Päris metsas kasvav puu pole kosmoserakenduste jaoks sobilik.
Näiteks on üks murekoht see, et suures jaos
süsinikmaterjalist koosnev puit on äärmiselt tundlik madalal
orbiidil oleva hapniku suhtes.
See kutsub esile puidu kiire kahjustumise
ehk korrosiooni.
Tartu Ülikooli materjaliteadlane Maido Merisalu on koos
kolleegidega uurinud, kuidas puitu kosmosetingimustele
vastupidavamaks teha. Puit on tegelikult odav looduslik ressurss
ja me saame seda nanotehnoloogia abil ikkagi oluliselt
paremaks teha.
Ja seal ei ole lihtsalt, ei ole ainult nagu
kosmoserakendused mängus, vaid eesmärk on uurida ka nagu
maapealseid rakendusi, et näiteks, kui me puidule ikkagi
mingi nanokate keraamilise nanokate nagu peale
ja sisse viime, et siis sellega me saame nagu säilitada
selle puidu senised head omadused, aga anda talle veel teisi
häid omadusi juurde. Võib-olla teha teda niiskuskindlamaks. Eestlaste läbi viidud uuringud on näidanud,
et piisab vaid mõnekümne nanomeetri paksusest kaitsekattest
etagada süsinikmaterjalidele kosmoses.
Pikaajaline kaitse Soomes valmivad satelliidil.
Visa Woodsatil on üle 50 alumiiniumisulamist täppisdetaili
mis kaeti just sellesama Tartu Ülikooli patenteeritud Nano
struktuurse kaitsega tega.
Tulemuseks saadi vähem kui viie mikromeetri paksune tihe
keraamiline kate, mis kattis ühtlaselt keeruka kujuga kolm D
prinditud tud alumiiniumiosad kusjuures viimaste mõõtmed
oluliselt ei muutunud. Lisaks funktsionaalsetele katetele on satelliit varustatud
mitme Eestis valmistatud korrosioonisensoriga.
Nende sensorite abil uuritakse, kui kiiresti korrodeeruvad
nikku toimel süsinikmaterjalid puidust satelliidi kosmosesse
saatmise üks oluline eesmärk ongi uurida,
kuidas puitkosmoses vastu peab, räägib Maido Merisalu. Jah, kui satelliit läheb kosmosesse siis sealt satelliidist
tuleb välja väikene kaamera, mis teeb sellest satelliidist
nagu Selpici ja nende Selpidega, siis saab vaadata,
et mis juhtub puiduga kosmoses ta.
