Tere, kallis raadiokuulaja saade on minu mängureeglid,
saatejuht on Tiina Jõgeda ja mul on täna külas Rasmusseni v
ja tema on. Tallinna Ülikooli doktorant tervisekäitumise
ja heaolu alal.
Tere ärasmus.
Tere Tiina, aitäh kutsumast.
Miks ma su kutsusin, on üks väga huvitav teema,
millest viimasel ajal on nüüd meedias mõned korrad kirjutanud,
aga mina jõudsin selle teemani mõni kuu tagasi detsembris
tänu ühele sinu artiklile müürilehes. Mis siis räägib sellest, et kogu see digimaailm ei olegi
meile võib-olla nii ohtlik kui on räägitud või,
või millest armastatakse rääkida.
Ja sina ei kirjuta sellest siis niisama,
vaid sul on valmimisel selleteemaline doktoritöö.
Ja ma nüüd üritan ette lugeda su doktoritöö pealkirjaga
võib-olla on parem, kui sa ise ütled seda. See peaks olema vist sotsiaalmeediasõltuvuse diskursuse Eestis?
Jah, väga huvitav, et isi kursus, eks ju,
just siis arusaamad, kuidas me seda kogu toimuvat mõtestama. Ja see artikkel, milles müürilehes kirjutasid,
kandis pealkirja epideemia, mida tegelikult ei eksisteeri. Ma tegelikult tahtsin muidugi natukene seda pealkirja mudida,
aga, aga niimoodi ta oli veidi kõlavam, mistõttu toimetaja
otsustas seda nõndaviisi panna, et ma ise oleks seda veidi
ikkagi pehmendanud, et et ei saa öelda, et tegelikult ei
eksisteeri siis sotsiaalmeediasõltuvust ja et ei oleks inimesi,
kes tõepoolest on siis langenud nii-öelda nutijuhi
sotsiaalmeediast sõltuvusse.
Aga, aga selge on see jah, et see on oluliselt selline
ülevõimendatud üle võimendatud teema ja paisutatud nagu
oluliselt suuremaks, kui siis tegelikult on. Mis siis üldse ei tähenda, et, et meil ei oleks mõningaid
noori ja ka täiskasvanuid, kes siis vajaksid tähelepanu
ja vajaksid abi.
Et seda mitte. Ehk et see, et me kõik kasutame internetti
ja iga päev ja vahel ka hommikust õhtuni,
see veel ei tähenda epideemiat. No epideemia üleüldse on pigem meditsiiniline meditsiinilise
nähtuse termin kui kuivõrd siis mingisuguse käitumaslikkuse Jah, epideemia viitaks siis nagu nakkusele nakkusohule,
millega me oleme viimaste aastate kriiside tõttu väga hästi kursis.
Ja see, et me kõik kasutame sotsiaalmeediat,
ei tähenda, et me oleksime haiged või netihullud. Just ja seda minu doktoritöö siis uuribki sellise teema
peale tulid.
See algas tegelikult vist juba 10 aastat tagasi,
kui ma siis bakalaureusetöös hakkasin uurima sotsiaal
võrgustiku olemust ja sotsiaalmeediat seal levivaid ohte.
Ja siis ühel hetkel, kui olin, mida rohkem siis olin teemaga
ennast kurssi kurssi viinud, uurinud seda enam,
ma sain tegelikult aru, et et nagu õppimisega ikka,
et mida rohkem sa tead, seda siis seda rohkem sa saad ka aru sellest,
et sa tegelikult ei tea mitte midagi. Ja siis ka niimoodi need uued teemad koorusid
ja minu head juhendajat ja üks on siis Katrin Tiidenberg
ja teine Merike Sisask, et nende, nende varasemate uurimuste
ja nende soovitatud kirjandust poolt ma jõudsin sinna teele.
Et uurida siis niisiis selle sõltuvuslikkuse kasutamise
olemust kui ka seda, et seda siis ainult hoopis vähem. Bakatööd sa tegid 10 aastat tagasi, kas siis oli kuidagi
suhtumine digimaailma teistsugune kui praegu,
siis tuletame meelde, et kogu see nutitelefonide pealetung
tegi alles oma esimesi samme 2013. Jah, mingil määral kindlasti, aga samas ka siis juba oli,
kui ma õigesti mäletan ikka seal üle 85 protsendi noortest,
äkki omas juba siis nutitelefoni minu meelest?
Noortest ma uurisin siis noori.
Nii et muidugi iga aastaga aina populaarsemaks läinud
ja nüüd on raske leida inimest, kellel on nuppudega telefon. No selline nuppudega telefoni inimene võib ennast tunda
isegi ühiskonnast välja tõugatud naguna paljusid tegevusi
üldsegi ei saa ilma ilma nutitelefoni omamata teha juba ka
meie igapäevases elus. Jah, nii ja naa, ega ega kõik ei pea ka telefonis tegema,
saab arvutist ja et jah, kindlasti kindlasti on asju nagu,
millest sa oled eemal, aga vahel mõni inimene seda naudib,
siis miks mitte? Sa oled jõudnud doktoritööni samal teemal.
Kas sul on mingisugune eeldus, mida sa üritad tõestada
ja selleks eelduseks on siis, et nutimaailm ei ole meile nii ohtlik,
kui räägitakse.
Või äkki sa jõuad tulemuseni äkki, et siiski on ohtlik? Jah, seniste tulemuste põhjal ma siis saan öelda seda,
et see on ülevõimendatud, et ma olen uurinud seda,
mis, mida räägitakse meedias, mida räägivad lapsevanemad,
mida räägivad noored ja siis ka seda, et kuidas siis teatud
sõltuvus kalade kasutamisel olen siis uurinud,
kuidas seda sõltuvust juskui mõõta.
Et seda mõõtmisega on üldse väga keeruline,
et kuidas üldse sõltuvust mõõta. Aga, aga teatud skaalad on, on norra ülikooli teadlaste
poolt välja töötatud, mis ma siis Eesti noorte peal kasutasin.
Nad pidid vastama küsimustele, et et kui tihti oled sa siis tundnud,
et sa ei suuda lõpetada seda nii-öelda sotsiaalmeedia
kasutamist või kipud sinna võrgustiku peale mõtet tagasi
viima vastutades Likerdi skaalal, mis on siis ühest viieni,
et kui, et üks on siis, et mitte kunagi viis väga tihti
ja nõnda seal skaala peal, siis juskui koorus välja see et
isegi selle skaala alusel saab siis omistada teatavat
siukest sõltuvusliku käitumist. Umbes viiele protsendile noortest erineb nii
sotsiaalmeediaplatvormilt kui, kui kõigest muust,
aga, aga noh, põhimõtteliselt ta nii on.
Ja samal ajal, kui me vaatame seda, mida räägitakse meil
igal pool massimeediat, kes ja mida räägitakse meile kasvõi
tänaval või sõpradelt, siis siis tegelikult meil oleks
justkui käimas selline selline hullus, kus kus nüüd on kõik
kõik meil sõltlased ja ühiskond nii-öelda liigub kraavi
suunas nutimaailmas, aga tegelikult see päris nii hull ei ole. Sa oled seda nimetanud moraalseks paanikaks. Ja ega see ei ole muidugi minu välja mõeldud termin,
aga, aga ma olen jah seda nähtust nagu niimoodi niimoodi kirjeldanud.
Et on ka väga palju erinevaid teisi selliseid moraalseid paanikaid,
justkui see on siis see, kui midagi kiputakse nagu
sildistama ühiskonnas, siis kuidagi häbiväärseks meile.
Ja tavaliselt see ongi seotud erinevate sotsiaalsete
teemadega ja tavaliselt see puudutab ka eeskätt selliseid
nõrgemaid ühiskonna liikmeid. Ja milliseid moraalset paanikat meil on varem olnud on olnud
näiteks see, et on taunitud koomikseid siin paarkümmend
aastat tagasi.
Et koomiksid on väga vägivaldse sisuga ja siis põhjustavad
ühiskonnas kuritegevuse kasvu.
Samamoodi on käinud erinevate lauamängude kohta televiisori
vaatamise kohta.
Et see ongi igasuguse uue tehnoloogia tulekuga on alati
siiski mingisugused teatavad moraalset paanikat,
et nüüd tuleb nüüd on ohtlik ja me peame siis kuidagi oma
käitumist muutma. Et kui praegu me räägime, et ära ole liiga palju telefonis
siis noh, minu nooruspõlves öeldi mulle,
et ära liiga palju õues, et eks kõik tulebki nagu tasakaalus
välja mõelda. Ja minu nooruspõlves ütles ema mulle, et ära vedele kogu aeg
diivanil ja ära loe nii palju, mine vahepeal õue ka.
Lugemist peeti ka ohtlikuks jälle tervisele,
et igal ajastul on omad moraalset paanikat.
Nii, aga siis räägime ikkagi saate esimeses pooles sellest heast,
mis on netiajastu ja digitehnoloogiat meile kaasa toonud,
et mis võimalusi nad on meile andnud ja siis eeskätt
noortele vist võib nii öelda, kuna nemad on juba sellega
sündinud ja üles kasvanud. Peamine, mis tegelikult meid kõiki puudutab,
on kindlasti see suhtlemine.
Et digivahendid võimaldavad meil suhelda siis ükskõik kui
kaugele oma sõprade-lähedastega.
Et ka covidi ajal näiteks saime, siis teeme siis,
kuigi vanavanematel ei saanud külas käia,
siis, siis ma tean, et paljud paljud ikkagi siis kasutasid
mingisugust videovahendit, kuidas nendega suhelda
või kuidas sünnipäeva tähistada. Et ma arvan, et suhtlemisaspekt on kindlasti üks,
mis ma tahaksin nagu esile tuua, mida nutivahendeid meile võimaldavad. Ja see sai tõesti alguse juba esimesest emailist,
eks ju, et siis kui inimesed said hakata üksteisele
kirjutama ilma pastaka paberita, siis see oli ka juba uue
taseme suhtlemine. Jah, email on kindlasti üks võimalusi siis.
Ja siis ühel hetkel tekkis ikka siis erinevad
sotsiaalvõrgustikud seal maispace teised
ja niimoodi ta siis läks ja Facebook tuli siis hiljem jala.
Ja me meil oli muidugi esimeste seas Orkut,
ma mäletan sind. Nojaa, aga selle peale ütlevad ju kohe tänapäeva Sokrates,
et see pole ju mingi õige suhtlemine. Jah, ma sellega vist lõpuni ei nõustu, et,
et me siin enne rääkisime, et, et helistamist on jäänud vähemaks,
et aga kellele meeldib helistada, see ikka helistada,
kellele meeldib kirjutada, kirjutab ja kui võimalus,
siis, siis saadakse kokku, mis on ju kõige parem.
Aga alati ei ole võimalik kokku saada.
Ja tõepoolest, tänane selline info küllastunud ühiskond on
paratamatult selline, kus kus nii nii tööks kui,
kui kooliõppeks, kui, kui kasvõi minul endal näiteks on ka
trennigrupid sellise, kus info liigub sotsiaalmeediasse,
et palju meid täna tuleb või mis kell täna trenn on,
et midagi pole teha? Jah, et, et paraku on ju nii-öelda kolimas meie maailm üha
rohkem erinevatele tehnoloogilistele lahendustele. Siis järgmisena ilmselt ongi seesama see info liikumise operatiivsus,
et ei pea ootama enam Telegrami Tartust Pärnusse vaid saab
kiiremini teated kätte. Ja suhelda siis sugulastega või lähedastega sõpradega ka
siis väljaspool Eestit.
Et varem see oli ju see oli oluliselt raskendatud kui üldse võimalik. Mis me veel võiksime anda siis argumente nendele inimestele,
kes peavad vaidlema sotsiaalmeedia või netisuhtluse
või netimeedia vaenajatele.
Et mida veel võiks natuke siis öelda selle kasuks,
et nad istuvad internetist lisaks sellele,
et nüüd on meil suhtlemine, on eksju infovahetus,
info, operatiivsus, mis veel võiks positiivsena välja tuua. Kindlasti ma ütleks, õppimine on üks selline,
et jah, paljuski sõltub see, et mida me tegelikult siis seal
nutiseadmes teeme, et sellest nagu saab ka,
saab ka alguse siis meie nagu teadlik internetikäitumine
samamoodi jälle siin tuues välja selle koroonaviiruseperioodi,
kui kui meil oli see on olukord hullem siis siis õppimine,
mis kolis veebiteele, et selge see, et see ei asenda need
silmast silma õppimist aga, aga õppimisele kindlasti nagu kasulik,
kasulik ka veebi teel, et võimaldada osalemist
ja see on ka siis meie uuringutes ka välja tulnud,
et et kus, kus lapsed ise ka nagu kiitsid seda,
et selge see jah, et sellel on ka omad miinused,
aga parem kui mitte midagi. Ja samamoodi kui veeta aega näiteks Youtube keskkonnas
või mõnes mõnes muus keskkonnas, siis siis ka seal
tegelikult kui tahta, siis kui on see huvi,
siis on ju väga palju õppevideoid igasuguste asjade kohta.
Alates sellest, kuidas kuidas meil planeedil liiguvad,
kuni kuni selleni, et kuidas külmkappi paigaldada.
Et, et seal on tegelikult ka palju õppimisvõimet. Väga palju tarka materjali leiab Youtube'ist tarkade meeste
ja naiste loenguid, raamatuid, et noh, tegelikult meil isegi
ei ole vaja, kui rääkides seda juba tänapäeval kõik teavad,
et et infot sealt saab, kas on esimene, ütleme doktor Google näiteks,
et kuidas sellesse suhtuda sealt ju ka tarkuseteri nagu tuleb,
et kui mul on kuskil mingi, ütleme, kurk valutab,
et siis ma helistama perearstile vaid guugeldan. Sellesse suhtun natukene skeptilisemad, et mul on siin
natukene terrorise tausta ka ja siis ma ütleksin,
et doktor Google ikka vahel tüürib nagu vales suunas.
Et iseendale ei tasu tavaliselt diagnoosi panna,
ma ütleks ikkagi nii, kui on haige olla ja tõesti üldse ei tea,
mida teha, siis ma pigem eelistaksin perearsti
nõuandeliinile üks, kaks, kaks, null. Mina tooks veel välja sellise, nüüd võib-olla natuke
teadusliku maa poole pealt käsitluse.
Maailmakuulus eesti psühholoog Jaak Panksepp on kirjutanud
niisugusest nähtusest nagu uudistav käitumine.
Ja ta hakkas seda algselt uurima rottide peal ja,
ja praegu seks, kuigi Jaak Panksepp ise on surnud.
Aga tema teooria uudistavast käitumisest on maailmas väga
levinud ja väga aktsepteeritud. Et see ütleb seda, et, et see on üks inimese põhivajadusi
uudishimu ja saada teada midagi uut, koguda informatsiooni
ja siis selle baasil tegutseda.
No mis me räägime, internet on selleks suurepärane võimalus. Jah, kindlasti, et kõik saavadki oma oma meelt seal lahutada.
Paljud ütlevad ka seda, et et meil on Maslow püramiid,
kus all on siis wifi, on meie baasvajadus,
et, et päris nii see ka ei ole.
Et ma arvan, et see, selline interneti võimalus käib pigem
nagu nende kõikide püramiidikihtide kihtide vahelt läbi.
Ja seda me nägime siin ka viimastel aastatel on palju näinud. Sellel uudisteool käitumisel on täiesti neurobioloogiline
taust ja see on siis seotud meie dopamiini ülekandega.
Et kui inimene või siis ka rott nagu Jaak Panksepp selgeks
tegi Uudishimu tseb ja kogu aeg nagu järgib seda oma uudishimu,
ta läheb erutusseisundisse ja tema teatud ajupiirkonnad
aktiveeruvad seoses sellega ja dopamiini tase tõuseb
ja siis ütleme nüüd inimeste puhul on, on see võrreldav
selliste tegevustega nagu sportimine v rõõmustamine,
armastus on, on kõik selle dopamiini tasemega seotud
ja kui seesama internet annab siis meile samasuguse väikse
dopamiinilaksu ilma trenni minemata, kes jätaks kasutamata
selle võimaluse. Nõus, eks kõike tulebki mõõdukalt mõõdukalt. Teeme siinkohal pausi, kuulame muusikat ja siis mõtiskleme edasi. Tere tulemast tagasi. Sest minu mängureeglid, mina olen saatejuht Tiina Jõgeda
ja minuga koos siin on Rasmus Sinive, kes on kirjutamas oma
doktoritööd sellest, et internetisõltuvus teemana on
ühiskonnas üle pakutud just nii ja enne muusika kuulamist.
Me rääkisime Jaak Panksepast ja tema avastusest,
et inimest juhib väga tihti uudishimu, tsemine,
uudistav käitumine.
Ja see on väga positiivne, sest et kui inimene kaotab uudishimu,
siis ta jääbki lihtsalt Sovale vedelema ja tal kaob motivatsioon. Võib-olla isegi tekivad hullemad asjad temaga.
Selle dopamiin ülekandega on muidu kõik väga tore.
Et väga tore on ju olla armunud ja olla aktiivne,
tahta sportida ja saavutada spordis häid tulemusi
ja seal on üks häda, et, et meie ajus puudub väljalülituspunkt,
ütleb Jaak Panksepp.
Et kui juba inimene seda dopamiini on hakanud tahtma
ja on avastanud siis selle võimaluse, kuidas ta saada
ehk et klikkides siis arvutis või telefonis aina edasi edasi
saades üha uusi uusi väikseid info portsukesi siis ta ei
suuda ennast peatada. Ja seal võib siis tekkida see oht, millest nüüd terve maailm räägib. Oht siis, siis milleks sõltudes jah, kindlasti,
et ma olen selles suhtes temaga päri ja,
ja kindlasti on ajuteadlased siinkohal minust minust palju targemad,
et ma olen, ma olen päri, et seal sellega on ohud seotud,
aga see, mis mina siis oma doktoritöö suurim,
keskendub siis sellele, et see lihtsalt statistiliselt on
pigem pigem väiksemast kasutajaskonnas, kes,
mis seda puudutab. Aga selge see, et selline dopamiini nii-öelda tihe otsimine
sul hakkab justkui automaatselt sihuke protsess käima,
eks ole. Et siis kindlasti kindlasti see on selline ohumärk. Mida noored sinu uuringutes vastasid sulle,
kuidas nad seda ohtu või, või kalduvust sõltuvusele ise
tajuvad enda juures? Jah, no see sõltub täpselt niimoodi, et kuidas seda küsimust küsid.
Aga ma küsisin nende käest näiteks seda,
et kui hull see sõltuvus nende arvates on
või kui tõsine sõltuvus teema üldse on, siis on tõesti väga
paljud seal kolm neljandikku sisuliselt vastavad,
et sotsiaalmeediasõltuvus see on väga tõsine probleem,
et jah, on.
Aga kui ma küsisin nende käest, kas te ise olete enda
arvates sõltuvuses, siis pigem nagu see number oli seal
veerand ütleme nii, et et enda kohta nagu keegi ei taha öelda,
aga samas probleem on tõsine. Ilmselt, kui küsida, et aga mis sa arvad,
kas või parim sõber või lähedane on, on siis sõltuvus,
siis ilmselt see oleks nagu palju suuremad ja,
ja kõik, kõik on sõltlased.
Et ühesõnaga seda konstrueeritakse küll nagu hästi-hästi
suurelt ja, ja neid sõltlasi ka siis siis nad kujutasid nagu
väga värvikalt, et et üks selline nagu võimalik diskursus,
mis esile kerkis, on see, et et sõltlane on siis selline
vampiiri väljanägemisega inimene. Tal on punased silmad, eks ole, kindlasti on tervis kehv,
ta magamata kõnnib ringi öösiti, sest und ei ole,
eks ole. Ja, ja on selline hästi erinevate terviseriskidega,
et selg on valus ja, ja kõik muud hädad ja noh,
neid, neid on ka palju, et mis, mis seda asja kõik iseloomustab,
ongi see jah, et noored väga hästi teadvustavad tegelikult,
et et selline sõltuvuslikus, sõltuvuslikuna käitumine on
täiesti eksisteerimas ja et see on probleem
ja need ise kipuvad seda üle hindama. Samamoodi nagu siis kiputakse seda sageli ka meedias üle hindama. Kas sa rääkisid konkreetsemalt sotsiaalmeediasõltuvusest
või netisõltuvusest üldisemalt? Sotsiaalmeediasõltuvusest jah, et tegelikult ongi,
nende terminitega on üks, üks paras keeruline supp et väga
paljud kasutavad neid täitsa läbisegi meie täna siin oleme
ka neid läbisegi juba kasutanud.
Et eks ta selline keeruline temaatikale ja just see sõltuvus
ja mõista ka kui selline on ka ju tegelikult,
et kui me räägime meditsiinilises sõltuvusest siis on see
üks asi ja kui me lihtsalt ütlema ma olen nii sõltuvuses,
siis, siis ei ole sama asi et niimoodi ta käib. Lisaks vampiiridele oli sul seal ära nimetatud veel umbes
neli tüübkonda võimalike sõltlemisi, siis. Ja näiteks neist üks on siis selline närvilise
ja äreva sõltlase arusaam, et keda siis ka iseloomustatakse
peamiselt sõnadega nagu äkiline, napisõnaline,
stressis, antisotsiaalne ja samuti muutub ta siis väga rahutuks,
kui ei saa sotsiaalmeedias olla, esinevad ajataju
ja ja ka tähelepanuhäired.
Et lisaks siis sellele unepuudusega vampiirile samamoodi
siis kui selline selline tuju rikk diskursus kerkis esile,
et see on siis nagu selline pahur ja siis tihti kuri inimene
kes rikub oma negatiivse meeleoluga teiste inimeste tuju
ängistav kastilisest, onju, et teda ei ole mõtet üldse segada. Et selline nagu sõltlase kujund kerkis välja
ja siis ka kontrolli friigi diskursus, et mis siis tähendaks
seda sellisesse ütles, kes siis peab pidevalt kontrollima
oma telefoni ja märguandeid ja tal on siis nii-öelda
niisugune hirm millestki ilma jääda.
Et mis inglise keeles on Fomo mõista.
Kui ma meenutan, siis üks üks neist oli veel,
on siis kõrge tähelepanu vajadusega sõltlane,
et kelle suhtes siis noored selgitasid, et sõltlane teeb
kõik selle nimel, et teistele meeldida, pildistada teeb videoid,
siis nii-öelda märgistab sõpru igale poole postitustes on
igas mõttes selline aktiivne ühismeedia etalon. Need, need on huvitavad tüübid ja igal sellisel tüübil
võib-olla probleeme endaga ja ühiskonnaga toimetulekul.
Aga kuidas väita, et nende noh, häired või ebameeldivad
tahud seal ütleme, et inimene on, on pahur
või rahutu et need on just digimaailmas istumisest tingitud
või siis sotsiaalmeediasõltuvusest, kui sinu töö raames rääkida?
Äkki ta on lihtsalt loomu poolest äkki ta on sündinud,
pahur inimene või kõrge neurootilisusega. Ja noh, me räägime hüpoteetiliselt, sellepärast et ma
küsisin noorte käest, et milline on teie arvates sõltlane
ehk siis näiteks kirjeldasid erinevaid sõltlesid
ja siis seal moodus kategooriad ja nii edasi.
Et noh, me ei räägi ühestki konkreetsest perse inimesest
praegu aga värvikalt, et see on näha, et,
et meil on levimas mingisugused arusaamad,
millised sõltlased on, see probleem on väidetavalt hästi
tõsine ja siis, kui ma seda ühes uurimuses siis vaatasin,
siis leidsin, et aga tegelikult sõltuvus ei olnudki eriline
probleem Kas ma saan õigesti aru, et sa ei ei mõõtnud tingimata nagu
minuteid või sekundeid kui palju inimene seal ekraani taga istub,
vaid sa lähtusid mingitest muudest kategooriatest? Just ma lähtusin teistsugustes kategooriates sarnaselt,
nagu siis ka alkoholi-narko- ja teiste sõltuvuste puhul
skaalad on, aga seevastu ma olen ka küsinud seda,
kui palju noored ise siis sotsiaalmeediat kasutavad,
et nüüd täiesti varieerub ja, ja ka ilmselt ka siis aastates
10 aastat tagasi ilmselt nii palju ei olnud.
Ja seda siis on ka siis paljud teised uurinud Eestis
ja mujal. Et, et on noori, kes kasutab 30 minutit telefoni
päevas ja noori, kes kasutavad 10 tundi telefoni päevas. Ja noh, selge, et mulle vähemalt tundub,
et mida nagu aastaid edasi või aastakümned siis siis seda
enam ka me peame siis mõnes mõttes telefonis olema,
kuna kuna sealse info liigub Kui see ei ole ekraani ees istutud tundide arv,
siis mis on need mis viitavad siis juba sõltuvusele? Jah, eks see selline kontrollimatus ala nagu me enne
rääkisime ja lisaks siis ka see, kui, kui tõesti muud asjad
jäävad seetõttu tähelepanuta ja ja mis seal salata,
siis kaasnevad ka teised negatiivsed häired sellega.
Et eks ta sealt see piir hakkab nagu minema. No sõltuvuskäitumine on selline üleüldine mõiste,
et ole sa alkohoolik või mängusõltlane sõltuvuses saab olla
väga-väga paljudest ainetest ja olukordadest mida siis
eelkõige peaks siis lähtuma sellest, et kas seal on juba
mingisugune obsessioonia kompulsiivsus, et inimene on
sunnitud selle asjaga tegelema, et no näiteks,
eks ju, et et me teame mängusõltlane, et juba ammu ei tunne
mõnu seal kasiinos käimisest ja isegi, et on võib-olla
andnud korralduse teda sinna sisse ei lastaks. Aga tal on nagu kompulsiivne ehk et kontrollimatu vajadus
mängida tööst.
Ja sama on siis ka millel neti kasutusel sotsiaalmeedial,
mis, mis on see sotsiaalmeediasõltlase kompulsioon? Sotsiaalmeedia kasutamine, ehk siis ehk siis sellest
nii-öelda kontrollimatu kasutamine.
Aga eks see olegi raske öelda, sellepärast et sellist
sellist otsesest terminit nagu maailma
terviseorganisatsioonil ka ei ole.
Nii et ehk siis seda ei ole nagu klassifitseeritud
sõltuvuseks tegelikult, millest me praegu siin räägime,
ehk siis mul on ka keeruline. Terve terve maailm räägib kõik.
Igal lapsevanemate koosolekul koolis räägitakse,
et see oht varitseb tegelikult RHK 11, et mis siis peaks
olema see järgmine rahvusvaheliste haiguste klassifikatsioon.
Veel ei ole otsustatud, kas see netisõltuvust tuleb sinna võidule.
Kaldutakse arvama, et võib tulla mingil kujul,
aga seda ei ole tõesti lihtne diagnoosida,
kui ta peaks sinna tulemust, et see koosneb nagunii palju
erinevatest tahkudest, et see ei ole mingi üks,
et sul on palavik 37 kuus ja siis sa oled sõltlane. Ma pigem, kusjuures kipun eeldama jälle,
mina olen kuulnud, et pigem nagu ei tule siin
rahvusvahelisest haiguste klassifikaatori,
sellepärast et siis kui sinna videomängusõltuvus ükskord lisati,
siis see oli väga palju pahameelt, et et selliste
sotsiaalmeediateadlaste poolt sotsiaalteadlaste poolt,
et see sinna sinna läks, siis, siis seal on ka siuksed,
pikemad pikemad avalikud debatid sellele eelnenud,
et, et ma arvan, et pigem see sinna ei lähe. Ja kui me räägime sellest sõltlase nüüd siis juba laiemalt
sõltlase käitumisest ja, ja tema mõtetest
ja tunnetest seal taga, et miks ta siis ei saa,
jäta mängimata, miks te siis ei saa jätta seda pudelit
alkoholi ka tühjaks joomata või ütleme, söömishäirete all kannataja,
eks ju, et miks ta sööb edasi, kui sul kõht juba tegelikult
bioloogiliselt ammu täis on.
Et seal taustal on terve suur hulk tundeid
ja mõtteid. Nüüd kui me räägime noorte lõppematust arvutis istumisest,
siis nad teevad seda ka mingil põhjusel.
Mis sinule, vastajad on välja pakkunud, et mis need põhjused
võiksid olla, et miks nad ei lähe ära sealt,
arvutist või telefonist. Peamine, mida nad siis sotsiaalmeedias teevad,
sõpradega suhtlemine, et see on nagu väga-väga valdav osa,
aga muidugi kõik teised tegevused, millest meil täna nüüd
nüüd midagi ka ise teeme, et et olgu see uudistelugemine,
mängude mängimine, lihtsalt sõidukeid, kus sa neid uudiseid loed,
nurgad löövad neil lihtsalt teistest kohtadest.
Tihtipeale, kui meie siin niisamamoodi ka õppimiseks,
muuks, aga peamine ikkagi see rõhk läheb sinna suhtlemisele
ja meelelahutusele. Ja kui sellest aktiivsest suhtlemisest rääkida,
siis ma tahaksin ka selle esile tuua, et teiselt poolt jälle
uuringud näitavad, et aktiivne suhtlus on seotud parema
vaimse tervisega nii et vahel võib asja vaadata,
teiselt poolt. Et see on kahe otsaga vorst, et ühtepidi annab meile
digimaailm palju suuremad võimalused suhtlemiseks kõik kõik
seitse miljardit inimest ütleme veidi vähem on meil siis ühe
hiirekliki kaugusel, et teda tervitada, aga siis ütlevad
teised uurijad, et see jääb ikkagi pealiskaudseks.
Aga inimene vajab tähendusrikkaid kontakte,
et mitte ainult seda, et, et hoi, kuidas sul läheb vaid neid
sügavaid intiimseid, vaimseid sidemeid. Kui palju sinu arvates neid Luuakse selliseid suhteid internetis? Ma arvan, et omajagu sõltub inimesest aga,
aga samamoodi millest me võib-olla ei ole nii palju hetkel rääkinud,
on ka siis erinevad kogukonnad, kus sa saad siis sarnaselt
mõtlevate inimestega rääkinud, et nad ei pruugigi sõbrad olla.
Et, et on ka palju selliseid keskkondi, kus,
kus oma arvamust avaldatakse ja siis keegi reageerib sellele,
siis sa avaldad uuesti või siis sa oled hoopis selline
sotsiaalmeedia kasutaja, kes ise üldse ei postita,
aga sa jälgid siis aktiivselt, mida teised teevad. Et saab, saab ka niimoodi, et eks igalühel ole nagu omad eelistused.
Et selles suhtes ilmselt ongi siis erinevad erinevatel
inimestel erinev käitumine seal. Ja kui me räägime suhtlemise kvaliteedist,
siis kuigi nüüd sügavad suhted on, on kõige väärtuslikumad,
siis need nimed, niinimetatud mikropaitused või,
või noh, laikimine siis ja, ja sellised südamekeste
ja naerunägude panemine positiivselt Emootikud nii-de kasutamine,
et see tundub nagu noh, siis nii tühine või nii pealiskaudne,
aga tegelikult.
Me leiame ka selliseid uuringuid, mis ütlevad,
et see micro-bay annab ka inimesele selle mikrolaksu
positiivset tagasisidet. Ja see on ka tore. Täiesti uuringud, seda näitavad jah, et nii on ja,
ja mõni mõnede inimeste jaoks on, see on väga oluline,
et võib-olla isegi ma ütleks liialt liialt oluline need
mikroPaide saamine siis sest vastupidine efekt võib tekkida,
et võib siis ka olla nii-öelda kurb, kui ei saa siis
piisavas koguses nii-öelda neid meeldimise kätte. Ja siis jõuab inimene selle äreva sotsiaalmeedia kasutaja,
nii et ta muutub murelikuks, et miks ta ei saa neid pöidlad
püsti märke ja ta hakkab võib-olla töötama
või manipuleerima seda oma keskkonda selle nimel,
et neid tuleks ehk siis panema ilusaid pilte endast
võib-olla ka siis töödeldud ja mingis mõttes siis ebasiiraid pilte,
eks ju. Jah, kindlasti.
Millest ka sotsiaalmeedia puhul räägitakse,
on ju see, et et need maatriksit on välja töötatud niimoodi,
et inimene saakski edastada endast põhiliselt positiivseid sõnumeid,
et kogu see meie isiksuse olemuse negatiivne poolus väga
palju sinna netti ei jõua. Muidugi sabu kommentaarides saab vennast,
et eksju, kibestunult ja teravalt väljendada,
aga ütleme ikkagi valdav osa on nendel ilusatel kassi
piltidel ja ilusatel mererannapiltidel ja sellel positiivsel poolel. See on ju see, et mida siis need kasutajad kedes jälgid,
siis mida nad kuvavad? Aga negatiivset väga palju, ka need maatriksit ei lase edastada. Ja, ja see on ka osade teemade puhul kindlasti nii,
aga, aga aga need algoritmid ise on sellised väga
salakavalad tehnoloogiafirmade siuksed, lükked,
et nende suhtes kindlasti peame olema ka teatavas mõttes
natukene kriitilised.
Ma arvan, et see vajaks nagu paremat paremad seadusandlust
ka siis laste turvalisuse küsimustele ja mida siis neile
need algoritmid ette söödavad? Ma ütleks, et seal on nagu kahe otsaga asi,
et lõpuks ikkagi ühelt poolt või võib-olla on siis hea,
et et siis sotsiaalmeedia platvorm juba teab,
mida sulle, mida sulle pakkuda ja mis sulle meeldib,
et kasside kassid näiteks.
Aga teisalt jah, et vahel ma ütleks, et see on üsna hägused.
Sellised seadusandlikud piirid. Sinu sõnum maailmale on hästi positiivne,
sa rahustavad meid maha.
Et me ei ole hukule määratud tänu nendele telefonidele
ja arvutitele.
Kas me võime siis nüüd olla täitsa muretud
ja jätta oma lapsed rahulikult sinna teise tuppa?
Emad klõbistavad ühes toas, lapsed teises toas
ja isad kolmandas toas siis oma arvuteid. Ei kindlasti mitte, et tegelikult ma arvan,
vastupidi, et me peaksime just väga huvi tundma,
et mida meie lapsed lastevanematele, mida lapsed seal teevad
telefonis ja, ja ma arvan, et ka koolis oleks tarvis,
et rohkem oleksid.
Meie noored siis haritud sellel teemadel,
et see, nad, noored ka ise ütlevad, tegelikult nad tahaksid
tahaksid väga nii-öelda rohkem digipädevusi saada siis ka
tegelikult haridussüsteemist ja kindlasti kodus samamoodi on,
on ikka mõistlik mõistlik tähele panna, millega laps tegeleb
ja teiseks, kui tal on küsimusi, siis Siskaarida,
et ma tean, et noored ise nagu tunnevad huvi ka siin kooli kooliastmetes,
et kuidas, kuidas käib näiteks maksudeklaratsiooni esitamine
patsiendiportaali kohta, et paljud noored ei tea,
kuidas digiallkirju anda. Et kõik ongi ikkagi sellises nii-öelda näpunäidete jagamises kinni.
Ehk pigem ma julgustan vastupidi, üksteisega rohkem suhtlema,
mitte siis erinevates tubades telefonis olema.
Aga jah, et samas sõltuvuslik kasutamine,
millest me oleme siin täna rääkinud, see on statistiliselt lihtsalt,
et ülehinnatud oluliselt ja mis ei tähenda seda,
et oht sotsiaalmeedias internetis ei leviks.
Aga need moraalset paanikat, jah, ma siis üritan natukene
kummutada ja rahustada, aga samas kindlasti on palju,
palju ohte meil igal pool kübermaailmas,
et millest me peame teadlikud olema ja mul oleks hea meel,
kui me siis ka neid neid sõnumeid ka rohkem edastaksin. Ehk et sa rõhud sõnale, mida internetis tehakse,
mitte kui palju tehakse.
Paljud vanemad ju seavad oma lastele kellaajalise piirangu,
eks ju, et sa tohid, ütleme tund aega pärast kooli tohid
olla telefonis.
Kas ma saan siis aru niimoodi sinu jutust,
et oluline ei ole see, et tal täpselt ütleme kell 16.
Null null nagu telefon tõmbab musta pildi ette vaid et seal
veedetud aeg oleks kvaliteetne ja isegi kui see läheb
pikemaks kui tund aega. In ikkade võiks kvaliteetne olla, aga, aga samas ma ei ole
ka vastu vastu sellele, kui tõesti siis siis telefoniaega
natukene piiratakse.
Et ega seal tulebki ilmselt selline kuldne kesktee leida. Mis see mõistlik aeg oleks, siis kus ei oleks hirmu,
et et kui ta nüüd üle selle kasutab noorekraani,
siis temast võib hakata sõltlane välja kujunema. Et seda on keeruline öelda, see sõltub kindlasti ka siis
lapse vanusest aga, aga ma kuskile seda numbri piiri nagu
ise ei oskaks tõmmata, et pigem ma ütleks sulle,
et ega ma ei tea Me ei tea kellaaegu, aga, aga nii nagu sa just ütlesid,
et, et see kvaliteetne pool on oluline või vähemalt,
et et lapsevanem teaks, mida tema laps seal teeb.
Aga kui me nüüd mõtleme veel neid sõltuvuste niukseid,
emotsionaalseid taustu, siis üks vajadus inimesel,
nii noorel kui vanal on, see on, on tähendusrikkus,
tal peab olema midagi teha.
Ja kui ta nüüd ütleme, et tal on elu nii tühi
või ta ei leia elu mõtet, siis on ju väga lihtne klikkida
seal arvutis, kas sotsiaalmeedias, Youtube'is ükskõik kus,
et noh, kogu aeg, ta saab nagu mingisuguse portsu oma ajule tegevust. Aga nüüd, kui see talt ära võtta ja kui tal niikuinii oli
seal juba valitses selline tühjus, et siis me tegelikult
paneme selle inimese veel suurema probleemi.
Ja siis me peaksime mõtlema, et Kuimedalt nüüd võtame selle
väikse mõnu ära.
Tema enesetunne läheb veel halvemaks, mis me talle asemele anname.
Vot. Teeme ma olen siin teadega mõningaid sarnaseid näiteid ka
sellisel juhul, et kui, kui ongi see piir tõmmatud pool
tundi või tund aega aga täpselt on siis lapsel mingisugune
mäng pooleli, et mis isegi võib-olla mingisugune harib mäng
näiteks ja, ja kui, kui salekki tund aega selle nimel vaeva
näinud ja siis keegi tõmbab juhtme stepslite välja just enne,
kui sa saad siis oma mängu nagu ära lõpetada,
on ju, et siis siis tekib jah küsimus, et võib-olla oleks
võinud olla tund ja viis minutit, et jah,
sõltub millega, millega siis me tegeleme seal. Et ma arvan, et see oli ka sinu näite puhul üsna üsna kohana. Ja et igal igal juhul ei ole see nagu pommidega seinakell,
mis peaks dikteerima, et nüüd nüüd on läbi vaid see
lapsevanem võiks ju küsida lapse käest, mis sa teed sealt,
ahah, sul selline mäng, et kaua see veel võiks minna
ja siis lõpeta ära siis uut mängu alustaja. Just et see, see on nagu mõistlikum, noh muidugi,
kui see mäng kestab seal neli tundi, kuskil kuskil läheb
piir ka. Aga jah, põhimõtteliselt küll. Kui tahta, siis hakata kedagi sealt ekraanide tagant eemale tõmbama,
ükskõik kui, kui vana see inimene on.
Sisse tõmba ja peab kõigepealt välja mõtlema selle strateegiaid,
mis, mis te asemele pakub. Ja jah, ma olen nõus, et siis siis kuidagi on vaja saak sisustada,
mis siis vabaks jääb? Ja ja kerge see ei ole, sellepärast et internet on põnevaid
asju täis. Ma arvan, et me kõik võime seda omast käest öelda,
et sa leiad igal juhul seal ägedat materjali nii oma hobide
teadmiste ükskõik silmapiiri laiendamiseks et selle
interneti võimaluste äravõtmine isenesest ruuteri välja
tõmbamine ei ole lahendus. Pigem mitte, et ma arvan, et kõike tulebki siis nii-öelda
mõõdukalt mõõdukalt teha. Me siinkohal väikse mõttepausi, kuulame muusikat
ja siis arutame edasi. Tere tulemast tagasi saatesse, minu mängureeglid,
mina olen Tiina Jõgeda ja minu külaline on
sotsiaalmeediaasjatundja Rasmusseni või?
Me rääkisime sotsiaalmeedia ja interneti nii positiivsetest
kui negatiivsetest võimalustest võimalusest,
et saada sõltlaseks ja võimalusest mitte sõltuda nii väga
sellest internetimaailmast.
Ma juba tsiteerisin sinu artiklit ühes vanas müürilehes,
mis mulle väga meeldis, aga ka värskest müürilehest ma
leidsin ühe huvitava tsitaadi ja see kõlab niimoodi. Mida rahulolevam Ma oma argipäeva ja siseeluga olen,
seda vähem on mul tungi sotsiaalmeedias figureerida.
Kas sa kirjutaksid sellisele lausele olla?
Sina ei ole küll selle artikli autor, aga kuidas sulle tundub,
et rahulolevad ja õnnelikud inimesed kasutavad vähem sotsiaalmeediat? Nii nii ja naa, kohati nagu tahaks, tahaks kirja panna,
aga samas ega kõik õnnetud inimesed ka ei ole,
ainet ei ole ainult need, kes kasutavad sotsiaalmeediat,
et ma arvan, et õnnelikud inimesed kasutada ka.
Ja selles suhtes ma pigem ütleks jah, et mida rohkem
õnnelikke inimesi meil on, seda parem.
Aga ma pigem pigem nagu niimoodi kategoriseeritakse,
et ühed ja teised. Et see oma õnnehetke jagamine sotsiaalmeedias tegelikult ju
on väga tore, et see tooki hästi palju sellist toredat tagasisidet,
et kui keegi abiellub või läheb suhtesse,
paneb oma südamekestega märgid, et nüüd seda saab alati
hästi-hästi palju nagu tervitusi ja õnnitlusi
ja ja see on jälle see micro by, et inimene saab natuke
väikse väikse siukse positiivsuse laksu. Jah, aga, aga ma arvan, et põhiline rõõm,
ma loodan, et tuleb sealt päris päris Burmalt. Päris pulmi maksa jäta pidamata, aga nüüd,
kuna me ikkagi räägime sõltuvustest ja sõltlastest,
et anname siis kuulajale mõned nipid, kuidas sõltuvusest
hoiduda või pääseda, mis sa välja pakuksid? Jah, nii nagu me täna oleme siis rääkinud,
et, et see sõltuvus kui selline on pigem ülehinnatud,
eks, et me siis pigem räägiksime seda, kuidas siis nagu
nutikalt oma tarbimist vähendada.
Ja, ja siin mitmed Eesti Eesti teadlased on siis ka leidnud
ja välismaalt.
Et tegelikult väga lihtsad sammud näiteks üks samm oleks
siis see, et aktiveerida kõik mittevajalikud helid,
tuled ja viled oma telefonis, et kui, kui sa tunned,
et tahaksid vähem kasutada, siis see on nagu üks meetod,
mis siis aitab, aitab sellele, et sa lihtsalt pöörad vähem tähelepanu. Need tuled ja viled on siis need konkreetsed piiksud,
mis tulevad iga iga teavituse puhul just need maha keerata. Et ma tean, et paljudel-paljudel Ja see on kohutavalt häirib, isegi kui oled mõne mõne
sellise telefoniga samas seltskonnas. Teine variant on siis see, et sa siis võtad telefonis
teavitused maha, et sul ei tule ekraanile ka,
ekraan ka ei lähe valgeks, kui kui siis keegi kirjutab,
sõltubki ilmselt, et kui tähtsad su jaoks need erinevad,
siis sotsiaalmeediarakendused on, et vahel vahel saaks vast ilma,
ilma nende teavituste taga, kui on eesmärk siis tarbimist vähendada.
Ja mis veel on, sellised lihtsad sammud on see,
et hoida telefon siis näoga vastu lauda,
et kui me siin kahekesi praegu istume, meil kummalgi küll
telefoni laua peal otseselt ei ole. Aga kui ta läks nägu üleval, siis, siis siis me ju mõlemad
pööraksime vahepeal pilgu etne midagi vilgub.
Et, et kui, kui see telefon on näoga vastu nii-öelda laua poolt,
siis juba see on pisike võit, sellised lihtsad asjad ja,
ja vahel vahel tasubki siis sellised teha endale natukene
ebamugavust juurde.
Ehk siis ehk siis näiteks ekraaniluku avamine oleks
keerulisem või midagi, et et mida ebamugavamad asjad on,
seda vähem siis viitsime neid ju ka teha. Mõnes mõttes. Sellised heatahtlikud soovitused kõik, et,
et hoia ikka see kurja juur endal käepärast,
aga, aga ära teda näpid. Jah, sellega ma olen, sellega ma olen päri.
Ma ise teen ka tihti nii, et kui lähen loodusesse jalutama
või miskit, et siis siis kui on võimalik,
et telefonitsi autosse, mis ma sisse tagasi kannan,
kui ma ei kavatse seda nagu. See võimalus tundub paljudele kindlasti hirmutav.
Sõltlase tunnus iseenesest on see, et kui see,
see mingisugune konkreetne asi, hakkab su elu häirima,
et sa ei saa enam oma igapäevaasjade või muude asjadega hakkama.
Sa ei jõua, ma tea kooli või tööle, eks ju,
su lähedased pahandavad sinuga või, või on juba lausa nagu
kodus suur draama.
Et vot need on need tunnused, et siis peaks hakkama mõtlema
noh ja siis siis iseendaga töölehakkamine,
eks ju, küsi endalt, et kas lõputu kassipiltide laikimine on
ikkagi see, mis kui sa lõpuks oma elu lõpus sinna Peetruse
juurde värava taha lähed ja siis sult küsitakse,
et mis sa siis tegid, siis saad, vastad 10 aastat mu elust
kulus kassipiltide laikimisele, et äkki võiks midagi muud
olla siis. Jah, kindlasti tuleb need piirid ikkagi endale enda peas
välja mõelda. Siis soovitatakse veel nagu iseendaga tööd tehes tõesti teha,
venitada neid pause pikemaks, et noh, nii nagu me teame,
eks ju, et igas tunnis võiks olla selline nagu füüsiline
sirutamis paus, et siis sa venitad ka seda telefoni
haaramispausi ütleb, et sa vaatad, et okei,
et täna ma suudan ainult üks minut olla ilma telefonita.
Homme ma sean endale eesmärgiks kaks minutit talle ilma
ja siis niimoodi nagu iga päev kasvatada seda ilmaoleku aega. Mis me veel võiksime soovitada. Ikkagi piisav uni, piisav liikumine, piisav toitumine seal
sealjuures kõik saaksid mõõdukalt tähelepanu
ja enne magamaminekut võimalusel vältida kõik ekraan.
Minul endal see väga lihtsasti õnnestu, ütlen ära.
Aga ei ole ma siin mingisugune etalon, aga,
aga selge on see, et need ekraanid siis mõjutavad ka meie
une kvaliteeti. Nii et ekraanid on, võivad olla saatanast,
aga võivad olla ka väga, väga kasulikud ja toredad kaasas,
et meie elus, et peame õppima ise vahet tegema
ja siis kuigi see võib tunduda niisugune väga väga kuri
saatus saada internetisõltlaseks siis lugemise põhjal me näeme,
et asjad tulevad ja lähevad ja ja see positiivne pool jääb
ikkagi meiega. Jah, kindlasti, ja ma tahaks veel lõpetuseks lisada,
et sel nädalal tähistati ka internetiturvalisuse päeva.
Nii et kutsungi kõiki nutikalt nutikalt oma aega siis veetma nutiseadmetes. Nutikalt turvaliselt ja piisavalt.
Aitäh kuulamast.
Saade oli minu mängureeglid.
Saatejuht oli Tiina Jõgeda.
Saate külaline oli Rasmus Inive.
Kuulake meid jälle. Minu mängureeglid.
