Igal talvel toimetavad suuremate sadamate ümbruses  jäämurdjad kuid mida aeg edasi, seda vähem on nende  meeskondadel põhjust välja sõita. Kas Eestis on tulevikus veel merejääd? Hall hüljes, ma ütlen üheselt, on see peamine põhjus,  miks rannakalanduses ei ole tulus ja miks ma ütlen,  rannakannatus sureb üsna varsti välja. Kalurid on kimpus hüljestega. Lihtsalt tappa sellepärast, et inimene on saanud midagi teha  ja sellel ei ole otsest mõõdetavat tulemit. Ma arvan, et see ei ole õige tee, kuhu. Igal talvel toimetavad suuremate sadamate ümbruses jäämurdjad,  kuid mida aeg edasi, seda vähem on nende meeskondadel  põhjust välja sõita, sest talved on aina pehmemad  ja jääd on vähem. Siin Pärnu lahes on igal talvel jääd ja siin toimetab laev  Eva 316. Kuidas see jäämurdmise tööpäev siin Pärnu lahel tavaliselt  pihta hakkab, kui laht on jääkatte all? Meie tööpäev on 24, seitse. Ega siin ühtegi päeva täpselt ette ei oska planeerida. Mõni on niisugune võimsam laev, kõike nagu ei peagi abistama,  et mõni on selline korduv käija, tead isegi jube hääle järgi,  et see, see mees sõidab ilusti ja Ta teab,  kuidas käituda, aga. Aga no on ka selliseid päris, kes. Noh, ma ei tea, kas nüüd päris esimest korda jää kokku puutuvad,  aga vähemasti kogemust on minimaalselt. Nendega on rohkem tegemist. Ma saan aru, et siin Pärnu lahel on tõsine laevaliiklus,  et siin on sellised tööstused kohe kõrval,  nende laevu tulebki siin kõige rohkem aidata. Jah, see liiklus on üllatavalt tihe, isegi  mis me nüüd see aasta oleme töötanud enamvähem kaks kuud,  et on neid. Number oli vist 106, laeva on teenindatud,  sellega siin tuleb ka tulek, minek nii, ütleme jämedalt,  ütleme, jagame selle pooleks. Ja nii, nii see liiklus käib, päris iga päev,  kedagi pole, vahel on kolm-neli laeva korraga tulekul. Tänane öö siin oligi nüüd lausa neli, laev oli liikvel. Kui paksuks jää, siis võib minna tegelikult siin. Noh, eks ta jää ise ka väga-väga paksuks ei tea,  mõtlen 20 30 senti on vast kõige rohkem,  aga, aga see jääpaks, see ei ole peamine näitaja. Kui ta hakkab siin risistuma ja need plaadid üksteise peale sõidad,  siis ta võib siin kihiti olla, siin võib  ka võib-olla ka päris meetriseid kohti olla. Kui hästi te peate seda jääd ennast tundma,  et kuidas see jää nii-öelda käitub, milline ta on,  kuidas ta muutub? Noh, eks see tuleb nii-öelda puhtempiirilisel teel,  et sõites siin igapäevaselt läbi nagu meie jaoks väga  üllatusi pole, et siin tulebki vahet ja ütleme selline raske talv,  kus tekib nagu kinnis ja no nagu me siin praegu siin see  Pärnu rannapiirkond, kus jää ei liigu, et ta on  ja nagu näete, ka kalamehi on seal peal. Selline püsib ja vaikselt läheb paksemaks külmemad ilmad. Et seal on see jälg, püsib ilusti sees ja seal me oskame  nii-öelda ette arvata, mis meil toimub, et me teame,  kuidas me liigume. Aga kui on see liikuv, jää, selline kevadine periood  ja noh, sel aastal kui sellist väga tugevat jääkatet pole,  siis need jääväljad kogu aeg liiguvad ja  siis on see töö suht ettearvamatu, et tekivad need risikohad  ja iga iga järgmine minek on jälle uus. Aga noh, siit juba kogemusega, sa näed ära,  et kus see selline rüsikoht, see on silmaga ära nähtav  ja ja kui seda oled ikka pidevalt siin sõidad,  ega siis nagu väga ära ei peta. Et tead, et siit see seda kohta nagu sellest peaks nagu  hoiduma et võtad siis nagu kõrvalt läbi. Meie laiuskraadil on jää paratamatu nähtus igal  talveperioodil ning paljudes eluvaldkondades on  selle kohta info saamine sama oluline kui ilmateade. Eestis on riikliku jääteenistuse ülesannetes keskkonnaagentuur,  kes kogub andmeid jääkatte ja selle muutuste kohta. Jana, millist jääd me praegu siin näeme? Praegu me näeme siin just seda taldrikjää moodustumist,  taldrik, jää moodustub täpselt niimoodi,  et need väiksed jäänõelakesed, mis siin on,  need hakkavad omavahel kokku kleepuma ja samal ajal see  lainetus ja tuul need rullivad need servad selliseks natuke  karvaseks ja üles. Ja siin on just ilusti näha, kuidas moodi see asi tekib. Jää ei ole lihtsalt jää, jääd on ikkagi väga-väga erinevat moodi. Ja need on väga palju erinevaid, et seesama pisike peenike pudi,  mida me näeme, et seda me saame nimetada rasvjaks,  ehk siis niisugused väiksed jäänõelakesed. Ja meil hüdroloogias on tegelikult 42 erinevat koodi  selle kohta, kuidas, mis liiki jää on ja kuidas ta tekib  ja kuidas ta välja näeb kaasa arvatud siis see jää minek  merejää puhul muidugi, põhiline on see, et kas ta on  kinnisjää või ta on ajujää kinnisjää siis see,  kui ta on tõesti nagu kaugele ulatub ja kaldas kinni ajujää,  mis mere puhul on tegelikult väga tavaline,  ongi see, et tuul ju viib ja toob seda jääd kuskile. Kuidas Eestisse jää siis vaatlemine või uurimine või,  või või selline info kogumine käib? No see, mida meie keskkonnaagentuuris teeme,  meil on alles jäänud neli vaatlejat Kihnus,  Ruhnus, Vilsandil ja Ristnas ja kui me räägime merejääst  siis ja käibki nii, et vaatleja läheb sinna mere äärde  ja siis ta paneb kirja, mis ta seal näeb,  et kui kaugele ulatub visuaalselt, et määrab ära  selle jääliigi, kui on selline kuskil kalda lähedal  ja kui on võimalik jää peale minna, siis ta läheb sinna  jääle kindlaks määratud kohas, mõõdab siis ära  ka jääpaksuse. Aga me teeme ju jäävaatlusi ja mõõtmisi ka Peipsi järvel,  Võrtsjärvel jõgedel. Keskkonnaagentuuris koostatakse igal talvehooajal jääkaarte,  kuhu kantakse meie merealade jääolukorra muutused. Tänu tehnoloogiale on jääkaardid ajas aina täpsemad. Esimene jääkaart, mis oli valmistatud, oli 40. viiest  aastast ja need kaardid olid tehtud käsitsi joonistades pliiatsiga,  siis nad need tükid ilusti joonistatud olid,  lihtsalt nagu märk, et. Jääteed. Punasega märgitud see on juba jääkart, mis oli tehtud  jääluure abil. Nuka käsitsi joonistatud pildil on hästi näha,  et kuidas lennuk sõitis ja teostas muid misi. See on ka väga huvitav jääkaard, ta oli tehtud 87. aastal. Külm talv, kokoala oli kaetud jääga ja vaba vesi esines  ainult Läänemere lõunaosas. Tänapäeval isegi sünoptik ei kujuta oma elu ilma  satelliitandmeteta jääolude hindamisel, satelliidiinfo  mängib suurt rolli, väga olulised andmed on radaripõhised,  sest nagu kõik teavad meil tihti, talvel on sellised pilved  segavad ja pime aeg. Aga radariandmed, satelliidipõhised aitavad olulisel määral  jääd analüüsida. Satelliidi andmed annavad tervik tervikliku pildi  ja ulatusest, kus nagu inimene ei saa nagu käia ise  ja oma mõtmisi teha. Mida me praegusel värskel jääkaardil siis siin üldse näeme,  mis, mida need leppemärgid tähendavad siin? Need leppemärgid tähendavad erineva kontsentratsiooniga jääd  alates avaveest kuni kinnisjääni. Samuti on olemas maailma meteoroloogia ja organisatsiooni  poolt koostatud jää nomenklatuur. Et klassifikatsioon, et pallide süsteemis need jääd,  jää tüübid. Eristatakse väga tihe jää on üheksa palli 10-st  siis tihe jää on seitse või 80-st ja nii edasi. Kelle jaoks seda jääinfot vaja on, kes seda kasutab? Tänapäeval kindlasti transpordis meretransport,  et see on ju esmane, et kus on jääd, kui  mis tüüpi see jää on, kas on vajalik jää lõhkumine  laevatamine eelkõige, et kui puudutab nüüd jäävaatluse,  siis jäämõõtmist seda informatsiooni, aga milleks jää ise  vajalik on, et jää on tegelikult päris vinge ökosüsteemi  teenus ja üsna mitmekülgne ökosüsteemiteenus,  et noh, kui me praegu siin vaatame, see rand on meil jääs,  oletame, et on mingisugune tugev, tugevam tuul on ju kõrgem  lainetus veelgi enam tormi olukord siis selline jää ikkagi  kaitseb liiva randa kulutamise ja erosiooni eest,  et ma mäletan, 2005 vist oli see, kui kui oli see jaanuaritorm,  see päris korralikult lõhkus, lõhkus meie neid läänepoolseid,  liivarandasid just seetõttu, et jääd ei olnud,  oli soe, kui oleks jää olnud, siis need kahjustused randades  oleks kindlasti palju väiksemad olnud. Milline on meie jää tulevik, kas me näeme üldse tulevikus jääd? Noh, eks ikka näeme isegi kliimamuutuste valguses külmemad,  soojemad talved vahelduvad ja, ja ma loodan,  et jää siit nagu täiesti ära ei kao. Vaatame seal on juba paistab avameri, aga kas on vahel nii,  et kogu see Pärnu laht, Liivi laht ongi jääkate all? Ja enamus enamus aega ta, nii ongi täpselt see vaba vee nägemine,  see on alati nagu sisuline. Auhind, et me oleme oma töö ära teinud, me oleme kuskile jõudnud,  nüüd neid saame otsa tagasi pöörata, et me oleme laeva  päästnud või välja viinud vabasse vette. Kas see, et me oleme nii-öelda kliimamuutuste ajastul  ja meil ongi selliseid ekstreemseid ilmaolusid rohkem rohkem  soojemaid talvesid, ebaühtlasemaid talvesid see muudab teie  töö nüüd kergemaks või pigem nagu keerulisemaks. Võib-olla see kõlab nüüd naljakalt, et mida korralikum  ja paksem ei jää, siis töö on nagu lihtsam,  et see meie poolt lahti sõidetud, tee ta püsibki niimoodi  lihtsalt teda aeg-ajalt läbi sõites, hoia hoia,  hoiame ta nii-öelda töökorras. Aga kui ei ole sellist päris püsivat jääd,  et ta triivib kogu aeg suurte tuulte ja tormidega,  mis siin selle kliimamuutustega kaasnevad,  siis siis see jah, teeb pigem raskemaks,  et ettearvamatuks ütleme niipidi siis, et. Teie töö ei lõpe ja meie töö ei lõppe, ma usun,  et seda jääd ikka jagub ka vaatamata kliima soojenemine siin  veel ikka pikaks ajaks. Elu on näidanud, et siin viimased 15 aastat,  kui Eva on siin nagu seda jäämurdetööd teinud,  et, et on siin. Vist vahele jäänud ainult üks aasta vist kas oli äkki kolm  aastat tagasi, kui üldse ei tekkinud jäälõhkumisvajadust,  aga muidu on ta iga aasta selline noh, kuskil 60-st päevast  kuni 140 päevani. Sõltuvalt aastast on meie abi siin vaja. Kas siin seda jääd murdes seda avamerd ja silmapiiri  vaadates on aega sellist looduse ilu ka nautida,  et mis see mõnu siin on? No eks see, eks see siin jah, noh, kui päike paistab,  ilm on ilus, nagu ta täna paistab olevat. Siis on see veebruar ja põhiliselt märts on silgune hülgevaatluskuu,  et neid on siin ikka kümneid diviisi. Siin on teil oma kotkas veel, keda jälgitakse aeg-ajalt. Ei noh, ta on ilus, avar tunne. Et meremehena ikkagi silm puhkab ja on Kas see on teil täiesti tavaline, et nüüd sellise suure jää  liikumise ajal tuleb esiteks otsida püüniseid  ja kunagi ei tea, mis sealt vastu vaatab? Jah, ega ma ei tea ka, kas ta on praegu püügikorras  sellepärast et see Kalu on sees nii vähe. Võib-olla ei ole püügi korras, aga me ei saa praegu siin  midagi teha ka auku järgi. Järelikult rannakaluritel käib vastu kevadet suur võitlus jääga,  kuidas saada ka siis kala, kui täna on jää siin homme seal  ja ei leia isegi püügivahendeid õigesti üles. Aga neil on veel üks suur võitlus, juba aastaid räägib kalurkond,  et hallhülgeid on Eestis nii palju, et nemad ei saa enam  normaalselt kala püüda. No tegelikult on lugu ikkagi päris päris päris kurb juba,  et. Et kui ma alustasin, see oli juba 12 13 aastat tagasi,  siis kui sa nägid merel üljest mõrrapüügil,  see oli nagu erakordne päev, sa läksid koju  ja rääkisid sellest teistele, et oh, et ma nägin hüljeste. Sest nüüd on niimoodi, et et ilmselt pakkus kõneainet,  kui sa läheks koju ja ütleks, et ma ei näinud hüljest. Aga niisugust päeva ei ole enam. Kõige mõrudamaks teeb meele ikkagi, siis teeb see,  kui. Kui on ilusad suured kalad, mis on ära rüüstatud  ja pooleldi ära söödud On sul mõrras ja Ühelt maalt sa saad aru, et, et tema tahab ju  ka süüa, aga, aga jätku mulle ka midagi,  aga kui ta mulle midagi ei jäta, siis see ongi see,  mis meele mõrudaks teeb. Kui nüüd hall hüljes käib seda kala siin vaatamas,  kas esimene asi, mis kannatada saab, on? Võrk, kui püüate võrguga või saak ikka kõigepealt saab kannatada,  et kõigepealt süüakse kohad ja vimad ära ja. Ja siis, ega see võrguniit on ju nii nõrk ja,  ja kala, kala ja hüljes on ju suur, et ta on nagu tar peedo,  ta võtab selle kala on ju võrgu sees kinni,  kui meie võtame ta sealt võrgu seest välja,  siis tema võtab. Moodi võtab sellest kalast kinni ja läheb  ja tuleb siis seda võrgulina nii palju kaasa,  kui tuleb, kuni ühelt poolt. Niidid katkevad ja siis jääb ainult suur auk sisse  ja kui sul on iga meetri peale või ütleme,  kui sul kala on, rohkem on niimoodi, ütleme iga kolme meetri  pealt on kala, siis lõpuks ongi, jääb ainult kaks nööri,  jääb järgi, et kui need kalad sealt on ära söödud,  õige koha peale sattunud. Et me oleme niimoodi ka käinud, et need. Et need Sa lähed paadiga? Võtad lipu, hakkad võrke nõudma ja siis näed,  Ta on täpselt, läheb sinu ees, sa lähed nagu seda võrguliini  pidi võtad, võtad, tunned, et hüljes kaob ära,  tunned, jõnks, käib, ta võtab kala ära, sina jõuad,  näed, auk jälle läheb, kaob ära, tunned,  jõnks käib, lähed, võtab kala ära, midagi ei saa sealt saada,  aga, aga suuremalt jaolt ta ikka võtab niisugused,  ta hakkab paremaid palu, võtab kõigepealt võtab sellised sii  siiga lõhed, lõhed, siiad, kohad. Ja siis, kui neid neid ei ole, siis võtab nagu niisugused  vähemväärtuslikke kalu ja, ja see aasta-aastalt süveneb,  sest ma ütlen, et siin on kohti või piirkondi,  kus. Võrku ei olegi mõtet nagu enam sisse panna. Jää olla. Ja vabast veest väga kaugele, et siis saab nagu ei olegi  nagu mõtet sisse panna, sest sest noh, sa,  sa saad ainult kahju sealt, et sul võrgud lõhutakse ära. Kala sa ei saa, pead uued võrgud tegema,  aga see on, kõik on üks miinus ja nagu, nagu kahju,  kahjumlikku tegevust ei taha ju keegi teha,  et see võrgupüük on nagu hääbumas tänu sellele,  et see hülge populatsioon on praegu Suurem kui hea heal järjel Kui palju hinnanguliselt siin Eesti piirkonnas hallhülgeid elab? No eelmise kevade loendusega, siis kui neid kevadel  tavaliselt loendatakse saime me veidi üle 6000 hülge,  keda siis oli võimalik karide pealt ja puhkelesilatest kokku lugeda. Ja eelmised loendused on jäänud sellised 5000 505800,  no kuskile viie, viie poole 1000 kanti. Võib siis öelda, et hall hüljeste populatsioon on jõudsalt  kosunud ja täitsa hea tervise juures? Jah. Seda võib küll ütelda. Kui numbritest rääkida, et siis aastal 2010 näiteks me  analüüsisime seda, et kui palju siis hallhülged Eesti  rannakalandusele kahju tekitavad siis juba toona oli see  aastas tekitatud kahju umbes üks miljon eurot  ja kui panna see konteksti, siis siis rannakalanduse  nii-öelda saagi väärtus aastas on kuskil neli-viis miljonit. Nii et noh, juba toona oli see kala tekitatav kahju umbes 20  protsenti siis rannapüügi saagi väärtusest,  et see, see on nagu päris palju. Ma ütleks niimoodi, et, et hall hüljes on see põhjus,  miks rannakalandus tervikuna toodab meil praegu kahjumit,  aga mitte kasumit, et noh, see kahjum on meil ära peidetud,  see ei paista selles mõttes välja, et rannakalandus töötab edasi,  kuna seal on väga palju toetusi Mere kalandusfondi kaudu,  aga hall hüljes, ma ütlen üheselt, peamine põhjus,  miks rannakalanduses ei ole tulus ja miks ma ütlen,  rannakalandus sureb üsna varsti välja sellisena,  nagu me seda tänapäeval teame. Nii absoluutselt nii ongi. Ei ole mõtet nagu vaata üks probleem ongi see,  et seda asja kiputakse hägustama, meil on siin kümneid põhjusi,  tuleb edasi analüüsida 20 aastat on analüüsinud üks  ja selge põhjus võrkudega ei ole ammu enam kusagile mõtet  merele minna, et nad lõhuvad võrgud lihtsalt ära  ja mõrdadega niimoodi, et kuna tänapäevase mõrda nad sisse  ei saa, siis nad ootavad seal mõrrasuu juures,  et mõrd on ju ehitatud selline süsteem, kaval süsteem juhtaedadest,  nii-öelda karjaaedadest, juhtaedadest, mis viib külge,  mis viib kala sinna mõrva suu juurde, kus ta  siis hakkab sisse minema ja seal, kus ta hakkab sisse minema,  on hüljes, kes sööb selle kala seal ära. Nii et püüda ei ole tulus. Kes siis on need hallhülged, kes lähevad kalavõrkudest kala sööma,  on need konkreetsed isendid või tuleb sinna suurem hülge seltskond? No mina ausalt öeldes seda iseenesest uurinud ei ole,  aga, aga väidetavalt on nad, need on noored isased,  allhülged, kellel on mingisugune muu probleem veel,  et nad on tavaliselt samavanustest liigikaaslastest kõhnemad,  nad võib-olla ei saagi avameres seda kala  nii lihtsalt kätte ja sellepärast on spetsialiseerunud sinna  võrkude ja mõrdade ja kalda lähedasele alale,  kus nad siis kas kala on nende eest juba kinni püüdud püütud. Aga see konflikt on, on paljuski juba sinna sisse kirjutatud,  kui on tegemist konkurentsiga. Inimene hüljes ühe sama ressursi kallal. Tegelikult see hall hülge probleem rannakalanduse kontekstis  on pannud rannakalanduse jätkusuutlikkuse ohtu  ja seda nii Eestis kui ka tegelikult Soomes ja,  ja Rootsis ja seal mõlemas riigis jaht käib  ja on hinnatud, et just nende nuhtlusisendite küttimine on  üks efektiivsemaid meetodeid, kuidas selle probleemiga tegeleda. Et loomulikult saab kasutada ka hülgepeleteid  ja võtta võib-olla veel mingisuguseid meetmeid,  aga need ei ole osutunud nagu 100 protsenti efektiivseks ja,  ja siiski leitakse, et just nende nuhtlusisendite küttimine  on see, mis võiks edu tuua. Näiteks hülgepeletid olen ise nendega aastaid tegelenud,  on täiesti selgelt hülgepeletid, toimib,  ta ajab, ta ei lase, tähendab hülgel minna sinna pileti  lähedale kala püüda, aga siin on meil majanduslik küsimus. Hülgepeleti maksab suurusjärgus 10000 eurot. Meil on siin meres tuhandeid mõrdasid tegelikult,  mille kalurid püüvad ja üks hülgepileti kaitseb ühe võrra,  tähendab arvestuslikult võiks ütelda niimoodi,  et selleks, et hülgepiletitega rannakalandust kaitsta,  me peaks praegu investeerima üks, 20 miljonit eurot,  samas kui me räägime, et rannapüügitulusus on umbes 10 korda väiksem,  siis tekib hästi mõistlik küsimus, et miks me peame 10 korda  rohkem sisse maksma, et siis niimoodi tagasi saada see kalapüük,  selles mõttes ta Ta on lahendus, aga ta on absoluutselt nagu  majanduslikult suutmatu lahendus. Et igasugused peletamised, teistsugused püünised,  noh, need on kõik nagu selles mõttes ära proovitud,  need on katsetatud, aga kui ühe imetaja arvukus on lihtsalt  läinud nii suureks, siis tuleb seda hakata vähendama. Nüüd kui palju vähendama? See on kindlasti arutelu koht. Selleks, et see probleem lahendada küttimisega,  selleks peab hüljeste populatsiooni arvukuse tooma võib-olla  kolm korda alla, see tähendab, et praeguse Läänemere 40000  pealt võib-olla tagasi sinna, kus see väga intensiivne  ja aktiivne kaitse hakkas, võib-olla noh,  10000 15000 peale ja see ei ole lahendus,  see ei ole see ole ei ökoloogiliselt ega  ka poliitiliselt nagu võimalus, et hüljeste arvukuse  allasurumisega hakata seda kalanduse probleemi lahendama. Kui me tahame ikka, et nagu rannakalandus säiliks,  siis siis tuleb selle selle kasvava populatsiooniga midagi  ette võtta ja ja nagu me oleme ka ministeeriumiga  siis kokku leppinud, et meil peab saama olema see võimalus,  et neid hülgeid Mida nimetatakse siis nii-öelda neid nuht nuhtlus hülged,  kes käivad meil püüniste juures ja nagu elavad  ja toituvad seal, et neid saaks siis ütleme aluse pealt  või laeva pealt lasta ja küttida. Praegu saab ainult kalda pealt ja kivi pealt küljest lasta,  aga et võiks ka paadis lasta ja samas tuleb muuta seda,  et praegu on Eestis lubatud küttida ainult üks protsent kogu populatsioonist,  mis on siis aasta peale vist 42 või 43 tükki. Kindlasti tuleb see protsenti tõsta suurem. Mis riske võib kaasa tuua hüljeste küttimine  kalapüügivahendite juurest? Risk on see, et, et esiteks seda hüljest haavatakse mitte  surmata ja teda ei saada kätte. Teine risk võib olla see, et nad õpivad kartma paate,  mitte seda püünist ennast, sest ega püünis teda ei tulista. See pauk tuleb ikkagi paadist. Ja see ei pruugi üldsegi aidata selle selle eesmärgi täitmiseks. Soomes Rootsis on seda probleemisendite küttimist lubatud,  kalurid ütlevad, lasin, lasin selle ühe hülge maha,  kes seal käis. Noh, kuu aega oli rahu. Poolteist kuud oli rahu, tuli uus, eks ju. Siis tuleb see ära küttida ja niimoodi on. Praegu käivad meil nii-öelda konsultatsioonid alles,  et kuidas. Seda probleemistiku lahendada, aga noh, kalanduse  administratsiooni ja ka sektori soov oleks,  et me tegeleme nii-öelda just nende probleemsete hüljestega ja,  ja jätaksime rahule, võib-olla need hülged,  kes tegelikult mitte kellelegi kahju ei tee ja,  ja noh, neid niisama nii-öelda tulistama keegi ei hakka. Ühte ja head lahendust loomulikult ei ole,  et siin tuleb võtta kõikvõimalikud võimalused kasutusele ja,  ja vaadata, mis siis aitab ja neid kombineerida. Ja ega see, ega see küttimine ei ole loomulikult välistatud  minu isikliku arvamuse koha pealt, et, et juhul,  kui juhul kui see küttimine reaalselt aitab  ja see on asurkonnale ohutu siis. Miks mitte aga, aga lihtsalt tappa sellepärast et,  et inimene on saanud midagi teha ja sellel ei ole otsest  mõõdetavat tulemit. Ma arvan, et see ei ole õige tee, kuhu minna. Kui nüüd on päevakorral see, et võimaldada hüljeste  küttimist ka püügivahendite juurest kas seda  siis teeksite te ise, kalurid ise või paluksite endale appi jahimehi? Ei, mina, mina, jahimees pole mulle looma pihta lasta lasta  ei meeldi, aga aga ma arvan kellelgi kõigil on mõni tuttav jahimees,  kes, kes oleks valmis seda tegema, et. Et ma arvan, et, et kui load oleks, et ega nad laskmata  laskmata ei jääks nagu. Kuidas rannakalurite ja hallhüljeste küsimus täpselt laheneb,  seda saame ilmselt teada juba lähitulevikus.
