Ma vaatan ja vaatan Kaisamoori ja küsin endalt,  et mis on selle laeva, aga mitte ainult selle,  vaid kõikide kodusadamas seisvate laevade sisemine mõte,  idee pürgimus, just sõita sadamast välja merele. Mis on aga merel seilavad ja laevade mõte  ja eesmärk? Jõuda tagasi sadamasse, seega sõita välja,  et sõita tagasi. Imelik. Laeval enesel pole siiski mingit sisemist pürgimust,  asi on inimeses temaga inimene läheb kogu oma elu jooksul  pidevalt minema sealt, kus ta parasjagu on,  teeb ja mõtleb muud, kui ta tegi ja mõtles veel hetk tagasi. Meil on erakordne tarvidus kogeda pidevalt midagi uut. Meie elu lihtsalt peab olema huvitav ja see huvihimu on  evolutsiooni käigus settinud sügavale meie geenidesse. Televiisor on väärt asi seepärast, et laseb meil mujale  minna vaimus ihuliselt rändamata. Enamus meist ei ole oma jalga aksi saarele saanud. Ega sa vist ka tulevikus ometigi käime nüüd seal ära. Tähtsate meresõiduteede äärde jäävat Aksi saart mainitakse  esmakordselt juba 13. sajandi merekaartidel. Tõsi, toona nimetati aksit hoopis väike Prangliks,  kuna Prangli saar asub siit vaid kolme kilomeetri kaugusel. Oma praeguse nime sai Aksi aga siis, kui siin asus elama  tuntud paadimeistrite Aksbergide perekond. Praegu toimetab saarel regulaarselt vaid üks mees. Jaanus Lember ehk Aksi Jaanus. Jaanus karjatab saarel loomi ning jutustab lugusid,  milline aksi elu kunagi välja võis näha. Mulle see saar sellepärast meeldibki, et ta on väga saare  moodi saar, et ükskõik umalt poolt siis tuul on,  alati on kuulda, et seal saare peal, et kui sa lähed kuskile  suure saare peale näiteks nagu Saaremaale  või Hiiumaale või Vormsisse, siis kui sa oled keset saart,  siis sa võid sama hästi olla, mandri peal on sund juur siin  või mis sind selle seob. Ma sattusin oma väikse paadiga ükskord siia aksi randa,  jäime siia telkima ja siis ei olnud veel niimoodi,  et vaatad ilmateadet mitu päeva ette ja siis me jäime siia  täitsa tõsisesse tormivangi, me olime kaks,  kaks ööd ja ehk kokku siis kolm päeva siin saare peal. Ja siis see saar sai kuidagi eriti armsaks  siis natuke aega hiljem üks sugulane helistab,  ütleb, et sa rääkisid väga kihvt saar pidi olema,  et saare peal on üks maatükk müügis. Et nii ma siia saare peale siis nagu sattusin. Siin on varemeid päris mitmeid, kui palju siin omal ajal  elanikke on olnud? Jutud on erinevad, et räägitakse 30-st kuni 60-st inimesest. No ma arvan, et eks ta umbes nii oli ka,  et siis kui pulmad või matused, siis olid kõik kogu suguvõsa  ja 60 inimest kohal ja siis kui oli niisugune püsiasukad  ja talvine aeg, siis tõenäoliselt oli neid vähem  ja võis tõesti olla seal kuskil 30 40 ringis,  nii et viis talu on siin ja igas talus on ikka mitu hoonet,  siin oli lausa kuus-seitse hoonet ühe talu kohta,  nii et inimesi on siin niisugune 50 ringis. Kuidas nii väike saar sellise koguse inimesi ära toitis? Tõenäoliselt ikka, põhiline oli siis see kalapüük ja,  ja talvel ka hülgepüük, aga siin olid niisugused suhteliselt  ärksad inimesed olnud, sest nad olid ka oreleid teinud  ja siis oli paadiehitus, mida nad talvel tegid. Ja siis nad olevat olnud veel niisugused,  et püüdsid kala ja vahetasid siin suurte laevade peal seda  kala soola vastu ja siis käisid soola Tallinna turu peal müümas. Kui kaugele see inimasustuse ajalugu siin aksil ulatub? No minu teada algab see 1797.-st aastast,  kui siis Abram ja mari Prangli saarelt siia ümber asusid. Praegu on siin ainult varemed, et miks need inimesed siit  ära läksid. No see on meie ühine ajalugu, viiekümnendatel aastatel  tõsteti see saar täiesti tühjaks nagu enamus Eesti saari. Ja siit ka siis suurem osa pageski otsapidi Rootsi on  otsapidi Rootsist jõudnud edasi Kanadasse  ja Ameerikasse. Rohu seest paistvad vasksed naelapead reedavad kiiruga  lahkudes maha jäänud kalapaadi jäänuseid. Kunagised hooned on aga enamuses sootuks lagunenud. Ka seni veel püsti olevad seinad võivad peagi kaduda,  sest karmid piirangud ei võimalda praegu varemaid isegi konserveerida,  korda tegemisest rääkimata. Tegemist oleks aga palju, sest omal ajal käis siin vilgas  elu ning töö. See on nüüd siis paadiehituskuur, kui te nüüd vaatate,  siis kolm seina nagu ilusti püsti, aga tagumine see  lõunapoolne ots on nagu alla kukkunud. Et tegelikult ta ei ole alla kukkunud, et lihtsalt ühel  hetkel mehed hakkasid nii pikkasid paate tegema,  et ei mahtunud enam selles kuuris tegema. Ja siis nad lõhkusid ise selle otsa maha  ja tegid puidust sinna nagu pikenduse otsa peaaegu teist  sama palju. Aksi saare paadid olid omal ajal vist päris hinnas. Kuulu järgi küll olid väga hinnas ja ega siit saare pealt  materjali võtta ei olnud minu teada, see materjal toodi kõik  mandri pealt siia ja siis tehti tervele Eestile seid paate. Aga hiljem, kui härrad läksid Rootsi, siis nad Rootsis  jätkasid oma traditsiooni. Ja veel üks legend räägib sellest, kuidas nad  siis sellest puupaadist lõpuks nagu plastikpaadi peale üle läksid. Et vana Akberg oli ütelda, et tema ei hakka iial plastikust  paati tegema, et see pole kellegi paat. Ja siis ta oli ükskord juhuslikult näinud,  kuidas üks mootor oli kukkunud troppide otsast plastikpaadi  põhja ja põrganud tagasi mitte läinud läbi põhja nagu  puupaadi puhul. Ja siis ta oli ütelnud, et ei, nüüd on ikka aeg küps,  peab hakkama ka plastikpaate tegema, nii et  siis täpselt sama kujuga, mis nendel oli puupaadid,  hakati nagu Rootsis tegema hiljem neid niuguseid plastikpaate. Kui paadi materjali pidi aksile mandrilt vedama,  siis keset saart vonklev kivilabürint, mis igaühe paremaks  inimeseks pidavat muutma ning saare põhjaosas laiuvad  kiviväljad viitavad ka kunagisele ekspordiallikale. Siit Aksi põhjatipust on Tallinna teletorn päris hästi näha,  et milline see mandri ja saare vaheline side on olnud. No otsene side siin põhjatipus olles on see,  et 1914.-st vist kust kuskil 1900 seitsmeteistkümnenda  aastani oli lausa siin tipus väike raudtee  ja siis niisugune paadisild kus sedasama kiviklibu kas  kruusa või siis muu nime all viidi Tallinnasse  ja väidetavalt on nii mõnedki vanalinna ja Toompea majade  vundamendid valatud selle aksi kiviklibu ja,  ja kruusaga. Kuule, aga ma hommikul tulin Toompealt läbi,  et tõin ühe kivi siia kodupubika tagasi. No see on nüüd küll tore lugu, sest enne kui me paadiga sõitsime,  siis ma ei osanud nagu arvatagi, et sul niisugune asi kaasas on,  et võib-olla siis tõesti jah. Et siis sa pead vist pool Tallinna linna sealt ära varsti tooma,  sellepärast et ega mina täpselt tea, palju siit paadiga neid  kive üle on tassitud omal ajal iga turist võtab ühe kaasa,  saab varsti, siis saab varsti äksi selle põhja otsa jälle samasuguseks,  nagu ta oli 100 aastat tagasi. Päris samasuguseks ei saa aksi aga ilmselt niipea. Saare lõunaosa muutus tundmatuseni 2003. aastal,  mil katkise aeruga paadis saarele triivinud kalamees lõkke  süütas ja veerand aksit lagedaks põletas. Saare keskosa on aga muutunud hoopis inimtegevuse puudumise tõttu. Me selle vasakul oleva niisuguse madala noh,  soo või loduga on siis niisugune lugu, et kui inimesed peal  olid siis kogu see saar on ju keskelt madalam,  kui äärest ääres on niisugune rannavall. Ja see madal maa on meeter kuskil merepinnast,  rannavall on neli meetrit ja seda oli vaja nagu omal ajal  ikka niisuguse karjamaana ja kuidas öelda  siis põllumaana kasutada siis iga kevad kaevati kraavid läbi  siit idakaldast neli tükki ja lasti see vesi nagu minema. Ja siis oli ta, kuidas öelda, kasutatav. Kahe poole kilomeetri pikkune ja 500 meetri laiune aksi saar  on ühtaegu nii suur kui ka väike väike siis kui talle  ülevalt alla vaadata. Suur aga näiteks siis, kui pead saarel vabalt ringi  jooksvaid lambaid taga ajama. Lambad ja šoti mägiveised tõi Jaanus Aksile 2003. aastal. Loomad liiguvad saarel aastaringselt vabalt ringi  ning karvase looma pügamisele toomine on poole päeva töö. Veistele on küll nii, et nemad tunnevad ennast väga koduselt,  liiga kodu uselt, et kui sa kevadel siia tuled,  siis nad vaatavad, et kes sa niisugune oled,  et sa julged siin saare peal ringi kõndida. Sul on siin päris hubane tarekene, kust on seda saare elu  ilmselt mugav jälgida erinevatel aastaaegadel. Mis siin? Suvel talvel, kui sa oled siin nüüd keset suve niisuguse  kõrge ilusa päiksega nagu täna siis tundub,  et kõik on jõle ilus ja tore, aga nii kui siin läheb  sügiseks ja, ja meri läheb niisuguseks karvaseks  ja tumedaks ja laine läheb raskeks siis on siin täitsa teine elu,  et talv on omaette, siis on täitsa nagu välja surnud. Kui see elu niimoodi järk-järgult üha rohkem siia saarele kolib,  kas seda mõtet ei ole tekkinud, et tulekski päriselt siia  ära koos perega? Tead, see mõte käib päris tihti, et siis kui oled üle  töötanud ja kontoris juba niimoodi istunud,  et tunned, et juured hakkavad kuidas seda tagumiku alla kasvama,  siis tuleb see tunne kohe, et peaks ruttu eksi minema. Aga praegu on jah suur pere ja tänapäeva maailmas päris ilma  rahata hakkama ei saa. Võib-olla tõesti ühel hetkel, kui nagu pere enam oma osa ei nõua,  et siis võtaks küll unistus on, et tuleks üheks aastaks kohe  päris siia, et oleks täisaastat, vaataks,  et mis siis saab, kas pöörab kupli all päris ära või,  või hakkab vastupidi väga meeldima. Üld vahel Äksi vahel aksi, kumb see siis õige on? Kui ma teaks, siis ma ütleks sulle, et esimesed aastad ma  käisin kindlalt Äksil. Aga nüüd viimased aastad ma olen nagu rohkem hakanud aksil  käima ja, ja Prangli rahvas räägib Äksi ja samas kui sa  vaatad kaarte, siis kaardi peal on olemas  nii Äksi kui on olemas Aksi, kui on olemas. Jaa, rangli. Suvel on siia paadiga vist hea randu, da,  kuidas talvel ligi saab? Ei, siia ei olegi nii väga hea randuda, et siin on ikka väga  kivine kallas, et teadja ja enamus käivad ikkagi all,  siis seal, selles edelanurgas, kus on liivane rand,  muidu on jah see õnn, et saar on piklik ja  siis saad alati valida poolt, et kui on idatuul,  siis lähed läänekaldale ja kui on läänetuul,  siis lähed idakaldale paadiga. Aga talvel on siin igasuguseid variante olnud  ja on ka niisugune juhus olnud, kus ma paadi jätsin  siis kaldast ikka mitmekümne meetri kaugusele  ja kummipaadiga siis roomasin mööda seda õljuvat jääd ranna poole,  et saaks loomade heinad lahti tehtud siin detsembrikuus. No päris mere ärka, ma võin öelda, et olen vist ühe korra jäänud,  see oli see, kui ma lihtsalt olin hooletu  ja ei vaadanud ilmateadet ja öösel tuul pööras 180 kraadi  ja kiskus paadi ankust lahti ja tõi mul siis. Seal idakalda peal da nagu sinna kivi valli otsa. Ja kuna paat koos mootoriga kaalub peaaegu tonn,  siis siis ei jäänud küll muud üle, kui helistasin pranglimeestele,  kes tulid siis appi aitasite sealt kivivalli otsast uuesti vette. Ja no eks need prantslas siiamaani nüüd räägivad,  et aksimees on ikka küll pull mees, et ega see ei tea  sellest merest mitte midagi. Aga ma ise olen nagu risti vastupidi, selle arvamusele,  et kui pranglimeestel on suur sadam, siis seal on ju tore  paati hoida, eks ole. Ei tea, need pranglimehed täna sellest merest suurt rohkem,  et võib-olla ma tean isegi mõnest rohkem arvan ma. Nii et suure ja väikse prongli suhted on ikka sellised heanaaberlikud. No eks see on ikka ju vana hiinlaste vanasõna ütleb,  et mida kõrgem aed, seda parem naaber. Aksile on meil nüüd Tiir peale tehtud. Nähtud on kadakaid, kajakaid, lambaid, mägiveiseid,  kukitsaid ja palju muudki. Kokkuvõttes võib öelda, et aksi on üks ütlemata mõnus väike saar. Meretransporti peetakse globaliseerumise selgrooks. Ligi 90 protsenti maailma kaupadest veetakse merd mööda. Merevedu on kõige odavam, kuid kas see on  ka loodushoidlik, kui asi käiks purjedega  siis tõesti kui purjede all seilavad na võta tankerid  või konteinerlaevad, jäävad vaid eriti roheliseks unelmaks. Tõsi, kavandatud on laevakütusena kasutada  ka maagaasi kuid sellega pole jõutud kaugemale kui  gaasiautodega maismaal. Puude ahju ajamine seostub paljudele köögiaskelduste  või sauna kütmisega aga Lihulas osatakse puiduga. Kas seguseid masinaid tööle panna? Urmas Loos on läbi ja lõhki tehnikamees,  kelle kuldsete käte all sai ligi 20 aastat tagasi kunagisest  diiselveoautost täielikult taastuvkütusel sõitev puugaasi auto. Me uurisime, miks. Lihtsalt mõte oli selline, see võib-olla,  et oli rohkem enesele midagi tõestada. Et päris luuser ei ole, et midagi saab valmis  ka teha ja midagi huvitavat ja pealegi hunniku masinatel vanasti. Sellised vedasid metsa välja nii et ja nendel olid puugaasi,  generaatorid olid peal ja siis selline mõte,  nagu tekkis, siis olid nagu higiliikurid. Puugaas tekib biomassi põlemisel ilma õhu juurdevooluta  ning sisaldab mitmeid mittepõlevaid gaase,  mille tõttu mootorivõimsus langeb ligi 60 protsenti. Kütusena kasutab Urmas tavalisi puuklotse. Umbes kiloklatši ja siis saad sõita kilomeetri. Sest muidu need autod, mis olid nendel, oli nii-nii suured  kasokeenid olid, et kuskil 50 kilomeetrit pidi saama järjest sõita. Aga mul ta nii suur ei ole, ma saan 35 iga 35 tagant panen umbes. Ühe koti täie panen sisse. Siit tuleb tegelikult süsinikdioksiidi ja igasugust muud. Aga see, mis põleb, see on süsinikoksiid. Ja ongi kõik, nüüd hüppab rooli ja läheb sõiduks lahti,  uuesti. Mis te ise arvate, kas puugaasi autol on tulevikus? Ei no kiviaegu ei ole mõtet tagasi minna. Võib-olla et on, aga mitte sellise tehnoloogiaga,  ma natuke kahtlen seda asja. Tossava ränkamine, aga ringisõitmine on minu jaoks pisut liiast. Aga oma igapäevaseid sõite sooviksin loodussõbralikumaks  muuta küll. Paraku näib võimalusi selleks nappivat. Paldiski biodiislitehas tootis tervelt viiendiku Eesti diislivajadusest,  kuid on nüüdseks pankrotis. Kes teab, kas põhjuseks oli tooraine hinna kallinemine  või globaalne ületootmine kuid üks on selge. Eesti riik on taastuvate transportkütustega jänni jäänud. Euroopa Liidu biokütuste direktiivi lõppeesmärgiks on  aastaks 2020 jõuda kümneprotsendilise taastuvkütuste  osakaaluni kõigist transportkütusest. Senised vaheeesmärgid on Eesti jaoks aga selgelt üle jõu käinud. Kuidas talitab aga muu Euroopa? Mõnedes riikides näiteks on tankla tel kohustus müüa teatud  protsent taastuvkütuseid. Majandusministeeriumi hinnangul on see ka Eesti jaoks üks  põhilisi vahendeid, millega 10 protsendi eesmärk järgmise  üheksa aastaga püütakse saavutada. Ääsmäe bioenergia küla idee on sind köitnud juba mitu aastat. Aga miks sa meid siia heinamaale? Sellepärast, et siin maas kasvab ju puhas bioenergia,  sellest saab biogaasi. See tulebki panna ahju ja küttame soojaks elektrit. Bioenergia küla kontseptsioon oma põhimõttest ongi selles,  et, et temale maja minevat energia toodetakse selles kohas  selles paikkonnas olevatest ressursidest. Nendeks ressurssideks võivad olla tavaline Eesti biokütus,  halupuu, moodsam, hake või pellet. Mida põletatud olla ka selline rohtne biomass jäätmed reoveemuda,  mida saab kääritada, millest tehakse biogaasi. Biogaasi saab kasutada mitmel otstarbel nii sooja elektri  kui biometaani tootmiseks. Biometaan on tegelikult mittevajalikest ühenditest  puhastatud biogaas, mis on keemiliselt identne meile  Venemaalt tuleva maagaasiga ning on näiteks Rootsis  mootorikütusena laialt levinud. Miks biogaasi ei kasutata biometaaniks, võib olla selles,  et esiteks ei ole seda harjumust ja, ja puuduvad  ka võib-olla tanklad puuduvad toetused, puudub  ka teadlikkus, puudub motivatsioon, et miks inimene peaks. Et võime öelda, et idealistlikus maailmas,  kui oleks suunatud liikumine me võiks praktiliselt üle poole  julgelt oma bensiini tarbimisest asendada. Ahto Oja sõnul on Eestis praegu ligi 70 maagaasil töötavat autot,  millest ükski veel biometaani ei tarvita,  sest seda Eestis lihtsalt ei toodeta. Biometaani toorainet biogaasi saab aga toota iga inimene,  kes oma lõunajäägid eraldi õhukindlasse tünni kogub. Mina oma aias saan seda biogaasi kasutada oma aiavalgustus,  näiteks, et on liiga vähe, et teda, milleks muuks kasutada. Kui teda peaks rohkem tekkima, siis ma panen oma suvekööki  gaasipliidi ja saan juba selles arengutasemes võrdseks  lesotoja ne paaliga, kus täpselt nii tehakse. Biometaani kasulikkuses ja keskkonnasõbralikkuses ma ei kahtlegi. Aga lisaks kütusele on vaja ka sellist sõidukit,  mis gaasi kasutaks. Eraldi autot selleks ostma ei pea. Küll on aga natuke nokitsemist vaja. Kristjan on tegelenud autodele vedel ja maagaasi seadmete  paigaldamisega kuus aastat ning on oma kogemuse põhjal veendunud,  et nõnda saab säästa nii keskkonda kui rahakotti. Mismoodi on võrreldes tavalise veoautoga,  gaas on paakides siis gaas läheb mööda, trassi,  läheb reduktorisse siit gaas läheb juba otse piustitesse  ja piustitatakse siis gaas. Enne sisselaskeelektrit õhuhulka, et diiselautol ongi see,  et ju jääb alles originaalkütus. Et gaasi põlema saada, on ikkagi diislit. Ristiani ehitatavad autod saavad sõita nii ühe kui teise kütusejõu. Tavasõidul aga tarbib mootor mõlemad pooleks. Kui kaas saab otsa, piisab vaid nupule vajutusest  ning mootor seadistab end ümber diislile. 2000-st eurost algavad ümberehitushinnad aga panevad küsima,  kui säästlik maagaasi auto ikkagi on? Kahe liitri sõiduautoga saab seitsmekümneliitrise paagi  sõita 300 kilomeetrit läbi. Kas te olete muidu arvutanud ka, et kui palju see sääst tuleb,  kui kui see gaasiseade Peale paigaldada, et kui kaua peab sõitma,  enne kui see rahaliselt ära tasub. No seal näiteks sellel konkreetsel autol on see  matemaatiline siis on seal 50 60000 kilomeetri vahel,  aga kuna ta sõidab iga päev sõidab see 250 kilomeetrit  siis see tuleb suht kiiresti tagasi. Et need numbrid on kõige lõbusamad, et kui maantee peal sõita,  siis ta näitab seda kulu siis 100-le kilomeetrile,  et kui diisliga sõita, siis see näitab siin 35 40 eks seal  vahel ja kui gaasi peal lita siis näitab 20 25. Aga kui ütleme, tulevikus hakatakse Eestis tootma näiteks biometaani,  kas see kõlbab siia masinasse sama hästi? Jah, kui see biometall on puhastatud ja metaani sisaldus on  peaaegu sama suur kui, kui, siis maagaasi,  siis kindlasti jah. Millal taastuvkütuste kasutamine meie autodes igapäevaseks saab,  on raske öelda. Lõppude lõpuks ei ole ju oluline Direktiivi täitmine vaid, et me jääks võõramaise kalli  kütuse orjusesse ning väärtustaksime omaenda taastuvaid loodusressursse,  mis parandavad nii energiajulgeolekut kui õhukvaliteeti. Inimene olla oma himude ori. Aga kas ongi alati nii paha? Albert Einstein on enda kohta ütelnud. Mul ei ole ühtegi erilist annet. Ma olen lihtsalt uudishimulik. Ka Sven nii ja Randelit ei aja kajakiga Peipsile muu kui  paljas uudishimu. Ja meie uudishimuleme nüüd koos nendega. Ei ole aastatki möödunud, kui osooniga jakimatkajad leiavad  end taas vee äärest. Jätkame sealt, kus möödunud kord lõpetatud sai ikka Peipsi  järve kaldalt. Kuule, aga, kus me eelnevalt tulnud oleme,  kajakiretked, pikk tee on selja taga. Pärnust alustasime Tartusse välja 200 kiltsi,  päris hea eelmine aasta Tartust Peipsile Mustveesse veel 100  kiltse mustveel olemegi siin. Viie kirikuga pisikene Mustvee on omapärane linn,  vaikne ja idülliline. Samas on mustveega Peipsiääre kõige põhjapoolsemaks  vanausuliste kantsiks. Selle krooniks avastame lausa vana sulistele pühendatud koduloomuuseumi,  mille juhataja Larissa ränduritele meelsasti kohaliku eluolu tutvustab. Meie kant on veel niisugune, et nagu eesti keel on igalühel peas,  kui on vaja, räägitakse või aru saadakse  või kirjutatakse. Erinevalt see on kõik nagu omapära, et inimesed räägivad  teisiti ja, ja mõtlesin, kuhu ma tulin elama nagu jah  ja pärast tuli välja, et see on tõesti vanausuliste kant. Et nad tulid siia elama üle 350 aasta tagasi  ja on tõesti omapärad veel. Ja nende traditsioon on natukene teine ja kui meie õpetajad  pidime nagu külastama neid peresid, kõik joovad ühest serviisist,  mulle antakse teine serviis ja no ükskord hakkad mõtlema,  mille pärast, teine et seal ju on veel, siis hakkasin küsima,  et mille pärast see niimoodi on? No öeldi, sa ei ole vanausulise. Nende teistega on vanausulistel ajalooliselt keelatud suhelda,  süüa, juua, õppida ja loomulikult ka abielluda. Praktikas se muidugi Mustvee elanikel üksteisega. Suhtlemist ei takista, lihtsalt tuleb piisavalt tihti  kõrgemalt poolt andestust paluda. Ja kui jumal tahab. Siis ta kandestab ja mina ühe vanuri käest küsin,  aga kuidas niimoodi et no õppida õigeusu lisega,  see on ju suur patt jälle ja et kuidas, aga meie palvetame  nende eest. Et nemad palvetavad. Nende eest ja, ja palvetavad väga palju nende eest  ja las nad elavad nii, nagu nad tahavad. Peipsi-äärne kant on ikka tuntud oma sibula  ja kurgikasvatuse poolest. Larissa kirjeldab, kuidas omal ajal olla terved tänavatäied  maju kurgi rahadega üles ehitatud. Kindlasti annab ka järveäärne kliima siinsele  köögiviljakasvatusele oma osa. Kui igas kohas juba sajab seda vihma, meil teda ei ole. Siis, kui sügis tuleb, meil on soojem. Teistes. Kohtades on juba külmad, meil on ikka see järv annab tagasi  seda soojust kevadel igas kohas juba sirel õitseb. Meil on veel need nupud peal. Puhas loodus on puhas vesi. See võib ju kõlada veidi benaalsena, aga tegelikult on ju  päris ilus, et siin 1500 elanikuga Mustvee linnas elavad  kõrvuti eesti keelt ja vene keelt kõnelevad inimesed õigeusklikud,  luteriusklikud ja vanausklikud. Ja seda kõike vaid 60 kilomeetri kaugusel Tartu linnast. Ajalooliselt ühendas läbi Mustvee kulgenud maantee Pariisi  ja Peterburgi. Seda mööda on rännanud mitmeid tuntud inimesi,  teiste seas ka prantsuse kirjanik onor, De balzak  ja muidugi Eesti oma Kalevipoeg. Meie jätkame aga oma liikumist vett mööda. Kas Sven, sa mäletad, kuhu me paadi jätsime või? Ega hästi ei mäleta? Sinna kuskile, äkki? Uue päeva hommik võtab meid lohusuus vastu sooja päikese  ja karge jõeveega. Sven kas. Sa tulid päris pikalt vee all. Kuule jah. Hommikut alustada sellise ujumisega on ikka väga mõnus. Kuidas seal oli vee all veel kruusane põhi,  täitsa korralik on jah. Siis võib ju see naabrimehe jutt päris tõsi olla,  et siin forelli leidub. Selline suur auk praegu ta ei olnud üldse nagu välja,  et kui. Üle sõitsime täiesti vaikselt, niimoodi liikus nagu õõtsus  või noh, läks vooluga kaasa. Esimene saat Kui me taime toitlasteks peaks hakkama Nii nagu kaameraga kalapüükidel tabaks, kalad telerisse  pääseda ei soovi. See-eest näeme selge vee. Avijões hulganisti väiksemaid kalamaimusid ahvenaid  ja viidikaparvesid. Veealune elu on mitmekesine. Uurime lohusuus juba aastaid puhkamas käiva Liisi käest,  mis teda ikka ja jälle sinna toob. Lind toob siia lohutusse. Juba terve minu elu see, et siin on üks tore maja,  kus mul meeldib käia. Ja, ja see on, see on vist minu kõige kodum kodu,  ma arvan, iga koha hing on ikkagi väga, sõltub nendest inimestest,  kes seal elavad. Kaunis loodus ja rahulik elu võib olla aitab sellele muidugi kaasa,  aga ikka inimesed on ju need, kes annavad sellele kohale,  kus nad, kus nad on teistmoodi hingamise. Sa oled siin lohusus käinud juba päris palju aastaid,  et ütle, mida sina selle aja jooksul näinud oled,  kuidas see koht muutunud on? Muutunud näiteks rääbist enam ma ei ole näinud väga pikka  aega aga kui ma olin laps, siis ma mäletan,  et ikka ämbrite kaupa siinsamas puhastati,  puhastati rääbiseid. Ja kanu ei ole meil siin enam nurga taga  ega siga ei ole ka enam kuuri all. Et võib-olla sellist ja sellist möllu on  ehk vähemaks jäänud, kui, kui oli 20 aastat tagasi. Avijõe ja lohusuu lahked inimesed jätame nüüd selja taha. Ees ootab rannapungerja majakas ja järjekordsed kilomeetrid  korralikku meetri kõrgust Peipsi lainetust. Vähemalt on, mille poole pürgida, sest legendaarsed Kauksi  liivarannad meelitavad siia inimesi nii Eestist,  Venemaalt kui ka kaugemalt Euroopast. 30 kilomeetrit teravat Peipsi lainet selja taga  ja Peipsi laine tõesti on omaette nähtus. Saime mitu korda päris märjaks, aga õnneks on vesi soe nagu supp. Ja jõudsime õnnelikult kaugsi liivasele rannale. Vaatame, mis edasi. Uudishimu teeb ruttu vanaks, ütleb Eesti vanasõna,  millega tavatsetakse tõrjuda liiga palju pärivaid lapsi. Teeb tõepoolest, kuid hoopis teises mõttes. Uudis himuliku elu on huvitav, kui aga elu on huvitav,  lähevad päevad, kuud ja aastad nagu niuhti. Nagu niuhti läheb ka eelolev nädal, sest ainult seitse päeva  ja Ja siis jälle.
