Jaa. Mõista mõista, mis see on. Ei, see pole siirup. See on harilik eestimaine kasepuit, mis on teadlaste kätte sattunud. Aga miks kohe näete? Tähelepanu tegemist on teadusega. Üle maailma ja ka Eestis on nii suur probleem selles,  et meil jääb väga palju üle seda puidujäätmeid,  need lähevad ahju. Ei ole ka keskkonnasõbralik töötlemine. Ka meie otsime seda võimalust, kuidas seda kasulikuks muuta. Millistest kogustest me räägime? Eestis töödeldakse igal aastal ligi 15 miljonit tihumeetrit  puitu ning kui juba ainuüksi saetööstustes lõpetab jäätmena  pea 45 protsenti sinna jõudnud kraamist siis on  puidujäätmete hulk ikka märkimisväärne. Tartu Ülikooli süsteemibioloogia teadur Rait Kivi oskab  puidujäätmetest kõige magusamad palad välja nokkida. Võib-olla see kõlab naljakalt või üllatavalt,  aga puidus leiduv tselluloos on suuresti väga sarnane lauasuhkrule. Nad nimelt koosnevad lõppkokkuvõttes sama samast nii-öelda molekulist,  aga nad on lihtsalt erinevat moodi kokku pandud. Meid huvitab puidusuhkur just seetõttu, et me saame teda  kasutada rakuvabrikute toiduks, ehk siis me saame sellest  suhkrust toota väärtuslikke aineid kemikaale. Kui me saame kasutada nii-öelda puitu erinevate kemikaalide  tootmiseks siis me ei pea kasutama selleks naftat. Et. Kõige tuntum rakuvabrik on näiteks pagaripärm. Meie teadlased oskavad pärmirakke niimoodi geneetiliselt mudida,  et nad hakkaksid suure rõõmuga sööma puidu suhkruid  ja toodaks seejärel inimestele vajalikke aineid. Need on siis meie labori põhilised tööhobused,  bioreaktorid bioreaktorites me saame siis läbi viia katseid  väga kontrollitud tingimustes ja bioreaktori mõte  siis on see, et ta on nagu miniatuurne tehas. Meil ei ole mõtet ehitada 100 kuupmeetrise riaktorit,  kui me saame sama katse läbi viia sellises skaalas. Meie rakud toodavad näiteks peta Coroteeni,  mis on, mis annab porgandile oranži värvuse üheks teiseks  nii-öelda mudeliks on meil siis. Ühe plastiku, nii-öelda monomerit või, või  millest saab siis plastmassi kokku panna? Lihtsameelne on vist loota, et tavaline presspärm hakkaks  iseenesest plastmassi tootma. Selleks, et meil oleks pärm, mis võib kasutada puidusuhkruid  ja toota mingeid aineid, me peame uurima  ka pärmi raku mehhanisme, selleks, et meil oleksid  selle ala spetsialisti. Me arendame ka õppekava ja üks väga tähtis osa õppekavast on  sünteetiline bioloogia. Et siis teeme päris palju tööd tudengitega ka. Selleks, et rakuvabrik töötaks hästi, peab teda natuke mudima. Meie labor siis töötabki välja nii-öelda ühte sellist mudimistehnoloogiat,  mille abil me loodetavasti suudame need rakuvabrikud panna  efektiivsemalt tööle. Ehk siis nad toodaksid ette antud suhkrust rohkem seda  kasulikku ainet. Kuigi puidutööstuse jääkidest malaaria, ravimi  või liimi sünteesimine tundub tõeline ulme on maailmas juba sadu,  kui mitte tuhandeid rakuvabrikuid ning teadlased näevad neis  keskkonnasõbraliku tootmise võtit. Kui rääkida minu unistustest rakuvabrikutega seoses,  tahaks loota, et see muutub sama tavaliseks kui näiteks mööbli,  tööstus või põllumajanduse tevõtted. Ehk siis teoreetiliselt. On võimalik rakuvabrikutega toota väga palju erinevaid. Materjali materjali ja tooteid, siis usun,  et, Nende kasutamine leiab üha enam kasutust.
