Täna õhtul kell 19 esietendub sõltumatu tantsu laval Tatjana
romaanova tantsulavastus sinule.
Selle sisuks on paarisuhete tagamaad ja paarisuhete rollis
olevate inimeste raskused, unistused ja meeleolu.
Ja delta saates on nüüd külas tantsija Gert preegel
ja dramaturg Laura kvels teine tere tulemast.
Tere. Millise küsimusega see lavateos siis tegeleb,
kuigi sai juba väikene vihje antud. Ütleksin, et eelkõige inimeseks olemisega.
Eks kandub sinna paarisuhete teemasse ka.
Ja siis, mis nurga alt võib-olla paarisuhted,
et et me oleme endale võtnud sellise trajektoori konfliktist tempaatiani. Et seda me siis püüame. Mõtestada ja lahataja erinevate väljendusviisidega siis
publikuni tuua. Tatjana romaanova ja Gert preegel, teie olete teinud selle
lavastuse koreograafia, millest lähtusid,
milline see protsess loominguliselt oli. Protsess iseenesest oli juba, sealhulgas umbes meil kaks
aastat tagasi, ehk siis saime saalis kokku,
nii nagu tantsijad kokku saavad ja, ja siis tegelesime
lihtsalt oma kehale olulise liigutamise või
improvisatsioonilised tegevusega.
Ja, ja mida aeg edasi, seda rohkem me nägime,
et sellest võiks ikkagi vormuda mingisugune lavastus
ja kuna me seal kahekesi olime, siis üldiselt kahe inimese
vahel on dialoog. Nüüd on see, et kas see dialoog on siis kantav ka
või noh, ongi kantav kõikidesse suhetesse
või riikidevahelised suhted või, ja nii edasi,
et seda saab nagu üldistada väga-väga suureks,
aga me hoidsime seda pilti ikkagi võimalikult väiksena,
et see on kaheinimese vaheline suhe ja, ja sealt alates siis
liikumismaterjali luues oleme jõudnud siis tänasesse päeva,
kus siis see on vormunud sellisesse süsteemi mis siis,
nagu Lauraga juba mainis, algab siis pigem sellest sellest
ebasümpaatiast ja lõpeb siis sinna sümpaatiasse
või algab sellest ebaImpaatiast ja lõpeb empaatiasse,
et et protsess on olnud iseenesest pikk. Kuid siiski me näeme, et see oli üldiselt väga oluline meie jaoks,
et me jõuaksime sinna kohta, kuhu me tänaseks päevaks oleme jõudnud.
Et et lavastusi üldiselt, et ehitatakse üles kolme kolme kuu
mastaabis aga kuna meie lavastuse puhul ei ole ka nagu ühte lavastajat,
siis sellele sellest johtuvalt tegelikult on ka hea,
et meil on olnud pikem aeg. Te just vastasite selle küsimuse, mida tahtsin küsida,
et kas on tavapärane, et üks loomeprotsess,
et saab võimaldada endale sellist kaheaastast noh,
valmimisaega või küpsemisaega.
Aga kas teemavalik või õigemini teema kujunemine oli
mõjutatud ka kuidagi sellest ajast, mis meie ümber praegu on
kaks aastat tagasi oli ju siin pandeemia algusaeg. Algse impulsi na võib-olla mitte, et seda kõige paremini
saaks küsida Tatjana enda käest.
Aga kindlasti on see imbunud meie mõttetöösse sisse. Et sellest justkui pääsu ei ole, teame ju,
et näiteks maailmas, kui me mõtleme muusikalise paralleeli
siis näiteks paljud orkestrid tellivad heliloojatelt nüüd
viimasel ajal teoseid kus oleks jutuks või sõnumiks
inimestevaheline suhtlus, põimumine, dialoog,
just seesama, kõik, mis, mis jääb inimeste vahele,
mis ei lõhu neid sidemeid, mis pigem toob esile seda
ühenduse tähtsust, ühenduse olulisust. Ja nagu aru sain, siis lavastus sinule läheb siis nii-öelda
turris emotsioonidest sellise leplikkus empaatia poole,
mida siis tunni aja jooksul läbi käiakse.
Kuivõrd-kuivõrd, emotsionaalselt kurnav see sellise süžeega
lavastus just on tantsijale, et on ju väga erinevaid teemasi,
mida saab tantsus kajastada. Siin on ilmselt tantsija enda nurk, kuidas ta selle läheneb,
et kui palju ta võtab ennast sinna kaasa kui palju ta
kehastab kedagi laval, et tantsija, paralleel mõne näitlejaga,
olgu ta siis filmi või teatri näitleja.
Et, et selles mõttes kindlasti me võtame mingisuguse vormi,
mida me siis enda kehaga läbi tunnetame ja siis selle siis
nii-öelda lavale toome.
Et enda perspektiivist või nii-öelda isiklikust punktist
öeldes on, oli tegelikult see protsess küllaltki keeruline. Sest et igapäevaselt nii-öelda tugevaid emotsioone oma elus
ei näe ja sellele sellest johtuvalt siis tegelikult ka ka
need proovi.
Need olid üldiselt intensiivsed, et õhtuks mingisugust
rasket filmi nagu ei planeerinud või, või sellist pikka,
Rahmaninovi kontserti.
Et, et selles mõttes kindlasti on, on seal oma nurk selles,
et see on olnud keeruline, aga kindlasti mitte nii keeruline,
millele me ei oleks vastu saanud. Laura akvel Stein, kui Kert ja Tatjana olid siis oma
nii-öelda loomingulist algimpulsi edasi arendamas kruvimas.
Millal sekkusite teie? Ja mina sekkusin augusti algusest alates et kui oli selge,
et et see idee vormub lavastuseks lõpuks,
et kus ja millal ja kõik sai paika, siis algaski laiema
meeskonnatöö siis sealhulgas minu minu uurimistöö. Ja millega siis tuli tegeleda, tantsijad olid omavahelised
nii-öelda dialoogid seal mitmes variandis läbi proovinud,
osad võib-olla kõrvale jätnud, osad juurde pannud,
kuidas teie seal vahel siis Navikeeriste? Noh, neid kihte oli palju selles mõttes,
et alates jah, sellest temaatikast sellest,
kuidas seda sisu, kontseptsiooni nügida ühes
või teises suunas sellise välise pilguna.
Seda enam, et lavastaja otseselt meil ei ole.
Aga natukene mõtisklesin ka sellest, et kohusetöö asetub
Tatjana enda senises senisel loome teekonnal
ja et kuhu ta võiks siis asetada siin eesti tantsulavastuste
maastikul või laiemalt etenduskunstidemaastikul,
et et eks need, kes vaatama tulevad Et. Teevad teevad kindlasti omad järeldused.
Et see on jah, selline tasakaalu otsimine olnud,
sest see temaatika tõesti ei ole lihtne. Ja ja koosloomes koosloomes töötada on ühest küljest
õnnistus ja teisest küljest väljakutse olnud et,
et kuidas need ideed vormuvad reaalselt siis alates
lavakujundusest kuni kuni tegevuseni välja.
Et on olnud põnev. Gert, mida Laura teie tegevuses kõige enam suunas
või millised olid need tema põhiideed, kuhu tema selle
sõnumi teravuspunkti soovis püstitada. Laura roll on olnud väga suur, sest et kui me kahekesi
Tanjaga oleme selles koreograafia s või sellest
tantsutekstis sees, siis tegelikult me ei näe seda välist pilti.
Et mis iganes me arvame, et me loome või teeme või,
ja kuidas see mõjub, me tegelikult ei suuda seda väliselt,
et näha ja Laura on, selles osas on väga suureks silma
silmapaariks meile kes mõtestab seda meile
ning paneb siis seda nii-öelda sellesse,
nagu ta ütles sellesse suuremasse konteksti. Et selles osas on meil olnud, et suur õnnistus,
et Laura meiega kaasas olnud ja just seda tantsulist keelt,
kuna ta ise on ka väga pikalt tantsinud ja ka samuti
lavastusi loonud siis siis tema usaldus oli meil kerge tulema. Mõtestas, et kuhu siis asetuks Tatjana romanova nii-öelda
tantsu teel see konkreetne lavastus või kuhu siis paigutuks
üldisemalt näiteks eesti nüüdistantsu kategoorias,
et kas nendele on võimalik kuidagi vastata,
et kuhu siis? Tegelikult veel ei vastaks, sest esietendus ootab ees.
Ja vähemalt me ise loodame, et iga etendus saab olema elav,
elus protsess, kõik need viis, mis tulevad eeldatavasti
üksteisest veidi erinevad, oleme sinna suuna,
seda, seda natukene nüginud, et ta oleks võimalikud elus nii
lavalolijatele kui vaatajad.
Aga mul on tekkinud endal selline väike vimkaga mõte,
mida Tanja ja isegi ei tea. Aga teie nüüd kuulete, et et kui Tanja üks eelmisi lavastusi
oli pealkirjaga vajadustest ja rääkis rääkiski,
siis paljuski ütleme sellistest erivajadustest siis selle
lavastuse pealkiri on küll sinule, aga võiks vabalt olla ka ootustest.
Ja siis triloogia kolmas osa, mul on selle ettepanek
Kadanial olemas. Et seda siis kindlasti jäämegi ootama, aga ootustest kõlab
ju väga kuidagi intrigeerivalt sellise suhete teema puhul,
sest just ootused on need, mis sageli kõik asjad kihva keeravad. Eeldused ja ootused ja neile vastamised,
kes, kuidas vastab, kes, mis sõnadega vastab
ja nii edasi, et selles mõttes kindlasti väga palju
huvitavaid mõtterännakuid on selle lavastuse loomeperioodil
juba meil endil läbi käidud ja me loodame,
et me suudame luua mingisuguse fooni, mis,
mis viib inimesi saalist enda mõtetega edasi. Kui me räägime ka muusikast, siis milline see muusikaline
maailm on, kus kõik need dialoogid toimuda saavad? Meil on pardal helilooja Aleksander Shidel jov ja,
ja tema on loonud siis originaalmuusika meile lavastusele.
Ta on näinud meie, ta on olnud samuti pardal koos koos
Lauraga suurusjärk kolm kuud ja, ja ta on siis näinud proove,
näinud lavastust nii-öelda seda prooviprotsessi
ja sealt edasi siis on, oleme jõudnud siis sellise teozini
või ma ei teagi, kuidas seda öelda, igatahes lavastuse
lavastuse helini, mis siis on tegelikult koostöös loodud,
et ühelt poolt siis tantsijat koreograafid andnud enda
impulsi ja teiselt poolt siis siis helilooja enda endapoolse mõtestatuse. Ja on ka teisi meeskonnaliikmeid teil, kes on siis näiteks
valguse ja visuaali eest hea seisnud? Just et Eeva Orupõld on meil olnud, on meil kunstnikuks,
heliloojaks Aleksandr Šterbakov, nagu ma juba mainisin,
valguskunstnik on meil Vene teatrist andekas Anton andriuk Anderi,
Andrei uk. Ja visuaalse kujunduse eest vastutab meil siis
Eliise Seli saar.
Ning fotograafina on ka veel pardal Jüri Seredenko. Ja ma saan aru, et tegelikult nüüd tänaõhtusest
esietendusest alates lähevad viis õhtut jutti need lavastused,
etendused ja esimesele ja viimasele etendusele järgneb karu publikuga,
kes seda läbi viib ja kas saab siis arutleda nähtu üle
ja tunnetatu üle. Absoluutselt me väga ootame neid arutelusid publikuga,
loodame, et et jäädakse meiega vestlema,
et võimalik, et viin läbi, mina. Igatahes väga põnev õhtu, kus siis tantsukeeleks
tantsukeeles saavad selgeks kõik paarisuhete rollid,
erinevad tagamaad ja võimalused, võib-olla mitte,
küll kõik, aga kindlasti suur osa.
Ja aitäh teile tulemast.
Täna deltas Kert reegel ja dramaturg Lauraga Jewel Stein
ja sõltumatu tantsu lava on täna õhtul kell 19
tantsulavastuse sinule päralt ja Tatjana romaan oma,
keda siis täna siin polnud, on koos Kerdiga laval,
nii et ilusat esietendust, ilusaid järgnevaid etendusi
ja publik, minge kohale.
