. Ja nad on niuksed.
Kui te teate, kirjeldasin läätspilvi, nad on siuksed nagu
siuksed kui ei tea, väga raske kirjeldada.
Siukseid värvilised, ütleme nüüd, nende tunnus on see,
et nad on värvilised, endale natuke nagu heledaks,
siis siuksed nagu Vikerkaarevärvi sihuksed,
pilve siukseid, siidised, siuksed, lained ilmuvad taevasse niimoodi,
kas siis väga madalale või väga kõrgele. Aga enamasti kuna me olime sellisel laiuskraadil,
siis möll paistis rohkem nagu niimoodi horisondi lähedal,
mitte väga kõrgel.
Aga jah, seal pooluste juures võib täitsa pea kohal neid näha.
Jah, no sihukesed vikerkaare värvi helendavad siukseid,
Pillekesed siuksed, hästi õrnad sihukseid,
hästi ilusaid siukseid, graatsiliselt. Sa tulid hiljaaegu Küproselt.
Kas sa sõitsidki sinna äikesejahile? Just nii, et tegelikult see oligi mul nagu peamine kavatsus,
mitte see, et vedeleda päikese all mitu päeva.
Et ma alustasin tegelikult seda, seda traditsiooni on,
ma olen seda tahtnud tegelikult juba ammu teha,
et võtta lihtsalt niisugune natuke vaba aega minna kuskile
välismaale vaatama, kuidas seal on.
Et mu esimene reis ma räägingi n pärast Küprost,
aga mu esimene reis oli tegelikult Maltale novembris,
nüüd Maltal ma olin ka selline neli, viis päeva
ja panin tegelikult selle reisi paika juba augustis mõtlesin,
et vaatan, millal on Vahemere Vahemere ääres niisugune äikesehooaeg,
millal see vihmaperiood seal ta hakkab sealt sügisel pihta,
talvel on see kõrged. Panin mingi kuupäevad paika, vaatasin, kas huvi pärast
nendel kuupäevadel minevikus midagi olnud,
vaatasin jah, on.
Proovin õnne.
Läksin sinna, sain mitu päeva ligi 25 kraadist soojust
ja viimased päevad äiksevihmasid nii päeval kui öösel
ja ma olin, ma olin väga rahul, ma sain sooja,
päikest, äikest, see oli käidud kodumaale tagasi,
süda rahul, tuju hea. Ja ma ütlesin, et ma tahan tagasi minna.
Mul hakkas niivõrd meeldima, et see on niisugune teistsugune
võrreldes meie kodumaaga, palmid ja merelained on niisugune mõnus,
mahe, soe. Samas äikesed nagu kipuvad natuke võimsamad olema
ja ja panin järgmise reisivaiku, mõtlesin,
et läheks Küprosele, vaataks, kuidas seal on,
sest ma teadsin, et et kuna, kui talv tuleb,
siis äikesehooajaks seal Vahemere ääres nihkub kogu aeg
sinna ida pool ehk sinna Küprose poole. Ja see kõige soojem nurk satub nagu sinna
ja lääne poolt tulevad madalrõhkkonnad sõidavad otse sinna Küprosele,
siis mõtlesin, et proovin õnne, pane jälle mingid kuupäevad paika.
Äkki veab. Läksin sinna jälle kaks esimest päeva,
suurepärased lauspäike, 20 kraadi sooja.
Käisin mööda seda Pafast ringi, panin seal pahvuses.
Tutvusin selle kohaliku eluga, proovisin igasuguseid
kohalikke suupisteid jooke ja siis teadsin,
et vahetult, kui ma hakkan ära tulema, pöörab ilm ära,
olin valmis, selleks ma teadsin seda juba nädal aega,
et võtsin oma tehnika kõik kaasa, olin valmis
ja vedas, viimasel hommikul tuli äikesemöll täpselt ranniku
äärde tulnud veel niimoodi, et oleks mul nagu pea kohal olnud,
et ma ei saanud midagi pildistada, jäädvustada ta oli
täpselt seal mereranniku ääres ja ma sain sealt rannikul
siuksed äiksepillid, et mul pole, pole nii häid pilte veel
varem saanud, et. Kas mõni on juba Facebook'i lehel, ma vaatasin üleval portsa üles.
Kuidas fotograafina hindad, kas valgus murdub Vahemere
saartel või Vahemere ääres teistmoodi kui siin Läänemere ääres? Jah, ma ütleks, et sellel laiuskraadil on huvitav asjaolu
nagu see et kui meil siin Eestis läheb õhtul nagu niimoodi
vaikselt-vaikselt-vaikselt pimedaks ja päike niimoodi
vaikselt-vaikselt tõuseb siis sealgi kõik järsku.
Et mul oligi niimoodi, et me jõudsime õhtul nagu lennukiga sinna.
Mõtlesime, et äkki lähme veel loojangut vaatama,
tassime natuke süüa, kõht oli tühi, läksime restorani,
vaatasin kella 20 30 minutit oli möödas,
pime väike läinud ja hommikul jälle vastupidi. Nii vara valge juba päike, Eivo, kell seitse,
kaheksa paistis Eestis samal ajal kottpime.
Et väga huvitav. Räägime virmaristest, et see ei ole muidugi nii raju jõuga ilmastikunähtus,
kui on igasugused tornaadod ja, ja vesipüksid
ja tsunamid.
Aga see, kuidas pimedas öös tervet taevalaotus on nagu
virmaliste vehklemist täis, et see on väga fantast. See on tõesti eriline tunne ja kui sa veel näed neid
niimoodi kõvasti nagu palja silmaga ja nad veel su pea kohal
niimoodi tantsivad, see nagu kirjeldamatu,
nagu tunned, et ma virmaliste pildistamisega
ja üldse nagu vaatlemisega tegin esimest korda tutvust siis,
kui ma mõtlen keskkooli alguses äkki või põhikooli lõpus,
et siis ma nagu esimest korda sattusin nendele peale.
Ja kuidas sattusin tänu sellele, et tuli Facebook
ja Facebookis tekkisid igasuguseid siukseid kogukonnagrupid
kus siis inimesed hakkasid nagu infot jagama,
jäädvustama ja väga-väga hea oli nagu ennast kurssi viia sellega,
kuidas, millal, kus ja oskad ka nagu valmis olla nendeks,
et siin on inimesi, kes on 70, vanuses 70 80
ja nad ütlevad mulle, ma ei ole mitte kunagi virmalisi näinud. Et see on nii huvitav, et et inimesed ei ole näinud,
aga, aga noh, tänapäeval mina olen ikkagi see noorema
generatsiooni inimene välja nüüd nii palju vahendeid,
kust vaadata, seda infot omale ammutada.
Et mina sattusin sinna Facebooki gruppidesse,
on Eestis selline grupp nagu eestimaa virmalised,
seal on kümnetes tuhandetes inimesi ja ma lähen teistele ka
soovitanud alati, et kui teil on sotsiaalmeedia te kasutate
näiteks Facebook'i liituge selle grupiga,
siis ta ei pea nagu mõtlema alati, noh, kas täna tuleb
või ei tule. Seal grupis on juba professionaalid alati nagu teadlikud sellest,
et kas nüüd on maale mõni niisugune geomagnetiline torm
tulemas ja olen alati nagu infoga kursis
ja oskab planeerida.
Ja sellest ajast peale ei ole minul nagu mingeid probleeme
olnud nende vaatlemisega, et olen nagu selgeks teinud,
et noh, see kõigepealt see grupp, kust saab infot,
siis olen uurinud omale kõrvale huvi pärast erinevaid lehekülgi,
kus saab erinevaid virmaliste graafikuid vaadata,
erinevaid parameetreid lugeda ja tegelikult ongi nii,
et et ma sisuliselt võtan graafiku ette,
ajan näpuga järge ja Ma enam-vähem tean,
millal olla nagu valmis ja millal saada see võib-olla see
kõige parem pilt ja siis pärast inimese küsida,
kuidas sa nägid, kuidas see võimalik on,
mina ei näinud, käisin isegi õues vaatamas,
aga ei näinud. Virvalistega ongi nagu see, et et pildi peal paistavad uhked.
Aga silmaga vaadates on sihuke tuhm toon võib-olla ainult
selline kerge kuma, võib-olla natuke eristada võib-olla
rohelist või siukest punakat roosakat ja näed,
kuidas siuksed sambad tantsivad taevas.
Aga nad ei ole niimoodi väga heledad rohelised nagu pildi peal,
et sa lähed lihtsalt siukest kergeid kuma nagu liikumas taevas.
Et see on nagu see, millega inimesed hätta jäävad,
et nad lihtsalt ei oskagi vaadelda. Ja, ja enamus inimesi tegelikult linnades tahavad ju linnas
tegelikult vaadata näiteks oma rõdult või midagi,
aga nad ei näe.
Siis ütlevad, aga mina ei näinud, kuigi tegelikult oli
selline virmaliste vaatemäng taevas lennates on tegelikult
see valgusreostus on lihtsalt niivõrd tugev,
et see tänavalgustus lihtsalt sööb selle virmalisi ära,
et sa lihtsalt ei näegi midagi. Et näiteks küsitakse, et kuhu ma siis minema pean näiteks
Tallinnast või Tartust tulebki lihtsalt ma tea Tartust
näiteks põhja poole minna, seal jääb seda valgusreostust
vähemaks Tallinnas samamoodi, kas siis sõita lääne poole
või siis ida poole siit näiteks sinna Virumaa poole
või kuhugi, et, et siis on nagu suur šanss näha,
et isegi pidin näiteks siin ühe viimase tugevama virmaliste
vaatemängu korral võtma auto. Lihtsalt sõitsin õhtupimeduses ja pärast sain Jelena pillid,
et süda oli nagu rahul.
Hea, et ma selle teekonna ette võtsin, mõtlesin küll,
ma ei viitsi sõita jälle pimedas kuskile sinna metsade
vahele pildistada, virmalisi, aga näe, oli seda väärt.
Sain suurepärased fotod. Kõik need suurepärased, unikaalsed virmaliste pildid,
mida sa oled teinud, sa oled teinud nüüd Eestis,
et sa ei sõida spetsiaalselt kuskile lapimaale
või Islandile neid pildistama. Just et kõik pildid, mis ma firmalistest olen teinud,
need on kõik Eestist tehtud aga võib-olla järgmine küsimus on,
et kas ma tahaksin näha neid kuskil mujal ka näiteks põhja
pool tahaksin ja olen ka tegelikult kaalunud,
et tuleks võtta ette väikene niisugune reis võib-olla kunagi
sinna lapimaale ja kogeda seda ikka seal on ikka teine tunne,
et lumised kuused ja virmalised kogu aeg pea kohal
ja et see on midagi ägedat, mida ma tahan kindlasti
tulevikus kogeda, aga noh Põhjamaades peab arvestama sellega,
et, et taevas on pilves kogu aeg talvel. Et mul on siin väga palju sõpru, käinud siin Lapimaal läinud
lausa nädalateks nädalaks ja kogu aeg on pilves.
Samal ajal võib-olla oli Eestis selge ja pärast ei jõua ära kiruda,
et miks ma veidi oleks võinud Eestis olla. Elu on seiklus.
Räägime veel sinu huvidest loodusnähtuste pildistamise vastu,
et kuidas oleks kuu ja päikesevarjutuse pildistamisega,
et meid Eestis näeb esiteks harva siis selle kuu faasi
mõttes ja teiseks ikkagi jälle taevas on pilves. Jah ütleme nii, et need nagu köidavad natuke vähem,
et see astronoomia pool, see nagu mind, nii palju ei köida,
aga ütleme nii, et kuuvarjutuse päikesevarjutuse,
need on ikkagi nagu sihukesed ägedad ja noh,
nagu nagu me teame, neid tuleb harvem ette.
Ja nüüd olen pildistanud tegelikult nii päikse varjutusi
olen näinud, vaadanud seal siukseid läbi keevitusklaasi läbi
spetsiaalsete vahendite ja olen ka pildistanud Kuu harjutusi,
olen näinud väga erinevaid siukest punast,
verist kuud. Et need on ka tegelikult lahedad, aga, aga ütleme niimoodi,
nagu köidavad vähem mind. Augustikuised meteoriidisaju. Ja ka väga omapärane, pildistan vähem jällegi samamoodi,
aga ütleme, et mis, nagu sealt veel mind köidab,
on tegelikult helkivaid ööpilved.
Et see on niisugune suvine teema, et need köidavad mind väga,
need on siuksed väga lahedad, sellised elektris inimesed,
pilved seal suveöös suveöö taevas, mis siis tegelikult
tekivad mesosfääris hästi kõrgel ja seal juba langevad temperatuurile,
ütleme niimoodi, et 70 miinus 75 kuni miinus 90 kraadini
ja seal on sihuksed, jääkristallid moodustub hästi palju jääkristalle,
mis siis põhimõtteliselt nagu tekitavad neid neil helkivaid
ööpilvi nimetatakse siis polaarmesosfäär pilvedeks. Et Neid näeb meil, ütleme niimoodi, et mai lõpust võib näha
juba siukseid, esimesi õrnukesi, helkivaid,
ööpilvi ja helkivatest ööpilvedest niuke,
kõige parem vaatlusaeg on meile, ütleme juulikuu,
kui hakkab see vaikselt pimedamaks minema,
juuni on veel väga valge.
Et seal noh, näeb ka neid, aga ööd on nii valged,
et nad ei paista ikkagi nagu nii hästi välja,
et helkivaid ööpilvede vaatlemiseks pildistamiseks kõige
parem aeg on, ma ütleks, et sihuke juuli keskpaik,
juuli lõpp on niisugune, kus on, juba läheb märgatavalt
pimedamaks ja hooaeg lõpeb meil kusagil seal umbes seal
augusti keskpaigas, niisugune, enne seda augusti viimast
kolmandikku kuskil seal enne kahekümnendat võib veel õrnalt
näha neid seal horisondil. Mulle väga meeldivad nad, nad on, võivad vahel väga
huvitavad seal taevas nagu lainetada ja niimoodi erinevate
mustritega olla ja see lihtsalt nii fantastiline,
et ma kogu aeg naudin neid. Kas kõik, mida sa taevas näed, kas sellel kõigel on alati
loogiline seletus? Jah, ma ei tea, üldiselt küll ma olen püüdnud nagu ikkagi
omale selgeks teha asju, et miks, miks, miks pill tekib nii
või naa, miks nad, kus nad tekivad, miks nad esinevad?
Jah, ma ei tea.
Vahel tundub küll, et ei ole nagu seletust,
aga aga kuna ma töötan juba sünoptik, kuna
ja olen natuke nagu ennast harinud nendel ilma teemadel,
et nüüd on nagu, hakkab nagu pilt nagu selgemaks saama,
et miks üks asi tekib, miks teine tekib ja et ma arvan,
et siukest müstikat jääb nagu vähemaks kogu aeg,
et kunagi tundus küll köit, müstika ei saanud mitte midagi aru,
et nagu kõik need ilmakaardid ja kõik need pilveliigid
ja asjad, seda kõike tundus nii palju ja mõtlesin. Ma ei saa vist ealeski selgeks nüüd pilveliike
ja kõiki, mõtlesin, et issand jumal, ma jään,
võib olla hätta ja nüüd ma ei tea, viis,
seitse aastat hiljem une pealt ei ole probleem. Teadus areneb ja ma küsin veel seda, et ma tean,
et inimesed, fotograafid käivad pildistamas maavärinaid,
vulkaanipurskeid, kui seda laavat hakkab seal tulema
või siis, kui see purse on juba toimunud
ja siis seal põhjas üle kraatri ääre saab vaadata,
podiseb seal niisugune oranžikas laava nagu pudrupaja põhjas,
et see sind ei köida. Ma usun, et ikka köidaks, aga see on päris suur ettevõtmine kindlasti.
Ja siuksed reisid on ka tavaliselt ütleme ka rahalise poole
pealt üsna tegelikult kallid.
Aga mul on alati olnud siukseid unistusi,
ma näiteks räägin, et tahaksin minna võib-olla Ameerikasse
kunagi trumme sinna vaatlema, niimoodi samamoodi sõita
professionaalidega ringi jäädvustada.
Orkaani tahaksin, kuna kindlasti kogeda,
ma ei tea, kas kuskil seal seal Ameerika seal lõunarannikul,
seal selle Florida kandis näiteks või, või siis hoopis seal
kuskil vaiksel ookeanil. Need on päris karmid ekstreemsed nagu nähtused
ja mõeldagi, mis nendega kaasneb, tohutult purustused
ja üleujutused ja inimkaotuse, just et see on tegelikult
päris karm, aga kuna ma olen niisugune fanaatik
ja noh. Ma ei karda otseselt ja mind, nagu mulle meeldib,
see mind huvitab see ma tahan nagu kogeda seda kõike omal
nahal ka. Et mul on tegelikult jah, väga palju siukseid
linnukesi veel, mida täita tulevikus. Kajalood. Meil on külas sünoptik ja loodusfotograaf Kairo kiitsa.
Kuidas iseloomustada Meie hobi sünoptikute
ja ilmavaatlejate kogukonda, et nad on koondunud gruppidesse,
nii nagu sa juba ütlesid.
Sa oled ise teinud mitmesuguseid vaatlusgruppe ja,
ja inimeste kogunud inimesi ja, ja sa oled käinud
ilmavaatlejate kokkutulekutel, et need on kindlasti väga
erinevate erialade ja panustamisvõimekusega inimesed,
kas neid on võimalik kuidagi kirjeldada või kedagi välja tuua. Ja kui huvitavad inimesed, need kõik on? Ja ikka hakkan kuskilt otsast peale ütleme nii,
et see, see ilma teema, see on ikkagi, no kui ma vaatan nagu ise,
siis ma ikkagi näen, et see on, see huvitab ikkagi rohkem
nagu vanemaid inimesi ja ütleme, et seal keskiga
ja tegelikult väga palju just siukseid pensionieas inimesi,
kellel on lihtsalt vaba aega ka rohkem ja vaatlevadki
lihtsalt oma huvist vabast ajast on siis lihtsalt see ongi
kasutavad oma aeg ära, et midagi teha, olla nagu kasulik
näiteks ühiskonnale kuidagi. Et enamus tegelikult vaatlejad, sihuksed,
täisealised inimesed ja just vanema põlvkonna inimesed on
need põhilised ja kokkutulekutel, kui ma käin,
siis ma ikkagi näen jah, et male, kipun olema seal
tavaliselt niisugune kõige noorem või noh,
nii on läinud kuidagi, et aga samas ma usun ja,
ja loodan, et meil tulevikus on ka nagu ikkagi noori peale tulemas,
keda siukene teema köidab juba tegelikult olles
sotsiaalmeedias kogu aeg aktiivne. Ma tegelikult näen, et on juba vaikselt tulemas üksikuid
siukseid noori, keda nagu see teema väga köidab.
Ema nagu omalt poolt püüan ka nagu väga teha tehas kõike seda,
et neid nagu tagant niimoodi motiveerida,
et need teema EKRE ka edaspidi köidaks ja nad võib-olla
tulevikus ka sellega kindlasti nagu edasi tegeleksid.
Aga jah, enamasti on vanema põlvkonna inimesed sellest
teemast rohkem huvitatud ja nooremaid kipub olema vähem. Kas mõni on kohe väga pühendunud ja fanaatiline ilmavaatleja
või kas omavahel võisteldakse, et mida ma nägin
või mida ma kogesin? Jaa, on küll ja mõned inimesed on lausa,
ma ei tea, 30 40 või isegi 50 aastat oma elust pidanud
näiteks ilmapäevikut pannud neid kõiki neid tähelepanekuid
kirja kuude lõikes, päevade lõikes, tundide lõikes,
võib-olla isegi et mõnel inimesel on, ütleme,
täitsa siuke nagu kliimapäevik juba sisuliselt välja kujunenud,
et tal on nagu hea vaadata juba, mis näiteks oli seal just
tema kodukandis näiteks 30 40 aastat tagasi. Ja endalegi tegelikult hakkas nagu see asi väga meeldima,
et alustasin ka kõigepealt vaatlemisega,
ostsin omale ilma päeviku, hakkasin kirjutama üles noh,
siis mõtlesin, et hoiaks natuke aega kokku,
kirjutaks arvutisse, tegin igasuguseid tabeleid,
kõik omale ja iga päev panin niimodi kirja.
Omalgi tegelikult on juba sihuke esimesed tähelepanekud,
ma panin kuskil kiire 2015 16 ja nüüd niimoodi aktiivselt
olen omale soetanud, ilmajaamasid koju, et seda tööd natuke
koormust natuke vähendada. Mul tegelikult on põldude peale pandud lausa jaamad püsti,
mis ööpäevaringselt koguvad mulle andmeid,
joonistavad graafikuid ja mul tegelikult kujuneb niisugune
oma andmebaasi juba välja vaikselt, et mul on siin juba
neli-viis aastat peaaegu nagu mõõtnud ilmajaamadega oma kodukandi,
ilma et seal Virumaal põhiliselt.
Et on väga-väga erinevaid inimesi, et kes vaatab nende
loodusmärkide järgi, püüab mingisuguseid siukseid mustreid
välja lugeda. Kes vaatab ahvenauimede peal, kes vaatab,
kuidas koprad tegutsevad, umbes koprad hakkavad siin
vahetult enne talve järsku metsa murdma,
siis mõni on öelnud, et võib-olla hakkab siin talviseks
pöörama järsku, et et jah, aga mina, mina ikkagi nagu
usaldan neid teaduslikke meetodeid, ehk siis mina lähtun
põhiliselt ikka sellest, mida ilmamudelid püüavad välja
arvutada ja püüan nagu sealt neid mustreid
ja seaduspärasusi välja lugeda, et see ei ole ka lihtne,
tegelikult inimene mõtleb Ahma, võtan ka selle portaali lahti,
lihtsalt vaatan, asi selge, see ei ole nii lihtne. Tegelikult ta näeb, et see juba mõne päeva pärast kõik teine,
vahel ma lihtsalt suudan ka sealt nagu läbi murda.
Et ma tean, et see niikuinii muutub, aga ma tean,
mis see tendents ikkagi on.
Kõik need pusletükid, mis sa pead oma peas kokku panema,
et see on tegelikult väga raske ja kuidas sa seda kuidas
saada paremaks ja olla sihuke läbinägelikum,
see tuleb kogemusega, et see aastatepikkune,
see kogemus, sa vaatad neid mudeleid kogu aeg,
sa näed, kuidas muutuvad. Sa oled juba harjunud nägema, et üks mudel käitub niimoodi,
teine käitub niimoodi.
Ja õpid kogu aeg niimoodi juurde juurde ja vahel lähevakiga
need pikaajalised nagu prognoosid, nagu väga hästi nagu tapjat. Kas tulevikus võib tehisintellekt selle töö ära teha? Põhimõtteliselt võib küll, et tegelikult juba suuresti ongi
suur osa sellest tööst viidubki lihtsalt ilmamudelite peale
ja jääb nagu mõnes riigis nagu sinoptikuid vähemaks lihtsalt
et ja vaatlejaid sama moodi.
Et kui siin võib-olla nõukogude ajal oli meil peaaegu igas
maakonnas siukseid pisikesed vaatluspostid koos vaatlejaga
ka tavaliselt veel siis nüüd on meil põhi põhimõtteliselt
ainult Eestis kahes kohas, vaatleja nagu ööpäevaringselt,
kohapeal on seal Tartumaal, Tõraveres ja siin Harkus,
põhimõtteliselt kahes kohas on ainult vaatleja. Ajad on muutunud. Ma lugesin kusagilt, et Kairo kiitsak innustab inimesi sisse
seadma oma kodust ilmajaama ja see pidavat üldse keeruline
olema igale ühele jõukohane.
Palun anna õpet. Just et ma hea meelega kutsuks üles inimesi selle trendiga
nii-öelda tulema, et kes tahab nagu, kes tunneb nagu nende
Nende muutujate vastu nagu kuidas temperatuur muutub,
niiskus, tuul, kuidas see kõik muutub ja sa tahad nagu näha
neid kogu aeg niimoodi graafiliselt ka siis ma nagu kutsungi
inimesi üles soetama, mol ilmajaamasid ja need tegelikult ei
ole väga kallid, ütleme niimoodi, et sihukese korraliku
samas mitte väga kalli, aga usaldusväärse
ja töökindla ilmajaama saab kusagil seal vahemikus 200 kuni
300 eurot saab sellise korraliku ilmajaama,
mis mõõdab sul kõiki neid näitajat, tuult,
sademeid, temperatuuri, päikesekiirgust. UV-d neid parameetrid on nii palju, ta mõõdab sul,
Sa oled anduri panna erinevatesse kohtadesse tuppa,
õue, kuhu iganes, mida sa mõõta tahad?
Et näiteks, kui, kui minna näiteks guugeldada,
kirjutada Google'isse loodusvaatleja, see on minu niisugune
esimene blogi, mis ma kunagi tegin, ma siiamaani hoian seda
nime alles meeldis, lihtsalt jätsin alles äkki panna sinna
loodusvaatleja blogi, siis seal on mul täitsa niisugune
ülevaade tehtud nendest ilmajaamadest erinevad mudelid,
erinevad hinnavahemikud, mida mõõdavad, mõnel on rohkem
erinevaid võimalusi. Et soovitan uurida sealt minu blogist või siis,
kui kui on tõesti nagu huvi mõne ilmajaama vastu,
siis võib täitsa nagu Facebook'i otse mulle kirjutada
sõnumitesse ja ma olengi tegelikult inimestele juba päris
tihti vastanud ja andnud nagu nõu, et ja tänu sellele on
meil ka Eesti erinevatesse piirkondadesse tekkinud uusi ilma
jaamakis juurde.
Et meil on juba päris päris hea niisugune vabatahtlike
võrgustik välja kujunenud, et on ilmajaamasid nüüd tekkinud
ka sinna, kus neid ametlikke jaamasid on,
ei ole näiteks, et on puudujääk tegelikult jaamadest meil
ja selle tänu nende vabatahtlikele me suudame seda
võrgustiku nagu üheskoos tihedamaks muuta
ja saame andmeid seal, kus ei ole nagu mõõdetubki päriselt,
et et jah, kui on inimestel huvi, soovitan soojalt minuga
ühendust võtta ja, ja anda nõu, kuidas, kuidas ilmajaamasid
peaks paigaldama ja mida, millega nagu arvestada,
et noh ei tasu näiteks panna ilmajaama majade vahele
või kust on niisugune tuulekoridor või väga soe
või et noh ikka, et viia ilma jaan kuskile lagedale põllule
ja et ei oleks mingeid takistusi ümberringi
ja ja kui tahate, nagu jah, peate nagu arvestama ka sellega,
et noh, mida te päriselt siis mõõta tahate nagu nagu püüda
siis võimalikult nagu ametlikult teha seda,
et kui temperatuur, siis enamusjaamad on ikkagi nagu
kompaktsed sensorid erinevatesse kohtadesse panna,
siis peabki nagu arvestama, et kas sa tahad mõõta
temperatuuri või tuult, et kui temperatuur on inimese jaoks oluline,
siis tuleks jaam asetada niimoodi, et on kuskil lagedal põllul,
ütleme niimoodi ja kahe meetri kõrgusel,
sest temperatuuri mõõdetakse maapinnast kahe meetri kõrgusel. Mõtled küll, et noh, võib-olla panen selle meeter madalamale,
aga sul on kohe teine näit.
Ma olen nüüd niimoodi mitu aastat võrrelnud oma maakodus.
Mul õigel kõrgusel on kahe meetri peal see,
see andur teine andur oli kusagil meetri peal niimoodi.
Ja seal on võib-olla juba niisugune üks kaks kraadi vahet
ja kui andur on veel maapinna lähedal, seal võib-olla veel külmem,
näiteks kevadised öökülmad, et õhus on null pluss üks
maapinnale miinus neli juba. Et see kõrgus nagu mängib väga palju rolli
ja kui ütleme, niiet võib-olla enamus inimesi elabki
linnades ja ongi väga raske seda õiget kohta leida mingit platsi,
või noh, siis on ikkagi soovitav panna ta kuskile sinna
katusele katuse külge mingi kõrgema posti otsa
ja siis saab näiteks tuuleandmeid palju paremini koguda kõrgemalt.
Sest tegelikult standard kõrgus, kust mille pealttuult
mõõdetakse 10 meetrit tegelikult. Et õiged tuuleandmed tulevad meil 10 meetri kõrguselt,
mitte selle kahe meetri kõrguselt, et seal kahe meetri
kõrgusel on tuul kordades nõrgem, kui ta seal 10 meetri
kõrgusel on.
Sealt tegelikult juba andmed on väga erinevad,
et, et see dilemma inimesele, et ta peab otsustama,
et mis on siis tema jaoks nagu see näitaja,
mida ta tahab nagu kõige täpsemalt mõõta. Väga uhke. Kui ma küsin inimeste käest, et kust nemad
tavaliselt vaatavad, mis ilm homme või võinädala lõpus tuleb,
siis kõige sagedamini pakutakse mulle norrakate ürnoot.
Siis pakutakse BBC powerit ja siis pakutakse kismeedeeoo punkturruud.
Milliseid veebilehti, kui sa vaatad, sina usaldad? Pean ütlema, et vahetage portaale, et mul on siuksed,
täitsa sellised ongi sellised ilmahuvilistele fanaatikuteks
mõeldud sellised spetsiaalsed leheküljed,
mida tavainimene ei teagi, et ja ma ei vaata lihtsalt nagu
neid tabelites neid numbreid ja neid ikoone umbes,
et kas päike paistab ja mis see number on,
kui soe on.
Ma vaatan ikkagi kogu seda pilti nagu väga laialt. Ja ma ma vaatangi neid ilmamudeleid spetsiaalselt erinevaid mudeleid.
Jaa, ja neid lehti on väga erinevaid, et et kus on näiteks
viis-kuus erinevat mudelit niimoodi kokku pandud
ja siis graafikuna esitatud näiteks temperatuurikäik,
et väga hea nagu võrrelda, mitte lähtuda ainult sellest
ühest mudelist, noh, nende nende Jürno Jürno
ja nendega on see tegelikult ei ole väga mingit vahet meiega,
meie näid sellelt ilmateenistuse kodulehelt. Meil on täpselt tegelikult seesama mudel,
kõik me kasutame seda ühte ema mudelit, kõigil on sama mudel tegelikult,
milles on vahe, on see, et lihtsalt kujundus on võib-olla teine,
mõne kodulehel on tehtud kasutajasõbralikumaks,
ütleme niimoodi, mis võib-olla meil on äkki väike puudujääk,
millega tuleb nagu tulevikus edasi tegeleda,
teha nagu rohkem kasutajasõbralikumaks seda kodulehte.
Et ütleks jah, et see, see visuaalse välimus on nagu see,
mis köidab, tegelikult andmed on samad, mis sealt mudelist tulevad,
et ei ole tegelikult vahet. Ja eks väga palju loeb ka inimese harjumused,
kus ta on harjunud vaatama, sealt ta sealt vaatab ka. Oleme kogu aeg rääkinud sinu hobist ja tööst,
mis on peaaegu üks ja see sama, aga mida muud sinu ellu mahub?
Kas sa käid kunagi metsas või rabas ilma,
et sa võtaksid kaamera kaasa või kas sul on kodus koer
või kanaarilind või mida sa loed või missuguseid filme sa
vaatad või mis sinu elus veel on? Ütleme nii, et kui ma tunnen, et ma olen pinges,
ma tunnen, et mul on mingi stress tekkimas
või midagi siis ongi vahel nii, et ma lülitan kõik oma
seadmed välja, ei vasta ka telefonikõnedele,
sõnumitele ega midagi, ma lihtsalt tahan olla omaette.
Ja sellises olukorras ma enamasti lähen metsa,
et mulle kangesti meeldivad need Fred Jüssi sõnad,
et kui sa tahad midagi uut näha, siis käin mööda neid vanu radu. Ja see nii on, et oma maakodus Simunas jalutan kogu aeg
mööda Pedja jõge juba aastaid, aastaid, aastaid,
aastaid ja ma ikka leian sealt midagi sellist huvitavat,
mida jäädvustada ja aga, aga vahel ma käin seal lihtsalt jalutamas,
ma ei võtagi midagi kaasa, ma tunnen, et ma lihtsalt tahan olla,
kui ma tunnen, et mul on halb olla või midagi siis ma
lihtsalt tahaks nagu ennast välja lülitada niimoodi
ja lihtsalt. Vahel lähengi niimoodi metsa, jalutan tunde
ja istun kuskil, ma ei tea kännu otsas või kuulan linnulaulu
või kuulan, kuidas jões vesi vuliseb.
See on lihtsalt on teraapias on nii rahustav lihtsalt
ja ja ma arvan, et see on nagu põhiline,
et ma võtan aja maha ja lähen loodusesse. Nizza pigemini liigud, kui viskad diivanile
ja loe draamat. Pigem pigem liigun ja olen looduses ikka. Räägi mulle, palun veel oma unistustest.
Kuhu reisida, kas sinna mahuvad suured liivakõrbed
või Põhja-Jäämerejääväljad? Ja ja kõik, kõik, kõik ei tahaks näha, ikka kõike tahaks.
Vaatame, mis tulevik toob, aga mul on kindlasti nüüd ma sain
selle reisipisiku, ma olen nagu tõsiselt kätte
ja püüan nii palju maailma avastada, kui saan
ja vähegi jaksan. Kalendrit ega lähedsa edasi. Just et see traditsioon sai ka mõned aastad tagasi alguse
kui ütlen ausalt endale nagu ei olnud väga usku sellesse,
et mõtlesin, et võib-olla on mõned üksikud inimesed võib-olla,
kes sooviksid minu kalendrit minu piltidest.
Vanaema oli ikka see, kes mulle peale käis,
nodeek, ära võta ennast kokku, küll sa näed,
küll sa näed, pärast, siis näed.
Võtsin ennast kokku ja tegin ära ja inimestel läks väga korda,
et olen väga paljudele inimestele siin üle Eesti saatnud humalaid,
looduskalendreid, nii Hiiumaale, Saaremaale,
Ruhnu, Ruhnu, Kihnu igasse Eesti otsa ja mul on nagu
äärmiselt hea meel, et inimesed jätkuvalt toetavad mind
ja ja ka ostavad neid kalendreid, et. Aga mõni dokumentaalprojekt või dokumentaalfilm näiteks
Eesti ilmavaatlejate kogukonnast või kuidagi niisugust meie
aja ja ilma vaatlemise jäädvustamist on,
on see mõte sinul peast läbi käinud? Isegi on, jaa, see oleks lahe tegelikult niisugune asi
võib-olla ellu viia kunagi.
Jaa. Ja ma mõtlen, et võib-olla see äikeseteema
ja kõik see, et võib-olla võtta kunagi mingisugune
võttegrupp kaasa ja minnagi niimoodi, teha selle kõik läbi
ja näidata inimestele, kuidas see tegelikult kõik käib
ja mis ohud sellega võivad kaasneda ja see oleks päris
niisugune hea, sihuke sama hariv ka, mida inimestel vaadata. Hariv, ja põnev.
Sa oled öelnud, et, et kui sa käid noortega kohtumas
koolides ja räägid neile oma lugu, et siis sa paned neile südamele,
et tuleb unistada suurelt ja sihikindlalt oma eesmärkide
poole liikuda. Just see on, see on nagu selle asja võti,
et tee seda, mida sa kõige rohkem armastad
ja ja püüdle selles oma nende unistuste suunas,
et mul mulle vanemale ausalt öeldes ütles,
et mulle ka kunagi, et, et noh, mis sa vaatad neid pilvi,
et noh, need näiteks midagi kasulikku või sa oled seal peal,
pidi pilvedest kõverda nagu, aga ma uskusin endasse.
Ma teadsin, et kui ma sellega niimoodi järjepidevalt
tegelenud niimoodi noh, inimestele ka nagu näitan neid asju
kõike ja samas ka nagu populariseerinud seda asja. Et nii võib kaugele jõuda, ma ei kaotanud seda usku nagu
mitte kunagi.
Et mis sest, et seal võib olla narriti natukene
ja ei usutud väga minusse, et noh, mis, mis seal ikka vahid,
seda ilmu kogu aeg, et noh, me näeme kõik ise ka seda
ja aga ma ei lasknud nagu sellest sellest võib-olla sellest
kriitikast tõenäoliselt nagu häirida.
Ja ma tegin seda, mis mul on nagu kõige rohkem meeldib
ja nüüd ma saan sisuliselt teha oma hobitööna,
et see dream Kambdru Et unistused su elust otsa ei saaks, ka erapalju tänu
intervjuu eest.
Küsitleja oli täna Kaja Kärner.
Meil oli külas sünoptik loodusfotograaf ilmavaatleja
ja ennustaja Kairo kiitsak, nii et soovime edu
ja kohtume järgmise külalisega nädala pärast.
Kuulmiseni. Kajalood.
