Reisisaade reispass teejuhiks on Ivo Tšetõrkiniga. Tere ja ilusat pühapäeva.
Hea ja kallis raadio, kahe kuulaja.
Alustame rännusaadet, reispass, mis täna on selline ovaalse kujuga.
Tumedat värvi keskel on niisugune väike vagu.
Ma ei tea, kui hästi tuli sihuke kohvijoakujuline saade,
et alati ma olen öelnud, reisida saab mitmel erineval moel
ja kui me mõtleme nüüd mitte tavalist turismireisi,
vaid mingeid muid meeli sinna juurde lisaks visuaalile,
siis noh, mis puudutavad mingisuguseid keelemeelele,
maitsemeelele, reisimist, siis tulevad kohe esimese asjana
meelde igasugused veinireisid ja toidureisid,
siis täna läheme me kohvireisile. Ja eelkõige siis sinna mandrile, kust kohvi pärineb,
kui ma ei eksi.
Mul on stuudios kaks kohvi aphicsjonadot Mihkel Jürima
ja Marta Piigli.
Kes meid siis täna sellel teel käest kinni hoiavad,
pere ja tere tulemast reispassi saatesse.
Tere ja aitäh kutsumast.
Tere Ivo, aitäh kutsumast. Äkki proovime traditsioonilisel moel alustada saadet
ja küsin teie käest. Ühte momenti, ühte hetke, on see siis Rwandas Ugandas
ja kui te prooviksite mind viia lihtsalt mõttes kohale ükskõik,
kas see on siis hommik, lõuna, õhtu või öö linnas,
maal, kohviistanduses, kohvikus, kus iganes
ja kirjeldada mulle neid noh, kasvõi neid lõhnu,
mis mulle ninna tulevad ja helisid, mis mulle kõrva kostavad,
et kus, kus me võiksime oma vaimusilmas esimesena olla. Minul tuleb esimene koht, kus ma vaimusilmas olen,
on Uganda imelise järve kaldal sellisel hommikul,
kus on väga ilus päikesekuma kaugele-kaugele silma,
nii paugu näevad, näevad ilusaid mäetippe
ja selline karge mõnus õhk ja samal ajal kuuled,
kuidas su ümber kõik need Uganda kohalikud inimesed,
kes teevad oma kätega telliseid nimelt põletasid tellis,
et seal meie ümber, kui me mihkliga seal seisime
ja see hetk ja see mälestus on mul siiamaani selline tunne,
et ma tahan sinna tagasi. Mul tuli hoopis üks teine emotsioon meelde.
Mulle ka loodus väga meeldib, tihti mu reisisihtkohad pigem
ongi loodusesse.
Aga praegu tuli meelde meie reisi siis üks moment,
kui me sõitsime Rwanda Ast Ugandasse ja oli selline palav
päev ja sihuke keskmisest suurem väsimusest mitu tundi
paugutama sõitnud.
Ja kohviisu oli. Ja küsisime meie siis giidilt ja autojuhilt,
kas ta teab, et kust võiks head kohvi saada?
Tal ei olnud seda mõtet või infot siis olemas.
Siis põhimõtteliselt minut hiljem täiesti juhuslikult nägin
tee ääres siis kohvikut, kus oli siis seina peal maalitud
telliste peale latte art eksis, et kunst,
mis tehakse kohvi peale.
Ja see kohe mul niimoodi tõmbas nagu pilgud totot. Kuidagi kahtlane, heas mõttes.
Palusin autojuhil ümber pöörata.
Ja kui me läksime sinna kohvikusse sisse,
siis see oli täpselt see koht, kuhu me alati kas me läheme Euroopasse,
Aafrikasse või mõne teise sihtkohta, kuhu me kohvielamust
saama lähme.
Ehk siis, et oli näha, et see barista, kes seal tööl oli,
oli tõeline barista, eksis südamega nii asja juures kui olla saab. Eks ta oskas kohvist rääkida.
Dovskis oskas seda kohvi väga hästi presenteerida
ja see kohvielamus oli ka võrratu.
Sealjuures. Suumime siis natuke välja ja võib-olla paari sõnaga ütlete
või kirjeldate, kuidas teist said kohvi,
reisijad või kohvi, Apyksionaadad või sellega.
Kuna me räägime täna, siis eelkõige reisimisest,
siis villa läbi kohvi siis et kuidas, kuidas,
kuidas kohvi mõjutanud teie reisisihtkohtade valikuid. Ma ütlen, et see kohviarmastuse selline kohvi huvi kohvi
vastu on juba päris pikalt olnud, minul 15 aastat tagasi
alustasin nii-öelda kohvimaailmas tööd ja kunagi ma kohvi
sellel ajal veel isegi joonud, nii palju,
aga õppides kohvi maitseid rohkem rohkem tundma
ja ma tahtsin rohkem aru saada, et mis, mis on siis selle
kohvi taga, et mitte ainult see kohv, mida ma madassis näen
või mida ma joon, mida me oleme, maitsemeeled tunnevad,
aga mis teeb selle kohvi just nimelt heaks
ja läksin sealt edasi nii-öelda käsitöömaailma,
õppisin ise, kuidas ma saan paremini kohvi valmistada,
aga siis aru saades, et minu käed jäävad lõpuks ka ju lühikeseks,
on arusaadav, miks ja millisedmaitsed on pärit sellest kohvi
joosta endast ja siis tahtsingi aru saada ka sellest
kohvikultuurist laiemalt. Ja sealt sai nii-öelda minu selline esimene armastus
ja huvi selle vastu, et mis toimub ka tegelikult päritolumaades. Mina olen kohvimaailmas keerelnud 10 aastat
ja tegelikult see algus saigi tänu minu parima sõbra Martale,
kellega me täna siin koos oleme kust hakkas huvi niimoodi
vaikselt kasvama.
Aga konkreetselt nii-öelda päritolumaade
või kohviistanduste huvi vastu tekkis tegelikult tsirka seal
kuus-seitse aastat tagasi, kui ma käisin esimest korda kosta
rikal ja sattusin siis kohviistandusse. Aga kuna see reis oli selline hästi lühike
ja küll informatiivne, siis ma tundsin pärast seda reisi,
et see mulle väheks tegelikult tahaks siin oluliselt rohkem saada.
Ja tegelikult ei läinudki palju mööda, kui võtsin siis
seljakoti selga ja läksin aasta-kaks, hiljem läksin üksi
Keeniasse kohviistandusse vabatahtlikuks. Ja kui ma siia on kõrval, et minu selline põnev,
esimene kohviistanduse kogemus ei ole üldse mitte kaugelt
kaugelt mandrilt ta niivõrd isegi võib-olla on,
et on Euroopale kuuluv.
Ehk siis Tenerife on ainus koht minu teada Euroopas,
kus meil kohviistandused ka on ja see kov,
mis sealt siis, mis seal kasvab, on ka tegelikult väga hea kvaliteediga.
Ja see oli minu esimene kogemus, kohviistandused,
nende aastane maht on küll väga väike, et nad ikkagi selles
kohviistanduses tuleb. 300 kilo kohvimarja, sellest on seal väga vähe kohvi,
aga seal on, seal on võib-olla huvitav, et mitte ei võtnud
isegi seljakoti selga, et kohe kõige kaugemale minna.
Aga avastasin enda jaoks kohvimarja esimest korda nägin seda
hoopis nii-öelda võib ka öelda, et euroop pinnal Lisan siia võib-olla sihukse huvitava fakti juurde.
Neljast kilost kohvimarjast, mida siis kohviistanduses korjatakse,
jääb nii-öelda siis lõpuks üks kilo röstitud kohvi alles,
mida siis meie tarbime.
Ehk siis, et neli kilo on see saagikus, mida siis taime
küljest saab, aga sellest neljast kilost siis on kadu kolm
kilo ja kilo on see, mis jõuab Sirjaalset paki. Sa nüüd mainisite siin korra neid istandusi kaasa,
Mihkel mainisid ka seda kohvi kud, seal.
See nüüd oli siis, kummas Ugandas millest alguses rääkis,
et just et ma saan aru, et suur vahe on tegelikult millist noh,
tootmise ja tarbimise vahel ka nendes riikides,
kus seda toodetakse Kolumbias urka kohvimaa on ju.
Käisin seal kehas kohviistanduses, kõik oli väga ilus,
aga ja elegantne nagu kauboi seal kaid, hobused,
kaabud, värgid, oo, me siin toodame värki
ja see on tõesti väga head. Kolumbia kohvi oli üks väheseid kohti, kus ma nii-öelda seda
head Kolumbia kohvi Kolumbias sain, sellepärast et kui sa
kõnnid Bogota tänavatel Chalgi kohvikultuur,
et inimesed käivad termostega ringi ja müüvad sulle seda
pisikest siukest tassikest, maksab sul mingisugune
paarkümmend senti, aga seal sees on see nüüd oli küll oakohvi,
aga mingisugune kerge magus lurri lihtsalt
ja kui sa lähed restorani lihtsasse tänavu urkasse,
siis üldiselt on lahus tunnescahve. Paradoks, et see kallis kohv läheb sealt ju kõik välja
ja jagajale või noh, selles mõttes sellele tootjale jääb
nagu jääb nagu see jääk, et kuidas, kuidas need näiteks
selles Ugandas on, et et kas seal on ka seesama teeäärne kohvik,
ikka on niisugune kolm 20 eurot tassikene või,
või kuidas seal sees on, välja näeb? Seal on muidugi väga erinev, et sa tood väga õige sellise paralleeli,
et me mihkliga vaatasime ja imestasime sedasama,
et nii-öelda tuugandas, mis mindi, väga imestada on aga,
et kui sa võtad hotellis või ka kohalikud,
et nad ikkagi joovad suure heameelega lahustuvat kohvi
ja nende nägemus on, et see on pigem konviini jäänud
või lihtne, et nendel on seda lihtne juua.
Ja teine oluline on põhjus, et kuigi nad kasvatavad
kohvimarja ja nad seda siis koha peal tegelikult ka töötlevad,
aga see röstimine tihti toimub ikkagi juba siin,
Euroopas või nendes riikides, kes tegelikult on ikkagi,
kus seda lõpptarbija joob. Kuigi traditsioonilised meetodid on ju ka,
kuidas nad ikkagi kohapeal selle kohvi ära lustivad,
aga tihti tehakse seda erinevate meetodite ka lõpuks,
et kas ta siis on natuke liiga, võib-olla tugeva sellise
kõrbenud maitsega, et põhjused, miks meie mihkliga olema ka
käinud just nimelt nendes kohviistandustes
ja kohalikega suhelnud on tuua ka nende farmeritele just
seda teadmist, et kuidas nende kohvimarjast,
kohvi oast üldse seda kohvi valmistatakse
ja mida lõpptarbijad ja meie lõpp siis nii-öelda joojatena
ootame ja kelle iga kord, kui me oleme käinud jälle ta on ta
kusagil leti taga ja juba on terve rahvamass tema ümber,
kes kõik õpivad tema pealt, kuidas seda õiget kohvi valmistada. Ja ma võin geeneritel tuua, et Keenia puhul,
kes on pigem suurtootjad seal kuskil 15. oma oma tootlikkuselt,
siis Keenia puhul 90 protsenti kohvist läheb ekspordiks
ja külma jääb siis riiki.
Ja nagu Marta mainis ja siis tihtipeale nende
päritolumaadega on, on üldistas ikkagi Nendel puuduvad
teadmise rüstimisest, et Keenias ka, kui ma olen nüüd siin
käinud mõned korrad, et olen neile öelnud,
et sõbrad, et teil on maailma üks parimaid kohvisid oma
maitseomadustelt mustsõstart ja puuviljast,
mida kõike sellest kohvist leida võid siis tihtipeale on see,
et kohv on nii tume rist nagu täiesti süsimustaks lastud. Et selles puuduvad noh, igasuguseid maitseomadused siis
päeva lõpuks ei ole vahet, kas ta on sul Keenia
või mõni teine päritolumaa kohv, et ta lihtsalt nii tume,
et seal ei ole ühtegi maitseomadust.
Allasena. Samas meil on, minul on küll väga hea meel näha,
et kohalikud niru andasku agandas samamoodi ka Keenias.
Nende kohvikultuur kindlasti areneb ja kohe on näha seda
vahet siin mõne aastaga.
Et kui siin Mihkel tõi ka välja, et ootamatult leidsime eksalorru,
andas selle täiesti Euroopale sobilikku spaghetti kohvi kohviku,
siis ka kohalikud on täna rohkem investeerinud,
eriti Rwandas, aga juba varsti ka rohkem Ugandas sellesse,
et nende enda kohviteadlikkus tõuseks ja nende enda oskus
kohvi röstida on ka oluliselt paranenud ja tegelikult selline,
kui näiteks võttagi Rwandas pealinnaski kaali kohvikuga tuur. No see on tõesti ikkagi juba tipptase, et seal on ikkagi
väga-väga head kohvid, et et ei olegi nagu ei olegi juba
nii-öelda midagi viia, et pigem on, tekib küsimus,
et millal nende röstikoja kohvi jõuab tegelikult röstitud
kujul Euroopasse mitte nii, et lihtsalt tulevad konteinerite
või pungottidena.
Rohelised oad. Kui me nüüd läheksime koha peale sinna istandusse kus on mihkel,
ma saan aru, vabatahtlikuna töötasid, et milline see elu
seal siis välja näeb.
Kuidas, kuidas su päevad mööduvad kohviistanduses. See oleneb istandusest, selles mõttes oleneb,
et kohvifarmerite teadlikkus saab olla täiesti seinast seina.
Ja mida ma mõtlen, selle all on see, et tänaseks ma julgen öelda,
minu sõber David, kes Keenias on kohvikasvataja,
ta on väga kirglik kohvimaailma vastu.
Ja see tähendab seda, et teda huvitab ka see,
et kuidas meie siin kohvi tarbime.
Aga näiteks saab olles vastanud farmerid,
kes teeb seda lihtsalt tööna, nendel puuduvad tegelikult teadmised,
kuidas oma saagikust veel paremini siis kasvatada. Aga igapäevatöös näiteks vabatahtlikuna,
see sõltub, mis perioodil sa satuvad istandusse.
Mul õnnestus, esimesel korral, kui ma olin vabatahtlik,
õnnestus Keenias olla, siis maikuus ja maikuus on Keenias
öeldakse Fligrop.
Mis on siis niisugune nii-öelda väiksema saagikoristus.
Ja kui kohalikud korjavad seal päeva jooksul 50 60 kilo kohvimarju,
siis mina sama ajaga korjasin 10 kilo. Et arenguruumi veel on.
Aga näitena, et tegelikult see saagikoristusel ainult üks
osa sellest nii-öelda igapäevatööst, mida farmerid teevad.
Üks osa näiteks, mida veel peab tegema farmer,
kui on nii-öelda off, siis on, kui ei korjata,
on kohvitaimede pügamine, mis tundub niisugune justkui nagu
nüri töö. Aga kuna istandused võivad olla hektarist kuni
paari hektarini, siis see nii-öelda ühe taime saagikus oleks
suurem siis farmer peabki võtma päevas mitukümmend
kohvitaime ette ja lihtsalt neid oksi lehti sellelt
kohvitaimelt ära lõikama. Et see mari, mis saab valmis, oleks rikkalikum,
oleks rohkem maitset. Oletame nüüd.
Et te viite mind reisile kruvandasse ja mulle meeldib ka
kohvi juua.
Ja võib-olla ma tahaksin sellest rohkem teada saada nagu praegugi.
Aga ma ei ole nüüd nii.
Nii friik, et ma nüüd kogu aeg ainult krõbistan,
ühtub ajateist tuba ja vaatan see nii ja kuidas siin see
istanduses siin ütles, täpselt seda taime,
sind pügaveni ja kui palju, aga tahan teada saada sellest ikkagi,
kuhu sa mind viiksid, mida sa mulle näitaksid? Mina viiksin sind ühe meie väga hea sõbra juurde,
kes on Rwandas kohvifarmerite assotsiatsiooni seal nii-öelda juht,
aga ühtlasi ka ise täielik kohvi armastaja,
aga mitte sellise.
Jah, nii nagu sa ütlesidki, et vaadata igat igat detaili,
mis on võib-olla esimene asi, mida ma kutsuksin sind vaatama
ja tegema, on ise panna oma käsi külge, proovida neid
erinevaid maitseid ja avastatagi ühest kohvitassist,
millised suurepärased, põnevad maitsed sealt tulevad
erinevate ubade erinevate istanduste kohvile ka on omaette
omaette nagu kuidas sa siis ütled. Erinevused sees ja mitte võib ollagi ainult vaadata ainult
seda kohvi, vaid kogu seda farmeri, elu ja kogu tema tööd,
mis sinna juurde kuulub.
Et nüüd näiteks sellesama jornesti juures nad ei vaatagi
ainult ainult ainuüksi kohvinat.
Kui onu Mihkel ütles, et kohv on ainult üks osa kogu,
siis nii-öelda farmeri saagist näiteks on tal ka piimalehmad kari,
kellega nad tegelevad ja seal kõrval on nii palju sellist
inimestevahelist suhtlust ja seda, mis kohv toob nende
kultuuri ja kuidas kov neid omavahel rohkem suhtlema paneb. Ja see on võib-olla see, millega mina kutsuksin sind
kõigepealt avastama kohvi. No lähme natukene detailsemaks, mismoodi see kohvi
ja soovitused midagi lisada?
Et, et mismoodi see kohvi noh, natukene rääkisime siin
sellest tarbimiskultuurist ja et see ju kogu aeg muutub ja,
ja loodetavasti paremuse poole siis on ju,
kui nad ise õpivad seal.
Aga, aga äkki sul on veel mingisuguseid näiteid sellest
kohvikukultuurist või sellest kohvi tarbimisest seal,
et mismoodi siis see kohvi või see tähendab see jook neid
nagu mõjutab suhtlema, paneb. Kui saab nii küsida? Kui sa mõtled seda, et kuidas nemad omavahel suhtlevad tänu kohvile,
need, mis on oluline võib-olla välja tuua,
et kui me näiteks võtame, läheme Ugandasse,
et siis taaskord meil sõber Richard, nendel kõikidel nimelt
inglisekeelsed nimed, sest see on nagu teine nimi,
millega muu maailmaga suhtlevad, et sellepärast ma neid erinevaid.
David Richards, eks ole, ütleme, et põhjus,
miks kov neid omavahel kokku rohkem toob on nende huvi oma
riigi heaolu edasi viia ehk siis arendada
ja KOV kohvis nad on ära tundnud ja tunnevad,
et see on see, mis aitab nende elukvaliteeti parandada mitte
ainult selle kohvi maitsekohvi joomise mõttes,
aga ta toob nende kogukonna rohkem omavahel kokku. Lisaks on kohvi justkui nüüd võtta Uganda poole,
siis Ugandas on tänu kohvi siis kogukonnale nendele võimalik
ühiselt toetada ka oma kohaliku oma kohaliku Kogukonda. Ma vaatasin, sa panid kinni.
Panin kinni.
Midagi lahti?
Ei, ei, ma lihtsalt köhatasin, nagu sellepärast võin oma
mikri korra nupust kinni köhida. Aga mida ma tahtsin selle Uganda kohta öelda,
oli või selle kogukonna kohta, et nad seal kogukonna mõte,
mida, mida läbikohvina suudavad oma kogukonnale luua on tuua
värske vesi kõikidele, kes seal siis külas elavad lisaks
saada paremini aru, kuidas nad oma kohalikku keskkonda
saavad eesti inglisekeelne brošüür, eks ole,
kuidas on siis eesti keeles säilitada ja kuidas nad oma
kohalikku keskkonda saavad säilitada? Mul meenus hoopis üks selle Ivo küsimuse peale üks äge äge seik,
mis küll sama reisi me olime ka Keenias ja kuid see on
seoses sellega, et kui suur huvi on kohalikel kohvi vastu me
olime Keenias hotellis ja esiteks siis nagu enne oli juttu,
et kuidas on Keenias kohvi tarbimine siis,
et enamus läheb ekspordiks midagi riiki siis hommikusöögis
oli siis vaatepilt, kus oli suure veetermos kõrvale oli siis
korruseline SKP, lahustuv kohv. Samas üle tee sellest hotellist olid kohviistandused,
ehk siis, et nii-öelda seda päris kohvi seal sai,
seda sai siis selles hotelli restoranis filobis
ja ühel hommikul siis tellisin espresso prooviks
ja espresso oli natukene vesine, eks tal puudus järelmaitsesügavus,
mis võiks olla.
Ja ma küsisin, et kas on okei, kui ma korraks vaataks,
viskaks pilgu peale sellele kohvimasinale,
et äkki ma saan seda natukene paremaks timmida. Mõeldud tehtud ja tegin siis seadistused natukene ümber
ja pakkusin neile välja, et kas on okei,
kui ma teen teile järgmisel hommikul teen teile
kohvikoolituse siin selles masina juures,
siis selle tulemuseks oli oligi siis see,
kus olin mina kohvimasina taga ja no ma ei liialda,
kui seal oli mingi 20 30 inimest, kes kõik siis niimoodi
uudishimulikult vaatasid ja tahtsid teadmise saada,
kuidas vahustada piima, kuidas teha see niisugune ilus
siidine piima tekstuur ja valada sisse kaputsiina kokku,
ehk siis tegelikult kohalik kell, ka on see huvi väga suur
selle kohvi vastu. Aga tihtipeale neil kas ei ole seda võimalust
või nad ei tea, kus seda infot hankida, et kuidas seda
nii-öelda kohvielamust paremaks siis muuta kas siis endale
või külalistel, kes seda hotelli külastavad. Ruandast veidi laiemalt rääkides, siis.
No ma võib-olla nii ignorantne ei ole, et ma arvaks,
et seal kuidagi inimesed endiselt oma seda genotsiidi mõjul
halvasti vaatavad, et ma olen ammu juba igalt poolt kuulen,
näen tokkidest, et et see on üks sõbralikumaid riike,
inimesed on nagu avalate silmadega ja, ja heasoovlikkus.
Aga, aga ikkagi küsin, et kuidas, kuidas Ruanda inimesed,
mis mulje Natele jätsid, võib-olla võrreldes siis teiste
Aafrika riikidega, kus te olete käinud? Ma saan aru, et kohe selle peale, et huvitav Et minu jaoks pigem, et siis kõige südamlikum ma mulje
hoopis just nimelt Uganda, et kui ma neid kahte riiki võrdlen,
et siis nii kui piirist üle liikumine oli,
sa kohe nägid täielikku, sellist muudatust randa.
Väga suur kontrast olid need randa ja inimesed on küll toredad,
kui nendega on võimalik otseselt muidugi rääkida
ja suhelda, aga esimene kontakt, kui sa eriti veel oled
nii-öelda Euroopast pärit, et siis pigem on selline,
tahaks, eks ole midagi, et kas siis raha
või siis ma ei tea midagi muud. Ja see ei olegi mitte sellepärast, et nendel oleks
ilmtingimata seda vaja, vaid et nad on kuidagi rohkem nagu harjunud,
et niimoodi küsida.
Ja, ja selline võib-olla selline esimene kontakt,
kui sa ei tunne konkreetselt kohe kedagi
või lähe kellegagi suhtlema, kellega on eelkokku lepitud,
et siis siis pigem oli selline barjääri ületamine oli
võibolla raskem, aga sama seevastu Ugandas täiesti täiesti
vahetu sind tahetakse kallistada, suhelda
ja mitte üldse selle mõttega, et sa oled kusagilt mujalt
mujalt riigist. No kindlasti seda ka, aga aga me, me tundsime,
et me oleme täiesti nagu, nagu oma kodus,
et väga-väga soojalt. Täiesti täiesti nõus Mart, aga meeletu kontrast,
et sihuke kõige piltlik piltlikum näide ongi see,
et kui Rwandas oli lastel käsi pikalt ees,
et raha anda, siis Ugandas pigem oli see,
et nad lehvitsede oligi, tahtsid nagu sellist nii-öelda
lihtsalt tähelepanu saada, et kallistada
või nii-öelda suhelda sinuga, et oli väga suur erinevus tegelikult. Aga loomulikult mitte nii-öelda, et nad ei ole,
eks ole, sõbralikud, et see lihtsalt olid need omavahelised
kaks riiki kui võrreldes, et et kindlasti need kohalikud
inimesed on väga Belkaming või et nad ootavad tegelikult
inimesi küll, aga nad soovivad nendega suhelda
ja mulle väga jättis hea mulje nende selline armastus oma
riigi vastu oma maa vastu.
Et kuigi sa tõid välja ja ütlesidki selle genotsiid,
et seal kindlasti on väga palju valu Rwandas ka endiselt
sees ja nad ei räägi võib-olla sellest igapäevaselt tõesti,
aga et nende ühine selline pidepunkt ongi selline armastus
oma tohutult ilusa loodusega maa vastu ja see,
milline selline kohvi ja kõik muu kultuur seal taga veel on. Ma tooks lisaks välja, mis Ruanda puhul mul veel kohe meenub,
on see, mis ka kontrast geeniaga ja Ugandaga on see,
et ma ei oleks elu sees uskunud, et see riik on nii puhas.
Pealinnas maanteedel mitte kuskil sa prügi ei näe,
eks siis, et isegi lugesin, et Rwanda peetaksegi Aafrika
kõige puhtamaks riigiks, eks siis, et kõik tänavad on
täiesti puhtad ja, ja inimesed viisakalt ilusti riides,
et ei ole sellist vaesust oli ja niimoodi sellisel kujul silma,
et oleks veel kuskil prügi maas ja midagi vedeleks. Kindlasti on nad selle 30 aastaga ka väga-väga palju ära
teinud ja, ja mis oli veel väga selline.
Tähelepanuväärne, et väga turvaline oli ja see tunne oli
muidugi turvaline, sellepärast. Seal oli väga palju püssimehi kõndimas. Aga iseenesest, eurooplasena oli see väga meeldiv,
et kordagi ei tekkinud sellist tunnet, et kusagil ma peaksin
millegi pärast muretsema või et hirmu tundma,
et pigem jah, pättis väga sellise turvalise tunde samas Ugandas,
eks ole seal seal püssimehi, ma ei näinud küll ühtegi peale need,
kes turvasid meid gorillade ja muude metsloomade eest,
aga seal tundsime me tegelikult ka ennast ikkagi väga turvaliselt.
Mina küll tundsin, et kui me ka läbi seal külade liikusime,
jalutasime lihtsalt tulime metsast välja,
otse ükskõik millisesse küll, et siis väga turvaline. Kuigi jah, et kui öelda, et Ruanda oli väga puhas,
siis Ugandas kindlasti on sellega veel tööd üksjagu teha. Aruandes meenub veel veel huvitav fakt on see,
et kui me siin Tallinnas loeme kiirust, kaamerat siuksel
ühel kahel käel kokku, siis aruandes oli täiesti müstiline
vaatepilt see, et linn oli esiteks kiiruskaameraid
samasuguseid posti peal täis ja samamoodi maanteel igal pool kiiruskaamerad,
mis siis nii-öelda distsiplineerivalt inimesi.
Et võrdlus Ugandas ja Keenias on pigem nagu see nii-öelda
lamav politseinik, see, mis siis paneb pidurdama. Või siis puuduv tee?
Tee just seda küll, et Ruanda nende kiirusekaamerad lihtsamad,
mis meil siin Tallinnas, et selles mõttes oli väga huvitav,
et väga suur kontrasti teinud ja keegi hanke teinud.
Jah, piirid olid väga selgelt äratuntavad,
et kui me siin Euroopa liidus seda piiri ei tunne,
siis seal oli väga-väga selgelt ühe riigipiir lõpes teisest
kadus tee. Võtame siinkohal väikese mõttepausi, mängime ära ühe loo,
mis te olete siia meile saatesse oma Aafrika reisidelt kaasa toonud. Kui me rääkisime siin kultuurist ja muusika erisus erinevusest,
et siis järgnev lugu annab väga edasi seda Uganda
traditsioonilist ja nende hinge.
Põlisrahva hing on järgmise muusikapala taust. Patva Ovkis, Soro.
Püsige meiega. Kallis raadio kahe kuulaja, meie oleme koos Marta mihkliga. Kohvimaid sellisel reisil? Peamiselt siis Ugandas ja Rwandas. Tavaliselt kui inimesed sinna lähevad, siis ikkagi tahaks
mingisuguseid sõbrasidki kaelkirjakulõvisid näha
ja ja olen kuulnud, et Ruanda ja Uganda seonduvad suurte
ahvi poistega, et kas need ka teie nii öelda?
Ma ei tea, kas teele jäid, saab öelda, et nad ei jää
kellelegi teele, seal mõned muud suured. Me tegime, tegime nii, et nad jäid meie teele aga,
ja kindlasti oli ka selle reisi üks eesmärke näha,
siis oma silmaga mägigorillasid kes olid tegelikult veel
aastal 1970 väljasurev liik, need oli siis populatsioonid,
circa 200 valget isendit ainult.
Ja tänaseks number on loomulikult kõvasti tõusnud.
Aga see moment ilmselt ilmselt, aga ei lähegi elu sees
meelest ära, kui pärast kolme tundi läbi Uganda. Metsa matkamist üles ronimist, alla ronimist,
jõgede ületamist, Sa jõuad lõpuks selle mägigorilla pere juurde.
See on niisugune siiamaani külmavärinad tulevad peale,
et see on lihtsalt niisugune sõnukirjeldamatult äge moment. Just see, et sa oled nende keskel ja sa oled nendele nii lähedal,
et seal hulgijutt, eks ole, et 10-st meetrist,
aga seda kümmet. Olid seal kohe kindlasti ei olnud, et seal oli pigem üks
meeter või vähem. Et minul meeles on, kui me olime alles seal seisnud,
alles üritasime aru saada, et kuhu me siis nüüd oleme sattunud,
et nende gorillade juurde siis me vaatasime teda hõbeselg,
isa gorillat, kes seal rahulikult sõi ja äkki ta keeras
ringi ja kuna meie olime seal meie kõrval oli üks emasid gorillasid,
kes siis seal rahulikult peesitas, meie vaatasime teda
sellise haardunud pilguga, aga isa gorilla leidis,
et me kuidagi oleme ähvardavad ja ta siis proff proovis meid
nagu hirmutada, hirmutades rünnata. Ja kuna seal ei tohi liigutada, et meil oli enne ka siis öeldud,
et mida te iganes teete, et ei tohi joosta,
ei tohi mitte midagi teha, et pette seisma jääma. Me seisime nagu pulksirgelt, mina muidugi hüppasin nii palju,
kui ma suutsin Mihkli selja taha, et teda selle isa gorilla
sinna kaklema sundida, aga seal me seisime ja. Kas ikkagi gorilla rahunes maha ja saime rahulikult edasi
seal olla, aga see oli tõesti korra selline hirmutav tunne,
et looduses on ikkagi, meie oleme ikkagi väga väike. Seal on kindlad juhised, sa saad enne, kui sa üldse matkale lähed,
mida sa tohid teha, mida ei tohi teha.
Ja näitena veel tooks välja, et enne, kui me gorillaperega
kokku läksime, pidime kõik maskid ette panema,
et me ei tooks haigusi neile.
Ja tegelikult DNA on meil siis väga sarnane mägigorillade
olete 90 80 protsenti on sarnasus siis nii-öelda DNA-ga
ja sellepärast siis tegelikult ka mägigorillat ei näe,
mis ohtu selliselt, kui inimene ise seda ei põhjusta. Ja mis oli veel põnev sellelt samalt mägigorillade siis
safarilt või matkalt oli see, et see punt on ka üldjuhul
alati väike, et kuni kaheksa inimest, et sinna ei peeta
niimoodi horde või suuri suuri gruppe ja hommikuti sisse
pannakse inimesed niimoodi gruppidesse iga siis grupp hakkab
siis oma pere otsima, et minnakse erinevate perede juurde.
Ja esimesed giidikusse juures alustavad tööpäeva hommikul
kell viis-kuus, et üles leida mägigorilla pere,
sest mägigorillad liiguvad edasi pidevalt. Nad ei ole nii-öelda paiksed ühe koha peal.
Aga mis mul veel meelde jäi sellest ägedast reisist on see,
et Meil oli siis seltskonnas ka üks vanem naisterahvas.
Kui ma õigesti mäletan, rootslane, rootslanna kes oli siis
pärast seda kolme tundi matkamist loodis,
matkamist püstloodis, ma hakkan vist just oli nii väsinud,
nii kurnatud, et et ta praktiliselt liikunudki omal jalgadel enam,
eks teda nagu väga paljud toetati meie siis nii-öelda
giidide poolt. Ja kui meile öeldi, et talle tuleb järgi helikopter,
siis meil olid, läksid silmad mis asja, Uganda metsa,
nüüd hakkab kuhugi ise siis helikopter maanduma,
et, et me ei suutnud ära imestada.
Aga siis selgus, et tegemist on aafrika helikopteriga.
Ja aafrika helikopter siis tähendab seda,
et kohalikust külast toodi kohale. Kes siis võitis ja naine sõna otseses mõttes niuksed tooliga
raudtool väga raske võti õlgade peale ja ta veeti sealt
metsast siis välja ja need mehed siis nii-öelda vahetasid pidevalt.
Kuna raudtool siis ei olnud just kõige lihtsam. Ja kui me just ütlesime enne, et see oli ikkagi püstloodis
läbi džunglimatkamine, siis nemad selle Aafrika
helikopteriga sealt jooksid alla naisterahvas oli seal peal
või iseenesest oli see muidugi väga tore,
et, et keskkonnale kindlasti igal juhul väga-väga hea,
aga meie muidugi olime kohe valmis, et mu see helikopter
siis simman. Ta ütles, et, Kas seda ka öeldi, mis siis juhtub, kui sa ei käitu nii nagu
nagu kord ja kohus ette näeb nende gorillade juures siis ta
lihtsalt hakkab sealt ükshaaval mingitki jäsemeid küljest ära.
Tõmmu. Õnneks seda nad ei tee, et selleks, et enne kuni
koorilladeni üldse inimesed lubatakse, et siis nende
adapteerumine nii-öelda inimestega kestab aastaid seal kaks
aastat vähemalt, et nendele antakse ka tegelikult vahepeal
vaba selline vabavabadus, et nad ei peaks inimestega suhtlema,
et enne, kui inimesed tulevad, siis kaks aastat kohalikud
nendega siis iga päev käivad seal tund või kaks tundi käivad kohapeal,
näitavad ennast, et nad ei ole oht, isikud loovad nendega
nii-öelda siis selle mittesideme otseselt,
aga nii, et nad gorillad ei tunne, et me oleksime kuidagi
liigina midagi väga ohtlikku, et pigem nii nagu mõni lind
seal on, nii, oleme meiega seal nendega samal ajal
ja nemad rahulikult siis söövad, aga seda,
et kas kellegagi midagi konkreetset juhtub,
et me küll rääkisime, küsisime, et kas midagi on õnnetusena
ka juhtunud või midagi aga pigem on selliseid põnevaid
juhtumisi olnud. Et üks fotograaf nimelt üritas pildistada,
leida kõige paremat viisi, kuidas sellest väikesest gorilla
pojast saada pilti ja gorilla poekotist selle kaamera ära.
Selle peale tuli tema gorilla, ema ütles oma keeles siis
nii-öelda gorilla pooled anna nüüd see kaamera tagasi
ja see gorilla poeg andiski kaameraga sellele fotograafile tagasi,
et sellised uskumatud lood.
Et nad tõesti, kuna nendel on nii, nii sarnane DNA meiega,
siis me seda kindlasti usun, et aga mitte ei saa öelda,
et nad oleksid täiesti ohutud, et et loomulikult,
kui me seal lihtsalt nendega kokku sattuksime,
ilma oma. Kaitsjateta siis ma usun, et see õnnetus oleks väga kiire tulema. No näiteks üks juhis, mis meile antigi, et me ilmselt kõik
seostame gorillasid tegevusega, kus isa gorilla tõuseb
tagajalgadele ja taob siis kätega vastu rinda.
Et siis jumala eest, ärge seda tehke, et see on selge märk
siis gorillalaid, sa tahad temaga võidelda,
et seda kindlasti mitte lisaks Martale Martin rääkis sellest momendist,
kuidas siis silver back veise hõbeselg, gorilla tõusis
samamoodi tagajalgadele ja niuke möirates tuli meie poole
ja me olime siuksed nagu pulgad, lihtsalt mõtlesin,
et no nii, et kas me siiani Uganda metsa nüüd jäämegi,
siis need giidid tegelikult ka suhtlevad nende korilladega
ja üks põhjus, miks see isa gorilla maha rahunes,
oligi see, et giid tegi siis häält ja ta suhtles mingil
kujul selle isa korillaga ja siis rahunes maha
ja edasi tund õnneks. Aeg lippab, võtame järgmise hetke ja kuulame ära teise loo,
see on selline popikam natukene.
Aia Nakamura. Pärast seda, võib-olla proovin selle kohvi fookust jälle
tagasi tuua, nüüd siis Uganda kontekstis veidi.
Aga mis selle looga on tal ka mingi päts tooride jaoks? Ja aiana komural loo lugudega januga Muraga seondub mitte
küll Uganda ja Ruanda, aga Keenia, et Keenias meie sõbrad,
Davidi üks lemmiklauljaid on nimelt hoia Nakamura
ja mitte ainult, et see ei ole tema lemmik küll laia,
nagu mure, on hoopis maali juurtega prantsuse Prantsusmaal
üles kasvanud laulja.
Aga tema muusika on väga aafrika sugemetega
ja kõikidele kohalikele. Nii Keenia, Rwanda kui anda kohalikele väga,
väga meeldiv laulja. Sinu lemmiklaul kamar ütles mul minu üks lemmiklauljat
taritest küll väga ilus video on ka seal all.
Mõtlesin. Kaunid inimesed. Mulle üldse Aafrika muusika, Aafrika sugemetega muusika on
väga-väga kuidagi lähedane olnud, väga-väga meeldib. Nii ma ei teagi, kuidas nende gorillade juurest nüüd kuskile
sinna kohvi juurde tagasi jõuame või või kasvõi millist
niiti pidi. Meil selle loo käigus meenus selle gorilla teema lõpetuseks
üks põnev moment veel, kus me olime siis juba gorilla perest eemaldunud,
tagasi nii-öelda oma alguspunkti jõudmas
ja siis põhimõtteliselt Midelefonover, ehk siis eikusagilt
sattus meie teele metsik elevant. Ja mitte lihtsalt ei sattunud põõsas oli meist võib-olla
seitsme meetri kaugusel.
Kitsalt ütles meie turvaja, et olge nüüd tasa,
et midagi on toimumas.
Põõsa tagant paistsid hiiglaslikud kihvad
ja see oli meie jaoks ikka täiesti uskumatu,
põnev ja ootamatu, sest et neid ei pidanud sellist olukorda
üldse mitte tekkima, et seda öeldi, et seda tavaliselt ei juhtu,
aga muidugi meie, kuna seiklejahingega, ent siis meiega olid
veel kaks sakslast, nemad jooksid. Kiiresti edasi, aga selle asemel, et rahulikult metsast
välja joosta. Mis me natuke sel peitusime ja vaatasime lähemalt,
et kuidas metselement seal toimetas, lõpuks muidugi siis
liikusime vaikselt ära, et ta kuidagi hirmutaks,
aga, aga see oli tõesti põnev.
Kuidas me saime metsast välja, et jõuda tagasi kohviistandusse? Jah, Ugandaga on veel niisugune põnev lugu,
et kui Keenias Rwandas peamiselt kasvatatakse raabikat siis
Ugandas on ka kindlad piirkonnad, kus kasvatatakse ainult Pustat.
Ja tihtipeale tegelikult inimestele sõna robusta väga ei meeldi.
Seda seostatakse mingil põhjusel halva kohviga.
Aga tegelikult saab olla robusta väga kvaliteetne
ja väga heade maitseomadustega.
Ja meie Uganda näide ongi selline, kus. Me saime proovida siis robustad, mis oli lihtsalt
sõnukirjeldamatult hea sellisel võib kõike seda,
mida me oleme harjunud oma igapäevakohvis jooma,
ehk siis hea meeldiv aroom, mõnus puuviljasuss,
erinevaid maitseomadusi.
Selle põhjuseks kindlasti oli ka see, et kui üldjuhul
robustad kasvatatakse merepinnast selline noh,
600 kuni 800 meetrit või isegi allpool siis kreetner
Pustagasvas merepinnast 1000 ja peale. Et mida kõrgemal kohv kasvab, seda nii-öelda paremad on tema maitseomadused.
Aga see 100 protsenti lõbusta, mis alguses tundus ka meile
võib-olla natuke hirmutav, et kast kasta
ja mis ta on siis tegelikult see ikkagi oli midagi väga-väga head. Võib-olla üks huvitav fakt siia juurde, et kui me tihti
võime mõelda, et kas need kohvifarmerid on kõik mehed,
siis pigem vastupidi, et kõik need kohvifarmerid,
no mitte küll kõik, aga võtame nii, et julgelt 80 protsenti
kohvi farmeritest nii Ugandas kui Rwandas on naised
ja nende selline.
Küsisime ka, et miks just siis naised, et miks siis mittemehed,
et nende naiste enda selline hästi suur armastus enda
detailide vastu oli see, mida nad tõid ise välja,
et miks nad on, miks nad on kohvisse tulnud
ja jäänud, et nad on ikkagi aastaid kümneid aastaid,
et kes on lapsest pojale oma vanematelt õppinud
ja jäänud kohvi farmeriks ja Nadel kogu leiavad viise,
kuidas siis paremini seda kohvi edasi arendada. Et see on tõesti selline huvitav fakt, kõik olid enamasti naised. Kas lõpetuseks On teil anda mingeid soovitusi,
kui ma reisin on see siis Ruanda, Uganda,
aga miks mitte ka Keenia või, või ükskõik,
mingi riik või võtame kitsamalt või laiemalt,
kuidas soovite.
Ja, ja tahan seda kohviperspektiivi või siis seda,
seda osa nagu kogeda, et millele ma võiksin tähelepanu
pöörata võib-olla peale selle, et staar paks,
äkki võiks jääda kõrvale või midagi sellist. Võib-olla selleks, et kui minna tõesti kohvi
päritolumaadesse juba, et kindlasti tutvuda loomulikult kultuuri,
looduse ja kõige selle imelisega, mis seal muud on peale
kohvi kui juba minna, et siis uurida kas
või minult mihklit, milliseid kohviistandusi
ja kelle juurde me soovitame minna ja teisalt ka ise vaadata. Google'ist kas või otsida, et mis on just need spatiolti
kohvi või kes on need, kes kasvatavad kas siis orgaanilist
kohvi või midagi sellist, mis on, mis on huvitav
ja mitte lihtsalt, et minna ju sinna kohvifarmi,
vaid pigem ka sellised, kes korraldavad vastuvõtmist,
et kes tutvustavad mida ja kuidas sellest kohvimarjast saab
ikkagi segu. Ma olen mitmel pool reisides kuulnud siis seda steitmenti Jamaical,
Kolumbias võib-olla kuskil kusagil veel kohalikud ütlevad,
vot meil nüüd siin on see maailma kõige parem kohvi.
Ma ei pane neile seda pahaks samuti ma olen mitmest kohast kuulnud,
kuidas meil on siin maailma number kaks karneval,
peale seda Rio karneval ja nii edasi, aga teie meelest,
kus siis tuleb maailma kõige parem kohv nagu kasvõi täiesti subjektiivselt? Ma pean aus olema ja ütlema, et kuigi Keenia kohv on
väga-väga hea, Rwandas Ugandas saab ka väga head kohvi,
siis minu lemmikkoht tuleb hoopis Kolumbiast,
kus sina oled korduvalt käinud ja miks sellepärast,
et Kolumbia kohv saab olla nii erinev, et ta saab olla pähkline,
siis ta tuleb ühest piirkonnast.
Ja samas sa saad Kolumbia kohvi, mis marjaste nootidega,
mis on iseloomulik siis tegelikult aafrika kohvile eksis,
et Kolumbia on see riik, mida mina ütlen,
saab olla väga-väga põnev, eriline. Ma olen nõus, mida Mihkel ütleb lisaks veel juurde,
et parim kohv on see, mis annab sulle uusi maitseelamusi.
Ja nüüd me lähemegi järgmine nädal, järgmine reede sõidame
mihkliga uusi maitseelamusi otsima.
Vietnami, teeme seal kohvi reisi ja miks Vietnam,
et tihti arvatakse, et Vietnamis tuleb pigem robusta
ja selline, et ei ole kõige kõrgemal tasemele,
nagu aga me lähemegi just nimelt otsima. Kõige paremat Vietnami Aravikad.
Aga loomulikult. Ta ei ole üldse mitte halb, et nagu Mihkel ütles,
see kõik oleneb sellest, kuidas see on valmistatud
ja millise armastusega farmer ja selle valmistaja siis seda pakub. Kuulge, aitäh teile väga lahe viis.
Siduda reisimist oma siis hobi, kire, elukutse
ja mille kõigega veel.
Aitäh seda rännakut ära jagamast.
Lõpulooks olete valinud? Veel sellised ööbimine, kelle nimi on Ariel veis.
Kas sellega on ka mõni mõte kaasa anda? Sellega on üks hästi kiire lugu siia lõppu,
kui on, kui on okei.
Rwandas sõitsime maanteel mööda ehitusobjektist,
kus oli noh, hinnanguliselt 100 kuni 200 mees tööl,
kõik oranžides rõivastes ja kus mängis muusika,
no ikka väga kõvasti, nagu kohalike selle riigi parim
karneval oleks toimunud sel momendil just
ja selgus siis, et need olid kohalikud vangid,
kes tegid ehitusobjektil tööd ja kus see muusika siis mängis,
mis oli siis meie jaoks väga põnev. Ja kuna me sisse otsustasime seisma jääda,
aga tegelikult nende pildistamine ja filmimine ei olnud lubatud,
siis tuli nii-öelda kohalik sõjavägi haaras meile telefonist
käest ära ja kõik need pildimaterjal kustutati meilt ära.
Aga see lugu on kindlasti see, mis jääb seda seika meenutama. Suur tänu veelkord stuudiosse tulemast.
Ja aitäh sulle ka, kallis kuulaja, et olid selle rännaku meiega.
Meil olid külas Mihkel Jürima ja Marta Piigli kaks kohvi,
aphicsjonadot.
Mina olen juhatused, Berkin, saadan reispass.
Värske vaba on raadio kaks ja mis muud kui kauni kohtumiseni
järgmisel pühapäeval.
