Oma häälega kes kõneleb kõiksuse keeli, räägib ränise mäega, kahmab kaenlasse kodutud kõlad, võtab omaks Lombakad laulud. Katsub kannatust inimkäega. Ikka jäi ikka üle päevade peegli, hämar ääred vaatavad loojatel lootlikud silmad. Ikka jäi ikka üle sõnade serva üle kõlade keeru oma häälega, ometi on vahel riivanud valude veeri. Mõni laps, mõni kütt, mõni kündja, mõni puhte valgusepüüdja, mõni lause, lihalik laulik, mõni metsade mure, kägu, mõni linnade liiri, lõoke, mõni võllapuuööbik, Viio.
