Eesti Rahva Muuseumi püsinäituse vaibasaali ekspositsioon on
uuenenud etnoloog Reet Piiri palun juhatage meid läbi
uuenenud vaiba.
Ekspositsiooni. Meil jah, need uus maja on juba kuus aastat valmis olnud,
eelmine valik, kui meie muuseumi vaibakogust oli siiani
avatud ja, ja mõtlesime, et oleks aeg, siis näidata ka uusi vaipu.
Eesti Rahva muuseum, mis on üle 3000 vaipa ja,
ja see vaibakogu on väga mitmekesine, põhiline osa sellest
on 18. 19. sajandi voodivaibad, sõiduvaibad,
sõiduvaibad veel on, kas siis mille peal istuti
või mida põlve peale võeti, mida koguni hobusele peale pandi,
aga 20. sajandil on lisandunud väga palju uusi vaiba,
vaiba või tekitüüpe näiteks seinavaibad,
tugitoolivaibad, põrandavaibad ja ka siis lihtsalt kunstnike
poolt loodud vaibad, kobe läänid, mida me näeme näitustel
ja mida, mida siis hiljem võib näha muuseumites
või inimeste kodudes. Ja kuna see meie vaibakollektsioon on nii suur
ja ega tekstiilid nad ei taha, kas sind valguse käes nii
pikalt olla siis leidsimegi, et on moodi aeg aeg näidata
siis uusi uusi vaipu, teisi vaipu, mis meie kogudes.
Ja siin on siis näha ikkagi põhiliselt siis 19.-st sajandist
ka 18.-st sajandist pärit esemeid ja siis eraldi on ka 20.
sajandi selliseid uuemaid Baiba tüüpe välja tulnud,
näiteks üks selline riiutehnikas vaip, mis on pärinevad,
pärineb sellist moodsast talust, mida rajati kahekümnendatel aastatel. Et see talu saadi vabadussõjast osavõtu eest,
õigemini jah, siis see noormees sa ise sõjas surma,
aga tema vend kooli õpetaja ehitas selle talu üles
ja siis ka sisustas sellise moodsa moodsa mööbliga
ja ka see siis sealt alust on siis muuseumisse jõudnud ka
selline moodsas tehnikas riiutehnikas vaip.
Et meil on küll muuseumis olemas ja teame,
et, et ujutehnika oli ka 19. sajandil kasutanud kasutusel,
aga see oli põhiliselt ainult siis eestirootslastelt,
just Vormsi saarelt on meil muuseumist mitmeid näiteid
ja see on tänapäevale harjumatu kombel, neid kasutati
ja sissepoole. Et see neid kasutati magamistekkidena.
Aga hiljem siis kui ta tuli selliseks dekoratiiv vaipaks kujunes,
siis jäi see see, see normastatud pinge välja poole,
mida me siin näituselgi näeme sellise moodsa Arteko kujundusega.
Ja siis selline 20. sajandi selline uus tehnik ka tuli ka
heegeldamine ja Tunis tehnikas heegeldatud vaibad
ja see just näitab siis sellist rikkamates taludes saadeti
tüdrukud käsitöökoolidesse ja nad õppisid seal selle uue uue
tehnika Tunis tehnika heegeldasid riba täna ja,
ja siis enamusele nendel on ka nendel ribadel siis tikand
peale kantud, et see on selline just selline Lõuna-Eestile
iseloomulikud selline vaiba tüüp, et see on selline praegu
siin väljas on meil selline suurem voodivaip. Ja siis on veel näide ka siis nüüd gobeläänvaibast Katrin
pere seitsmekümnendatel aastatel valminud vaip ja,
ja siis veel hilisemast ajast on selline hästi põnev vaip.
Õigemini jälle vooditekk, mis on valminud siis Saksamaal põgenikelaagris.
Peeter Põllu tütar Anne-Reet põld sai Ameerika sõduritelt magamiseks.
Voodi tekkis, oli selline hall ja ilmetu
ja ta hakkas tasapisi sinna peale kima, nii et päeval tikkis
öösel magas selle teki all ja harutas süles siis lõngu,
mida, mida sai, aga ka siit-sealt, kus ta oli siis selliseid
lõngu saanud tikkis ja, ja kui, kui põgenikelaagrist nad said,
et edasi minna Inglismaale sisse tikkimine jätkus,
siis sa juba poest lõng ostetud, sealt mindi edasi Kanadasse
ja kuni 64. aastani, siis olevat ta siis sinna jälle uusi
lillekesi peale tikkinud. Et selline vabakäetikand hästi hästi tore,
hästi hästi põnev.
Ja hiljem ta siis jah, pärandas lesti muuseumile selle oma
sellise mälestuste teki, et need on sellised uuemad,
aga näiteks ka selline põnev asi.
Kui rahvarõivaasendus juba linnamaalise rõivastusega,
siis naistel oli hästi palju kirivöösid,
valmis kootud ja neid neile otsiti sellist uut rakendust,
et õmmeldi nest kotte küll vaipu. Et kus, kust seda suurt rahvakunsti ja, ja seda suurt tööd,
mis oli kulutatud selle vööde valmistamiseks ära ära kasutada.
Ja sinuga siis üks üks vaip, siis, mis on vöödest kokku õmmeldud,
on, on Suure-Jaani kihelkonna vöösid, võib sealt siis
vaadata ja, ja uurida, mis on nüüd vaibaga kokku õmmeldud.
Ja siis muidugi selliseid talurahvavaipu on nii tikituidkonna,
Ast põimelisi kui pinud põimelisi.
Ja üks vaip on selline huvitava legendiga jällegi hästi
hästi toreda tikandiga. Mida siis on kasutatud pulma teht valmistati Ki pulmadeks
see vaip siis nagu kaasavaraks ja aga, aga esimesel
pulmasõidul juba juba rikkutise vaipa ära,
jäi Rejalase vahele ja tõmmati nurk ära,
aga sellegipoolest vaipa ilu pole kadunud
ja seda vaipa veel hiljemgi selles samas peres niimoodi
kasutati nii pulmasõitudel kui muidu pühapäeval käimiseks
ja see vaip jõudis meine. Stan Vigala kihelkonnas on ta tehtud ja kasutatud aga Heinz valgule,
tänu kes on üldse Eesti Rahva Muuseumi hästi palju esemeid
korjanud ja annetanud, et 2007. aastal jõudis siis
muuseumisse see vaip. Nii toredad lood lugesin teatest, et panimese näitusel on
14.-st sajandist. See on meil jah, selline Siksala siis kalmest leitud sõba
Sonsi Vastseliina lähedalt Võrumaalt sõba katked,
mis, mis näitab, et juba sellel ajal on olnud see väga uhke rõivaese,
ta on olnud värvitud sinerõika siniseks,
seal on kasutatud teisigi taim värve ja teda on kasutatud
siis vaselistega või vasknaastudega ja kasutatud just
selliseid kolmnurk oli hästi-hästi, sellise tugeva maagilise
kaitse kaitseomadustega peeti kolmnurgast ja,
ja noh, ühesõnaga vasknaastudega selliste kaunistustega ja,
ja sellest on siis ka näha see koopia, mille on Ave Matsin
valmistanud siis noh, täpse koopiana selle nende katkete
järgi ja veel vanem on siis umbes 200 aasta vanune
või rohkemgi, on siis sõba, mis on samamoodi nagu see
Siksala kalme sõba, aga hilisemad siis olnat sõbrad,
gooti pikemad, et sõda on siis selle kangakangalaiune piklik
kõlakate teda veidi ka ümber keha mähkida,
siis temast sai vaipseelik või sõukene aga,
aga kanda kimpe õlgadel ja, ja sellel sõbral on ka siis
samamoodi nakkusel Siksam Siksalla kalmest leitud sõbal
sellised kolmnurga ja ussid tiivid sisse kootud aga nüüd
juba lõnga lõnga tikandina mitte mitte nagu siis seal varasematel,
kus oli kasutatis kasutati siis vasest naastusid. Ja siia, vaiba tuppa te kutsute ka giidituuridele,
mida need vaibad üldse räägivad, et siin on mainitud,
et selles teates, mille ma sain, et te saate lahti rääkida
nende vaipade mustrite mõtet kokku pandud tasakaalumuusikat Kõigil vaipadel noh, üldse kõigil esemetel,
mis meiegi muuseumis on, et või, või tänapäeval,
mida me ise tänapäeva inimesed kasutame,
on ju oma lugu alates sellest materjalist,
millest need vaibad on valmistatud, et kui me vaatame neid
vanu vaipu, siis tegelikult kõik see materjal on ju
omatoodetud oma põllul kasvas lina oma lambassaa Divill.
Lõpuks tehti nendest lõng valmis kooti ise kangastelgedel salus,
pind, ükskõik, kas ta on siis hiljem tikand sinna peale
kantud või oli ta pindpõimetehnikas kootud,
võiks kõik, mis tehnikat oli siis selle Vaidab vaiba
valmistamisel kasutatud. Et see lugu algab juba sellest, kui kui kasvatati oma põllul
lina või, või lambaid, mille seljas saadi,
et kogu see töö, tööprotseduur, needsamad tehnilised vahendid,
mis selleks valmistati näiteks sama Siksala sõba,
sellel ajal olid püstised kangasteljed alles hiljem,
paar aastat, 100 aastat tagasi tulid meile sellised kangasteljed,
nagu me tänapäeval oleme harjunud nägema horisont,
tavaliselt kangasteljed, see kõik jätab nendele vaipadele
või ükskõik millisele tekstiil esemele, oma näo. Kõik need lõngad, mis on näiteks vaipadeks
või värvitud, et millest, millistest värvidest,
milliseid värve on kasutatud nendel vaipadel,
et see jutustab oma loo, et millises Eesti paigas olid,
millised värvid olid siis kasutusel, mida peeti ilusaks
millised taimed seal kasvasid, milliseid taimi oli võimalik koguda,
nendest lõngu värvida rääkimata siis nendest inimestest,
kes need vaibad tegi. Või see lugu, eks ju, et kuidas, kuidas või kes selle vaipa tegi,
kas ta tegi ise või ta tellis, et siin on üks vaip,
näiteks on, on mõisa Virk tina käest on tema tellinud selle,
see näitab, et ta on selline juba jõukam inimene,
et tal on võimalik tellida vaiba meistri käest endale vaip.
Aga paljudel on jälle nii, et see tüdruk ise tegi omale
selle vaiba kaasavaraks, et sedasama heegeldatud vaip,
vaip siin, et selle tegi see tüdruk, kui ta oli
kahekümneaastane ja tegi omale kaasa vana,
tekiks, et nagu me näeme ka hiljem on ta noh,
ühesõnaga jahet on 1890, don ta juba selle teinud minuga
aastaarv sisse, et sellistelt tähenduslik sukelvaipadel,
mis siis tehti omale kaasavaks või pulmadeks,
et on, tihtipeale on aasta sisse kootud või tikitud
või siis nimetähed, et siis see jääb sulle meelde,
et noh, et see oli see tähtis aasta vees oli see tähtis sündmus. Et nendel vaipadel on kõigil, on selline lugu,
et nagu siin oli see Struju tehnikas vaibast,
et kasvõi see, et see on nüüd vabadussõjas võidelnud noormees,
kes sai vabadussõjas surma, see talu läks tema vennale,
kuidas see vend selle talu üles ehitas, olles ise kooliõpe
võtta ja tema abikaasa, kes oli selline eesrindlik naisterahvas,
osales igalt poolt naisliikumistes naisseltsides oli selline,
võttis aktiivselt osa sellest kohalikust elust ja,
ja ta, see on näha selle vaiba pealt, et see on selline võet
kuskilt käsitöö ajakirjast või see, see vaipa ornament,
et see on selline aarde koos stiilis, et ta ei ole selline
talunaise enda välja mõeldud, et ta on juba kasutanud
kunstnik selle vaibamustri loomisel, et tegelikult iga vaip
räägib oma lugu ja, ja noh, enamus muuseumiesemeid ongi
kogutud nii, et neil oleks ka lugu juures. Millised on traditsioonilised ornamendid
või mustrid, mida on kasutatud?
Ma näen, et hästi palju kuidagi saab siin ümber neid
tähekujulisi kaheksakandu võib neid nii nimetada,
jah. Et noh, kaheksakand on selline õnne, õnne sümbol,
mis on hästi, palju on kasutatud nii põim kirjates,
kui naastu kirjades ka tikitud on kaheksakandu palju kaheksa,
kaheksa harulisida siis on selline hästi tuntud motiiv on
käpa motiiv, mida just naastu kirealistes vaipades siis juba
sai rääkitud Siksakist või nagu ussijoon,
mida peeti tuss oli selline hästi hästi tähtis tähtis
tegelane ja see on ka kasvõi vaatame seda arte koos stiilis vaipa,
et isegi sinnanse ussijoon jõudnud sisse. Ja samamoodi kolmnurkkolmnurk oli ka selline väga,
väga tähtis sümbol, tali nagu naise kaitsja taliga kodu
sümbol ja noh, üldse tekstiilis, aga eriti vaipadest vaip
oli selline, millega mindi kodust välja,
mida ka teised nägid.
Et see voodi peal asetatud magamist.
Et see tavaliselt valmistati pulmadeks, ta oligi nii,
et selle esimene esimesel ööl siis pruutpaari magaski selle
pulmadeks valmistatud teki all ja selle tõttu ka seal pidi
olema peal palju selliseid, kas siis selliseid õnnemärke
nagu see kaheksakand või siis kaitsvaid märke,
nakkuse ussijoon. Et selle tagada noapaarile õnne tulevases ühises elus.
Ja, või siis sõiduvaibad, et kui mindi pühapäeval näiteks
kirikus või, või kas või pulmasugulasele
ja siis ju kõik said imetleda sinu sinu kätetööd.
Kui, kui mehe uhkuseks oli see hästi hoolitsetud hobune,
siis naise uhkuseks olid need vaibad, mis olid seal sonis,
oli kas põlvede peale asetatud võis istumise alla asetatud
see istumise tekk. Et see jällegi hinnati, et kuidas see naine oskas siis
käsitööd teha, milline oli tema värvimeel kast,
kas ümbruskonnale kohalikele sobis või ei sobinud.
Ja mina oma välitöödel kohtasin isegi sellist lukus oli
Tõstamaa kihelkonnas.
Kui kiriku juures läksime ühte tallu, see oli tõesti hästi
hästi kiriku lähedal kohe paarsada meetrit ja,
ja siis seal vaibad olid just tuult oma pandud välja
ja küsisin, et oi, need on täitsa uued, et olete nüüd teinud
ja see on ainus, et oi, ei, ta oli selline vanem naine,
et need on ikka mu noorusajast. Et, aga kuna nad elasid kirikule nii lähedal,
et ei käinud hobusega kirikus, käisid jalgsi,
et noh, et tal ei olnud sellist väga tihedalt kasutust nende
sõiduvaipadel ja ütles, et, et oli selline kuulised,
kuna tema oli sinna tallu mini jaoks läinud.
Et perenaiseks, siis ta kuulis küla pääl üks kord sellist juttu,
et on vot see, ma ei mäleta, mis ta mehe nimi oli,
et võttis sellise naised ei oskagi käsitööd teha
ja siis ta oligi, ütled mehele, pane need hobune ette pühapäeval,
et lähme nüüd kirikusse ja mees ütles, et mis kiriku niisama,
et lähme jalgsi ja tema ütles, et ühesõnaga siis teised
näevad minu ilusaid vaipu ja, ja siis oligi niimoodi,
et ühesõnaga, et läksid ja siis oli see nagu tõendus,
et tema oskab ka käsitööd teha. Et aga noh, ta oli, kes oli kuskil kahekümnendatel aastatel,
siis ütleme 100 aastat tagasi oli see lugu,
kui juhtus selline asi.
Et, et jah, nendel on igasuguseid tähendusi nendel nendel vaipadel,
et üks asi ta kaitseb, aga samas oli ta ka selline uhkuse asi,
et nagu nagu öeldi, et, et vanal ajal, et kiriku,
pühapäevase kiriku lasipuu juures oligi nagu vaibanäitus,
nagu meie oleme siin saalis 24 vaip välja pannud,
et siis seal võis olla ka 24 vaipa ilusti hobuste
ja saanide pea Lukeldates laiali laotatud
ehk siis kõik võisid seda vaadata, imetleda
ja samamoodi siis tänu sellele aga levisid need kohalikud mustrid,
et jälle vaadata, et oi kui huvitavalt see on nüüd nagu me
sellel vaibal siin näeme, triibuline linde täitsa. Et kasutaks ise ka, et kas kuuks kinda sisse sellise
triibulise linnu või siis vaiba sisse, et selliseid,
kui sulle see asi meeldis, siis sa jätsid selle meelde
ja tegid ise järgi, et siin me näeme ühte sõiduvaipa,
tikitud selliseid hästi nõtke lilled, et see on täiesti
selline tüüpiline Läänemaa vaip, et see tähendab jälle sellist,
et seal kohalikud meeldis neile, see tiki nägid seal teisel.
Teen ise ka sellise, et Muhu, Muhu tikitud vaipa vaatame,
nüüd on hoopis teistsugused sellised hästi suured õied,
sellised raskepärased hoopis teine stiil,
et see näitab jälle, et seal kohal üksteise pealt vaatasid
tekid maha ja ja levis seal selline tikand,
aga Läänemaal levis hoopis teistsugune ja mujal jälle teistsugune,
et see on kuidagi jah, et selline kohalik mood,
mida peeti ilusaks Suur tänu, Reet Piiri selle sissejuhatuse eest vaibasaali
Eesti Rahva Muuseumis tulge vaatama.
