Nüüd on meil võimalus tutvuda segakooriga Rõõmusõõm
ja kohal on koori dirigent ja kontserti.
Tule rebased, kunstiline juht Liisa rahusoo
ning koori juhatuse liige Mait Raag.
Tervist, tervist.
Vaiba viitasin, et on tulemas kontsert nimega tule,
rebased ja info leidsin Facebookist.
See on kolmandal detsembril Tartu Jaani kirikus
ja enne seda ükspäev Võnnu kultuurimajas ma ei tea,
võib-olla neid kontserti on teil veelgi. Ongi need kaks nimetatud ja nii põneva nimega kontsert,
tule, rebased ja samuti see rõõmusõõm on nii väljenduslik
nimi kooril.
Tutvustage palun natukene oma koori. Tegutseme alates 2014 sügisest, et kui üks teine Tartu koor
läks laiali, siis seal üks väiksem punt mõtles,
et nad tahaksid ikkagi segakooris edasi laulda
ja siis kutsuti kokku uus koor, et praegu siis jah,
juba üheksas hooaeg.
Ja nii nagu enamik voore umbes kord nädalas on meil proovid
kord kuus veidike pikemad, proovid laululaagrid,
mõned korrad aastas laulab meil hetkel 33 lauljat
ja paar kontserti keskeltläbi aastas. Liisa rahusoo, palun rääkige natukene enda muusikalisest taustast. Mina olen tartlane ja olen alustanud siin esimeses
muusikakoolis klaveriga aga ma olin selline võrdlemisi laisk
harjutaja ja kui ma Ellerisse astusin, siis,
siis see oli väga juhuslik valik tegelikult minu jaoks trigeerimine.
Ta läksin lihtsalt ühe sõbrannaga kaasa ja vaatasin,
mida, mis seal siis milliseid erialasid on koorijuhtimise
all oli samuti klaver, mõtles, et oh, seda ma ei oska,
on väga hea, et vaatame, mis on, aga juba esimese poole
aastaga sain aru, et, et see on tõepoolest see,
mida ma tahan teha ja, ja, ja see instrument läbi mille ma
soovin nagu ennast muusikaliselt väljendada. Et minu jaoks inimese hääl on üks kõige suuremate
võimalustega pill üldse ja väga värvida rohke
ja ta on pidevalt muutuv Est selle koori kõla
ja pilt sõltub ju alati sellest, kes on need lauljad,
millest see heli selline pilv siis tekib kokku loomuliku
jätkuna Elleri muusikakoolile tuli siis akadeemia Tartus ma
õppisin Lauri prede klassis ja Tallinnas bakalaureuses olin
Ants Üleoja juures ja magistris Ants Soots juures,
nii et on sama koolkond. Neil kõigil. Millise suunitlusega repertuaar teie kooril on? Rõõmusõõm on laulnud algusest peale pigem kerge muusikat
või ütleme siis niimoodi, et me, me ei ole klassikalise
suunaga koor.
Aga tänu just nimelt laulupidude traditsioonile oleme me
ikkagi osa saanud ka sellest klassikalisest tõepoolest
ja ka seal on täitsa hästi läinud, et viimane ettelaulmine ka.
Me saime lausa üheksa pool punkti, mille üle mul on väga hea meel,
et, et mina dirigendina võtan seda väga tõsiselt. Ja see töö kandis vilja, aga muidu me, me oleme laulnud väga erinevaid,
et asju, et oleme teinud ka mõned muusikaetendused,
et meil on kooris üks väga aktiivne Anne,
kes on ühtlasi ka kurepalu rahvateatri juhendaja,
nii et koostöös temaga sisesele rahvateatriga me oleme
teinud nukitsameest ja oleme teinud Koidulat.
Aga selliseid klassikalisi koorikontserte aasta-aastalt üha
enam oleme liikunud selles suunas, et igal kontserdil oleks
oma kindel teema oma kindel mõte, tõeline selline
kontseptsioon ja oma kindel ka selline helikeeleline ülesehitus. Et üheksa aastaga on see koor siiski teinud sammu edasi.
Nii et nendega on võimalik juba ka selliseid kavasid teha. Jaa, täiendaksid nad viimastel aastatel või jah,
on kujunenud koostööga mitut mitmete selliste pillimängijatega,
et ma arvan, et see on alguse saanud meie suvelaagrite traditsioonist,
kus meil on just üks väga omalaadne ettevõtmine.
Kus siis laagris on kontsert soolokontsert,
kus kõik saavad ennast proovile panna professionaalsete
muusikutega Ja siis soololauljatena, et see on meil kuus aastat olnud
minu meelest juba jah, et see, see on ikka tõesti jube,
selline pikk traditsioon meil kooris selle kontserdil on
siis 10 lauljat 10 kuni 12, kes saavad siis võimaluse ennast
solistina proovile panna ja kõik ülejäänud lauljad kooris.
Ma jagan nendesamade lugude nagu taustalauljate rolli siis,
nii et igalühel ongi täpselt see üks kindel ülesanne,
üks kindel partii, nii et saab, sellega on saanud ka väga
palju sellist lavajulgust ja esinemisjulgust arendada. Ega sellist üksteise kuulamisoskust.
Ja noh, pluss muidugi ka laulmine koos mikrofoniga,
mis sellises kohas on ju jällegi omaette instrument veel,
millega peab harjuma, et kuidas, et see on olnud selline jah,
väga, väga selline lõbus ettevõtmine, lisaks sellele,
et, et on ka selline arendusmoment, sest meil on alati selle
kontserdil ka žürii, mis on meie oma koorilauljatest siis
ja need lauljad on alati mingis kindlas rollis,
et meil on olnud seal näiteks Kihnu virve
ja Üllar Jörberg, et on sellised ka jällegi rollid jagatud,
nii et see on selline hästi sõbralikus õhkkonnas,
et kõik saaksid ennast proovile panna. Aga jah, et lisaks sellele, et saab nagu harjutada
mikrofoniga soololaulu on, on minu meelest just ka see,
et meil on tekkinud hea koostöö mitmete professionaalsete muusikutega,
keda viimastel kontserditel oleme, oleme kaasanud ja,
ja ka. Ja just et seal bänd, bänd on nüüd ka nende aastate jooksul
järjest kasvanud, nii et seal bändis on ka umbes 10 liiget.
Tanel Ruben on, meil on peaaegu algusest peale seal trummidel,
Jaagup Jürgelongi kitarrist on olnud tõesti esimesest
kontserdist alates keelpillikvartett, et kes need viimased
paar aastat on olnud, kaks sellist muusikute perekonda on
sõõrod ja Campiaanid.
Et sile plaad ja siis Lauri äike kes on ka sellel tule
rebaste kontserdil siis kaasa tegevad. Kell pillidel mõtlen, kas me sõela Andres,
Alar on meil olnud kontrabassi siis Martin Eurogressaar,
Eke Jaanisk. Ja see kontserditutvustus näitab, et seekord teeb kaasa
klaveril Henri Kährik. Just et Henry on ka meie koori dirigent,
on selline täielik multitalent, et tema lisaks siis koorile
tema instrumentideks veel kitarr, basskitarr,
klaver ja ta valdab neid kõiki väga hästi,
et ka sellel talvekontserdil tule, rebased Henri siis saadab
koori nii klaveril kui ka ühes loos basskitarril. Rääkige nüüd natukene palun lähemalt sellest kontserdist
tule rebased, et mida see pealkiri tähendab
ja mida see kontsert sisaldab? See kontsert on tegelikult küpsenud väga-väga pikalt.
Et kui ma Tallinnas õppisin, siis Tartus mul oli kogu aeg
ikkagi koorid, mida ma juhatasin, mis tähendas iganädalaselt
mitu korda edasi-tagasi sõitmist, nii et vahepeal oli küll tunne,
et ma olengi enamus ajast Tallinnas Tartu maantee peal
sellest õpingute ajast, aga tänu sellele ma sain tegelikult
iga nädal jälgida siis läbi bussi või rongiakna ennast
ümbritsevat loodust, et mille jaoks väga muidu muidu muidugi
saab ka ju aega võtta, aga see oli kohe selline eraldi aeg,
mis mis oli nii-öelda õhust aitäh. Ja see oli väga huvitav, huvitav just iganädalaselt näha
neid samu kohti, seda muutumist ja eriti just sellel
sügisesel ajal, et see, meie kontsert, et ongi üles ehitatud
tegelikult sellele valgusele ja värvide muutusele,
mis on siis siin meie laiuskraadil, sügisesest,
pööripäevast kuni talvise pööripäevani.
Ma tean, et väga paljude inimeste jaoks on see aeg selline
väga raske taluda just seda pimeduse tulekut
ja seda väga pikka sellist hämarat ja pimedat aega,
aga minu jaoks on see olnud kogu aeg selline loominguliselt
nagu hästi selline ergas ja ja selline aval
ja töine kuidagi aeg. Et mulle väga meeldib, meeldib see, selline pimedus ja,
ja hämarus ja need muutused, mis, mida see endaga kaasa toob.
Lisaks jääb sellesse aega ka november, noh,
mis meie laiuskraadil vist ei olegi midagi pimedamal tulemas,
kui november, aga novembris on või see on ka hingedeaeg
ja selline enda sisse vaatamise aeg.
Et mulle tundub, et vahel et kuidagi ka,
et me oleme sunnitud olema nagu kuidagi pidevalt hästi
positiivsed kõige suhtes, aga, aga inimene on,
on ometi selline keemialabor ja, ja kõik need erinevad emotsioonid,
et noh, tegelikult on ju täiesti adekvaatsed,
normaalsed, et kui midagi kurba või mingi kurb sündmus,
see ongi adekvaatne reageerida sellele kurvalt. Aga jah, et see pimeduse vaegkuidagi loob selle võimaluse,
aga ka need hirmud kuidagi enda sisse vaadata
ja tegeleda siis noh, kõige sellega, mis seal varjus on.
See on selline mingis mõttes hästi selline üksi üksildane aega,
üksiolemise aeg.
Aga mulle tundub jällegi minu jaoks on see jällegi selline
hea aeg sunnib nagu sunnib või annab võimaluse Smit ei sunni,
vaid see annab võimaluse kuidagi enda sisse vaadata. Ja ka läbi nende värvide.
Kui sügisel on, kõigepealt on see tohutu selline värvide
plahvatuse aeg ja et kui see läbi saab, et mulle väga
meeldib see, kuidas kui lehed langevad, siis on ka tulevad
esile kõikide nende puude ja põõsaste erinevate taimede
võrade kujud mis on nii erinevad ja nii,
kas ja mida muul ajal, noh, ju sa ei näe seda
või kõik, kõik need sellised pruuni, halli,
kuldse, rohelise, sinise erinevad sellised pooltoonid,
hästi väikesed, sellised õrnad vahede õrnalt muutused,
mis toimuvad ja loomulikult sa lume tulek,
et praegu ka see on jällegi nii suur kontrast. Et seda ei ole ühelgi muul hetkel hetkel aastas,
see on kuidagi väga-väga-väga paeluv.
Et kõik selle ma lähen, siis ma tahan pannud sellesse kontserdisse. Millistest teostest te näete, siis avalduvad neid samu värve
ja tundeid ja mõtteid? Sellel kontserdil on, et ma olen selle üles ehitanud niimoodi,
et koor ja keelpillid oleksid kõla mõttes nagu võrdsed partnerid.
Et Me esitame ka koos teoseid, aga on ka Kell pillidele
eraldi eraldi lugusid.
Kolm lugu ja nad kõik on tegelikult koori lood.
Millest on siis needsamad autorid, on teinud seaded näiteks
Karl Jenkins, adjemus, mis on kõigile teada
ja tuntud. See on selline veel sügise värvide aeg. Aga siis on Peteris vasksi te fruit of Sailens samuti koorilugu,
mis avab just selle hingedeaja hämaratuva sisekaemuse
sellise mõtiskluse ja Vladimir Martinofi Beattitud,
mis on tekstilise muidu üles ehitatud õnnistus sõnadele,
aga seda esitavad siis esitavad siis ainult instrumentaalid.
Veel selliseid värvilahendusi annavad siia kindlasti laura muula,
kes on tuntud hoopiski džässis geenest, aga ta on enda
lugusid seadnud ka koorile. Tema muusikas on muidu ka väga suur roll,
on, on vokaalile vokaalsetel taustad veel tegelikult.
Ja ka Avichai Cohen, kes on samuti džässmuusik,
on kontrabassimängija bassimängija tema loost olema nüüd ise
küll seade teinud sellise võib-olla kõige valusama nüanssi.
Selle kontserdil annab hildur kulda Totteri üsna Jabamiat.
Mis on siis seriaalist Tšernobõl, mis siis otsetõlkes
tähendab igavene mälestus. Ja kooriheliloojatelt on siin esindatud hoolakielo,
kes on kirjutanud ka Laulu Northern Lights,
kusjuures see on üks väheseid, mille ta on kirjutanud Norras
Norra heliloojaga, ta on, elab ju Ameerikas.
Aga see Nordsen Laitsjast arvan, et see ongi see,
mis meid viib ka nüüd selle pealkirja juurde.
Et selle looda, kirjutas 2007 jõulude ajal,
kui ta oli Oslos ja vaatas oma aknast välja üle järve
sellise tähistaeva taustal ja sellel või noh,
eriti ju Norras ja Soomes on virmalised suur osa sellest
pööriööst mis on, mis kannavad endas ka sellist ühelt poolt
väga palju ilu, müstikat, aga teisest küljest on nad väga
hirmuäratav nähtus. Selline väga jõuline looduse ime tahaks kohe kasutada siin
seda sõna. Ja valgus on just ka meie kontserdi väga oluline.
Kolmas element valguslahendusi selle kontserdil teeb meil
Johannes Johanson kes siis viib meid läbi selle kontserdi
samamoodi nagu siin laiuskraadil meil see valgus muutub,
selle meie esialgu just nimelt oligi see pealkiri siis
virmalised Aurora borealis.
Aga kui oli aeg käes, et kontserdi pealkiri siis välja valida,
et seda me oleme ka teinud koostöös koorilauljatega,
kellel on alati võimalus siis ka pakkuda läbi selle kava,
et mis nad arvavad, et mis see võiks olla. Ja üks laulja pakkus välja tule, rebased.
Mis on nüüd tegelikult tõlge soome keelest,
kus virmalisi nimetatakse ka rebasteks, kes jooksevad üle
taeva nii kiiresti, et see oleks nagu tule selline mäng. Ja sellega seonduvalt, et kui see konkurss
või nii-öelda nime nime lõplik fikseerimine oli oli plaanis
siis seda teha koorilaagris ühel laupäevasel õhtul pärast proove.
Ja see oli see sama õhtu kui kogu Eestis oli virmalisi näha,
nii et sellega see küsimus lahendus. Just et see kuidagi sattusime just koorilaagris jah olema
ja ma veel panin neile lauljatele panin kirja sinna päevakavasse,
et õhtul siis peale proovinud puu on virmaliste otsimine.
Tegin sellise naljad nagu otsiks sõnajalaõit,
et palju siis siin meie, kuidas siin neid niiviisi väga näha on,
aga just sellel õhtul oli see kõige suurepärasem vaatemäng,
mis üldse saab olla nii, et see see oli,
see oli tõesti, see, see oli, see oli väga ilus väga eriline
hetk minu jaoks täiesti esmakordne tegelikult. Näha virmalisi niimoodi oma silmaga.
Ja tulen veel korrusele kava juurde tagasi,
et siin kaks väga olulist teost jäi mainimata,
et plaat Campiaan.
Me esitab sooloviiulile erksat je esimese klassi õnne
ja Lauri sõõro soologa.
Esitame ka Tõnu Kõrvitsa peegeldused tasasest maast.
Et see lugu oli ka vist mul on juba aastaid käinud minuga
kaasas just nimelt selle kontserdi ka seoses,
et see oli see esimene lugu, mis, mis sai sinna kaua pandud
ja mille ümber siis sai kogu see ülejäänud asi ehitatud. Me rääkisime praegu kontserdist, tule rebased,
aga milliseid plaane veel segakooril rõõmusõõm on? Kevadel plaanime jälle koostöös siis nendesamade instrumente
realistidega anta kontsert, et Tartus ja Tallinnas,
kus siis peamine teema on virtuaalreaalsus,
virtuaalmaailma ja meie meie toimimine selles
ja kuidas see virtuaalmaailm meid mõjutab,
et saab olema küllaltki elektrooniline, aga jällegi nagu
eelmises kontserdis skandschelt kaltscher,
kus me võimlesime Veljo Tormis ja mässil,
et äkki, et siis samamoodi nüüd põimib koorimuusikat sellise
elektroonse muusikaga. Suur tänu. Me rääkisime segakoori rõõmusõõm,
kontsertidest pealkirjaga tule rebased.
Need toimuvad teisel detsembril Võnnu kultuurimajas
kolmandal detsembril Tartu Jaani kirikus.
Stuudios olid külas koori juhatuse liige Mait Raag
ja dirigent ning kontserdi kunstiline juht Liisa rahusoo.
Aitäh. Aitäh.
