Tallinnas merelinnas toimub neil päevil merepärandi
populariseerimisega konverents merepärandi populariseerimine
muuseumide kaudu.
See toimub täna ja homme Tallinnas korraldab seda
meremuuseum ja mul on hea meel tervitada delta stuudios
Eesti meremuuseumi teadus hele kiimannit
ja Eesti pärandkultuurieksperti Abe Paulust,
tere. Tere. Tere. Ei saa midagi teha, kui ma nägin seda teadet
ja lugesin sõna merepärand, siis see piltide hulk,
mis peas hakkas keerlema, on väga suur ja väga lai.
Võib-olla püüaks siis alguses defineerida selle mõiste,
et kuidas teie seda määratlete merepärand? Eesti nii-öelda muuseumite kontekstis Me võiksime
ehk meie mereriiki näitel rääkida eelkõige siis esemelisest
pärandist ja me peame siin silmas nii allveearheoloogilisi leide,
näiteks merepõhjas olevad vrakid kui ka vrakkidel olevad leiud,
näiteks keraamika ning loomulikult ka erinevate nii-öelda
teadmiste kogumine, näiteks vanadelt kapterintelt laevadel. Kultuuripärandi kaitse kontekstis merepärand on märksa laiem mõiste,
et siin on meil vee ja meremaastikud üldisemalt koos veeteed
Lauteri kohtade, paadikuuride, sellega seotud veesõidukitega.
Kui rannamaastikud, siis rannakülad lisaks esemeline pärand,
allveearheoloog ja, ja vaimne mõõde ja rahvakultuur,
mis on selle pärandiga seotud. Jah, vot see viimane hakkas minul kohe ka mõnes mõttes nagu
rannainimesena peas niimoodi kõlama ja me võib-olla võiksime
sellest rääkida ka siin mõne hetke pärast natuke lähemalt
just see vaimne või mentaalne merepärand.
Aga nagu siin oli jutuks, siis üks osa sellest on just
nimelt see, mis on siis jäänud mere alla
ja konverentsi teemadest ka mitmed sellistena jäid silma,
et kui on nüüd konverents, mille eesmärk on leida uusi
võimalusi merepärandi hoidmiseks, et kas meil on siis
sellega mingi probleem Ja et me peaksime mast tagasi minema nii-öelda põhjusesse
põhjustest ning kui me nüüd vaatame, kuidas on
merearheoloogia arenenud viimastel aastakümnetel siis
võrreldes näiteks 1970, aastatega on toetudes nüüd meie
nii-öelda tehnoloogia arengule kui ka Eestis vastu võetud
Unesco konventsiooni ratifitseerime selle et siis me enam
nii-öelda nagu esemeid prakkidelt üles ei too,
kui just see oleks nagu vajadust ei ole. Ja siis see põhineb sellel, et meil on olemas nii-öelda sonarid,
allveerobotid ja mitmed sellised uurimismeetodid on väga
palju täiustunud.
Ning just siis käesolev konverents, et me püüame siis
nii-öelda tekitada diskussiooni ja arutada üksteisega siin
ekspertidega erinevatelt maadelt näiteks Norra,
Rootsi, Soome, Iirimaa ja, ja ka Poola jaka,
tants. Me koos tegelikult korraldama selle konverentsi koos
Rootsis asuva vraki muuseumiga Stockholmis,
et tema, tema, meie partner, et ka nemad seisavad
samasuguste nii-öelda väljakutsete ees. Ma võin täiendada seda, et seesama maailmapärandi kaitse põhimõtted,
mis on muutunud ja praegu on kogukonna kesketakse läinud et
väärtused paiga peal kasutuses, taaskasutuses,
identiteeti edendamas on kesksel kohal, mis tähendab nii
suuremad objektid kui esemed Insiitu või nendes erakogudes,
et sellel on just selle edasi keskmise seisukohalt oluline
mõõde küll, aga kui me räägime Eesti merepärandist,
siis me teame ju väga hästi, et siin on olnud
okupatsiooniaegne katkestus, et kus merele ei tohtinudgi
minna ja kõik materjalid, mis veel neljakümnendatel kogutud keha,
Reimanni troska ja Reimo troska poolt on,
on praegu, kui uuritakse, siis uuesti lauale toodud
ja just tänu nendele kogudele, mis meil muuseumides on,
saame me seda kultuuri taaselustada. Et Lahemaa puhul ja meremuuseumi puhul me räägime näiteks
Edgar Lilheinakogudest, et Edgar Lilheina omal ajal
seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel kogus väga olulist
mere pärandit ja seda vaimset mõõdet ka selle juures.
Ja, ja see on nüüd praegu meremuuseumi kogudes
ja uuesti taasleitud pohi rannakultuuriruumis. Just et see pohi rannakultuuriruum, ma saan aru,
on mingisugune selline kuidas öelda siis eksamplum
või näide või. Jah, jah, et selle üle on meil eriti hea meel,
et igapäevaselt tegelen Lahemaa kultuuripärandi
ja merepärandikaitsega ja ja siis, kui me aastast kahe
2005.-st aastast koos kohaliku kogukonnaga merepärandi kaitsemehhanisme,
hakkasime mõtlema, et, et mis on need jooned,
mida me kaitseme mind, mind ennast, kuna ma tegelen
ehituspärandikaitsega peamiselt siis loomulikult ma arvasin,
et meil on küll küsimus rannale ja kaldale ehitamisest aga
kohaliku kogukonna jaoks oli kõige olulisem keel sellesama
keele ja mõtteviisi taaselustamine ja, ja needsamad veeteed
meremaastik üldisemalt minu jaoks oli nagu väga suur üllatus
ja see on viinud selleni, et nüüd on meil pohyrana sõnaraamat,
põhirannakeelepesad ja see, see, see on see keel,
mis räägib merest hoopis hoopis laiema sõnavaraga,
kui maainimesed seda teevad. Sellest kõigest saab lähemalt lugeda ka,
kui panete internetti pohi rannakultuuriruum,
siis on selline päris põhjalik veebileht enne kui nüüd
tuleme veel tagasi rannale nii-öelda, mis on ju ka
merepärandiga väga otseselt seotud, ma korra ikka kisuks
sinna vee alla ilmselt ka seetõttu, et te seda mainisite
ja konverentsiteemadel kui neid lugeda, leiate ka need
meremuuseumi kodulehelt ma ei hakka neid siin ükshaaval ette
lugema siis ikkagi kisub sinna vee alla ja ütleme niimoodi,
et sellise mitte igapäevaselt selle teemaga tegelejad on
minu teadvuses kuidagi see Läänemerre põhi,
aga see meie vesi või meie meri kuidagi nagu et seal on
pigem igasuguseid jubedusi seal vee all,
et küll seal midagi hakkab lekkima, kohe küll seal kohe
midagi hakkab lõhkema. Küll ähvardatakse, et see on üks reostab,
mis ohus kõige rohkem olev meri, et see,
siis on see meie merepärand justkui ühelt poolt,
aga mis seal nagu siis või kui adekvaatne see minu pilt on ja,
ja mis seal siis nagu vastukaaluks on, mida me veel ei tea
või mida me aimame, et seal võib olla? No mida me ka konverentsil püüame rõhutada,
et väga palju oleneb ikkagi, millisest ajastust me räägime.
Et kui me siin räägime hetkel näiteks nendest õlilekete eest
ja nii edasi, et need on rohkem siis seotud teise
maailmasõja nii-öelda tagajärgedega ja siin vast võib-olla
ma tooksin ka näite, et alati on asjad nii-öelda mitu külge kahepidised.
Et kui võib-olla tõesti, et need sellised sõjalaevade vrakid
on siis nii-öelda nagu keskkonnaohtlikud,
siis näiteks sellised keskaegsed kaubalaevade puidu vrakid
on tihti ka uueks elupaigaks Läänemere nii-öelda erinevatele liikidele. Et seal võib olla ka selline positiivne nagu külg.
Ja tõepoolest, et kuna me plaanisime seda konverentsi koos
paar aastat tagasi Rootsis loodud vraki muuseumiga,
siis meie eelkõige eesmärk oli see, et rõhutada,
et Balti meri on selline kõige paremini öelda
säilitamiskeskkond nendele nii-öelda leidudele
või nii meie muuseumis kutsuma neid museaalideks.
Et püüame siis võimalikult palju arutada,
kuidas uurida neid objekte, kuidas neid,
et seda teadmist edastada erinevatele sihtgruppidele,
eelkõige siis meie külastajatele ning luua,
mida me ka homme näeme töötubades, eks ju,
et kuidas luua haridusprogramme, kuidas tekitada huvi
üleüldiselt mere vastu ja merekeskkonna vastu. Ma peaksin mainima, et täna, kui me siin hommikupoole
kuulasime näiteks Norra ettekannet, et siis tõepoolest,
et, et see komplexus ja see interdistsiplinaarsus Nika
ääretu nende nende teemade puhul et seal oli ka just rõhutatud,
et väga palju ei olnud andmeid nagu asustusajaloo nagu
esemeliste objekti kohta, aga väga palju oli sellist
kohaliku kogukonna erinevate põlvede nagu edasi kandnud teadmist,
ehk siis me ütleme seda põline teadmine Läänemere puhul me räägime merenduse entsüklopeediast kasvõi
kui mõelda meie endas allveelaevade peale,
mis on küll, eksju kaldal, et Läänemeri on Täis tiin Euroopa
merendusajaloo frakkidest ja jälgida, sest olgu see siis
varasem viikingiaegne hansaaegne või hilisemad tegevused,
et see kõik on meil seal mere all olemas
ja loetav ja siis seesama võrdlusele norra nordlandi
väikesaarel Atlandi väikesaare leiuga, et kuidas see
kohalikule kogukonnale tagasi tõi selle identiteeditunde,
et me olemegi selle hansatee osa, kes tõi turska sealt
footidelt Veneetsia nii välja, et täpselt samasugust
väärtust ju meie enda, Salme Salme laevad tekitasid eesti identiteedile,
et meil on ka põhjust vaadata mitte ainult 20. sajandi,
vaid märksa sügavamale enda menetlus. No loomulikult ja aeg-ajalt me ju leiame neid siit
Tallinnalt mingisuguseid ürgseid asju, aga kui nüüd mingi
selline avastus on merepõhjas, millest teadlased teavad
ja siin on uutest võimalustest juttu, et kas siis mis need
uued võimalused, õnne hakkame batüskaafiga,
käime neid vaatamas või siis on mingisugused digitaalsed
või kuidas?
Ma saan aru, et sellest ka konverentsil nagu räägite? Just nimelt, et meil on ka osad ettekandjat,
kes on nii-öelda süvasukeldujad et konverentsi võib-olla ise
iseloom või selline eripära ongi see, et meil on väga
erinevate alade eksperdid, et ei ole ainult süvateaduslikud,
vaid on ka nii-öelda kogukonnast kogutud teadmiste edasikandjad. No just et miks ma saan aru, et selline lähenemine on see,
et välja ei too, eks ole, ja siis näiteks mina,
ma tahaks ka näha, mis seal merepõhjas on,
kuidas ma siis näen? Ja et tänapäeva tehnoloogia, nii nagu meil on,
kasutame sonarid, eks, et meremuuseumil on siin eelmine aasta,
meil õnnestus saada enda uurimislaev lood,
millel siis on küljes nii-öelda külgvaate sonar,
et sonaripiltidest ja sonariga nii-öelda üle käimisest,
et me siis võimaldab meil vaadata, et, et kus mingid
objektid asuvad ja kas need on nii-öelda prakkeid üldse.
Samuti allveerobotid, mida me tihti laename nii-öelda Eesti
muinsuskaitseametilt ning loomulikult siis sukeldujad ise
käivad all vrakkide peal filmivad sealt siis nendest on meil
võimalik luua kolm D mudelid ja simulatsioonid,
vaadata Ta nii-öelda seisukorda ka, et kuidas need vrakid on säilinud,
et näiteks ma võin tuua meil siin Nargen vrakk,
mis Naissaare all selline, oletame, et on 16. sajandi kaubalaev. Et see on meil olnud nii-öelda töös 2015,
sealt küll toodi mõningate esemed näiteks kraapanid ülesse,
et uurida keraamikat, et nüüd me sel suvel töötasime uuesti
sedasama prakiga ja tuli täiesti uusi detaile nii-öelda meil
on päris kindlalt ei või öelda, aga näiteks me leidsime
arvatavasti malenupud seal. Et kuidas inimesed seda näevad, et seesama sonarilahenduse,
et meil on Lahemaa merepärandipäevade raames,
me oleme koostöös muinsuskaitseametiga teinud nii see
väljasõite parkidele ja need on olnud sedavõrd populaarsed,
et maili Roya on selle kohta öelnud, et nagu Kopli tramm
käis seal Käsmu lahel et need võimalused inimestel vaadata
kohapeal vee kohal veealust.
Maailm on, on ka praegu tehniliselt võimalik see siis,
kui selliseid avalikke üritusi korraldatakse väga populaarne. Ja siin on ka see põhjus, et miks me teeme koostöös vrakki,
muuseumiga, seda konverentsi, et kuna Stockholmis tõepoolest
loodi selline Vaasa muuseumi kõrvale Merarheoga keskus,
kus siis põhirõhk ongi sellistel digidigitaalsete lahendustel,
et kogu see nii-öelda info, mis merepõhjast on toodud,
et sellest siis luuakse nii-öelda selline kasutatakse
näiteks nii-öelda mudeleid ja siis kõik see selline
digitaalne presenteerimine ja ma võin ka juba etteruttavalt öelda,
et Eesti meremuuseum on täiendamas oma püsiekspositsiooni
Lennusadamas ning üks osa siis on sellest ka
merearheoloogilise püsiekspositsiooni loomine. Ning selle just sellesama, et korjata ideid,
kuidas nii-öelda parimal võimalikul viisil
ja ikkagi ka natukene säilitada seda konservatiivsust,
see meie merearheoloogiline püsiekspositsioon siin paari
aasta pärast valmib.
Et see ka Jah, ja nende teemadega see konverents tegeleb,
et kas igaüks võib sinna tulla kuulama või kuidas ma saan aru,
et need ettekanded jäävad mingil kujul ka pärast veebi. Ja tõepoolest, et hetkel on see avatud kõigile meile olemas,
kui minna nüüd meremuuseumi kodulehel, et on olemas ka link
seal klikkides, te võite kohe nii-öelda meil olla seal
külaliseks ning pärast konverentsi siis saab kodulehel olema
ja selline nii-öelda film Ja ühe väikese lõigu siia võiksime veel lõpetuseks
mõtiskleda sel teemal, mida ka puudutasime,
seesama merepärand, mis ei ole siis minevikus merepõhjas
lebav kraam, see on siis seesama nii öelda vaimne merepärand
ja millega võib-olla kohati on meil ikkagi probleeme ise oma
Häädemeeste vallas Streimanni külas näiteks tajun seda,
et inimene ostab omale endise rannaniidulappi paneb sellele
tara ümber, püüab selle taraga sõita välja mitte päris
Kihnuni või Saaremaani, aga aga ikkagi otsaga merre,
et keegi mööda ei saaks igaks juhuks, et see on mõnes mõttes
ju tegelikult täiesti vastuolus sellise eesti põlis,
kuidas nüüd on siis merepärandiga, et ma kohalikega,
kes on seal sündinud ja elanud nemad? Noh, ma ei hakka ütlema, kuidas nad suhtuvad sellesse
või et nemad on harjunud sellega, et aedu seal ei ole.
Et mis sellega teha või mida te soovitaksite heatahtlikult inimesele,
kes tegelikult kindlasti tahab head seda aeda ehitades,
mis ta, kuidas mõelda? Nüüd ma pean panema pähe oma keskkonnaameti mütsi ikumas
kultuuripärandieksperti vaid keskkonnaameti mütsi,
et, et Eestis on sellega tegelikult väga head lood,
vähemalt seadusandlikult.
Et me mereäärne peab olema vaba ja nendes paikades,
kus eraldi rannapärand kaitse all on nagu näiteks Lahemaa rahvuspark,
kui on võimalik kohalikel küla inimestel paadikuur laudri
kohti rajada, ilma detailplaneeringut tegema. Nii et idee poolest peaks mere äärmile avatud olema,
juhul kui see tara sinna vee äärde aetud,
siis see on lihtsalt ebaseaduslik.
Aga teiselt poolt, et seesama suhe merega
ja merel käimine, et et võrreldes Skandinaaviaga meil on
olnud vahepeal katkestas, mis tähendab, et see vajab eraldi tähelepanu,
vajab eraldi toetust riigi poolt, et et seda on küll natuke vähevõitu. Ja muuseumi seisukohast eelkõige me katsume siis teavitada inimesi,
seda ütelda merepärandi uurimust laiemale nii-öelda sihtgruppidele,
siis nagu lähemale tuua, et võib-olla siis läbi selliste
teadmise tundmaõppimise siis ka võib-olla inimene natukene
rohkem mõtleb laiemalt ja võib-olla suhestub rohkem merega. Mõtleb vabamalt, meri on ju eelkõige vabadus
ja avarus ja tara on selle vastand.
Selge, suurepärane.
Suur tänu teile, hele kiiman ja Ave Paulus
ja soovin teile siis konverentsil head jätku
ja kõigil, kellel huvi, minge kohale või vaadake
meremuuseumi koduleheküljelt.
Mis seal räägitakse, aitäh.
