Kui keegi tõsiselt hädaohus küll palun siis ta meie elu eest ning härdalt hüüab abimeest. Kui aga möödas oht, siis tänu kohus on ununenud üsna pea. Mis päästjast enam. Ja kui nüütast ei püüta teha hoopis süüdlast siis seegi hea. Kui peremees ja sulane kord õhtu eel koos heinalt tulles olid koduteel siis metsa vahel saada aru kustpoolt ta tuli. Järsku ilmus karu, ei jõudnud häältki teha, peremees, kui karu harrasta, surm silma ees, loom väntsutas ning väänas mehe keha ja jalamaid võis talle otsa teha, mis enam parata. Stepan, mu kallis, ära jäta mind. Pill kostis karu all, ma palun sind ükskõik mis kombel apri karata. Kuus Hercules tõusis, käis üks mats ja kirvehoop, pool pealuud, pühkis Karult. Ja karu langes maha otsekohe veel viimne sirutus ning viimne ohe siis kustus looma elu või? Ei enam ohtu. Peremees end ajas jalule Stepan ees, kuid tänusõnadeks tal Tiigee sõim. Miks kirud mind, mis olen teinud paga? Vait? Kärgib peremees riiule sulga, häbi, luid lollus karul kõhu läbi ja ära rikkusid.
