Vikerraadio kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas
ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos. Hendrik Relvega. Kuula rändajat. Tere nagu kuule, ehk mäletad, oleme me nüüd selles
rännusaadete sarjas viimastel kuudel päris pikalt ringi
reisinud seal Islandi saarel ja nii nagu hooaja algul juba
sai lubatud, tahame nüüd edasi minna väga palju kaugemale põhjalasse,
kui on Island.
Ja see on siis Teravmäed, teravmäed asuvad Islandist
ligikaudu 2000 kilomeetrit põhja pool, nii et väga sügaval Arktikas.
Ja need teram tasuvad ikka nii kaugel Arktikas,
kui üldse on võimalik ette kujutada, nii et ainult Franz
Joosepi saarestik on umbes sama lähedal põhjapoolusel. Aga neil delt teravmägedel on minul olnud õnne käia lausa
kahel korral.
Esimest korda olin seal siis aastal 2014
ja siis oli suvi ja oli polaarpäev.
Ja nüüd teist korda sai seal käidud suhteliselt hiljuti,
ligi aasta tagasi aastavahetusel, siis kui oli südatalv
ja teravmägedel polaaröö.
Aga siin saates ma siis tahan anda raadiokuulajatele sellist
üldist kujutlust, mida need terammedest kujutavad,
kus nad seal sügaval Arktikas ikkagi asuvad. Milline on sealne lohutus ja inimasustus.
Ja väga lühidalt kõnelen ka siis sellest,
et millised olid Mul nende kahe erinevatel aastaaegadel
tehtud reiside marsruudid. Sedamoodi meloodiliselt ja kenasti ju algab üks laul,
mille nimeks ongi Teravmägede laul ja seda laulab mees,
kelle nimi on Kevin Klos.
No Kevin Klosson ise ka selle laulu autor
ja Arktikas on ta pööraselt kiindunud.
Ja see, kuidas tema arktika kirg õieti alguse sai,
on niivõrd omapärane, et ma kõnelesin sellest veidikene pikemat.
Nimelt on ta ise Kanada päritolu mees lauljana
ja soololauljana tegutsenud juba aastakümneid andnud välja
üle tosina muusikaalbumi, nii tuntud laulumees. Ja ta on saanud ka mitmeid auhindu seal Ameerikas oma
muusika albumite eest.
Ja nüüd kuskil kümmekond aastat tagasi võitis ta lausa
järjest mitmeid Kanada väärikaid muusikaauhindu
ja selle peale pakkus üks Kanada reisifirma talle tasuta
välja seiklusreisi läbi loodeväila Arktika jaoks kohandatud reisilaevaga.
Ja see suund, kuhu nad pidid minema, on loodeväil,
noh, kes natukene teab geograafiat ja maadeavastajad lugu
siis loodeväil on ju ümbritsetud tohutute legendidega,
seal on käidud sadu aastaid minevikus otsimas läbipääsuteed. Seal on hästi keeruline saarte labürint ja nende vahelt
leida seda õiget teed, samal ajal kui meri on tihti jääst umbes.
Noh, see oli meeletult raske.
Ja minevikus oligi nii, mitmed maadeuurijad,
kes sinnakanti siis läksid, sattusid täiesti ele
ohtlikutesse seiklustesse ja mõnedki neist ei tulnud tagasi.
Ja nendest võib-olla nendest traagilisematest tasub korraks
meenutada ühte niisugust, mis oli 150 aastat tagasi
ja seal oli siis selline arktiline ekspeditsioon,
mida juhtis üsna kogenud kapten John Franklin. Ta oli käinud ka enne Arktikas.
Ta läks sinna ekspeditsioonile kahe laevaga,
mis olid küllalt hästi varustatud ja see oli siis aastal 1845.
Ja mis tast edasi sai, ega siiamaani väga täpselt ei teata.
Ta praegu teatakse, et loodeväila ta välja jõudis
ja seal ta kusagil kadunuks jäi.
Enamikus tema meeskonnast ei teata üldse mitte mitte midagi.
Mõned jäänused leiti väga palju aega hiljem igilumes. Aga mis seal oli, seda ei tea tänaseni täpselt keegi.
Ja esimene maadeuurija, kes suutis siis selle loodeväila
läbida edukalt, oli niisugune mees nagu Roald ammunsen.
Ja siis aastal 1903 läheks ta välja üsna väikese laevaga.
Aga ta oli ju selline mees, kes oli väga suurte arktika
kogemustega ja teistpidi võiks öelda, et nii-öelda
õnnesärgis sündinud.
Nii et tõesti läbis selle loodeväila, kõik mehed jäid ellu,
laevee terveks. Ja pärast seda tegi ta veel seal Arktikas meid niisugusi,
uskumatuid ekspeditsioone, mida pärast teda ei ole mitte
keegi suutnud järgi teha.
Aga noh, nüüdseks ajaks on see loodeväil ikkagi põhjalikult
läbi uuritud.
Ja laevadki on ju palju paremaks läinud kui neil aegadel.
Nii et nüüdsel ajal igal aastal sealt loodeväilast sõidab
läbi ikka üsna mitmeid laevu, kuigi on aastaid,
kus igasugune laevaliiklus seal, et sellepärast,
et jääolud on nii võimatud. Aga nüüd see Kevin Klos läks niisuguse Arktika jaoks ette
valmistatud võrdlemisi mugava laevaga niimoodi sealt läbi,
et mingeid viperusi seal ei olnud, aga noh,
elamusi oli kuhjaga ja vot sealt ta selle arktika pisiku
endale külge sai ja hakkas pärast seda uuesti Arktikasse tahtma.
Ja mõne aasta pärast siis tegigi reisi ümber Teravmägede
ja pärast jõudis ta välja juba lõunapoolkerale
ja Antarktikasse. Ja seal Antarktikas käis ta muu hulgas säraga lõunat
George'i saarel.
No see lõunatsioon, saar, mis jättis temale kustumatu mulje,
on ka minu jaoks väga erakordne paik kogu Arktikas.
Mõnedes varasemates saadetes olen ma sellest uskumatust
paigast ka kõnelenud.
Aga nüüd, Kevin Kloss oli ka muusik ja need nabama reisid
mõjusid talle ikkagi ka niimoodi, et nad inspireerisid teda
väga paljude laulude loomiseks. Nii et see Teravmägede laul on ainult üks nendest arktika
ainelistest lauludest tema repertuaaris.
Aga nüüd siis ikkagi nende Teravmägede endi juurde püüaks
nagu ette kujutada, et kus kohas meie maamuna peal üldse
need teravmäed umbes asuvad ja selleks oleks kõige targem võtta,
et kas päriselt või siis internetis või mõttes gloobus.
Aga vaadata seda gloobust mitte nii, nagu seda tavapäraselt vaadatakse,
et keerutatakse seda oma silmade ees pikki ekvaatorit vaid
gloobust tuleks pöörata niimoodi, et otse sinu vaatevälja
keskpunkti jääks põhjapoolus. Ja vot kui sa niimoodi siis seda maakera kujutist sealt silmitseb,
siis läheb Teravmägede asukoht maailmas päris hästi paika.
Sa näed, et ümber põhjanaba laiub igas suunas üksmeele tult
suur ookean, selle nimi on Põhja-Jäämeri ümber põhjapooluse
on seal ka suur jääala.
Ja seal ei ole mitte ainsatki maismaad.
Aga kui nüüd minna sadu kilomeetreid kaugemale,
siis hakkavad erinevatest ilmakaartest need maismaatükid
vastu tulema. No Aasia poolel näiteks selline saarestik nagu Severnaja,
Simmlja, mis kuulub Venemaale.
Või siis Ameerika poolel kuulus LS merimaa mis kuulub
Kanadale ja sealt teles merimaast siis ida poole,
juba see hiigelsaar Gröönimaa õieti sele Gröönimaa põhjaserv
ja vot sealt nüüd veel Euroopa poole tulevadki siis need
kaks saarestikku frantsioosepima ja Teravmäed,
aga läheme nüüd mõttes sellele Teravmägedele lähemale,
et mida nad endast ikkagi kujutab, et noh,
seal on siis niimoodi ette on neli peasaart
ja siis on veel suur hulk pisisaari. Ja see kõige suurem saar kannab seal nime Lääne-Teravmäed.
Ja noh, Lääne-Teravmägede läbimõõt põhjast lõunasse on
ikkagi oma 300 kilomeetrit täitsa suur maa.
Ja kõik need teravmäed on kaetud mägede ja liustikega,
rohelust on seal ainult näpuotsaga, rääkimata mingitest
puudest ja metsast.
Ja seal on siis niisugused mäed, mille tipud on tihti hästi teravad.
No see tähendab ju seda, et geoloogilises mõttes peavad
sellised mäed olema suhteliselt noored. Ja seda, et nad nii teravatipulised on, need mäed seal
teravmägedel seda märkasid juba esimesed maadeuurijad
siiakanti sattusid ja noh, selle järgi pandigi ju sellele
saarestikule niisugune nimi.
Ja nüüd teine asi, mis seal Teravmägedel silma hakkab,
ka siis, kui ma ise seal käisin, tiirutasin siis see,
et lisaks nendele mäestikele on seal kole palju liustikke.
Mõned liustikud on siuksed väga suured, mõned on väikesed
ja kokku niisuguse igijääga kaetud tervelt üle poole
Teravmägede maismaast ning siis ainult mõnedes orgudes
või tasandikel on siis neid tundruid, kus on hästi napp taimestik,
aga siiski natukene rohelust. Ja see looduse karmus tähendab ju siis ka seda,
et nii taimi, imetajaid, linde elab teravmägedel suhteliselt vähe.
Ja ka inimene asustas neid saari ikka suhteliselt hiljaaegu,
ajaloolises mõttes.
Nii et esimesed niuksed püsiasukad tekkisid sinna
arvatavasti 16. sajandi teisel poolel, enne seda polnud seal
üldse inimesi.
Ja ka praegusel ajal on seal ikkagi inimesi tegelikult väga napilt. Võtame 2020. aasta seisu, siis oli teravmägedel kokku 3000 inimest,
mis tähendab 3000 inimest, paneme selle Eesti mõõtkavasse,
mul on seda selles mõttes lihtne teha, et ma ise elan
Harjumaal Kose aleviku serval ja vot see minut kodualeviku
elanike hulk on peaaegu sama suur, kui on Teravmägede
elanike arv kokku.
Ja veel, kui täpsem olla, siis kõik need Teravmägede elanikud,
no 90 protsenti nendest elavad ainult ühes asulas,
selle nimeks longer, püüan. Longerbüüern ongi see Teravmägede keskus.
Nii et võib öelda, et sisuliselt on teravmäed tänase päevani
täiesti ilma inimasustuseta.
Aga noh, need Teravmägede asustamise lood
ja need äärmuslikud elutingimused inimeste jaoks,
need on nii põnevad, et siis ma kindlasti tahan kõnelda veel
mõnes järgmises saates.
Aga kui nüüd ikka selle üldise pildi andmisega edasi minna
Teravmägede kohta, siis on tal üks väga imelik,
ma ütleksin, looduslik kiiks ja see kiiks seisab õieti siis selles,
et kuigi see saarestik asub väga kaugel Arktikas on sealsed
ilmastikuolud palju mahedamat kui mujal samal laiuskraadil
põhja poolkeral. Nii et konkreetselt öeldes on siis näiteks niimoodi suvisel
ajal ei langegi temperatuur seal tavalised all on null
kraadi ja keskmine suvine temperatuur on isegi nii viie 10
kraadi vahel.
Ja talvel on no vähemalt ranniku lähedal temperatuur kuskil
miinus 16 miinus 20 natukene veel mõned miinuskraadid juurde.
No igal juhul nii kauge Arktika kohta kumatult mahe kliima.
Ja miks see siis niimoodi on? Seda põhjustab üks väga selge looduslik tegur.
Ja see on see, mida meil rahvasuus nimetatakse golfihobuseks.
No golfihobusel, ta on tohutu pikk, ta saab alguse kusagilt
Mehhiko rannikult troopikakandist ja kui ta tuleb siia põhja poole,
siis ta ju tegelikult liigub ka mööda Lääne-Euroopa rannikut
Atlandi ookeani juures.
Ja siin ütleme, Euroopa juures on tema ametlik nimi,
mitte golfihoo said Põhja-Atlandi hoovus. Ja vot see Põhja-Atlandi hoovus on ju soojendanud ka Euroopat.
Tohutu kaua aega aastatuhandeid.
Ja vahel ma olen niimoodi oma pead mõlgutanud
ja filosofeerinud, et mis küll oleks, kui seda Põhja-Atlandi
hoovust ei oleks olnud?
No see on tõeline looduse kingitus, kui vaadata näiteks
sedasama laiuskraadi põhja poolkeral ükskõik kuskohas mujal,
siis seal on kliima kohutavalt palju külmem kui meil siin Euroopas. Ja veelgi oleks ilma selle hoovused Ta midagi sarnast nagu
kusagil seal Põhja-Siberis.
Ja siis ma olen küll oma pead mõelnud, et me ei ole endale
lihtsalt aru andnud, kui palju on üks niisugune looduslik
tegur nagu golfi hoovus mõjutanud euroop juba ajalukku
ja kultuuri.
Sellist ajalugu ei oleks olnud Euroopas olemas,
nagu me teame, kui ei oleks golfihoovust. Aga seesama hoos läheb tegelikult välju põhja poole edasi
siitsamast maismaad jõuab siis juba Põhja-Jää meresse,
seal ta haruneb mitmeks eriharuks ja siis üks nendest,
mis läheb eriti kaugele põhja.
See jõuabki siis välja sinna Teravmägede kanti
ja vot see ongi see põhjus, miks see Teravmägede kliimani
imelikult mahe on.
Veelgi enam, Teravmägede läänerannikul ei külmu ookean aasta
jooksul mitte kunagi täiesti ettekujuteldamatu samal
laiuskraadil kuskil mujal maailmas. Ja tänu sellele, et kogu aasta ringi vähemalt see Läänerannik,
teravmägedest ja tihti ka lõunarannik on ilma jääta,
saab ju olla seal laevaliiklus, saab olla ühendus Euroopa
maismaaga saab olla kalapüük aasta ringi
ja palju, palju muud.
Nii et siin nimetatakse seda hoovust juba Teravmägede hoovuseks.
Ja siin on just Teravmägede hoovus see põhjus,
miks siin see kliima nii suhteliselt lahe on. Siin kuuldusid juba järgmised salmid sellest Kevin Klossi
Teravmägede laulust, mis on nii pikk, et seda võiks nimetada
peaaegu et ballaadiks.
Jaa, ta laulab siin päris palju ka tegelikult enam mägede
ajaloost ja kes neid inglise keelseid sõnu
ehk hoolikamalt kuulasse pani, ehk tähele,
et tegelikult käib siin jutt vaalapüügist Teravmägede vetes?
No praeguseks ajaks on vallapüks saanud siin ajalooks. Viimati kütiti siin vaalu veel kuskil 1900 viiekümnendatel
aastate keskel, aga enne seda jah, isegi palju sajandeid
hästi mahlarikkad, veed.
Aga nüüd selles laulus kuuldus ka igasuguseid muid
tähendusrikkaid nimesid, no siin näiteks kuuldusid ta laulus
nimed ammundsen ja Nobile mõlemad väga tähelepanuväärsed
Arktika uurijad, kes on samuti siis seotud teravmägedega.
Aga siin laulus oli ka konkreetseid kohanimesid,
mida siis ka tegelikult seesama Kevin Kloss külastas,
kui ta ümber Teravmägede sõitis ja ka need paigad on minu
jaoks tuttavad, kui meie oma tiiru ümber Teravmägede 2014.
aasta suvel tegime. Ja siit edasi ma tahaksingi kõnelda sellest nüüd esimesest reisist,
mis Endal sai läbi tehtud 2014. aasta augustikuus
ja noh, see oli selline üks öelda klassikaline
ekspeditsioonilaadne reis nagu praegusel ajal Arktikas
turistidele neid korraldatakse.
Meie laevaks oli laev nimega ekspediition,
see kuulus ühele Kanada reisifirmale ja nii nagu neil
puhkudel ikka, mängitakse seal nihukesi maadeuurijaid selles mõttes,
et igal päeval, kui ilm vähegi lubab, minnakse sealt laeva
pealt kummipaatidesse ehk sodiaak idesse
ja siis tehakse retki mõnikord siis mere peal mõnikord ka
maa peal vaadeldakse merelinde ja loomi ja liustik,
Käia tundroidia, mägesid ja nii edasi. Ja meie siis tookord alustasime just sealtsamast nii-öelda
Teravmägede pealinnast longer püüanist ja pidime siis minema
vastupäeva ümber selle pea Saare-Lääne-Teravmägede.
Ja see oli selles mõttes huvitav aeg, et oli augusti lõpuosa
ja polaarpäev oli parajasti lõppenud, mis enne seda oli siis
päike püsinud horisondi taha, laskumata üle viie kuu järjest.
Ja nüüd oli siis 22. august, me olime sellel päeval jõudnud
sinna longer püüenisse ja nüüd siis astronoomilise mõttes
polaarpäev lõppes sellepärast, et päike pidin minema looja. No see oli, tundus nii tähtis sündmus, et otsustasime seda
mitte maha magada ja läksime siis seal kusagil künka otsa
ja päris hulk aega pärast südaööd see pidulik päikeseloojang toimuski,
aga noh, see oli küll niisugune, et ma ütleksin,
et selle niisugune pigem niisugune naljanumber
või niukene Tallinna sündmus.
Sest vaadake, polaarpäeva lõppemise tunnuseks on see,
et päikeseketta ülemine serv peab kaduma horisondi taha. Seda ta ka tegi, aga praktiliselt kohe vupsata sealt üles,
nii et, et see öö kestis võib-olla üks minut,
mitte kauem.
Aga ametlikult oli see siis polaarpäeva lõpp.
Aga tegelikult oli nii, et kõigil neil päevadel,
kui me tiirutasime ümber selle suure saare,
oli tööd absoluutselt valged ja magada oli öösiti pagana raske,
niiet kajutis uinumiseks tuli ikka paks kardin alati akna
ette tõmmata, et üldse sõba silmale saada. Ja nüüd oli niimoodi, oli ka seikluse ja võib-olla see kõige
suurem seiklus oli just esimestel päevadel kolme üldse
longer pianist välja läksime, läksime siis mööda idarannikut
ja seal on olud laevasõiduks ka kõige keerulisemad üldse.
Ja nüüd juhtus nii, et tuli niisugune madalrõhkkond,
udu, vihm. Ja nüüd oli olukord niisugune,
et sealne udu on ikka niisugune, et noh,
lõika noaga ja see vihm, mis tuuli, kuna temperatuur oligi
juba nulli lähedal, siis nagu see vihm sinna laeva peale 100.,
niida jääks, muutus. Nii et drillingute küljes olid jääpurikad laevatekil kõik
oli nagu liuväli ja selleks, et seal liikuda,
pidi kramplikult kahe käega reilingust kinni hoidma.
Aga mis ikka päris kurb oli see, et, et niisugustel päevadel
ei tohtinud teha mitte mingit sodiaagi rätki sees,
teravmäed on kuulsad selle poolest, et seal on palju jääkarusid.
Ja kui sa nüüd öösel seal sõidad jäätüki juurde,
kus võib-olla jääkaru või lähed maale, kus võib-olla jääkaru,
siis sa ei näe teda, sa võid põrgata temaga otse kokku
ja seda muidugi turvareeglid ei lubanud ja selle tõttu me
pidime kükitama lihtsalt seal laeva peal olime niimoodi kaks
päeva ja olukord läks veelgi teravamaks,
sellepärast et me pidime sealt edasi liikuma nüüd siis
põhjarannikule läbi kitsa väina ja siis kapten teatas,
et see väin on läinud jääst umbe, nii et me ei saa minna sinna,
kuhu me tahame. No siis võib-olla peab pöörama tagasi ja see plaan jääb kõik katki.
Natukese aja pärast teatas kapten ka see väin,
kust me läbi tulime, on jääst umbes.
Me oleme jää vangis ja nüüd oli küll, et kaua me siin siis oleme,
mis saab. Olime seal kaks päeva ja siis teatas jällegi kapten,
et nüüd see põhjapoolne väin, et sealt on see jää kork,
kest ära läinud.
Jumal tänatud, saamer jätkata seda suunda,
mida me plaanisime. Ja lõppeks tegimegi ikkagi tiiru ümber selle kogu
Lääne-Teravmägede ära.
Ja seal põhjaotsas oli võib-olla üks võimas elamus see et
nägime seal põhja pool, noh, nähtavus oli nüüd heaks läinud
silmapiirini välja, näed, mis põhja pool on
ja seal oli näha selle tohutu jääserv, mis ulatub tegelikult
sealt kohast välja põhjanabani sadu kilomeetreid,
jääd missugune valge kiiskav pind. Ja binokliga vaadates avastasime seal ka paar jääkaru.
Et selline tähelepanuväärne asi ja läänerannikul oli kõige
suurem seiklus võib-olla see, et meid tabas torm seal läänerannikul,
neid torme on rohkem kui mujal.
Ja noh, meremeeste jaoks oli, ma arvan, niuke keskpärane,
aga meie laevu seal ikka vägevalt suurtel lainetel.
Laineharjad, leid vastu, kajuti luminaatorit mürinal
ja nii mõnelgi reisijal läks süda väga pahaks. Aga noh, tegime läbi ja tegelikult nendel päevadel päris
palju ka siis neid paadiretki ja mais Maretki
ja loomi, erinevaid artilisi loomi, jääkaru
ja morska, neid niisugusi, nii-öelda ikoonilisi,
arktika, loomi, neid me nägime hästi vähe.
Aga väga palju nägime hülgeid.
Väga palju nägime, vaalasid, sest neid on seal siis mitut liiki.
Nii et kui rääkida siin nüüd liikidest, siis olid näiteks küürvaalad,
heering, vaalad, valgevaalad ja ühel korral üsna kaugel. Ka see maailma kõige suurem imetaja sinivaal.
Ja maismaaretkedel nägime samuti loomi, näiteks polaarrebast,
põhjapõtra saime need põhjalikult vaadelda.
Nii et tegelikult oli see ikkagi uskumatult loomarikas need teravmäed,
kui mõelda, et siin on Arktika.
Aga see võti, millal ja kuidas loomi näha.
See on ikka seesama, mis Eestis, sul peab olema kogemusi,
meie ekspeditsiooni huvid, teadsid, kuhu minna. Ja kui oled õigel ajal õiges kohas, siis sa seda loomaga näed. Siin läks nüüd see Kevin Klossi, Teravmägede ballaad jälle
edasi ja nendes salmides oli siis juttu,
kes võib-olla kuulas hoolikamalt valgest saarest kus asub
Andreile pühendatud graniidist mälestuskivi.
Ja see meenutab tegelikult ühte niisugust traagilist
juhtumit Teravmägede ajaloos 19. sajandil.
See oli siis niimoodi üks Rootsi päritolu insener
ja Aeronaut nimega Saalomon August anree tahtis siit start
teda kuuma õhupalliga ja lennata üle põhjapooluse. Neil aegadel 19. sajandi keskel oleks olnud absoluutne sensatsioon,
mitte ükski inimene polnud veel üle põhjapooluse lennanud.
Tegelikult lõppes väga halvasti tõelise tragöödiaga
ja tagantjärgi tarkusega muidugi mõeldes,
et tal puudusid Arktika kogemused ja ta alahindas neid riske,
mis seal igapäevaselt võivad ette tulla,
nii et tema kuumaõhupall püsis õhus ainult kaks päeva siis
kukusse alla kukkus valgele saarele see valge saar on
niisugune tillukene teravmägedest päris kaugelt kirdes asuv saarekene. Aga oli oktoobrikuu, kõik mehed jäid ellu alla kukkudes.
Aga mis edasi, mitte keegi ei teadnud, kust neid otsida.
Meri oli lahti, siit peasaarele ei pääsenud.
Ja alles aastakümneid hiljem selgitati teatud nende leidude järgi,
et nad olid siis väga aeglaselt ja väga piinarikkalt seal
surnud nälja ja külma kätte.
Aga siin laulus kuuldus ka üks niisugune kohanimi,
nüüd London ja vot see nüüd London on ka nüüd see,
kus ma ise olen käinud, seal asub nüüd siis seal
Lääne-Teravmägede loodenurgas ja see, mida meie seal nägime,
oli mingi mahajäetud kaevandus meeletu hulga roostes kaevandustehnikaga. Aga see on omamoodi jälle mälestusmärk sellest,
kuidas üks suurejooneline äriprojekt võib absoluutset põhja
kõrbeda ja selle taga oli üks niisugune inglise ärimees
võiks öelda avantürist nimega Ernst Mansfelt
ja tema siis 1911. aastal rajas siia marmorikaevanduse,
sai selleks tohutut sponsori rahad Ameerika ühendriikidest.
Se kaevandus alustas tööd, kuid teatud looduslikel põhjustel,
millest ma siin praegu ei jõua rääkida ei olnud sellel mitte
mingisuguseid tulemusi, kogu see tegevus soikus. 1911. aastal see marmori kaevandus sinna loodi
ja õige varsti jäätise kõik maha.
Võib-olla mõnes järgmises saates jõuan sellest pikemalt rääkida,
igavene värvikas ja. Aga nüüd siis lühidalt, võib-olla siin saate lõpus ka
sellest teisest Teravmägede reisist, mis sai tehtud
ligikaudu aasta tagasi.
Ja põhjus, miks ma sinna ikka tagasi kippusin,
oli see, et, et see esimene oli olnud nii meeldejääv
ja siis mulle tundus, et eriti vahva oleks sattuda nüüd
teravmägedele täiesti teistsugusel aastaajal kui esimesel korral.
Ja väga teistsugune aastaaeg on ju tõesti süda,
Talv see on üks kõige ebamugavamaid aegu aastas üldse seal teravmägedel. Ja võib-olla kui nüüd raadiokuulaja mõtleb,
et mis häda oli mehel minna sellisel ajal niisugusesse paika,
et kas Eestis ei ole keset talve juba küllalt külm
ja pime, et sa tahad veel 10 masse ja pimedamasse,
et kas sa oled nupust nikastanud siis olengi,
aga, aga tegelikult oli ikka põhjus selles,
et et nendel arktika reisidel ma olen päris palju saanud
kogeda polaarpäeva erinevates paikades maakeral. Aga polaaröös ei ole ma kunagi pikemalt olnud
ja see oli see peamine asi, miks ma sinna tahtsin minna.
Ja Plaan oli siis selline, et läheme siis seal lauspimeduses
sinna longerbiianisse, noh sealt mingit pikka reisi
polaaröös teha on üsna absurdne.
Nii et plaan oli siis niisugune, et sealt teeme loodusretki
sealtsamast keskusest erinevate eesmärkidega erinevatesse
suundadesse käime näiteks jala mööda tundrut otsime
metsloomade tegutsemisjälgi või siis sõidame kelgukoertega
öös või pildistame virmalisi ja nii edasi. Aga, aga noh, see sisim, põnevus oli ikkagi ainult see,
et mismoodi see polaaröö ikkagi välja näeb,
et kas ta nüüd siis pimedam või on ta valgem,
kui meil siin Eestis südatalvine öö.
Ja kas tõesti, kui seal polaaröös oled, mitu päeva,
kas tõesti mitte ühtegi märki päikesest mitte kusagilt
aimata ei ole, et niisugused noh, natukene võib-olla lapsikud,
aga väga huvitavad küsimused, millele ma ei olnud ühestki
raamatust täpset vastust saanud. Need olid need peamised põhjused, miks siis sai sinna aasta
tagasi mindud ja ütlen ette, et võrdlemisi edukalt tegime
selle kõik seal läbielamusi oli kuhjaga.
Eks ma edaspidi sellest siis veel räägi. Nüüd sai siis Kevin Klossi ballaad teravmägedest otsa otsa
saab ka tänane rännusaade saade, mis oli mõeldud
sissejuhatuseks Teravmägedele et anda aimu,
kus seal saarestik üldse asub ja mida ta endast kujutab.
Ja siin saates ma siis natuke rääkisin ka nendest kahest oma
retkest teramägedele erinevatel aegadel.
Kuula rändajat, rännakud Põhja-Euroopas ja Lõuna-Ameerikas. Rändame koos. Hendrik Relvega. Kuula rändajat.
