Me näeme oma jäätmetega tegeledes, et põhiline prügi,  mis tekib, on ikka pakendid. Pakendi uputust aitab vähendada targem disain. Plast ei ole halb, me lihtsalt ei oska teda õigesti kasutada niimoodi,  nagu me teeme klaasi. Ja metalli puhul. Siin ongi kusjuures söödud nahanäkki vastsed kestad  indikeerivad seda. Elu loodusmuuseumi köögipoolel. Hetkel on käsil märg puhastus. Vati peal on ka näha, kui palju seda tolm,  tolmu ikkagi on siin veel küljes. Muuseumit külastades jääb suur osa siinsest tööst  ja inimeste tegemistest teenimatult eesriide taha. Täna mul on hea võimalus teile lähemalt tutvustada Eesti  loodusmuuseumi elust seda osa, mille peale me võib-olla  niisama lihtsalt ei tuleksi. Püsiekspositsioon on ikkagi see põhiline asi,  mis muuseumi külastajaid huvitab. Seda teatakse üsna vähe, et siin tuleb ka hooldustöid läbi viia. Nii ta on, et eks tolmu jagub ja mõni topis lihtsalt ütleme,  kui ta on asetatud puu peale, siis puu võib kuivamise  jooksul natukene muutuda ja topis vajub ära,  et tuleb aeg-ajalt jälle paika tagasi panna  ja siis kammiga üle käia. Selles mõttes neid eksemplare, kes siin asuvad,  need eelkõige ohustavad kahjurid, aga ka valgus,  et UVkiirguse, mis siis neid värve pleegitab,  et pigmendid kaovad ära, aga tänapäeval on õnneks leedid ja,  ja Uvekiled, mis seda siis aitavad kõvasti nagu alla tõmmata. Siin ongi kusjuures. Söödud kui hea kohe näide olemas. Joosep, pane kirja isane metsvint, kahjurid on söönud. Mis sa siis siin näed praegu ja mille sa tuvastasid? Seda teoraami ei ole nüüd ilmselt paar aastat lahti võetud  ja vaatamegi. Tavaliselt siis küll korra aastas üle nii-öelda kahjurite  niisuguse võimalikkuse ja praegu siit metsvindi juurest alt  just leidsingi, et on käinud tõenäoliselt nahanäkk söömas,  et nahanäki vastsed kestad, indikeerivad seda  ja näha on ka, et saba on tal noh, täiesti lahti,  mis tähendab, et siin ilmselt on midagi ära söödud,  et, et ei püsi enam nii, et vaja kindlasti sügavkülma viia. Ja, ja siis juba taksitermisti juurde. Turgutamisele, kustkohast need kahjurid siia muuseumisse saavad? See on hea küsimus, et tegelikult muuseumidel on  ka selline asi nagu kahjuritõrje kava olemas  ja ja seal kavas on ka sees see, et kuidas  siis üks muuseum peaks olema kahjurite vastu kindlustatud kõikvõimalikke,  ütleme näiteks elektrikarbikud ventilatsiooni kaudu,  et kõik peab olema ilusti võrgutatud, ei tohi sealt läbi pääseda,  nad ikkagi kuskilt õuest tulevad või tulevad inimesega kaasa  või ventilatsiooni kaudu? Jah, et täpselt ei tea, aga, aga kuidagi nad  selle lõhna ninna saavad, et siin mingit toidupoolist jagub  ja ja, ja imekombel nad üles ikka leiavad selle. See lagunes juba nii ära, et saba isegi saba isegi küljest  ära läheb, parandusse just tõmban saba ka talle. Järele siis. Et siit on näha jah, oioi täiesti läbi läbisöödud. Kuidas praegusel ajal muuseumis väljapanekusse need looma  topised saavad? Eks peamiselt ikka läbi õnnetuste, ütleme liiklusõnnetuse  maja vastu põrkamised, aga ka mürgitus, et meie selja taga  on üks kotkas, kes on siis tulnud siia läbi pliimürgituse  loomaarsti käest me saime siis linnu, kes oli,  kahjuks ei elanud üle seda pliimürgitust. Ja see lind, muide, huvitav fakt selle kohta on see,  et on pandud kokku kahest kotkast lausa nii,  et kaks pliimürgitasega kotkastekes kumbki nägid väga  räbalad välja, aga taksitermist tegi imet ja,  ja saime ilusa topise ja, ja selle linnuga on veel naljakas lugu,  et meil käis Ingmar Muusikus loodusfotograaf siin näituse  avamisel ja ja siis tuli minu juurde, et kuule,  ma olen seda kotkastepildistanud looduses varem ja,  ja ta leidis need fotod isegi üles, et tundis  siis nii-öelda selle rõnga järgi ära ära  selle Loodusmuuseumi eriliste tööde edasiavastamiseks tuleb minna  väikesesse ja maast laeni täidetud. Kogude majja. Praegu on sinu ees laual, siis üks iguaan,  mida sa temaga nüüd teed? Hetkel on käsil märk puhastus ehk siis selline esimene  tolmukiht on temalt juba tolmuimega eemaldatud  ja siis erinevate kemikaalidega. Puhastan ta siis sellest suuremast tolmust,  et tegelikult sa vati peal on ka näha, kui palju seda tolmu  tolmu ikkagi on siin veel küljes. See ongi topiste enamasti kõige suurem probleem,  et nad on väga tolmule vastuvõtlikud. Aga mida siis tolm ühe museaaliga või kogudes hoitava  eksemplariga võib teha halba? Tolm pinnal võib tekitada näiteks hall hallituse koldeid,  et see on üks suurim probleem, mis võib tekkida  või siis näiteks karvaste ja suleliste maailmas,  siis tekivad sinna ka kahjurite sellised pesad. Peale puhastamise ikkagi sinu töö on ju konserveerimine  ehk taastamine. Ma näen, et siin ka selle iguaani seljal on nagu osa sellist,  seda seljaharja puudu. Kas sa siis siin teed ka mingid imenipid  ja lood täiesti midagi uut? Ja selleks tegelikult kasutame paberit Jaapani paberit. Ta on erineva tekstuuriga. See on erinevatest kiududest, aga ta on selline konserveerimissõbralik. Kui tavaline paber võib sisaldada erinevaid kemikaale,  siis ta on nii-öelda neutraalne ja sobib hästi,  just museaalide puhul tuleb vaadata, kuna nüüd ei tea ju,  milline see varvastel oli, äkki tal ei olnudki tegelikult varvast,  siis tegelikult on oht nii-öelda üle luua midagi,  mida loomal ei olnud. Aga näiteks väljapanekusse siiski ei saa panna katkise  varbaga iguaani. Jätab vale mulje. Jah, võib jätta loodust. Vale mulje siis nii-öelda rullidki esimese varba jupikese  siia kokku veidi liimi peale. Mis aitab tal siis nii-öelda kõvaneda ja kinnitame  siis selle esimese varba jupikese siia. Mõni hetk, ta peab veel kuivama, kui saab hakata nii-öelda  uusi kihte peale looma ja seda õiget struktuuri andma,  et Jaapani paberi eelis on ka see, et tema tekstuuri saab muuta,  et kui ma kortsutan paberi ära, siis ta jääb selline õige  sobilik struktuur, kuigi vaataja jaoks on kõige tähtsam  illusioon ehk siis tegelikult saab maalida need samasugused  ringikesed siia, just meenutama neid. Mis sinu arvates selliste koorikloomade konserveerimise  kõige keerulisemaks teeb? Kõige keerulisemaks teevad võib-olla need kahjurid. Sest ja et iga kord, kui nii-öelda avad uue eksemplari,  siis võib sealt välja tulla üllatusi, et sellist mustust  kahjurite pesasid. Oota, aga miks nad siis selle vana-vana museaaliga üldse  koos on? Sellepärast, et kui eksemplari prepareeriti,  siis võis sinna jääda veidi liha külge või midagi jah,  see, mida kõik inimesed ju tahaks ise ära süüa,  aga mingid väiksed jupid jäid ikkagi sinna külge  ja seetõttu siis leiavad teed kahjurid, kes  siis selle liha Enda kasuks tööle panevad. Seega sinu töö tulemusel mõnest väga täbaras seisus olnud  eksponaadist saab tegelikult täiesti kena  ja päris olevus. Täpselt nii, et täna vaadeldud objektid küll lähevad tagasi hoidlasse,  ehk siis selline esteetilisus ei ole kõige tähtsam. Kuid kui eksemplar läheks näitusele, siis on võimalik  puuduolev jalg taastada, sabauim uuesti luua. Samuti tundlad, et võib teha ka üle värvimise,  et anda siis sellist värskemat ilmet. Loodusmuuseumi üks ülesanne on säilitada  ka Eesti päritolu loodusuurijate pärandit  ja siin laual on üks väga uus kogu, mis teieni on jõudnud. Just nimelt, et see kogu saabus meil siin paar nädalat  tagasi ja see on siis Kaarel Orviku 1971 aastal kogutud mereelustik,  korallid, karbid, limused, kõik sellised  ja need on pärit siis vaiksest ookeanist. Mis on kohe sellised esimesed asjad, mis sulle silma torkasid,  et vaat kui äge No ilmselt esimese asja on need suured suured korallid,  et nagu me teame, et, et siis need suured korallid ongi  põhiliselt korall rahude moodustajad ja annavad  siis sellisele kaladele ja, ja muudele mereelukatele sellise  hea varjepaiga ja ka ja ka toidupaiga, aga  siis on meil siin huvitav, mis, vaatan, et Rõõneskarp,  see on mitte õõnes, vaid erriga rõõneskarp. Ja tema on siis maailma suurim karp, et no see on muidugi  väike selline 20 30 sentimeetrit, aga see võib kasvada isegi  kuni meeter pikaks ja kaaluda mingi 200 kilo. Aga noh, tänapäeval on need muidugi karbid väga ohustatud,  sest et suured karbid, palju energiat ka inimestele,  et mõnes kohas on need siis ka delikatessiks. Neid isegi ikkagi ka süüakse, nagu sellepärast tänapäeval  ongi neid väheks jäänud, et et üleüldiselt  selle kogu kohta võib öelda, et neid eksemplare ookeanis  tegelikult ei tohi tänapäeval mitte üldse kaasa võtta. Meil on igasugused reeglid, regulatsioonid,  aga sellel ajal siin seitsmekümnendatel oli see täiesti  võimalik ja, ja selle tõttu on ka see võib olla nagu väga  väga haruldane. Aga et neid eksemplare koguda 1900 seitsmekümnendatel,  kuidas see kaarel orviku siis mööda maailma ringi liikus? Nemad liikusid oma ekspeditsiooniga siis laevaga,  et alustasid Vladivostokist ja sõitsid sinna alla sinna  vaikse ookeani saartele, käisid isegi Sydneyst läbi ja,  ja siis pärast Vladivostoki jälle tagasi  ja Kaarel Orvik oli siis selle laeva allvee bioloogide ülem põhimõtteliselt,  et tema kontrollis seda asja ja tema siis  ka neid kogus seal. Kas ma saan õigesti aru, et teil on plaanis lendurava aasta  puhul mingisugune väike näitus lendurava? Nii on, nii, on, et meile just jõudis kogudesse  ka Illar muuli, siis ütleme selline vara. Seda meil ongi plaanis välja panna. Ja kuna ta oli põhiline, tema huviala oli lend olevat,  siis läheb väga hästi kokku. Illar muul siis inimesed, kes ei tea, on Eesti soost loodus,  uurija, kes oma elutöö tegi tegelikult Ameerika teadlasena,  siis. Jah, ta väikse poisina siis nii-öelda kui sõda algas,  põgenes Ameerikasse ja jäigi sinna elama,  sai seal, elas väga hästi sisse seal ja hakkas uurima  siis vihmametsi, kui mõelda, et kuidas teda maailmas  võib-olla teatakse, kõige rohkem on siis sellised vihmametsa  võrastikesse rajatud. Tänapäeval me teame nagu seiklusradadena neid,  et seiklusparkides võime näha midagi sarnast aga tema oli  siis justkui see, kes need leiutas. Ja te säilitate ka teadlastelt saadud selliseid fotokogusid. Tõepoolest nii on, et viimased, mis jõudsid meie fotokogusse,  ongi Illar Muuli siis diapositiivid ja need me oleme  siis ka kenasti ära digiteerinud tänaseks et,  et täpselt sellisele kujule nad lõpuks jõuavad  ja hoidlasse pannakse. Ja nad on nähtavad ka siis kõigile, kes seda soovivad,  näha, et on siis pildipank avatud elurikkuses. Ja me ootame ausalt öeldes selliseid fotosid veel,  et kui kellelgi peaks olema kodus vanast ajast tehtud loodusfotosid,  millest on teada ka, et kus ja millal siis hea meelega võib  tuua siia Eesti loodusmuuseumisse. Seega iga eestlane saab anda oma panuse looduse uurimise ajalugu. Aku nii on, et meile võib pakkuda ka digifotosid. Me näeme oma jäätmetega tegeledes, et põhiline prügi,  mis tekib, on ikka pakendid. Me võiksime neid ideaalselt sorteerida või minna üle  täielikult pakendivabale elustiilile. Kuid kas osa lahendusest võib peituda selles,  et pakendid oleks paremini disainitud? Uuringute järgi tekitab iga eestlane aastas kuni 170  kilogrammi pakendiprügi. Kuigi inimeste endi tarbimisharjumused moodustavad sellest  suure osa, määratakse pakendi keskkonnamõju ligi 80  protsendi ulatuses ära juba enne seda, kui see inimese kätte jõuabki. Kas pakend on üldse taaskasutatav, määrab tema materjali valik. Ja disain. Estpak plastik toodab pakendeid peamiselt toidutootjatele. Neist igaühel on pakenditele oma spetsiifilised nõudmised. Näiteks mingid kliendid soovivad, et nende suppi näiteks valmistoiduna,  ostetuna oleks võimalik panna ka mikrolaineahju  siis tähendab see seda, et see materjal peab võimaldama seda,  et teda on võimalik kuumutada. Koogivalmistajad soovivad, et see materjal,  millesse oleks on pakendatud nende toode laseks seda  niiskust läbi, sest et koogid on oma olemuselt nii-öelda  niisked ja mõni soovib, et tema toodang oleks sügavkülmutatud,  siis jälle täpselt samamoodi, et selle järgi me  selle nii-öelda retsepti kokku paneme koos  siis enda, teadmiste ja kliendi soovidega. Ja sellest lähtuvalt ka valmistoodang saab valmistatud. Kas selline keskkonnasõbralikkus on ka tulnud nendesse  pakendites siis kas see nõudlus on nagu läinud suuremaks  ja kuidas teie saate seda siis rahuldada? Ja kindlasti, et täna meie kliendid suuresti vaatavad,  kust annab vähendada pakendile kuluvat materjali hulka,  mis uudsete nii-öelda disainidega on täiesti võimalik,  vähem materjali, väiksem mõju keskkonnale  ja loomulikult ka rahaliselt soodsam kliendile. Kaks musta karpi on ehe näide nüüd siis materjali  vahendusest kus siis varasemalt oli populaarne nii-öelda. Lihakauss selline, kus seinad olid sellised puhtalt sirged,  ilusad ja siis uue disainina on toodud siis lisatud siia  täiendavad ribid, mis siis annavad konstruktsioonile  tugevust juurde ja kui me vaatame, võrdleme kahtesada karpi,  siis me räägime ribidega, karbi puhul suurusjärk mingi  kümme-viisteist protsenti vähem materjali tootes. Siin meil näiteks on üks näide, kus, Meile kõigile tuttav imapadi, mis siis aitab koguda vedelikku,  mis tootes tekib karbipõhja on asendatud sellise kärgpõhja,  mis suuresti töötab täpselt samadel põhimõtetel,  et et imab selle nii-öelda vedeliku enda enda sisse  ja toode ei ole sellega otse otse nii-öelda kontaktis. Ja säilivus on püsiv, et seda materjali ei ole meil vaja  lisada siia, mis jäätmekäitluses on omaette taaskord probleem,  eks ole. Meie siin oma majas toodame ainult niinimetatud  monomaterjali ehk et me ei tooda siin mitmetest erinevatest  materjalidest koosnevad materjali, millega ei ole pärast  mitte midagi teha. Suured loosungid, et vähem lasti pakendi mingisse kilesse pakituna,  kus siis tegelikult on kaheksa või 12 erinevat materjali  kihiti koos, millega pärast ei ole mitte midagi peale hakata,  puhas, puhas jääde. Et, et me oleme jah, seda meelt ja, ja täna õnneks  ka siis kogu see Euroopa õigus liigub selles suunas ka,  et monomaterjalide kasutus on see, millel on tulevikku,  sest need on võimalik taaskasutada ja, ja ringlusse võtta. Tootmisliinid huugavad ja toodavad plastigraanulitest  maailmale üha uusi pakendeid. Aga õnneks ei ole kõik siin toodetav, vaid uuest fossiilsest toorainest. Siit majast põhimõtteliselt ei lähe ühtegi kilo jäätmena välja,  et, et kõik meie tööstuslikud jäätmed me taaskasutuse teeme karpi,  tehes jääkidest uuesti kile, millest saame uuesti karbi teha. Ja nii, nii veel ja veel, kui et lisaks on meil kasutuses  ka uus tehnoloogia, nüüd juba mõnda aega,  kus me pudeljäätmetest, mis siis Eestis pandipakend kokku korjab,  tarbijatelt. Tuleb ta meile puhastatud kujul helbena,  millest meil enda nii-öelda puhastussüsteemi Tehnoloogiaga suudame seda materjali nii puhtaks teha,  et sellest tehtuna kile ja hiljem ka karp tohib uuesti  toiduga kokku puutuda. See on ka paljude klientide sooviks täna,  et oleks kasutatud nende pakendite nende pakendites. Taaskasutatud materjali. Milline pakend, millise toidutootega üldse kokku sobib,  testivad toidu ja fermentatsioonitehnoloogia arenduskeskuse teadlased. Toidutoodete puhul me ei pääse sellest, et toit peab olema  ohutu ja kvaliteetne ja, ja selleks, et mõista,  kuidas me saame seda tagada siis me peame tundma seda toodet,  et millised on selle omadused ja millised vajadused tal  säilivuse seisukohast on. Et kas ta on kiiresti riknev, kas seal toimub mingisugune  bakterite pärmide kasv või seal on pigem selline  kvaliteedilanguse küsimused, tekivad erinevad kõrvallõhnad  ja kõrvalmaitsed. Ja kui me tunneme selle toote omadusi, siis me saame  ka valida, et milline peab olema selle pakendi keskkond,  mida me sinna loome, et see säilivus ja kvaliteet tagada. Mille arvelt seal siis saab, nagu neid mööndusi teha,  et. Kui õhukeseks saab seda teha või kas saab mingisuguseid  materjale ära jätta või mis need suundumused üldse on? Kolm aspekti esiteks, mida me soovitame,  et vähemaks kui palju vähemaks see sõltub toidutootest,  aga ikkagi peaks silmas pidama seda reeglit,  et võimalikult vähe materjale kasutada. Et tihtipeale lisatakse toidupakenditele turunduslikult,  et väga toredaid lisasid, aga tegelikult toiduohutuse  kvaliteedi seisukohast nad mingit olulisust ei oma. Et me üritaksime neid siiski vältida. Teine asi, mida silmas pidada, et kui õhukeseks,  et nii õhukesi materjale kui võimalik, aga tihtipeale  kahjuks kuskil tuleb see piir ette, sest toiduohutus on  number üks ja kolmas asi kui vähegi võimalik,  siis kasutada ühel materjalil koosnevaid pakendeid monomaterjale,  mida on võimalik siis taaskasutada ja lihtsasti ringlusse suunata. Päris ilma pakendita ikkagi ju suurtootmises toidutootmises  ei saa. Ei saa, tõesti ei pääse me üle ega ümber sellest plastpakendist,  samamoodi et mina isiklikult arvan, et plast ei ole halb,  me lihtsalt ei oska teda õigesti kasutada niimoodi,  nagu me teeme klaasi ja metalli puhul toidutoodete puhul  kahjuks plast on see, mis tagab tihtipeale meile kõige  paremat ja vajaduslikumad omadused. Toidutootjate jaoks on väga oluline, et pakendid tagaksid  toidu säilivuse ja neid oleks lihtne transportida. Samas peavad need olema mõistliku hinnaga  ja atraktiivsed välja nägema, et klient just nende tooted  poest üles leiaks. Viimastel aastatel on õnneks üha olulisemaks saanud  ka pakendite väiksem jalajälg. Meie pakendid jagunevad suures plaanis nagu kaheks. Et meil on olemas siis tetrapakid, mis on Papp, või kartong, mis on siis seest kaetud plastkihiga  ja innovatsioon, mis me oleme siin nüüd teinud  ja turule toonud, on see, et see sisemine kiht,  mis varem oli siis fossiilne plast, siis nüüd on see  siis tehtud männiõlist ehk et ta on täiesti taimne ja,  ja see männiõli on ka tegelikult puidutööstuse jääk. Hetkel on turul meil siin sellised lahendused,  kust siis saad kartongkihi küljest ära rebida. Siin sees on ka juhend, mis tegelikult, kui topsi tühjaks sööd,  siis sa juba seespoolt näed, et mis sa siis pead  selle pakendiga tegema, et kartongi pead eemaldama,  panete sinna paberi ja kartongi prügikasti  ja tops ja kaas lähevad siis segapakendisse. Nii et alati tuleb tarbijat natukene suunata,  et ta õigesti juba käitus. Ja no meie käest tegelikult päris palju küsitakse,  et mis me ühe või teise materjaliga nagu tegema peaksime,  nii et sellepärast need juhendid meil siin järjest rohkem on,  on sees ega me nagu oluliselt palju rohkem midagi teha ei saa,  kuigi nüüd on tulnud välja päris uus lahendus,  mida me tahame katsetada Eestis. Et see on nüüd selline nii-öelda kaval pakend,  kus see kartong on pandud siia. Niimoodi külge, et isegi kui inimene seda ära ei võta,  siis sellel see kartong tuleb pakendi ümbert ära siis,  kui ta on prügikastis, kui ta sõidab jäätmekäitlusse,  et jäätme sorteerimisjaama jõudes on eraldi,  siis plasstop see kartong. Mis on veel head näited, mida saab nagu ringlusse võtta? Selle aasta alguses lansseerisime siis sellised tuubi ogutid,  mis on mono materjalist pakendis. Oleme siia jällegi peale kirjutanud, olen 100 protsenti  taaskasutatav ja pane mind palun pakendikonteinerisse. Selle teebki siis eriliseks see, et kui tuubijogurtit muidu  ei ole monomaterjalist, siis meil õnnestus kätte saada just  siis selline pakend, mis on ka veel Euroopas harukordne,  aga et kork ja tuub mõlemad on, on monomaterjalist ideaalne  uuesti ringlusse võtmiseks ja, ja taas siis uue materjali loomiseks. Pakendi võib disainida nii heaks kui tahes aga  keskkonnakahju vähendamiseks peab kasutaja ta siiski lõpuks  pakendikonteinerisse viskama. Kust see jõuab sorteerimisliinile? Sorteerimine läheb ajas nutikamaks, kuid parim tulemus  sõltub ikkagi pakendidisainist. Millise arenduse te olete siis nende materjalide  sorteerimiseks teinud, paremaks sorteerimiseks? Selline kõige suurem uuendus on sellel aastal installeeritud infrapuna,  siis tuvastusseade, selles samas sorteerimisliinil. Me sorteerimine tegelikult kõiki koduseid pakendeid,  et kartongi, klaasi erinevaid plaste ja just plastidega on  see olukord nagu iga aastaga muutunud keerulisemaks,  et tuvastada neid keeruline, et, et millisest materjalist ta  täpselt on. Ja, ja sellepärast me siin selle nii-öelda robotseadme siia paigaldasime,  et infrapunakiirtega siis ta aitab erinevaid laste tuvastada  ja neid siis õigesse nii-öelda torusse suunata,  et, et eesmärk ikka sama, et, et võimalikult palju nendest  pakendi est tegelikult läheks ringlusesse. Kas selline parem pakendite disain aitaks tegelikult seda  masinat ka edasi? Päris kindlasti, et mis see masin ei suuda teha,  et ta ei suuda seda materjali koostist muuta,  eks, et väga palju ikkagi nagu pakendit on täna nagu  komposiidid ja need lähevad endiselt kõik  siis pärast sorteerimist energiasse. Lõppeesmärk on siis see, et inimesed ise enam ei pea  nii hästi sorteerima või ikkagi inimesed peavad järel  jätkuvalt sorteerima veel korralikumat. Ma ütleks, et see koosnebki sellisest kolmest suurest tükist,  et esiteks tuleb toota materjale ja pakendeid,  mis üleüldse puht teoreetiliselt sobivad ringlusesse. Teiseks on see, et inimesed peavad endiselt kodus seda tööd tegema,  sest üks asi, mis ei sobi ringlusesse, on kõik selline  määrdunud pakend, eks ole, et seda ikkagi nagu satub päris palju,  nagu pakendikonteineritesse ja kolmas osapool oleme  siis meie, et, et meie ülesanne on just arendada neid sorteerimistehnoloogiaid,  et et võimalikult palju sellest, mis pakendikonteinerisse läheb,  tegelikult pärast leiaks tee siis materjalide ringlusse.
