Sarja eelmises osas külastasime kunagist  ning tänaseks ülevaatlikuks muuseumiks muudetud õukalli  nimelist suhkrurookasvanduse. Milles elasid Okalli ehk siis tamme allee,  istanduse töötajad ja töötajad olid muidugi orjad. Põikasime kohalikku kööki, uurisime, mis asi on jukjoint  ning jõudsime lõpuks uude osariiki mississipisse. Järgmisena ootas ees aga mississipp. Ualiks kutsutav tore linn. Ja esimene oluline peatuspaik, esimene linn,  kuhu me, mis pi osariigis jõuame, on mis on saanud oma nime  seal piirkonnas kunagi elanud põliselanikelt indiaanlastelt  ja see linn asutati New lingiga umbes samal ajal 18. sajandi  alguses ja see oli Mississipi osariigi kõige suurem linn päris pikka aega,  kuni selle ajani kui algas Ameerika Ühendriikides kodusõda. Sel hetkel oli nes nii-öelda põhikoht missisipi osariigis. Ja lisaks sellele, et see oli hästi oluline laevasadam,  oli see siis ka ühe niisuguse omapärase Ei saanud öelda maantee, aga pigem raja lõunapoolne ots. Ühesõnaga enne seda, kui aurulaevad hakkasid mööda,  mis sipi jõge sõitma, ei olnud praktiliselt võimalik suure  laevaga üldse ülespoole sõita, sest et jõevool oli  nii tugev mis tähendas seda, et kui toodi mingisugust kaupa  kusagilt põhja poolt näiteks siis Ohio osariigist  või kust iganes sisse toodi pargastel või  siis parvedel need siis jõudsid natsa sisse  või siis New Orleansi tüübid, kes neid pargaseid parvesid haldasid,  tõstsid kauba aluse maha ja siis hakkasid jalgsi tagasi minema,  sellepärast et nagu öeldud, ei olnud võimalik enne  aurulaevade jõele tulemist mitte mingi nipiga suure aluse  ülespoole sõita, sul võis olla seal? Noh, ma ei tea, teoreetiliselt miljon purje peal. Lõpuks keerasime väikestel teedel taas suuremale  ning see viis meid otsejoones umbkaudu 14  ja poole 1000 elanikuga linnakeskusesse. Esimeseks peatuseks valisime uhkete sammaste  ja teadete tahvlitega jõeäärse ala. Oleme jõudnud ilusasse see linna, mis on tuntud juba aegade algusest,  et ehk Ameerika Ühendriikides nii umbes 16.-st sajandist kui  väga oluline kaubanduslik sõlmpunkt. Teisel pool jõge paistab Louisiana osariik  ja Vidalia linn. Ja see sild oli esimene sild, mis ühendas kahte poolt. Enne seda käisid siit üle parved, et saaks oma kaupadega üle  sõita ja selles suurejoonelises sammastikus oli tolli putka. Tolliputkast polnud tänaseks enam midagi järel  ja ega seal poleks kõnealusel asutusel ka enam suurt kandvat rolli. Küll aga lehvis kaunis hammastatud kaare keskel USA lipp  ning infotahvlid jagasid väärt teadmisi. Kõrvalolevalt ajaloolise sisuga sildilt võis lugeda,  et siia jõudis umbes aastal 1543 ka hispaanlaste  ekspeditsiooni Te soto juhendamisel või juhtimisel võib-olla  ka juhendamisel. Ja see võis olla tore aeg rändamiseks sellises,  mis sipi äärses palavusest, kui arvestada seda,  milline varustus tollal hispaanlastel oli,  seal olid siis need Moridoni kiivrid. Morid on selle nimi, mis siit eest niimoodi lahkub,  kui lähevad need metallist, sellised korralikud munad  siis muidugi ühes tükis raudrüün, võib-olla nad võtsid  selle seljast ära ka see, mis siis kattis ainult torsot. Muidugi hellepardid, ehk siis sellised korralikud kirved  ja ka väga algelised, ühe pauguga tulirelvad,  ma kujutan ette, see oli selle väga mõnus rännak,  sest meil on praegu siin oktoobris ikkagi üsna korralik  selline Eesti kõrgsuvi, aga mis aasta ajal nemad siia tulid,  äkki võib-olla juulis samal ajal on mingisugune? Ma ei tea, 40 kraadi sooja üliniiske, seal on võib-olla  seljas rooste sul mõnusalt. Ja siis öösel tõmbad oma need võrkkingid üles sinna,  igal pool on mingid tundmatute loomade hääled  ja mingid maod poevad sulle võib-olla sinna selle. Sest ma arvan, nad võtsid päris palju alla,  sinna vist päris mitu madu mahtuda sinna  selle raudrivi sisse. Seejärel sõitsime linna südamesse tutvuma sealse üllatavalt  hästi säilinud vanalinnaga. Miks vanalinn sedavõrd hästi säilinud on,  sellest juba natukese aja pärast 42-l ja poolel  ruutkilomeetril laiuva asula linnapeaks on mees nimega Tan  Gibson ning linnas kostuvast 12-st raadiokanalist on kaks  puhtalt religioosset ning kaks panustanud vaid pluusile. Veidi eemal pälvis meie tähelepanu üks vana pluusiklubi. See ruum sai 37. aastal alguse toidupoena  ja toidupoe tagaosas oli spiiki siis salajane paar veel  siis kuiva seaduse lõpus ja tänapäeval uued omanikud on siia  teinud korraliku pluusiklubi, kus on lava  ja siis te näete, siin on pildid kõikidest olulistest. Muusikutest nii lihtsalt, et greefeld kes oli tegelikult üks  kõige olulisemaid muusikuid 19. sajandil,  ammu enne seda, kui bluusist üldse keegi midagi teadis. Bluus tekkis tegelikult alles 19. sajandi lõpu. Ja Elisabeth Breenfild oli üks segarassiline laulja,  ta laulis populaarseid laule, teatrimuusikat operetipalasid  kelle päritolu oli siis päris maalaste või Ameerika  põliselanike ja mustade segu. Selline ta oli väga populaarne 19. sajandil. Üks päris sinu esimesi bluusimutte. Tõepoolest selleks, et järgmise ajaloolisest tähtsusest  pakatava koha juurde jõuda, polnudki vaja kaugele sõita. 19. sajandi esimesel poolel oli Nases kohutavalt rikas linn,  praktiliselt kõige rikkam linn terves USAs  ja aastal 1850 elas siin enam kui pool kõigist Ameerika  Ühendriikide miljonäridest. Kui kodusõda algas, siis need miljonärid kuigi huvitatud  sellest ei olnud, et Mississipi osariik ja linn  selle sees võiks Ühendriikides välja astuda  ja konföderatsiooniga liituda, nii ikkagi läks. Algas kodusõda ja kodusõja ajal ei olnud need inimesed enam  eriti huvitatud sõjategevusest ehk siis põhjavägedele vastupanekust,  mis tähendab seda, et Natsisi, vanalinn ja kõik need häärberid,  mille rikkurid puuvillarahaga siia püsti lasid panna on väga hästi,  väga ilusasti säilinud. Kui linn ilma suurema sõjategevuseta üle võeti,  seadis end siinsamas selles äärberis sisse põhjaosariikide  vägede ülemjuhataja kindral lisas Grand,  kellest hiljem sai ka Ameerika Ühendriikide president. Ja kui Grand hiljem suri, lehvis tema haua kohal. See oli siis muidugi juba New Yorgi osariigis kaugel põhjaosariikides. Üks väga omapärane Ühendriikide lipp, mille peal oli 40 tähte. See oli ses ajas, kui ühendriikides oli just vastu võetud  39. 40. osariik. Ja nüüd paarkümmend aastat tagasi otsustas üks hotellipidaja  siin nats siis et ta ostab selle lipu oksjonil ära  ja toob selle oma hotelli. Kurat hotell ja Granti lipp on remondis. Paradoksaalsel kombel on siin sügaval lõunas,  ühes hotellis väljas lõunaosariikide omaaegse kõige suurema  vaenlase hauda estinud. Plagu. Seejärel võtsime ette jõeäärse tee ning see viis meid välja  järgmise piirkondlikult olulise ja omanäolise ehitise juurde. Ajaloos olnud ka väga tähtsaks ühendusteeks selles piirkonnas. Aga kui kuskil 100 aastat tagasi jõudis siia raudtee,  siis sellega kõigepealt kaotas Mississipi jõgi oma tähtsuse  kui niisugune transpordikanal ja ühtlasi  ka siis selle missisipäärsed linnad, väga paljus. Kui just lausa välja ei surnud, siis igal juhul hakkasid  majanduslikult tugevalt alla käima. Teiseks iseloomustab kogu missisipi osariiki lause,  et kõige viljakandvam maa ja kõige vaesem rahvas  ja selle tõttu on nüüd Ühendriikide valitsus andnud sellele piirkonnale  niinimetatud offshore või täpsemalt. Doksaid loa erinevate kasiinode rajamiseks  ja neid leiab siit piirkonnast Missisipi äärest hulganisti. Alates sellistest väikestest. Noh, endises saekaatrisse rajatud kasiinost kuni  kõikvõimalike jõelaevadeni ja väga-väga suurte kasiino  kompleksideni välja Missisipi mängupiirkond hasartmängu piirkond on. LasVegase ja Atlantic City järel ühendriikide kolmas  ja see ovshor või on dok siis tähendab seda,  et see kasiinohoone või vahel ka laev või,  või siis selle sarnane ehitis ei tohi asuda maapinnal,  ei tohi olla kindlalt maapinna küljes kinni. Seesugustest põnevatest veidi üle ääre baaridest  ja mängupõrgutest kuulsime ka oma reisi esimestel päevadel. Aga selleks, et kohalike maisemate baaride  ja muusikaasutustega ise käsi valgeks teha suundusime õhtut  veetma siinsesse vanimasse saluuni. Vanimas paaris 200 aastases Ander The Helsaloonis on meie  väike filmikompanii sattunud teisipäeva õhtuse karaoke  siis õhtu peale ja kuidas me ometi saaksime mitte sellest  osa võtta, nii et mina ronin igal juhul kohe lavale  ja loodame, et Madis Aesmagi tuleb. Õhtu arenedes tõusid ka panused, mis ähvardasid lõppeda  kerge maavõistlusega. Mul on muidugi sotid juba sees, need kaks kena poissi,  pe pall ütlesid, et nad teevad dueti, kui meie madisega  teeme dueti ja vaatame, kuidas läheb. Ma kardan, et me jääme, hävis madisega. Hiljem läkski peale esimene lugu. Seejärel paiskas Ameerika võistlustulle oma  selle õhtu parimad pojad. Ting. Ühesõnaga, et pool Madis Aesmaga sain, tegime praegu  ka rooke võistlust, keegi võib-olla võitis. Che strase on tee, mida mööda me praegu sõidame  ja see on iidvana tee. Omal ajal see muidugi asfaldiga kaetud ei olnud,  aga sedamööda liikusid inimesed asesi põhjas asuvasse nähvilli. See vahemaa on üle 440 miili. Nagu natsa sisse sõitmise eel räägitud sai,  siis põhjus oli peamiselt selles, et kui allavool oli lihtne  suurte pargaste ja parvedega tulla ja kaubad ära tuua,  siis ülesvoolu enne aurutehnoloogia leiutamist sõita  praktiliselt võimalik ei olnud. Suure laevaga. Niisiis, see oli nii-öelda põhja poole naasmise põhiline tee  ja see rajati mõistagi nende inimeste radade põhjal,  kes olid siin elanud ammu-ammu enne seda,  kui valged mehed Põhja-Ameerikasse saabusid. Ühel hetkel pälvis meie tähelepanu teeäärne pruun suunaviit. Seda järgides jõudsime ühte Ameerika põlisrahvaste pühade paika. Uue sajandi värk tänapäeval ei räägita enam  nii palju Ameerika avastamisest, vaid võib-olla isegi  Ameerika kopeerimisest. Sellepärast et kui Christopher Columbus 1492. aastal jõudis  sellele maa nurgale, siis olid siin nii Põhja kui  Lõuna-Ameerikas inimesed elanud tegelikult juba tuhandeid  aastaid ja praegu me oleme Madise ja teise teiste sõpradega  jõudnud ühele nendest pühadest paikadest,  kus mississipilased on ehitanud ühe päris võimsa linnamäe. See on siis ümber kujundatud mägi, aga seda ei ole ümber  kujundatud selle mõttega, et see oleks olnud vajalik  kindlusena vaid see on ümber kujundatud pühapaigaks,  nende missisip indiaanlaste jumalaks oli päike  ja ju nad siis tahtsid olla päikesele lähemal. Selle künka otsas asus veel eraldi tempel  ja selle künka otsa on siiamaani keelatud  ka ronida. Sest et, et kinkake on püha ja me ei hakka seda tegema. Aga jah, see kõik toimus umbes siis, kui Eestis käis Jüriöö ülestõus,  umbes siis hakati seda mäge siin ümber kujundama  ja noh, sealt läkski umbes 140 aastat siis aega selleni,  kuni tõesti Kolumbus Bahama saartele kohale jõudis  ja siis muutus Ameerika põliselanike elu ikkagi tundmatuseni. Need indiaanlased, kes siin toimetasid ja tegutsesid,  olidki needsamad, kes olid natchesi. Indiaanlaste eelkäijad ja indiaanlased olid need,  kes andsid sellele linnale, kust me just tulime. Need muldrajatised on praktiliselt kõige suuremad inimkätega  tehtud rajatised Põhja-Ameerikas, mis on pärit  Columbuseeelsest ajast ja asuvad väljaspool Mehhikot. Kõigepealt tuli siis see looduslik mägi ja  siis noh, küljed tehti selliseks. Püramiidimaks ja siis no põhimõtteliselt tekkiski nagu  selline astmikpüramiid, aga mitte kividest,  vaid mullast, peaasjalikult. Viitsisid ikka tassida. Me oleme siin. Järjekordne kauni looduse, põnevate majade  ning Ameerikale omaste veetornidega äristatud tee viis meid  missi sipi jõge mööda üha rohkem põhja poole. Wikberg on Missisipi osariigi Warrani maakonna keskus. Enam kui 20000 elanikuga linn asub jõe kõrgel idakaldal  ja kuigi me tulime lõunast Louisianast, jätkub  selle osariigi põhjaosa ka siia, nii et kui meie oleme  Wixburgis Missisippis, siis ülejõe on endiselt Luisiana osariik. Kunagi ammu, kui neid osariike veel üldse polnud,  oli see kant koduks natcezi indiaanlastele. Aga 204 aastat tagasi asutati siia prantslaste poolt  kaubavahetuspunkt ja siis sai ka linn alguse. Lisaks verises kodusõjas tähtsa rolli mängimisele on see  linn oluline ka ühel palju magusamal põhjusel. Just Wikburgis pandi esimest korda pudelisse jook,  mida joob kogu maailm. Ühel hetkel jõudsime lahinguvälja mälestusmärgiks rajatud  Drive In vabaõhumuuseumi väravasse. Nüüd me oleme jõudnud Natchesist põhja poole sellisesse  linna nagu Vixberg ja oleme siin kodusõja lahinguväljal  ja kui Natcesy käsi käis suhteliselt hästi sellepärast,  et see linn alistus sedasi, et seal hukkus kokku need kaks  inimest siis Vixburgi läks põhimõtteliselt täiesti vastupidi,  neil läks väga, väga halvasti. Kodusõjas, kui põhjaväed tulid kindral Granti juhtimisel,  kellest ka natukene on asja, siis rääkisime  siis kindral Grand, kõigepealt, kui ta tuli üle jõe teiselt poolt,  siis lääne poolt missipit ei võtnud suunda mitte kohe vikbergi,  vaid suundus osariigi pealinna Jacksoni suunas. Siis tee peal alistas veel ka lõunaosa riikide kindral Bembertoni,  kes taandus Fixburgi ja nii-öelda kaevas ennast siin  siis maasse. Ehk siis kindlustas ennast siin linnas siin kindlustust es  ja Grant, kuna ta ei tahtnud liiga kõrgeks seda inimohvrite  arvu ajada, hakkas siis linna piirama ja piiramine kestis  kokku 47 päeva, alates mai lõpust vabandust. Mai keskpaigas 1863. Ja selle aja jooksul siis pommitati seda linna lakkamatult. Elanikud ehitasid mäe külgedesse ja nõlvadesse lausa üle 500  koopa endale, kuhu nad siis peitu pugesid. Granti vägi oli ülekaalukalt suurem, temal oli 70000 meest  Bembertonil 29000. Ja lõpuks siis, neljandal juulil andiski Bemberton alla seda päeva,  siis tuntakse nüüd. Ameerika iseseisvuspäevana aga siin Fixbergis,  kuna see piiramine, sellega kaasnenud nälg,  verevalamine ja igasugused haigused oli põhjustanud  kõikidele nii palju kannatusi. Siin Vixburgis inimesed ei tähistanud neljandat juulit 81  aastat järjest peale kodusõela. Miks Wikberg nii oluline oli põhjaosariikide jaoks see  olulisus seisnes selles, et selle jõelinna vallutamisega  ja lõuna pool asuvate jõelinnade äravõtmisega said  põhjaosariigid lõpuks endale kontrolli terve Mississipi jõe  üle mis tähendas seda, et need lõunaosariigid,  mis asusid teisel pool jõge ehk siis ja Texas olid ülejäänud  konföderatsioonist täielikult ära lõigatud. Seetõttu ka president Linkon ütles, et see,  kes saab Vikburgi enda kätte, selle käes,  on põhimõtteliselt võidu võti. Sealsamas lähedal hiiglasliku surnuaia kõrval oli teisegi  surma külvava ja samal ajal kaitset pakkuva sõjamasina muuseum. See masin oli aga sootuks teistlaadi seadeldis. Kodusõjas võeti kasutusele mitmesuguseid uusi innovatiivseid,  vahvaid lahendusi, kuidas vastase vaenuväge purustada,  hävitada ja tapa. Ja üks selline uus leiutis, mis kodusõja päevil kasutusele tuli,  oli soomustatud aurulaev. Maailma kõige esimene kahe soomuslaeva vaheline lahing  toimus just nimelt Ameerika Ühendriikide kodusõjas. Ja noh, see lahing oli merel, aga meie taga siin praegu on  üks selliseid soomuslaevasid, mille ülesanne oli  siis sõita mööda missipi jõge ja selle pealt 13-st kahurist  andsid põhjaosariikide väed tuld konfidentsiaalse aluste pihta. Selle laeva USS Kiro eluiga jäi väga lühikeseks,  sellepärast et. Telliti 1862. aasta alguses, aga juba aasta lõpus detsembris  läks oma osava, kuid siiski natuke liiga ulja kapteni  juhtimisel Jazu jõel põhja kapten, siis leidis,  et on vaja ikkagi rünnata lõunaosa riikide väge. Võib-olla poleks seda olnud tarvis teha,  sellepärast et kaldal tuli kaks matsu vastu  ja laev läkski põhja jäi mutta enam kui 100-ks aastaks,  kuuekümnendatel tõsteti üles ja siis sai sellest siin  Wikburgis muuseu. Ja selles USS Ciros on nüüd võimalik lausa sees ringi käia  kokku põhjaosariigid tellisid selliseid jõe soomuslaevu  seitse tükki, need said kõik nime erinevate missisipil  olevate linnade järgi. Kairo on noi osariigis ja need laevad olid  nii ühesugused, et neil sai vahet teha ainult  selle järgi, mis värvitriip oli korstnale värvitud  ja Kairol oli hall triip. Mõned innovatsioonid veel, mis kodusõjas. Esile kerkisid üks neist oli näiteks siis esimene algeline kuulipilduja,  mis leiutati 1861. aastal, ehk siis Gatlingon  ja ka lõunaosa riigid ei jäänud merenduslahendustes võlgu,  sest nemad suutsid ehitada 1863. või neljandal aastal  esimese allveelaeva, mille nimi oli Hanley. Ja tegelikult see oli selline peaaegu allveelaev,  sellepärast et väike osa sellest oli ikkagi vee peal,  aga meeskond, kaheksaliikmeline meeskond oli siiski vee all  ja nemad ajasid siis seda sõukruvi ringi seal lihtsalt käsitsi,  lihtsalt omaenda jõuga, seal ei olnud mingisugust peenemat süsteemi,  see laev oli varustatud siis ka ühe torpeedoga  ja läheb ajalukku või on läinud ajalukku esimese  allveelaevana maailmas, mis suutis pealveelaeva  põhjaosariikide oma siis põhja lasta. Ka see allveelaev ise lasti põhja ja mitte ühel,  vaid lausa kolmel korral. Sarja järgmises osas külastame ühe kuulsa limonaadi muuseumi. Vaatame ringi Vikburgi linna tänavatel. Mississipidelta algab just siit. Mikborgist Missisipidelta ei asu mitte seal,  kus jõgi suukub merre. Satume kunagise presidendiga seotud paika. Teney Booseveltiga Ameerika presidendiga Katsume puuvilla ning satume taas lavale.
