Vikerraadio. Tere tulemast kuulama vikerraadio stuudios on Andres Oja
ja ikka ka tänane saatekülaline noorem mees,
kes on end juba siiski suurte tähtedega eesti muusikasse kirjutanud.
Alustame nagu ikka muusikaga. Ansambel põhja konn ja nende senises kõige uuem logo,
nii väga saatus ja see noormees, kellest ma ennist rääkisin,
ongi Valter Soosalu.
Tere, Valter.
Tere. Rõõm sind näha, tervitada sind ja saatus siis üsna
värske logo ansamblilt põhja konn ja pisut teistmoodi kui
varasemal toode, et siin on natuke süntesaatorid,
mitmehäälset laulu ja selliseid Öeldakse,
et natuke sellist dotata on selles loos sees? Jah, no ma arvan, et täitsa naelapea pihta kohe,
et siin salaja või niimoodi noh kui salaja,
siis aga vaikselt jah, see toto, selline saundi maailm
natuke eeskujuks oli küll jah, 80.-te ka selline natukene
täpselt tea, et natukene siis sellest meie 70.-te
vaimustusest natukenegi edasi pääseda juba.
Seegi on see küll nii, et kui sa ei ole tegelikult sundinud.
Aga see selleks, aga väga vahva hakkab, mitmehäälne vokaal
oli seal ka esimest korda, seda varem pole olnud. Sellist traditsioonilist päris koorust meil tõesti varem
pole olnud, et siin mõned pakid niimoodi tasakesi on,
aga, aga nüüd on see siis selline kolmehäälne,
kõhe mees, kaaren sel aastal ja iseloom on see,
et kõik need hääled laulsid ise.
Vana koorilaulja jah, just, et, et see on selline ameti viga,
et ega seda jah lõpmatuseni ei peida, et niigi kavale saanud
ilma hakkama, et nüüd on siis jah, selline koor seal loos olemas. Need on sa sel aastal sai kolmekümneaastaseks mis tähendab seda,
et aastal 1992 sa oled sündinud, et nõukogude aeg,
kui selline sul sellist isiklikku puudet
ja kontakti selle ajaga üldse ei ole, ütleme enda elust vahetult,
aga, aga kogu noorus ikkagi mõnes mõttes selle tähe all ju
möödused vanemad mäletavad kõike väga hästi
ja nende jaoks tol ajal kõik need sündmused leidsid aset
just äsja, et kui me mõtleme praegu, missugune oli aasta 2017,
siis see oli peaaegu nagu eile, et me mäletame kõike sellest
väga hästi ja ja samamoodi aastal 92, kui mina sündisin,
kõik see just oli asja toimunud ja, ja mu vanemad need lood,
mis neil rääkida olid, pärinesid just nimelt sellest
ja sellele eelnenud ajast. Nii et mõnes mõttes mul on ikkagi olnud alati tunne,
nagu ma oleksin sellel ajal ka elanud, sest et neid lugusid
ja vahetuid, kogemusi oma perekonnast on ikkagi nii palju kuuldud.
Mis logosid nad sulle rääkisid, rääkisid sulle hirmsaid
lugusid või rääkisid lõbusaid lugusid, pigem,
eks mõlemat sorti lugusi selles mõttes küll,
et ega noore inimese noorus on ikkagi tema enda oma
ja eks kõik ju leiavad moel või teisel viisil,
et ikkagi ka lõbutseda elus ja ses mõttes loomulikult ei saa
öelda nüüd, et kõik inimesed olid sel ajal kogu aeg maru õnnetud,
eks ole, et aga teisipidi jällegi see, mismoodi riik ikkagi
toimis ja ühiskond toimis, et see on küll asi,
mis olgugi neid lugusi lõpmatuseni kuulnud,
ma ikkagi ei suuda endale päriselt ette kujutada küll,
et ennast sinna konteksti asetada, see tundub ikkagi väga
keeruline olla ja väga hea, et nii ongi ja,
ja loodetavasti nii ka jääb, loodame küll,
ja kuidas see muusikapisik sinusse sai, vanemad olid sul ka
musikaalsed absoluutselt ja et see, see pisik oli olemas,
nii kaua kui ma mäletan, et mulle kohutavalt pakkus lõbu,
klaveri mängimine ja ja kuidagi minu toast see klaver oli
ja ma alati talle talle käe külge panin ja
ega ma seda momenti ausalt öeldes ei mäletagi,
kui ma alustasin muusika tegemist, vaid pigem see niisugune tunne,
nagu ma oleks kogu aeg teinud muusikat ja ma pole siiamaani
ära lõpetanud, lihtsalt ära lõpetada, vara veel,
võib olla täiesti veel päris palju seda muusikuteekonda käia. No vanemad ilmselgelt said aru, et poiss on musikaalne
ja sind pandi muusikakeskkooli kohe esimesest klassist
läksid sinna isegi ettevalmistusklassist,
mis ma lasteaia viimasel aastal enda muusikalise teekonna
siis järgmised etapid võtsin ette, ehk siis,
et ma läksin rahvusooperi tol ajal, tol ajal oli eesti
poistekoori ettevalmistuskoor, seal oli selle nimi Jukud
ja siis oli veel, oli veel ka muusikakeskkooli ettevalmistusklass,
nii et jah, muusikaga selline väga tihe tegemine läks siis
juba kuskil kuue aastasest lahti. Kas teie peres oli ka selline komme veel,
et kui olid mingid perepeod sellised, siis olid ühislaulmised,
võimegi ühismusitseerimised ja eks ikka vanematel sõpru
muusikute hulgas oli palju ja, ja see kitarre ikka väeti
alati õhtuti välja kui, kui põhjus.
Tali, et ses mõttes loomulikult see laua ümberistumine,
nalja viskamine ja laulmine oli alati alati selline number
üks või isegi ütleksin selliste seltskondlikke sündmuste
puhul kindlasti. Milline muusika sulle lapsepõlvest meeles on?
Väga teistsugune mälestused ja selline, ütleme mitte enda
või siis lähedaste tehtud muusika oli ikkagi elutoanurgas,
kus meil oli päris palju vinüülplaat ja kui ma nüüd
tagantjärgi mõtlen, et tegelikult isegi kahju,
et, et ma kõiki ei mäleta, mis seal täpselt oli,
aga mõned plaadid ikkagi sealt jäid mulle väga eredalt
kohe-kohe meelde ja ja selle selle kogu sees siis olid
olemas apelsini, vinüüli, Ruja vinüüli, vints,
bee, seal oli tegelikult päris kohe ütleme väärikas hulk
head muusikat ja mul on sellest ajast jääb alatiseks meelde,
mis voodi. Mina arvasin, et kunagi nõukogude ajal kõiki
muusikuid peeti poeetideks, et seal oli poeet Ivo Linna
ja oli poeet Tõnis Mägi, siis alles hiljem taipasin Tsempaiot. Laulab Tõnis Mägi, aga et poeetideksbeetima jah,
veel tükk aega, arvasin, et ei, see oli.
Et sealt nurgast, jah, mul on meeles kaks asja,
et õlid, need vinüülplaadid ja sealsamas nurgas asusid ka
Ened ja Enekesed meil, nii et ma neid ka sirvisin,
kuna minugi nooruses veel lapsed ka, kes kuulavad,
Interneti veel ei olnud, eks.
Nii et siis inimene pidi kuidagi oma peaga noor inimene pidi
enda vaba aega sisustama ja eriti kui sa üksi kodus oldud
vahel siis seda enam jah, seal nurgas Maega veetsin,
kuulasin neid vinüüle. Jaa, sirvisin entsüklopeediaid.
Et niisugune internetieelne täpselt see viimane,
mõni aasta veel enne, kui siis internet kodudesse jõudis.
Nii et jah, peab ütlema muusika ja tarkust olid ühekorraga.
Noh, ütleme nii, et midagi sealt loodetavasti külge jäi nagu
loomulikult sellest ajast siis ka algas muusikakeskkoolis
õppimine ja seal see muusika, millega seal sai kokku puututud,
et see oli mahult muidugi meeletu, et et nii palju muusikat
tuli läbida erialatunnis kooris ja ja muusikaajaloos,
et siis läks tegelikult see nii-öelda päris andmine pihta. Kuulame muusikat ja Brujast, et siin juba juttu oli,
sinu poolt välja valitud logo kannab nime ahtumine,
me kuulame selle loo ära ja õigemini lõigu sellest loost,
sest tegemist on üsna pikaloaga ja siis Walteriga jätkame juttu. Kõlas ansambel Ruja lugu, pahtumine ja Valter Soosaluga,
jätkame juttu sinu valitud lugu Ruja paljude lugude hulgast,
miks just see?
Ta on selline huvitav, et seal on palju sündmusi
muusikaliselt ja ta on selline pikk ja ütleme viipsu kuidagi
väiksele rännakule ära ka, et et tihtilugu see kolme minuti
formaat on niisugune, et ta läheb kõrvust kuidagi lipsti mööda,
aga see jahtumine on jah, selline, kuidas öelda natuke
sümfoonilise tükk, võib-olla, et sellepärast ta on mulle
alati meeldinud. Kas selline kolmeduuri muusika sulle peale ei lähe?
Ega ta välistatud ei ole, aga ütleme nii,
et vist on õige öelda, et kolme-duuri muusika seas on vähem seda,
mis mulle meeldib, aga, aga ütleme nii, et ükski parameeter
minu jaoks muusikas ei, ei ole nii-öelda diil Preiker,
ehk siis et kui on hästi tehtud asi ja veenvalt tehtud,
et siis ma väga ei kipu kui stiili ja žanri mõttes nagu
piire ette panema. Aga eks ikka on mingisugused omadused muusikas,
mis on mulle sümpaatsemad kui teised, et ikkagi selle aja
jooksul mingi eelistus nagu tekib, aga ma arvaks küll,
et minu isiklik nii-öelda fonothik, mis mulle kuulata meeldib,
on ikkagi piisavalt lai.
Kui nüüd sellest muusikakeskkoolist rääkida,
siis tavaliselt muusikakeskkool ikka minnakse selleks,
et saada professionaalseks muusikuks. No selge see, et sealt kukub ka lapsi välja.
Loomulikult seal kõik ei pea keskkooli lõpuni välja
ja sealt edasi veel konservatooriumisse või siis
teatri-muusika- ja teatriakadeemiasse läheb,
mis sind seal hoidis, tekkis sul ka selliseid momente,
et ai, ma ei viitsi ja tahaks midagi muud teha,
et mingisugused muud huvid seal tekivad,
ma jalgpalli mängida, korvpalli mängida või,
või üldse mingeid muid sigadusi teha lööks muusikale käega? Tegelikult tõtt-öelda Neid momente tekkis küll,
aga mitte sellepärast, et muusikat ei viitsiks,
aga võib-olla just see, et seda konkreetset muusikat ei viitsi,
mis seal koolis tuli teha, et seda mahtu oli väga palju ja,
ja kuidagi alati see on nii olnud, et ma juba noorest saati
olen tundnud seda, et ma vabatahtlikult väga palju
klassikalist muusikat ei kuulagi.
Et sellega ma olen alati kokku puutunud ja ma olen seda
õppinud sellise hea tüki oma elust, aga,
aga kuidagi see bändi muusika ja ja see,
ütleme siis ka lihtsalt uuem muusika on kuidagi olnud mulle
alati südamelähedasem ja jaa, klassikalises muusikas nii-öelda,
kui seda nii võib kutsuda või ütleme, kirjutatud muusikas
mulle ka pigem kipuvad meeldima tänapäevased asjad. Et see, see kuidagi hakkas jah, väljenduma ma arvan,
kuskil, kui ma 13 olin, 14 oli nagu ikka,
murde-eas hakkavad tekkima isikuomadused inimese külge,
et siis ma hakkasin bändi tegema ja kuidagi sellest ajast
saati on see tunne minuga alati kaasas käinud,
aga jällegi.
Ma ei saa öelda, et mulle klassikaline muusika ei meeldi,
lihtsalt võib-olla mu eelistused on, on kallutatud kuhugi
teisele poole. Et see on selline balansiküsimus alati olnud.
Su klassivend oli ka praegu juba vaata et peaaegu
maailmakuulus muusik Holger Marjamäeks tolitel osa
pinginaabrid või ühes klassis käsite.
Me olime tegelikult halgeriga paralleelklassides,
kuni ma arvan, kuskil kaheksanda klassini eksisteeris
muusikakeskkoolis A ja B klass meil ja siis lõpuks jäi meid
nii vähe järgi, et gümnaasiumiks siis liideti need klassid kokku,
siis me sattusime ka päris ühtegi lassi,
aga kuna see kool on niigi väike, siis tegelikult see
paralleelklassi vendlus juba on peaaegu täpselt sama hea kui
päris klassivendlus tega. Meil ei olnud niisugust tutvumisõhtut nüüd küll vaja
üheksandas klassis, et teada saada, kellega sa oled ühes
klassis käid.
Et ses suhtes oleme me ikkagi alati olnud väga head sõbrad
Algeriga ja see meil on isegi väga selgelt mõlemal meeles
see moment, kui me hakkasime päriselt suhtlema,
see oli teises klassis, et nii palju siis ikkagi see
paralleel meid lahus hoidis, aga teises klassis me sõitsime
koos Tartusse Elleri kooli pianistide konkursile
ja siis me siis Tallinnas Sakala keskuse eest läks buss
ja seal me siis bussis kõrvuti sattusime istuma
ja sellest ajast peale oleme, oleme väga head parimad sõbrad
ja meil neid klassivend veel loomulikult,
nii nagu Holger mainis, ka Theodor Sink oli meiega ühes klassis,
et nüüd on. Nüüd on veel deodoril tal nüüd võlg üleval,
et siis siin saates ära käia ja meid mainida,
aga, aga veel tegelikult see klass oli, ma arvaks,
et ikkagi päris vahva seltskond ja nendest väga paljud on
siiamaani väga tegusad muusikud ja, ja tegusad inimesed,
kui siis ka mitte muusikas, siis igal pool mujal.
Sa rääkisid jah, et sealt kookosvälja, et kui palju siis nendest,
kes esimeses klassis alustasid, jõudsid siis gümnaasiumi
lõpuni välja? Oskad sa seda, tuleks kohe eraldi vaadata,
aga ikka päris hea hulk päris hea hulk ja tegelikult on,
on sama hea hulk jah, täiesti neid, kes siis tee pealt
otsustasid kuskile mujale kooli minna ja ka neid,
kes tulid hiljem ehk siis, et tegelikult see kuidagi
klassiühtsuse tunne, ma arvan, tegelikult säilis meil
algusest lõpuni väga hea.
Aga tõesti, et mingil põhjusel me nüüd ei ole
klassikokkutulekut suutnud üle 10 aasta nüüd kokku panna
ja ei tea, kas seda juhtubki. Aga see selleks, et tegelikult jah, meil kuidagi võib-olla
tõesti siis nii selline individualistlik omadustega inimesed
seal klassis olid, et võib-olla kui on juba 12 aastat
ja mõnel puhul 13 aastat, kui eelklass ka kokku lugeda,
et ta on juba koosveedetud, siis võib-olla aitab ka.
Ei tea, nüüd on, Holger rääkis seda, et ma küsisin,
et kui palju ta harjutas siis selle muusikakeskkooli päevil
ta ütles, et noh, et miskeelse klaveriklass lahti tehti
kuskil kaheksa hommikul 10 õhtul pandi kinni
ja enam-vähem nii kaua ta seal oli, et vahepeal vist käis
söömas ka, et kuidas sul oli. Ja see on selge, et halgede Teodor on mõlemad olnud palju
usinamad harjutajad, kui mina, et just see oma instrument
ja sellega individuaalselt üksi aega veeta,
siis minul seda püsivust nagu oli vähem ja selles mõttes
mulle väga kooris laulmine näiteks sobis ka,
et seal palju sotsiaalsem ja ma olen selline ekstra vertne
ilmselt olnud kogu aeg, et siis see suhtlemine on olnud
oluline minu jaoks ja ja koorist sai seda loomulikult
ja bändis, jaa, jaa. Ja tõesti, see kuidagi vahelduse vajadus on mul olnud alati
hästi suur ja mida aeg edasi, seda rohkem ma püüan ise
ennast kuidagi piirata, aga ei, ei kipu õnnestuma see asi,
et kuidagi kokku tõmmata oma tegevusi ühte
või kahte kohta, ainult et selles mõttes Teodor
ja Alger ikkagi mulle suured eeskujud, et näidata,
mismoodi on võimalik püsida, teha üks hea valik siis püsida
selle juures. Nii, ta on kuulama vahepeal jälle muusikat,
ansamblid, pöördfish ja pärast seda, kui me oleme selle loo
ära kuulanud, tõsi ka.
Me kuulame ühe lõigu sellest loost, sest tegemist on päris
pika looga, siis Valter räägib ka, et mis see on millega
tegemist on. Rootsi ansambel pöördsiis oli see, mida me kuulasime
ja Valter Soosalu saatekülaline jäetne valis selle
kollektiivi välja, et nad on isegi Eestis käinud esinemas
kogunisti ja ei oska täpselt öelda, kuskil suurusjärgus 10
aastat tagasi ütleks, et nad siin käisid.
Räägi, millega tegemist on, et mis ansambel see on?
Rootsi ansambel enam nad küll kahjuks ei tegutse,
aga, aga päris niisugune viljakas bänd ja ütleks,
et nad on sellise proge-rocki tagantjärele tarkus on
maailmameistrid ehk siis et nad tegid palju hiljem,
umbes sarnaselt põhja konnale palju hiljem seda stiili,
kui ta nii-öelda sündis ja siis oskasid kokku panna selle
stiili kõige paremad omadused nii-öelda,
et siis teha selline võib-olla Crystaliseeritud kujul see,
see vanakooli ractimaadi kuuldavale tuua
ja nad olid teatud hetkest alates. Meil põhjakonnal ka vaieldamatult varvaks number üks mõjutab
ja selline suur eeskuju, et väga hea meel oli jah,
neid siin Tallinnas kunagi kuulda.
Kuidas proge-rock siin oli, see jõudis, et kust sa seda
kuulsid ja kus sa teadlikuks said, et sellised bändid nagu jess,
Jentel, Tšaialt ja, ja ma ei tea siis need olemas üldse on.
Alguses klassivendade kaudu hakkas seda Zeppelini muusikat
lekkima ja siis, kui ma läksin bändi, siis mina olin selline
muusikakeskkooli poiss, et mina teadsin koorimuusikat
ja nemad siis harisid mind sellel teemal,
et mis Herak ikkagi on ja ja võib-olla tõesti,
et kui enda oskused täienesid, siis läks ka maitse natuke
selle võrra laiemaks, et tahtsid ka kuulata niisugust muusikat,
mis paneb sind ja ta Väikse mõistatuse, et alati
või kuidagi, et, et seda aju stimuleerida alati muusikaga ka,
et mis seal nüüd täpselt toimus ja mis taktimõõt ikka on? 500 armooniad on, aga eks see sport ka ühel hetkel nagu noh,
sõltub inimesest, aga, aga ta ikkagi kipub ennast ammendama,
et ühel hetkel saad aru, et ega muusika eesmärk ei ole
ainult Sulle põnevust pakkuda, eks ole, muusikuna,
et pihta saada nii-öelda diktaadile, aga,
aga ikkagi, tal on väga palju muid põhjuseid väljundeid ka,
et eksisteerida ja selles mõttes jällegi on ajast,
et see maitse väga muutunud või mõnevõrra muutunud,
aga teisipidi jällegi. On tore tõdeda, et selline tugev nostalgia noot on juba nüüd
teisel või kolmandal ringil nendel kõikidel lugudel peal,
eks, et üks asi on see, et võisid ette kujutada nostalgiat,
mida sa tegelikult tunda ei saa, et kuidas võis see kõik
olla näiteks seitsmekümnendatel ja siis nüüd juba saab mõelda,
et nostalgiatundega, kuidas sai oldud ise teismeline
ja kuulatud muusikat, mis oli veel ammu enne kirjutatud,
ehk siis selline mitmenda ringi sellise tagasivaatav
meeleolu käib sellega kaasas. Pahatihti inimesed ei kipu kuulama väga,
just tagasi muusikat, see, mis nendele umbes teismelisena
seal meeldis, see, mis neid mõjutas, ja see,
mis nendele hästi meelde jäänud.
See teismelise aeg on selge, et seal see kujunemise aeg
ja siis kujuneb ka see muusikamaitse välja
ja paljud ikkagi ei, ei suvatse tagasi kuulata seda muusikat takkajärele.
Sina oled seda ikkagi teinud ja kuulanud,
noh aeg-ajalt ikka ütleme nii, et ega see on ka selline
nii-öelda erilise sündmuse siis teemal on alati olnud,
et kuidagi kui, kui tõesti noh, näiteks tuleb meelde,
et on juba täitunud 10 aastat põhja konnast,
eks ikka kuulad, mis siis kunagi sai kuulatud
ja meenutada, et, et see on selline juba heietuse tasandil
natukene tegevus, et igapäevaselt ikkagi püüaks ennast küll
kursis hoida asjadega, mis praegu toimuvad
ja see pakub rohkem nagu põnevast. Hea teismeline olid, mis muusikat sa siis kuulasid,
rääkisid, hakkasite bändi tegema, seda Speed kingi juba seal
ja siis kuulasite seal Led Zeppelini ja progerokki,
aga mõttel, raadio, televisioon, sellised asjad,
kas sealt tulev muusika sulle ka midagi pakkus
või mingit huvi üldse tekitas sinus?
Pigem vist võiks öelda jah, et sellises avalikus meedias
väga ei köitnud nagu miski, et või ei osanud otsida
või tähele pannagi, et seda muusikat oli elus juba nii palju,
et mida sa ise tehtud ja mida sõpradelt sai siis nii-öelda
laenatud või kuulatud, et, et jah, kuidagi ei olnud enam niisugusi,
kolmanda järgu allikaid, kust muusikat üldse saadagi,
otsisid kas ise teadlikult või said sõpradelt soovitusi,
aga sellist vajadust ei olnudki, et nüüd vaadata telekast,
mis muusikat sealt tulla võiks. Et pigem nii, kuigi ütleme, et täitsa kuidagi
pooljuhuslikult jah, mul näiteks on ka noorusest väga hästi
meeles näiteks Toud täägi Eestist et Genka tehtud asjad on
mul siiamaani kuidagi päris mitmed lood noorusest peas ja,
ja just see taud, täägi legendaarse CD on mul ikkagi väga,
väga selge, et mõned niisugused näited on võib-olla
väljaspool seda rokimuusikat, mida sa ei kuulatud,
aga, aga üldiselt jah, see asi ikkagi oli juba juba see
rokimaailm ise oli niivõrd rikas, et seal võis ära eksida aastateks. Jah, no seda muusikat sinu noores põlves juba liikus ka palju,
et mina seal noor olin ja nõukogude ajal siis ei olnud seda
muusikat väga kusagilt võtta, midagi liikus,
aga sedapidi ikkagi otsima kas või tikutulega ikkagi pidi otsima,
ütleme niimoodi, et selline pimeduses kompamine toimis,
et vinüülplaatidest rääkisid CD plaatidest,
kas kassetid olid ka veel sinu aeg?
Eks mingid kassetid ikka olid, aga, aga need kuidagi
valdavalt läksid minust ikkagi juba mööda. Et see aeg oli juba läbi saanud, noorele kuulajale siis ka jah,
et kui ma tõesti laps olin, siis internetti ei olnud,
aga kui ma teismeline olin, siis meil juba oli internet
ja siis oli see muusika peaaegu sama lihtsasti kättesaadav,
kui ta on praegu, et siis see asi palli ses mõttes
palju-palju kergem üles leida arvutist, et siis ei olnud
enam jah neid füüsilisi helikandjaid väga aia.
Läheb muusikaga Rootsist, Soome maaliansambel Saima
ja seal on ka üks väga oluline bänd Valteri eluloos võib
öelda niimoodi kuulame siit ühe loo saimat
ja siis jätkame juttu ja kommenteerib ja loomulikult ka seda
bändi ja seda lugu. Labast Napeuku ei usu, eks ka siinne. Soera seisneb paike paarides.
Aimatum innukaadi. Kasseni Peruu nagu ei liisi filmi Jabaka silmi muistotressetooriku. Vahetkena taadiotaksid Iraphics Okopi. Ärme omassiiv, et nii passinud Astra Jordaania seda küll nii
ei olemassaanik raamita kiireti. Kuulasime soome ansambleid Saima ja Valter Soosaluga jätkame
siit juttu.
No selles oli kohe päris sinu teema, kõik olemas,
oli bänd olemas, oli koor olemas ja absoluutselt,
et see on üks põhjusi, miks mulle see saimanni väga meeldibki,
et ta on hästi mitmekesine, muusikaliselt ja,
ja mitte ainult siis nii-öelda loo vältel,
vaid et ka ühes hetkes loos on kõik olemas,
et seal oli jah, praegu koor ja orkester
ja ja bänd ja see kõik kuidagi sobib jube hästi kokku minu
meelest ka, et ta ei ole selline laialivalguv asi,
vaid just nimelt, et kõik need elemendid,
mis seal on, toetavad 11 ja kokku tuleb midagi väga-väga kihvti. No sa said nad ka siia meelitatud Eestisse,
oma juubelikontserdile, lõpuks ometi jah,
tõesti, mitu aastat oleme plaani pidanud,
et Saima Eestisse tuleks, et nii palju kui mina tean,
siis eestlased teavad saimad ainult nii palju,
kui ma neile rääkinud olen.
Ja tõesti, et, et mul on hea meel seda vaimustust jagada jah,
et, et siis seitsmeteistkümnendal detsembril see kontsert
aset leiab ja siis saame panna Saima kokku Pärnu
linnaorkestriga ja nendele siis soojenduseks mängib siis
ansambel põhja konn Pärnu linnaorkestriga
ja seal ka paar lugu minu Harpetši bänd ja paar lugu veel ka
tervituseks siis tehnikaülikooli akadeemiline meeskoor,
nii et tõesti, ma loodan, et Saima vääriline niisugune
suursündmus sellest tuleb muusikalises mõttes
ja et ta on sünnipäeva kontsert, see on selline noh,
teisejärguline küsimus, et põhiline oleks ikka see,
et hea muusika pääseks suurde saali ja, ja see Saima
kahtlemata seda meile pakkuda suudab. Kui populaarne bänd sai, ma Soomes on?
Ega ei oskagi öelda tegelikult, et ma ei ole,
ei ole niimoodi ennast isegi kurssi viinud,
et kui ütleme, siis kommertsiaalselt edukad nad on,
aga, aga teada on, et nad teevad koostööd väga paljude väga
tuntud soome muusikutega, kuigi nad ise ka tegelikult on
muusikutena väga tuntud Soomes mängivadki koos suurte
artistide bändides, siis sai ma ise on niisugune,
mulle paistab, et ka selline hea enda väljaelamise projekt
nendele Brow muusikutele, et nad saavad seal tõesti kõiki
oma hullumeelseid ideid käiku lasta, mida võib-olla mujal
nii vabalt nii naljalt ei saakski. Et selline väga sümpaatne, tõeliselt tõsiseltvõetavate
ja hästi ettevalmistatud muusikute seltskond,
saimann koorilaul on, sul läheb loomulikult ka väga oluline
teema ja laulupidu osaled ka laulupidudel koorib,
juhatanud ja oskad sa kirjeldad vega, mis tunne see on seal,
kui sa pole, et ma mõtlen just, no okei,
kooripaare, koorm, koor, eks ole, aga selja taga on sul rahvas,
kas sa tunnetad seda rahvast ka mingisuguse selja sel
seljanahaga või kuidagi kukla mingi tunnetus on? Ausalt öeldes minul on see keskendumine alati läinud ikkagi koorile.
Et seda suurt rahvahulka selja taga on erinevates
situatsioonides erinev suuruseks erinev hulk publikut,
erinev publikuarv, aga siis tõesti, kui,
kui olla ikkagi juba kooli või orkestri ees,
siis tuleb tegeleda nendega.
Et küsimus ei ole ju selles, et me nüüd nii jubedal kombel
esineme vaid jällegi, et kõlama peab võimalikult hea muusika
ja sellepärast tuleb keskenduda ja sellepärast tuleb
hoolitseda selle eest, et kõik, mis sinu võimuses on,
et muusikud ennast hästi tunneksid ja et see asi kokku kõlaks,
siis see tuleb endast kõik olenev anda. Ja laulupeol, ses mõttes on see asi samasugune lihtsalt
suuremal skaalal, et see kõik on mõõtmetelt
ja arvudelt ja k volüümilt teinekord on,
on palju suurem kui mõni muu situatsioon,
kuhu sattuda ja ses suhtes jällegi on ta alati erakordne
ja alati ütleks siis meeldivalt ebamugav.
Et see on selline jah, eneseületus alati
ja just nimelt selline närvide ja ja samal ajal enda jõu
kuidagi vaimujõu selline ühtne proovikivi anda. Närv on ka sees, kohutab närv täitsa täitsa tõsiselt.
Et sellest ilmselt ei pääsegi.
Et see on selline olukord ja sellega tuleb lihtsalt leppida
ja teine asi on juba see, et sellele närvile ei tohi liiga
palju ka voli anda või sel närvile ei tohi keskenduda,
et asi pole ju tegelikult selles, kuidas sa ennast tunned,
vaid asi on selles, kuidas muusika kõlab.
Ja kui seal ees juba ollagi, siis see ülesanne näitab ennast
juba nii selgelt kätte, et need, kõik need inimesed on vaja
nüüd laulma saada, tegele sellega, et pärast jõuad kokku arvutada,
kui närvis sa olid ja mis tunne seal oli ja,
ja missugust järgi üldse on. Aga sellel hetkel on üks väga konkreetne ülesanne
ja sellega peabki tegelema.
Sa oled ise palju kontserte pandud, kui tubli kontserdil käia,
sa ise oled?
Tuleb tunnistada, et ei ole elu jooksul olnud liiga hea
kontserdil käia, aga mida aeg edasi, seda rohkem ma ütleksin
ajapuudusel või miks ajapuudusel ja teine asi,
see, et ikkagi minu tunnetus oli küll kooliajal kindlasti see,
et muusikat on kohe päris palju elus ja,
ja ega siis tõesti ei janune enam millegi rohkema järgi,
kui kogu aeg olla ise kas muusikatunnis ühel
või teisel moel või siis olla bändiproovis
või kooriproovis või siis nende kõikidega kontserdil,
et selles suhtes jah, sellise väljastpoolt tuleva muusika
järgi nagu mingisugust ekstra janu või isu ei olnud. Aga nüüd mida aeg edasi, seda rohkem ma ikkagi taban ennast hetkelt,
kus ma ostan kontserdi pileti ja lähengi,
kuulan, et selles suhtes mul on hea meel,
et elu on jõudnud niisugusse punkti, kus ma leian jälle aina
rohkem ruumi selleks, et uut muusikat nii-öelda tuppa lasta.
Uuest muusikast me kohe ka räägime, natukene Šavalisid,
sea välja pühe.
Ma soovitasin just mõne uuema partestid,
Jakob Mann, selline mees, räägi dast natukene,
enne kui me paneme selle loosid käima ja tema on,
ütleksin, et päris hea kaaslane kohe minuga
ja tema, kui ma ei eksi, siis on ta ka Ameerika
ühendriikidest pärit Elleysist elab ja kirjutab minu jaoks
väga sümpaatset muusikat, on väga mitmekesine muusik ise,
aga klahvpillidel ta peamiselt siis oma koha leiab
ja kirjutab niisugust harmoonia keelt, mis on mulle väga
omane kuidagi või mulle väga tuttav kuulata
või et seal on midagi nagu meie maitsetes,
mis väga ühtib tema lihtsalt loomulikult on palju oskuslikum
selles kõiges ja ta vilunum. Ja just see on nagu märk sellest, et mida siis
pilliharjutamine ikkagi sulle annab.
Aga teisipidi jällegi oleme me niimoodi põgusalt nüüd
interneti teel ka omavahel tuttavaks saanud,
et mul on, on suur lootus, et võib-olla midagi tulevikus
koos äkki isegi ette võtta, aga see selleks,
et peamine praegu on see, et tema on olnud mul viimaste
aastate üks niisugusi olulisi hea muusikaallikaid,
et alati, kui ta midagi uut avaldab, siis mul läheb nägu
naerule ja alati lust kuulata. Ja see lugu, mis ma praegu valisin, on, siis ma arvaks,
et üks kõige lemmikum, mis mul tema sulest on,
on siiamaani olnud rõõm kuulata.
Selle loo nimi on beibik Harretz ehk siis eesti keeles
beebiporgandid ja instrumentaalmuusikaga on see lõbu,
et sa võid talle anda ükskõik mis nime.
Ja muusika samal ajal kõlab ikkagi täpselt nii,
nagu ta kõlab, nii et kui raadiokuulaja leiab sellest loost
beebiporgandid üles, siis hästi kuulame ära beebiporgandite loo. Jakob Mänd. Chicomann ja tema bigbänd kuulatud lugu nimega beibik härrad
ehk siis beebiporgandit ja Valter Soosaluga pan veel
natukene veel saateaega järele, et vaikselt siin hakata,
otsi kokku tõmbavad tabel juba korduvalt rääkinud heast muusikast.
On sul mingit kuulajatele retsepti anda,
sellist põhjapanevat retsepti vast ei ole,
et kuidas ma nüüd siis vahet teha, et milline on hea muusika
ja milline ei ole hea muusika? Vaat seda täiesti raske öelda.
Noh, tihti muusikal, niisugune praktiline väärtus ka,
et on olemas tantsumuusika ja on olemas sünnipäeva muusika
ja on olemas paraadi muusika ja on olemas matusemuusika ja,
ja selles mõttes võib-olla jah, et kui muusika valitud
sündmusele või olukorrale kohaselt, siis on juba juba
enam-vähem hästi.
Et ega siin muud retsepti ei ole, mulle lihtsalt meeldib,
võib olla isiklikult kõige rohkem see, kui ma kuulen,
et asi on tehtud hoole ja armastusega ja teatava
asjatundlikkusega ka ikkagi, et ikkagi ma sellest enam ei
pääse ilmselt kunagi, et, et selline väike leidlikkus
või kavalus võiks muusikas olla, et see mulle isiklikult
väga meeldib, aga aga mis, keda kõnetab ja missugusel hetkel,
et see on ikkagi igaühe enda teha. Eks oluline on ilmselt ka see, nagu Lauri Saatpalu ütles,
et muusika peab mingeid tundeid tekitama,
et kui ta tekitab mingeid positiivseid tundeid,
emotsioone, siis on kõik korras, ilmselt kui ta tekitab
mingeid negatiivseid emotsioone, siis sellega vist ei ole
väga hästi.
Just et eks ta nii ongi, et igaüks selle valiku tegema ise
ja mida ausamalt seda suudab teha, seda parem seda. Sest päris kindlasti, ma arvan, et keegi meelega nüüd halba
muusikat ei tee.
Tead isegi, võib-olla tehakse nalja pärast,
no see naljakas, mõtlen, aga ütleme nii,
et ega seda nüüd, et keegi muusika kaudu kellelegi halba soovib.
Jah, seda ma tõesti ei usu.
Sa oled ka päris palju laule kirjutanud,
et kuidas sa selle juurde jõudsid, et hakkaks nüüd laule
kirjutama ja muusikat kirjutama? Ega noh, esiteks ma ma ei arva, et ma nüüd paljugi olen teinud,
aga aga teisipidi jällegi see muusika kirjutamine on olnud
alati minu jaoks loomulik muusikuks olemise osa,
et ma olen seda alati teinud nii, nii kaua kui ma mäletan,
et mul kohe päris algusest peale, et sealsamas enda enda
toas klaveri taga meeldis muuhulgas siis mitte ainult
mängida seda, mis telekast tuli või mis maistelt vinüülidelt
kuulsin vaid, vaid ikkagi mängida muusikat,
mida veel minu teada olemas ei olnudki. Et, et see nii-öelda tunne, et sellega peaks tegelema,
mul alati olnud.
Kui sa nüüd vaatad tagasi nende aastate peale,
sa oled üsna pikalt muusikas ikkagi olnud juba päris
pisikesest peale, siis kas sa võid öelda,
et unistused on hakanud täituma haaval vannis on lapsepõlves
ka mingisuguseid teisi unistusi, et tahtsid kellekski saada?
Muusikuks ikka muusikute, eks eks Teid ju ikka oli
või et inimene ikka vaatab ja kuidagi ringi,
aga see muusikas olemine on alati tundunud minu jaoks
niisugune loomulik ja, ja mõnus, et ma ei ole tundnud küll
karjuvat vajadust vahetada eriala võib-olla vahepeal siin
kuskil päris keskkooli ja ülikooli ajal võib-olla oli küll
seda tunnet, et ega ei paistagi hakkama saavat,
et võib-olla peaks minema kuskile ikkagi väga praktilisele tööle,
kus on väga konkreetne palk ja siis on nagu vähemasti teada,
millega on tegu. Aga see õnneks möödus ka suhteliselt ruttu ja,
ja tegelikult ja südamesoovi mul ei ole olnud küll midagi
muud teha. Kuidas sulle endale tundub, kas muusikaline tipphetk,
vastan ikka veel ees, et ei ole veel ära olnud?
Jah, ma ei ole tegelikult kunagi väga niisuguseid
teetähiseid ise märganud või selles mõttes,
et loomulikult on, on mõni kontsert või mõni sündmus
või mõni õhtu on tagantjärgi vaadates olulisem
või suurem kui teine, aga aga mul on see alati kuidagi olnud
loomulik töö osa ja loomulik elu osa, et anda kontserte
ja kirjutada muusikat ja, ja loomulikult on alati hea meel,
kui midagi suurt õnnestub ära teha. Aga niisugust pooleaastast pausi ma selle järel tavaliselt
ei kipu tegema, et nüüd on midagi saavutatud jubedalt nüüd
peaks meeletult puhkama ennast sellest välja,
niiet et pigem on see kõik üks selline kõlab võib-olla banaalselt,
aga üks teelolek ja üks ühtlane teekond,
et selles suhtes?
Ma ei oska küll öelda, ma arvan, et mõni tipphetk on
kindlasti juba olnud ja, ja, ja kui nii edasi läheb,
siis on neid kindlasti ka ees, nii et pigem ma lihtsalt loodan,
et neid kokku saab palju ja siis ongi juba väga hästi. See on väga hästi, ütled, et muusikaline teekond just nimelt
tihtipeale öeldakse muusikaline karjäär minu meelest ei kõla
ka see sugugi mitte hästi kuidagi karjäär karjerist kuidagi
selline ei kõla mulle tuttavalt, jah, selles mõttes
või omaselt, et ma olen ka seda kuulnud ja selle kohta on
minult küsitud ja kui, kui keegi soovib ka minu karjäärist rääkida,
siis mul ei ole ju väga millestki rääkida,
et mis, kus redel on. Mida mööda nüüd Eestis üks muusik saab ronida väga,
et, et kas siis saad veel olulisema koori
või veel olulisema orkestri või, või olulisema bändi juurde
või et pigem ma nagu alati olen tajunud,
et inimesed teevad muusikat ja umbes nii lihtne mõnes mõttes
ongi ja, ja ma kuidagi alati olen pigem püüdnud mõelda
ja keskenduda selle muusika tegemisele ja kõik muu selle
ümber on selline ametinimetus ja aunimetusi akolaad,
millele ei ole mõtet ise väga palju tähelepanu pöörata. Et noh, siis sa juba tegeleda natuke vale asja.
Küsisid lõpetuseks ka nii-öelda selle tavaküsimuse,
mida panen teistelgi saatekülalistelt küsinud maailm ilma muusikata.
Kuidas sa sellist asja oskaksid ette kujutada?
See on väga huvitav küsimus, kogu maailm ilma muusikata,
see on selline vägatistopiline kontekst ja mulle tundub,
et ega maailm ei ole kunagi olnud ilma muusikata,
et ses suhtes esiteks ei tea, mis peaks juhtuma,
et muusika ära kaoks, aga teine asi on see,
et ega inimestel ju mis tahes vahenditega on alati olnud
soov muusikat teha. Ja ma arvan küll, et see ei kao kuhugi, ehk et teisisõnu,
mis me selle küsimusele vastamisega üldse siis nüüd pihta
hakkame lõpuks, et pigem, ma arvan, et me saame olla väga
rõõmsad selle üle, et meil niisugune kunst on olemas
ja niisugune väljendus on olemas.
Ja, ja sellega ma arvan, on väga tore elada
ja inimestele rõõmu valmistada, vee valmistame meie kuulajatale,
rõõmusid lõpus siis Elosele toreda Harpeži pilliga,
millega sa mängid, Heino Elleri kodumaist viisi,
just mis saab minu petta ja sinugi arvates väga suurepärane lugu,
millega seda saadet täna lõpetada, jah, ma arvan,
et võtab ilusti kokku, et see on jah, niisugune pill,
mis on minu viimaseid aastaid täitnud ja niisugune muusika,
mis sealsamas algusest peale väga paljudega meist kaasas käinud. Suur aitäh sulle tulemast siia saatesse,
aitäh kutsumast.
Suur rõõm oli.
Valter Soosalu oli saatekülaline.
Saate nimi oli Helinälg Andres Ojari, saatejuht täna
kuulamast kõike head.
