Stuudios on külas kirjanik Tõnu Õnnepalu.
Sa tulid praegu Soome laeva pealt, et mis toimus Helsingis. Helsingis toimus muidugi mardilaat ja mina käisin seal. Mängimas mardilaat on siis ka kirjanikud,
on ka kavas mitte ainult. Oi, ja, ja hea ja seal vorstid, singid, kirjanikud,
muusikud, ansamblid, kõik on seal, raamatut,
kalaat, Laatmis, laat, nii et ma olin laadatolaks. Mitu raamatut Donsul tõlgitud soome keelde? Seal kuulutati, et 10 ma ei ole päris kindel,
kas üheksa või 10, nagu siis on 10, kui nad teadsid,
et 10 noh, seal ilmus nüüd see aasta kaks raamatut jälle
Pariisi ja valede kataloog, inglise aed. Milline sinu raamat on soomlastele kõige rohkem meeldinud,
kuidas on, kui kriitika järgi tundub? No viimastest aegadest ikka paradiis et selle järel on
tulnud ka need teisi ja, ja ei, ta oli ühel hetkel Soome
raamatukogude kõige laenutatavam ilukirjandus,
ma ei tea, võib-olla tõlke ilukirjandusteos siis.
Igatahes oli menukas raamatukogu raamat. Kas Soomes on kirjanduselu kuidagi teistsugune kui Eestis me
siin kuulame põhiliselt kirjanikel ei ole,
raha, neid ei loeta.
Raamatukogud on raskustes.
Kuidas tundub, Soomes olevat? No mina seda siseelu seal ju nii väga ei tea,
aga noh, ma arvan, et need probleemid on laias laastus samad,
aga noh, üks maa on suurem ja natukene jõukam ka
ja ja noh, näiteks sellest Soome laenutus hüvit disest,
mis raamatukogu laenutuste pealt makstakse,
nagu meil on ka selline asi, ma olen sealt mõnel aastal
rohkem raha saanud kui Eestist.
Peame igatahes, see on seal kindlasti heldamise raamatukoguhüvitisest,
noh, mina olen tõlgitud autor, seal on nagu vool raha,
et ma kujutan ette, et kui Soome autor on selline tubli
autor ja keda loetakse, et siis ta saab sealt päris kena
sellise toetuse sellest raamatukogu rahast. Nemad sellel räägivad, et oi, et teil on nii hästi.
Televisioonis räägitakse kirjandusest, ägemaid
ja raadios ja kuigi ma arvan, seal raadios ikkagi räägitakse,
aga noh, mis on erinev on kindlasti just see,
et on suurem maa, rohkem lugejaid.
Ma arvan, kui sa oled ikkagi selline soome armastatud autor,
siis sa saad isegi sellest elada. Sul on olnud päris viljakas aasta vist nüüd kaante vahele on
saanud kolmas raamat, tänavu aastal. Nojah, see niimoodi juhtus, aga noh, see kirjade raamat Jaan Kaplinski,
kas need kirjad said kirjutatud täielikult möödunud aastal
ja sellest on juba rohkem kui aasta möödas
ja siis siis ma panin selle luulekogu kokku,
mis oli kirjastuse hea lugu, niisugune soov
ja tellimused, et välja anda ja siis ma selle kokkupanekuga
suvel tegelesin, aga noh, need olid kõik varem valmis
kirjutatud luuletused, et ja nüüd siis lõpuks Eesti loodus,
mis sai alguse jällegi siin klassikaraadiosaadetest. Aga seekord kirjutasin nende saadete jaoks tekstidest,
et ma nagu ei julgenud teha neid, muidu ma ei lugenud neid
tekste üldiselt siin maha.
Aga mul oli nagu vaja, et mul oleks valmis mõeldud see kõik
ja siis ma kirjutasin kohe täitsa niisugused lood.
Isegi ma neid kirjutades mõtlesin, et näed,
et nüüd on niisugused lood, et need võiks ju ka äkki välja
anda ja noh siis jällegi oli kirjastaja,
kes leidis, et just need me tahamegi välja anda,
aga ma kirjutasin siis ka sinna juurde. Et ei oleks nüüd ainult need saated, on veel veel lugusid
siin raamatus, et kuidagi niimoodi isevoolu teel on draamat
tegelikult kõik sündinud, et nad ei ole mingid sellised väga
suured projektid, aga noh, samas ütleme,
see looduseraamat on mingis mõttes, ta on niisugune elu
kokkuvõte noh, see ulatub kõik nii kaugesse minevikku tagasi
kõik need looduserännakud, et ta on omamoodi niisugune
elulugu tegelikult. Me jõudsime sujuvalt tänase teemani, see on uus raamat Eesti
loodus mis on siis baseerunud või sündinud
klassikaraadiosarja Eesti loodus kaudu või nagu järelmina
sündinud on.
Aga kui nüüd vaadata selle inimese pilguga,
kas ei kuulnud neid saateid, meil on, need saated on olnud
väga menukad, meil on olnud mitukümmend 1000 järelkuulamist saadetel.
Aga kui nüüd rääkida inimesele, kes ei kuulnud neid saateid,
et millest see raamat räägib? See raamat räägib minu elukohtadest, ütleme kõige laiemalt,
aga kõigis neist ma ei ole päriselt elanud,
mõned on niisugused unistuste elukohad Eestis.
Noh, see geograafia lõpuks ei ole väga lai,
kõik piirdub tegelikult Põhja-Eestiga siin,
Lõuna-Eestist Emajõest lõuna poole see raamat ei jõua.
Aga noh, need paigad on Alutaguselt Vilsandini.
Et kõigi nendega on ikkagi mingi isiklikum suhe
või siis väga isiklikke, väga pikk suhe. Ja ma olen siis sellest jutustanud. Sa oled kirjutanud, et sinu loodusehuvi sündis ajakirjaga
Eesti loodus.
Ja nüüd siis ka raamatu pealkiri on Eesti loodus,
mis ajakiri?
Eesti loodus oli siis kaugel lapsepõlveaegadel. Kas see loodushuvi ikka oli vast enne ja ajakiri Eesti
loodus õhutas seda velgi lõkkele.
Aga see Eesti loodus minu lapsepõlves oli väga tähtis
ajakiri kuidagiviisi noh, minu jaoks vähemalt
ja ta oli üldse populaarne ajakiri ta ilmuse tohutust
iraažis ja seda ikka telliti ja ma ei teagi,
mis inimesi seal üldiselt huvitas, aga noh,
lõpuks need ajakirju ja polnud ka palju mida lugeda,
ja. Ma arvan ikkagi see, et ta jutustaski,
nimelt et Eesti loodusest noh, asjadest,
mis meid ümbritsevad olenditest, kes siin elavad. Tol ajal eriti oli terve hulk inimesi, kes tegeles
loodusvaatlustega ja ja ka saatis sinna kaastööd
ja kuidagi see oli selline oma tema maailm,
see loodushuviliste ja loodusesõprade maailm,
noh, ma käisin ka loodussõprade majas.
Eks see asi käis sinna juurde, aga, aga jah,
see Eesti loodus oli niisugune ikkagi väga oodatud sündmus,
kui ta tuli postkastidesse, millest seal siis nüüd seekord
on ja vahel need olid just paigad, kus ma lapsena ma ei
olnud ju käinud kuskil veel ja siis seal jutustati nendest
paikadest noh näiteks no kasvõi Vilsandi saarest vaikadest. Ja sinna ei saanudki sinna ei olnudki lootust niipea saada,
aga, aga sellest sai lugeda ja siis unistada,
et kuidas seal oleks käia ja olla ja, või nahka lähematest
paikadest nagu seal kõrvemaast, kuhu, kuhu siis sai mindud,
kõige natukene suurem olin, ma võtsin koti selga
ja läksin rongi peale, sõitsin mustjõele
ja siis hakkasingi avastama neid paiku, et omamoodi oli nagu
selline reisijuht. Eesti looduses segas ajakiri. Sa vist päris mitu reisi selle Eesti looduse inspiratsiooni järgi?
Siin raamatus on lugeda, et ka õega käisid matkamas rabas. Oi, ja, ja sealsamas kõrvemaal käisime seal tol ajal oli seal,
noh siis oli seal nõukogude armee polügoon,
nüüd on seal Eesti kaitseväe polügooni alad on.
No siis oli umbes samamoodi, et oli tegelikult selline
keelatud ala mingite mööndustega, et sinna sai niimoodi
poolsalaja hiilitud ja tegelikult isegi mingid harjutused toimusidki,
nii et ma ei tea, mingi mingisugused miinid lendasid üle pea
seal vahepeal. Aga, aga seal on imeline loodus ja sõjaväelased seal
Meristasid vahepeale, aga enamuse aastast seal keegi ei käinud,
nii et seal täiesti õhtul seal telgis olime jussi järvede ääres,
seal hundikari julgus oleks, läks oma õhtusele ringile
ja sõnaga igasugu loomi ja linde nägi seal. Sinu raamatus saga kirjutab sellest, kuidas inimpõlve
jooksul siin üsna üsna lühikese aja jooksul on toimunud
looduses ikkagi suuri muutusi.
Mõned liigid on, mis olevat kadunud olnud,
on muutunud jälle suuremaks teised on kadunud,
asemele on tulnud täiesti uued linnud-loomad. Jah, see loodus on siiski ju tohutu dünaamiline
ja ta on, ela tõesti kui on juba olnud niisugune võimalus,
et sa oled mitmekümne aasta jooksul saanud teatud kohti näha
ja kogeda ja eriti on see huvitav, kui sa siis vahepeal ei
ole seal käinud, noh sind avalugu on, et sealt Alutaguselt Vares,
Saareste ja lõpulugu ka ja seal mul oli just,
et mul oli mälestus, et seal oli niisugune uhke kaasik,
see oli 80.-te tõesti alguses, kui ma seal käisin,
seda gaasikut ma imetlesin ja mõtlesin, et mis sellest saab,
unistasin, et ma lähen, saan sinna metsavahiks
ja siis kuidagi võtan selle kaasiku nädal oli ka
looduskaitseala aga see gaasike käinud siin alla,
et ma võtan selle kaasiku kuidagi kaitse alla
ja seda ei saeta maha, et oli nii, nii imeline. Ja nüüd tõesti siis ma ei tea, 40 aastat juba peaaegu hiljem.
Läksin sinna uuesti, vahepeal polnud käinud
ja mind huvitas, et noh, mis sellest gaasikus siis saanud on.
Ja minu üllatuseks seal oli ikka kaasik.
Aga see tundus nagu kahtlane, et kas nüüd saab olla seesama kaasik,
et ta nii suur on ka nagu ei tundunud ja uurisin seda asja,
et see oligi tegelikult nii, et see kaasik tõesti seal võeti
maha üheksakümnendad alguses kohe kui olid need suured,
sellised segased ajad ja maade erastamine siis saeti maha
ja vahepeal on sinna kasvanud uus, mis on juba täitsa ilus
ja suur. Ja tegelikult see, see vana kaasik,
mida mina mäletan, see oli umbes sama vana kui see nüüdne,
sellepärast et sealt see mets oli kolmekümnendatel veel maha võetud. See algne mets loodusele on ka selline ikkagi imeline,
võime ennast taastada ja jälle kasvada ja muidugi miski ei
taastu päris sellisel algsel kujul kunagi ükskõik kas me
tahame või ei taha. Kui sa, noor kass sind mõjutasid ka Fred Jüssi jutud
ja lindistused loodusest. Ojaa, ja kõigepealt Fred Jüssi kirjutas ju selles samas
ajakirjas Eesti loodus, seal ilmusid just ma arvan,
seitsmekümnendatel temalt niisugused noh,
väga huvitavad sellised tundelised lood,
mis olid ühest küljest bioloogi kirjutatud,
niisugused loodusetundja kirjutada, teisest küljest ikkagi
kirjanduslikud lood, need mind kindlasti inspireerisid
mõjutasid ja kuidagi nende mõju on kahtlemata jõudnud ka
nendesse minu looduse lugudesse, et ma ei ole seda žanrit
päriselt leiutanud. Et seda on kuidagi viljeletud ka enne mind
ja jah. Nüüd sa oled ka olnud päris aktiivne loodusfotograaf,
teinud pilti Ta nendest ilusatest kohtadest,
mida sa oled kogenud ja selles raamatus on ka su enda fotod
sees aga tahaks kuulata siia vahepeal natuke helisid ja,
ja meil on üks salvestus, mille sa oled teinud Vilsandi luikedest,
et kui palju neid oli ja kuidas neid lindistasid. No neid luikesid seal talvel ikka on, on üks,
üks hulk igal igal talvel ja noh, eriti kui ütleme see meri
rohkem jäätub siis sinna jäävabale alale,
need koguneb nüüd laulu luikesid.
Ja see luikede hüüdmine on üks niisugune Vilsandi talvine
hääl oli niisugune haruldane tuulevaikne hommik
ja ma lihtsalt viisin oma selle salvestaja sinna sadamakai peale.
Panin ta kolmjala peale sinna seisma ja ja siis need luiged
olid seal ümberringi ja muud linnud. Ja siis läksin ise koju, jätsin ta sinna salvestama
ja noh, kui kui sind ennast seal pole, siis need linnud
tulevad ju lähedale, neile meeldis just selle kai ümber seal
ujuda ja ja kisada tulid isegi liiga lähedale niimoodi,
et kohatise helinivoo läks juba punasesse,
kui nad sinna päris mikrofoni hüüdsid.
Et niimoodi see salvestussai. Luiged nagu nagu ütleksid üksteisele midagi,
et see on nagu nagu mingisugune dialoog,
et huvitav, mida nad räägivad. No ma arvan, et nad kõige rohkem ikkagi annavad lihtsalt
üksteisele teada, et nad noh, mina siin jah,
et oleme koos ja kuidagiviisi, et see on tähtis,
et see üle elada ja ei ole üldse seal hakkama saada.
Vahel see, see kisa tundub ka kuidagi väga ärev,
kogu aeg on niisugune tunne, et noh, nüüd kohe-kohe nad
üldse hakkavad minema kuskile ja ja on kõik siin lendavad minema,
aga ei juhtu midagi. Kuigi noh, võib ka juhtuda. Selline polüfoonilise muusika. Jah, jah, see on tõeline selline jah nagu teos
või selline kontsert tõesti seal vahel seal sinna minu maja
juurtega sellisel mere lähedal ja just selle sadama lähedal
sinna koostisse vahel väga hästi ära tuis võis istuda õhtul
pimedas öösel seal tähtede all ja kuulata lihtsalt seda
nende seda kisa ja see see meeleolu ka kuidagi vaheldub
ja muutub ja vahepeal on vaiksem ja siis jälle läheb kuidagi
ärevamaks ja, aga, aga jah, see on nende maailm,
aga me ei tea, mis asju nad seal ajavad ja mida nad tahavad. Stuudios on kirjanik Tõnu Õnnepalu ja räägime uuest raamatust.
Eesti loodusraamatu on küll Eesti loodus,
aga see ei ole nagu botaanika raamat, vaid siin on
matkakogemused käigud.
Ja tundub, et sa oled Eesti looduses alati otsinud nagu
inimeste jälgi. Jah, no esiteks, ega me ju sellist inimvaba loodust kogeda
ei saagi, sest et juba üksi inimesena läheme kuskile loodusesse,
siis on inimene seal kohe platsis ja teised loomad
ja linnud kõik sellele reageerivad.
Aga tõesti, ma olen aru saanud, minu enda selline lemmik
Kloodus ongi niisugune, kus on mõlemad, kus on kuidagi
sellist inimese elu ja selle jälgi noh, niisugused talukohad
vanad ja samas ka siis noh, seda nii-öelda päris loodust,
metsa, midagi seal merede jõge või sellist looduse stiihia,
et et need on kõige huvitavamad seal kuidagi kaks asja
saavad kokku see inimeste elu, nende draamad
ja katsumused ja, ja püüdlused. Ja, ja siis jah, see loodus, taimed, loomad,
mets kõik see ja see, Eesti loodus ei ole ka päris selline
juhuslik pealkiri, et ma jutustangi sellest,
mis on minu meelest nagu olemuslik Eesti loodusele
ja see olemus ongi selline, et tegelikult see,
see loodus, loodus ja inimese loodus on siin niivõrd läbi
põimunud aastasadade juba tuhandete jooksul.
Et ega neid ei saagi kuidagi lahutada ja tegelikult ei leia
naljalt kohta, kus kus inimene ei oleks midagi teinud. Ja samas jällegi ütleme see vana viis, kuidas talurahvas,
kuidas nad elasid selle looduse keskel, kuidas nad said
sealt oma peatoidus, miitside karjatasid,
pidasid põldu ja nii edasi, noh, nad olid väga osa sellest
loodusest või ka justkui tegelikult ühed ühed loomade linnud
siin teiste, teiste seas taluelu, see on väga looduslähedane
siin üks peatükk on keelsust sellest talust,
kus elavad koos tegelikult, et noh, inimesed
ja koduloomad ja siis need ütleme, linnud-loomad,
kes on sinna lihtsalt elama asunud, sellepärast et neil on
ka seal mõnus elada alates suitsupääsukest
ja tegelikult selline kultuurmaastiku ja just sellise vana
kultuurmaastik kui serv. Kus ta puutub kokku, ütleme, niisuguse metsikum alaga,
metsade rabadega see on kõige rikkam igatepidi,
looduse poolest liikide pooles, seal leiavad endale elupaiga
kõikvõimalikud olendid, et see on ka noh,
ütleme botaanikute ornitoloogile üks huvitavamaid alasid
või selliseid tsoone looduses natuke päris niisuguses keset
raba keset suurt metsa, ei ka seal ei ole nii palju seda elu
kui just kuskil heinamaade servades, luhtadel,
luha luhaservades ja ühesõnaga seal, kus nagu need kaks
maailma lõikuvad, see inimeste maailm ja
ja see päris päris loodus Kui sa räägid mõnele välismaalasele, kindlasti on tulnud,
et milline on Eesti ja milline on Eesti loodus.
Kas alustad sellest, mida sa kirjutasid 30 aastat tagasi
raamatus piiririik, et ma tulen maalt, kus päike on
haruldane teema? See ongi üks päris keeruline asi on rääkida,
noh, välismaalasele sellest meie kodumaa loodusest,
sest temast ei ole kerge rääkida, et siin ei ole ju midagi
väga silmapaistvat mägesid ja, ja midagi sellist,
noh mis kohe ütleks inimesele taha hoo, et see on vägev omal ajal.
Mulle meeldis inimesi ehmatada juttudest,
kuidas me sõidame autoga üle jää oma, noh,
et ma elan saare peale, vot kui tuleb talv,
siis Me sõidame autoga sinna 25 kilomeetrit,
on, on seda merd, aga see meri on jääs Jemele,
Murinal sealt autoga ja noh, siis siis järgmine küsimus oli,
et kas teil jääkarud ka on? Et jah, Loodust peab ikka näit tema või kuidagi peab kogema.
Mingis mõttes see raamat ongi minusugune katse siis jutustada,
missugune see Eesti loodus on. See on ka selline inspiratsiooniraamat, et mulle väga
meeldis see koht, et kui pea on väga paksud,
siis tuleb sõita metsa, istuda kännu peale
ja pea läheb seal paremaks, siis on nagu kogemusnõustamine. Ja minu jaoks on see loodus, on eluline vajadus.
Pean saama olla looduses ja rääkige natuke sellisest
inimeste sahmimisest eemal.
Ja, ja tõesti, ega kui lähedki sinna metsa istutama,
tähtis on paigal olla, jah, seal, kui sa ainult kõnnid,
jalutad kas või kas või rahulikult, see on üks asi,
aga kui sa tõesti sa jääd seisma, see on veel üks asi,
aga kõige veel parem on, kui istud maha tõesti kas kännu
otsa või kuhu iganes. Ja siis siis natukene aega oled, kuulad,
siis hakkad üldse alles kuulma, mis hääled siin on.
Võib-olla näed veel kedagi ka kuidagiviisi jõuad nagu
endasse rohkem.
Ma olen tähele pannud, et kui on vaja kas
või mingit loengut pidada või kuskile minna,
rääkima, siis on väga hea, on enne seda lihtsalt istuda
kuskil noh, kuskil metsas nii-öelda vastase pea kuidagiviisi
tühjaks ja siis sinna lendab, eks linnukene Wordi asemele. Kas seal loeksid mõne koha, et sellest raamatust? Jah, ma loeksin siit lõpust, kus on niisugune käik Lahemaa rahvusparki?
Ja siin ma räägin vainupea surnuaiast. Aga seal oli ka surnuaed.
Väike mereäärne surnuaed, mereäärset surnu aiatki on kerged.
Nagu ka mereäärset kabelit.
Surnud, kuulevad seal seda unelaulu kõige elava ürgkodu mühinat.
Olgu muld sulle kergem, kui elu oli kellelegi kivisse raiutud.
Mereäärsete surnuaedade multki on tõesti kerge.
Liivane kuivkõverad, männid ajavad oma vaiguseid juuri.
Luude-kontide vahele teevad lihast okkad,
käbid, milles tuul, oma laulu saab laulda. Ühe Eesti looduse saate oleks võinud ka surnuaedadest teha.
Need on kohad, kus ühe paikkonna rahvas oma tuttava
loodusega jälle täiesti üheksa saanud.
Kuigi eks nad olnud juba enne temaga üks.
Nende keha oli tehtud selle maa viljast ja kartulist loomade
kaudu ka niidurohtudest selle merekaladest.
Aga nii oli see vanasti.
Nüüd me ei tea enam, millest me koosneme. Mis maade mullast.
Ecuadori, banaanid, läti kartulid, saksa rukis,
hispaania vein ja sealiha ameerika maisist kasvanud kana.
Ja pärast meie surma väetatakse nende eksootiliste
elementidega mõnda paika, millega meil võib-olla mingit
pistmist polnud.
Aga neil vanadel surnuaedadel on veel mingi rahu.
Seda ei ootagi enam. Aga ometi see seal on vanad surnuaiad, on veel viimane
võimalus kohtuda kohalike inimestega, päriselt kohalikude inimestega.
Kes veel olidki sellest kohast tehtud selle maast
ja veest ja tuulest.
Seal on rahulik, sest surnud ei räägi palju,
nad ütlevad vaid oma nime.
Vahel on seegi juba kustunud nimi, daatumit,
teinekord mõni salm või mõttetera. Aga see võib olla juba teiste lisatud.
Kas tolle, olgu muld sulle kergem, kui elu?
Inimese elu oli tõesti siis nii raske?
Me ei tea ju teise inimese elu kergustega raskust võib-olla tundusse,
vaid leina jälle, nii et küll ta vaeseke sai elus tööd teha
ja vaeva näha.
Aga töine ja vaevane elu võib seest olla kerge
ja rõõmus. Võib küll. Ja kerge elu seest pime.
Kõik need päikesepoisid, kes ühel hommikul nööri otsast maha võetakse?
Ei tea, ei näe.
Iga elu on suletud maailm.
Kui ta kaob, kustub nii palju maastik, valgusi,
päevi, tubade ja aedade vaateid, teiste silmade vaateid,
nii palju mõtteid ja unistusi, mis siiani määrinud ennast
teoks saamisega. Surnuaedadel saab justkui vilksamisi näha loodust pärast
meid selle täieliku rahu. Aitäh stuudios oli Tõnu Õnnepalu ja rääkisime raamatusse
Eesti loodus, küsis Tiia Teder.
Ja on võimalik kuulata endiselt ka meie suvesarja Eesti loodus,
mis on jupiteris ja klassikaraadio koduleheküljel.
