Täna pakume teile kuulata keskeprogrammi roomajate rekorditest. Stuudios ongi orgaheria Marjerink. Suur osa roomatest on meil maakeral elanud seal tsirka 100 miljonit aastat, et see on ikka päris aukartust. Ta viga ja, ja tänapäeval on meil siis neid rooma vaid neli suurt rühma. Krokodillid on maod, kilpkonnad ja siis sisalikud neli sellist suurt gruppi, kes üksteisest päris oluliselt erinevad, ma arvan, et iga inimene, kes vaatab pildi peal ühe selle grupi esindaja, et siis ta seda kellelegi teise nagu segi ei aja vahel harvu anud madu võimalik mõne Likuga segi ajada, aga siiski selgelt sisalikest erinev kilpkonnad täiesti erisugused ja, ja siis mis puutub krokodillide, siis nemad on ikka päris omamoodi loomad. Kõik need rühmad praegusel hetkel erinevates maakera piirkondades toimetavad ja ja nende võib-olla kõige suurem häda on see, et mõne teise rühma vastu ikka veel inimesed nagu mingisugustki poolehoidu tunnevad, aga enamike roomajate suhtesse poolehoid kipub väga kasin olema, et ei taheta nagu nendest midagi teada. Pilti vaadatakse, öeldakse, vuih kui õudne, hirmus kole ja aga tegelikult nad on päris huvitavad tegelased. Räägitakse, et putukate võimetel ei ole piire. Aga kuidas on lood roomajate võimetega? Roomajad selline mitmekesisus, elupaikade mitmekesisus ja kohastumine pika evolutsiooni jooksul on olnud täiesti hämmastav, nad on suutnud endale küll saagipüüdmise vahendit selle aja jooksul välja arendada, nad on suutnud endale kõikvõimalikud kaitsevahendid välja arendada. Nad on levinud igasugustesse elupaikadesse, mõned väga laialt, mõned väga kitsalt, et nad on tegelikult väga fantastilised loomad. Kui me neid julgeme lähemalt vaadata, siis nende hulgas on kohe erilisi kauneid loomi madude hulgas, näiteks puupüüton, rohelise värviga ja anakonda. Mulle väga meeldib eriti kollannana Kunda oma kollase naha ja sihukeste mustade laikudega selle kere peal. Vikerkaar püüton Tontsaka kehaga suurepärase värvi variatsiooniga, sisalike hulgas Kekkodjaga meeli olid, on täitsa fantastiliste värvidega. Krokodillide hulgas nüüd sellist erilist värvivalikut me ei näe, aga, aga nende kuju ja, ja väljanägemise võimsus on ikka täiesti omaette klass ja kilpkonnad, nahkhiirt, kui nad on ka tegelikult eriti meredes elavad kilpkonnad on väga huvitav vaatepilt, aga ka maismaa kilpkonnad just oma sellise soliidsuse ja, ja väljapeetusega. Ja suured roomajad, rekordite omanikud elavad siis põhiliselt soojal maal. Jah noh, oleneb sellest, mida me selleks rekordiks nüüd peame, aga, aga tegelikult jah, suur osa rekordeid pärineb soojadest maadest, sellepärast et seal on roomajaid oluliselt rohkem kui, kui meil siin põhjaaladel, Viljandisse roomajate hulk üpris väike ja, ja me tunneme neid kõiki hästi, aga, aga näiteks, kui rääkida rekorditest, siis ilmselt üks kõige põhjapoolsema levikuga roomaja elab ka meil siin Eestis, see on siis meie arusisalik, kes on suuteline levima kõige kaugemale põhja kõikidest roomajatest ja tänu sellele, et ta on just elussünnitaja, see tähendab, et pojad kooruvad Ajal, kui kui see muna munetakse. Ja tänu sellele kohastumisele ilmselt ka suhteliselt väikesele kehal, et on võimeline peitma ennast talveks sellistesse kõikvõimalikesse pragudesse, on suutnud päris kaugele põhja levida, kuna toit on tal seal piisavalt põhjaaladel neid putukaid, ise teame, kes me põhja pool käinud oleme, et putukate puudus seal ei ole, siis tal pole nagu mingeid kitsendusi kaugele levikuks, nii et tema on selles mõttes ka üks rekordiomanik, aga siinsamas meie kodus. Kui uskuda legende, siis krokodill võib kasvada 10 kuni 15 meetri pikkuseks. Aga tegelikult usaldusväärsed pikkusmõõdud krokodillide kohta ei räägi ka suurtest loomadest, et kõige pikem on kaheksa meetrit 64 sentimeetrit on nagu kõige täpsemini mõõdetud, krokodilli pikkus on harikrokodill ja ta elab siis väga laial alal seal Indias ja Kagu-Aasias ja Austraalia põhjaosas ja ja teised krokodillid näiteks seal Aafrikas kohatud Niiluse krokodillid lähevad ikka sinna kuue-poole seitsme juurde, nüüd tõelised hiiglased ja tundub, et, et noh, see krokodilli pikk, kus siis, kui ta korra näed või kui ta kedagi ründab või kui ta seal vees vilksatab, et siis vesi suurendab teda, mõjub suurendus klaasinat, inimesed mõõdavad teda pikemaks, kui ta tegelikult on. Pikkuselt teine suur krokodill on kangelase särav ka veel, see on selline hästi pikk koonu, omapärase väljanägemisega, valdavalt kaladest, toitu, krokodill pikka koonuga teisil loomi raske püüda. Ja, ja kuna ta elab ka vees tema jalad nimelt hästi nõrgukesed ja ta ei saa nagu maismaal toime, siis ta komberdad seal mõned meetrid ainult, aga läheb siis jälle vette kohe tagasi. Ja see ka peal siis teda on ka mõõdetud. Kõige pikem eksemplar, mis seni on leitud, oli 7,1 meetrit, nii et ka päris aukartust äratav. Need on nagu kõige suuremad krokodillid ja kõige väiksem krokodillide hulgas. Tema on siis üks kaimanitest krokodillide perekond, kes elab lõuna Ameerikas ja temal on sihuke kummaline nimi pandud, rahutu, sile, lahub Cayman. Ja tema laupäev on täiesti selline suur sile plaat on seal peas. Tema, siis on see kõige väiksem krokodill, tõenäoliselt tema ei kasva isegi kahte meetrit täis, jääb sinnapooleteise 1,7 meetri juurde. Ja tal on päris selline tõsiseltvõetav konkurent selle pikkuse juures väiksuse juures. See on temp koonkrokodill, kes elab siis keskkonnas Aafrikas ja tema emasloomad on ka kusagil seal meeter ja natuke meetri isased võivad siis seal kahe meetri lähedale kasvada. Kuigi vist rekord on mõõdetud ka natuke üle kahe poole meetri nende temp con krokodillid puhul, nii et ega ta nii väga tilluke ei olegi, aga, aga need emased on jah väikesed. Ja neid con, krokodill, jah, võib siin näha ka Tallinna loomaaias, aga siis, kui mina kunagi loomas töötasin, siis nad olid väga sandi loomuga, et meie südameid ei löönud sugu ühes taktis kunagi, et alati, kui sa läksid liiga lähedal, nad püüdsid naksata. Aga midagi hullu sellest ei sünni. Jah, nad on suhteliselt sellised väikesed ja midagi paha teha, aga lihtsalt veidi kurjad tundusid olevat minu jaoks. Kas on nii, et mida pikem on krokodill, seda aeglasem ta on? Ei, need suured krokodillid võivad hämmastava kiirusega joosta ja, ja huvitav on näiteks see, et, et mitte kõik krokodillid ei pruugi siis joosta niimoodi nagu jalga jala ette, vaid lihtsalt pool roomates joosta tõstavad nagu esijala ette taga jäävad, järge jooksevad pea ja näiteks Austraalias elav ladinakeelse nimega krokodill Johnsoni, ma ei tea tema eestikeelset nime. Tema võib sellise galopiga saavutada kiiruse kusagil 20 kilomeetrit tunnis 100 meetri sprinterid jooksevad kiiremini, nii, aga kui me niimoodi rahulikult kõnnime, siis ta Tsahkna kätte, me peame päris nobedasti jooksmatele rokodilist ära joosta. Ja tegelikult üle 10 kilomeetri tunnis võidavad väga mitmed liigid ennast liigutada ka need suured liigid. Ega nad nii väga kohmakad ja aeglased ei ole, nagu nad tunduvad, et nad päris kiireid liigutusi teha ja vees nad muidugi eriti osavad veel ja mis on veel huvitav, et nad võivad ka päris kaua seal vee all olla, et me ei pruugi neid alati isegi näha, kui nad seal vee all on. Mõningate krokodilliliikide puhul on täheldatud sukeldumise ajaks kuni kuus tundi näiteks Mississippi alligaatorid ja et on kuus tundi vee all, noh, räägitakse isegi kaheksast tunnist, ilma et ta peaks veepinnale tulema. Nii et, et see kaheksa tundi võib olla liialdus, aga need kuus tundi on ametlikult tõestatud. Krokodillid elavad ju väga vanaks, aga muidugi mitte 200 300 aastaseks, nagu legendid pajatavad. Minu teada kõige krokodill oli jällegi üks Mississippi alligaator kes olevat elanud loomaaias 66 aastat vanaks, et ta eluiga jääb ikka sinna nelja, viie 10 aasta ringi ja ja võib-olla võivad olla ka siukse pikema elu ja, aga võib-olla on mõned elanud ka seal kusagil kuus, 70 aastat ja 80 aastat, aga tead, sihukene tõestatud pikk eluiga oli 66 aastat, see oli siis loomaaiatingimustes. Looduses ei ole neid keegi nii väga pikalt jälgida saanud ja neid on raske seal jälgida, sest nad on väga liikuvad. Et kui vaadata näiteks seda, kuidas nad liiguvad, siis siis näiteks seesama harikrokodill, kes on üks maailma suuremaid. Mul on selles mõttes huvitav krokodilli ühelt, tema võib elada nii magevees kui peres, kus iganes teda on kohatud meres kusagil 1000 1100 kilomeetri kaugusel lähimast rannast katud siukseid pikki vahemaid ujudes meres ja, ja samas on ta ka võimeline sisemaal Austraalias on ta näiteks rannikut läinud sisemaale kusagil 1000 kilomeetri ulatuses, nii et tema väga sihuke kohanemisvõimeline liik, kes võib elada ka seal siis nii soolases kui magedas vees ja ta ongi just kõige laiemalt levinud krokodillid riik üldse terves maailmas, et teda seal Kagu-Aasias India ookeanis, vaikse ookeani saarte juures, Austraalia ümbrusest teda seal igal pool kohatakse ja kuna ta on suur, siis ta on ka agressiivne ja ja tundub, et temaga kokkupuutel on juhtunud nagu kõige rohkem õnnetusi ka teda näiteks süüdistatakse kõige massilisemas inimeste tapmises mitte ühte krokodilli või siis seda liiki. Kui kusagil 75. aastal vist oli, see läks ümber Indoneesias üks turiste vedav jõelaev inimesed pudenesid sisse, et siis seal krokodillid ohvriks langes 40 inimest korraga? Noh, tegelikult igasuguseid selliseid legende on veel päris palju, et räägitakse ka näiteks teise maailmasõja ajal ühest juhtumist, kus siis ameeriklased jaapanlaste üksuse, kus oli tsirka 1000 meest, ajasid ühele saarele rannikut ka sinna saare keskossa, seal olid soised alad ja, ja noh, eks seal käis kõva tulevahetus, et osa sai siis tulistamisest surmaja osa võib-olla uppus seal aga arvatakse, et seal Nendest tsirka 1000-st mehest hommikuks õelus 23, et väga suure osa nendest hävitasid ka krokodillid, see olid krokodillide poolt toime pandud massimõrv. Aga see on sõdurite jutt seal ja arvamus, et mis seal tegelikult juhtus, ilmselt ei saa me kunagi teada, et kui palju oli seal krokodillide süüd ja kui palju oli kellegi teise süüta. Aga selline lugu vähemalt internetiavarustes ka ajakirjanduses ringi liigub. Kuhu me rääkisime sellest harikrokodilli, tema elab seal Kagu-Aasias, kus iganes pool maailma täis, siis üks krokodilliliik, Kuubal elav kuuba krokodill, tema on jälle kõige väiksema levikuga, seda praegusel hetkel on alles jäänud ainult Kuuba loodeosa ühes soos. Me täpselt ei tea, kui palju neid seal on, võib-olla paar-kolmkümmend tükki, nii vähese leviku, krokodilli teist maailmas ei ole, kui seal kuuba krokodill üks, siis on vallutanud pool maailma, teine elab ühe saare ühes nurgas. Krokodillid tead ju väga suurt saaki, kruu anti, loobrid on üks tüüpiline saak, no ajuti loopisid, oleme näinud, see on igavene suur loom ju tegelikult. Aga nad on rünnanud ka ninasarvikuid ja, ja vedanud siis ninasarviku vette ja selle puruks kiskunud ega tervet ninasarvikud moderjaandaga sealt liha nad on saanud ja, ja Gordon dokumenteeritud juhtum, kus siis krokodill tuli kaldale, joomad olnud elevandil kallale, haaras tal jalast kinni, aga elevant lohistas selle krokodilli siis kaldal ja talle tuli kaaslane appi, trumpisid siis kahekesi selle krokodilli surnuks. Et vahel ajab siis see suur suutäis ka suu lõhki, et et alati ei lähe nii hästi. Aga näiteks pühvleid ja anti loope ja sebraasid ja suvandi loopiad, neid nad on siis võimelised sööma küll ja küll ja samas näiteks Lõuna-Ameerikas, jällegi, kus need natuke väiksemad krokodillid kaimanid elavad siis seal nendest kaimalitest tihtipeale nii sihuksed, kahemeetrised või võib-olla isegi natuke pikemad, kui kahemeetrised langevad suurte madude ohvriks. Nii et ega krokodillid ka päris hirmu vaenlast, et ta ei ole neid ka süüakse hea meelega. Tegelikult krokodilli seedimine, ma kujutan ette maole küllalt tülikas, sest tal on paks soomusseljas ja selle selle ära sulatamine võtab ilmselt päris korralikult aega ka, ju siis midagi paremat pole olnud poest, krokodillid on suured loomad ja, ja huvitav on see, et nende munad tegelikult suhteliselt väikesed veidi üle kanamuna suurused ja kõige suurem krokodilli muna, mis teada on, on sellise pika paga krokodill, keda kutsutakse kaabial krokodillid ja tema munades 10 sentimeetrit pikad ja seitse sentimeetrit läbimõõdus, need on siis krokodilli, munade, rekordiomanikud ja krokodillid, siis aktiivselt hoolitsevad oma poegade eest ka, et see ei ole lihtsalt nii samad munetakse munad ja vaid nad kaitsevad seda pesa ja kaitsevad seda. Pesa ümbrust hoolitseb pärast ka poegade eest, näiteks Mississippi alligaatorid on jälgitud, arvatakse, et nemad hoiavad poegadel silma peal kusagil neli aastat veel kui need pojad on koorunud, samas kui näiteks Niiluse krokodill umbes teisel nädalal juba jätab nad saatuse ja ja maailma hooleks ja siis on nendel pika nokalistel lindudel jälle pidu, kes neid väikseid krokodille siis hea meelega sööma tulevad. Nii et, et selline on see elu krokodillide maailmas. Mõned saavad paremini hakkama, mõned halvemini, aga noh, tundub, et nad on ikka väga hästi hakkama saanud. Siiamaani. Kui madudest rääkida, siis Aafrikas elutsev must lamba liigub nii kiiresti, et tema eest tuleb vist lausa jooksujalu põgeneda. Reisikirjades, eriti vanades reisikirjades räägitakse, et taandun jooksnud ratsutaval hobusele järgi ja püüdnud hammustada inimesi, kes hobuse peal ja noh, tegelikult asi ilmselt jällegi nii traagiline ei ole. Aga kiiresti kõndivad inimesele võib ta järgi jõuda küll, nii et seal peab ikka nobedasti jooksma, et tema eest ära pääseb. Ja nad jälitavad inimest. No niimoodi räägitakse, ma kahjuks ei ole ise ühtegi musta mambat näinud, loomaaias küll, aga loodus ei ole näinud. Nii et mina ei oska nüüd kinnitada ega ümber lükata, aga räägitakse jah, et et mingil hetkel nad võivad isegi olla niivõrd agressiivsed, et ründavad siis isegi eest ära minevat inimest, kui pikad nad on. Nad ei ole väga pikad, see on küll natuke üle kahe meetri, mõned vist on isegi kuni kolm meetrit täis olnud, nii et nad ei ole nii väga suured mürkmaod. Suurimad mürkmaod on hoopis seal Kagu-Aasia poole peal ja need on need kuningkobrad. Need kuningkobra tõesti võivad kasvada kolm pool kuni neli pool meetrit pikaks ja, ja enne Ta sellist aastal 37 püüti siis 5,5 meetri pikkune, kuna kuningkobra Kagu-Aasiasse viidi ta siis Londoni loomaaeda ja vot seal Londoni loomaaias, siis ta elas aastani 39, kui sõda hakkas ja hakkas Londoni pommitamisest, ta tapeti ära, sest kardeti, et äkki ta pääseb muidu sealt välja 5,7 meetri pikkune kuningkobra ja võib tekitada inimeste hulgast paanikat. Hävitati, aga, aga et jah, kas 5,7 meetrit on ka ikkagi koletu pikk mao kohta rema selles mõttes huvitav, et, et tema siis sööb oma mitteliigikaaslasega teisi madusid, toitub peaaegu ainuüksi madudest ja huvitav on veel see, et tema teeb pesa ja mida ta siis aktiivselt kaitseb ka inimese vastu ja ta võib tõsta näiteks oma pea püsti kusagil poolteist meetrit. Nii et noh, väiksemad inimesed, kellele ta vaatab otse silma. Mäletan, mis loomasse oli, aga seal Indias hoidja või talitaja pani siis selle maa ühte puuri teiste kobradega nende tavaliste india kobradega, keda me siis kõik oleme vähemalt filmides näinud ja, ja siis hommikul oli ainult kuningkobra üksipäini, seal puuris kõik seitse tükki, kes seal tema kokku oli pandud, kõik tuli ära söönud, et ta on väga ablas. Kolm neist teistest väga palju, suurem, umbes kaks korda suurem, aga ikkagi seitse kauget sugulast nahka panna. Sama lugu võib ette tulla ka tavaliste kobrade juures Kesk-Aasia koprad ja endia koprad, et ega nemad ka, kui ikkagi muud midagi ei ole, siis võetakse suguvend ette, pannakse ta lahk, tuleb jälle kõige suuremate madude juurde, siis siis me peame vaatama mitte mürkmadusid või mürgita madusid. Võrkpüüton on need väga suured ja Janakondad siis, vaat siin on jälle see, et neid usaldusväärsed teadmisi nende madude pikkuse kohta on väga vähe. Niux inglise maadeavastaja, kes reisis Brasiilias, siis tema väitis, et tema sai kätte mao, kes oli 18 meetrit pikk, lasi ta maha, aga mingit sellist tõestusmaterjali tal selle kohta ei ole, ta lihtsalt arvasid selle mao pikkus on nii suur ja tegelikult ikkagi need maod jäävad sinna kõige pikemad, mõõdetud maod kaheksandaks hektarit ja natuke üle kaheksa meetri, et et tänapäeva madude uurijad arvavad, et igasugune väide pikemast kui üheksameetrisest maost on, on väga kaheldav, et sinna üheksa meetri lähedale neid madusid on on olnud küll päris erinevatest liikidest, erakondade hulgast kui kalju püütonite hulgast, kui ka võrkpüüton ite hulgast, et need kõik on sellised pikad maod olnud küündinud sinna kaheksa poole, üheksa meetri lähedale kusjuures kaljupüüton tavaliselt kusagil sihuke alla viiemeetrine. Aga jah, eks tõestatud fakt on jälle olemas, kust 8,4 meetrit pikk kaljupüüton roomas ühe kooli õuele ja siis koolijuhataja Anna lasi tema maha seal hoovi peal ja siis mõõdeti täpselt üle, et see oli 8,4 meetrit pikk. Ja võis kaaluda umbes 180 kilo. No ei saa umbes selles kandis olla ja kõige raskem misseni leitud on, on üks anakonda, kes siis kaalus tsirka 220 kilo, natuke üle 220 kilo, seal siis kartulikottidesse arvestades siis neli pool kartulikoti ja teised maod on suhteliselt nagu väiksem, need võrk, püütonid ja boad ja aga neist on ka siuksed kiloseid tegelasi ikkagi päris ohtralt leitud. Et jah, see 100 kilo mürgitute madude hulgas ei ole mingi ime, aga, aga samas Mürgiste hulgas vist kõige raskem. Minu teada on üx lõgismadu, kes osutus siis 15 kilo raskuseks. Oli kusagil natuke üle kahe meetri pikk ja Aafrikas elab üks huvitav paks madu. Hästi rahulik, tema nimi on siis Cabooni aafrikarästik, hästi ilus madu ja, ja värvikirev. Ja siis nendes suured eksemplarid on olnud ka seal natuke üle 10 kilosed. Ja ta on väga selline muljetavaldav, sest 10 kilomadu on ikkagi päris paras ports, sest arvestades meie nastikud rästikud on seal mõnesaja grammi raskused ainult Cabooni aafrikarästik, ta on üldse niisugune rekordiomanik igas mõttes, temal on kõige suurem mürgikogus üldse, mis on mürk ei ole nüüd nii kange nagu võib-olla mõningatel Austraalias lutsevatel liikidel. Aga siiski, tema mürgikogus on niivõrd suur, et mõnikümmend inimest tapaks selle mürgiga ära ja ta saab hammustada jõuliselt. Tema mürgihambad on kõige pikemad mürgihambad, mida praegu teatakse maailmast pidid olema kusagil viie sentimeetri pikkune, kust näiteks nendel suurtel kobradel ja taipanitel ja teistel tuntud mürkmadudel. Nende mürgihambad on sellega võrreldes tillukesed. Aga segapooli rästikud ikkagi? Jah, väga, väga selline jõuline ja suur. Aga samas ta pidi olema suhteliselt rahumeelne. Kallale ei torma inimestele see kirju kostüüm, mis tal seljas on nagu Arlekini kostüümikostüüm, väga hea kaitsevahend, kui ta seal metsa lebab, kuivanud lehtede seas, et teda on väga raske silmata seal, aga õnneks ta ei ole väga agressiivne, erinevalt väga paljudest teistest madudest. Millised on kõige väiksemad maod? Väikseimad on pime maod ja need jäävad sinna 10 sentimeetri pikkusesse, et need ei ole mürk vaadeldud ilma mürgita, aga 10,8 või 10 11 sentimeetrit pikad, annad täiskasvanult. Ja sealjuures on nad nii imepeenikesed, et näiteks vastab pliiats jääks ilma südamikute laua peale, seda mahutaks sealt südamiku august sisse, peidaks sinna pastapliiatsi, seal ta ära, et noh, nad on ikka nii väikesed. Need on üldse siis kõige väiksemad vaod, kes maakera elavad. Paljud maod suudavad ju väga kaua ilma söömata vastu pidada. Kes on need suuremad nälgijad? Jälgimise osas on püüton nüüd väga meistrid, et on teada püütu neid, kes on seal poolteist aastat kaks aastat ilma söögita olnud. Aga hiljuti leidsin kirjandusest fakti, et bambus, rästikud, kes elavad Kagu-Aasias, et ühes täiesti tõestatud katses üks trime suuruse, perekonna esindaja oli ilma toiduta tõestatud kolm aastat üle 1000 päeva, siis kõvasti ilma söömata, et see on ikka väga muljetavaldav ja pärast ta siiski hakkas jälle sööma. Nii et loomaaias nälgiv streike, jutumärkides on teada küll ja küll, kus siis maod on söömata seal paastud mitu kuud, neli kuud, viis kuud, poolteist aastat isegi aga lõpuks siis sööma hakkas, Nad söövad ikka päris korralikult, jällegi nii, et suudavad need maod vastu pidada ilma söömata päris pikka aega, nende seedimine on ka väga aeglane, tavaline maokäitumine, see on ikka nii, et ta sööb kord nädalas, kord, kord paari nädala jooksul. Et ega ta väga tihedasti ei söö ja noh, ta püüab võimalikult suurt saaki siis püüda. Suurim saak, mida seni on kätte saadud mao seest, oli üks Inti, loob, kes siis allaneelatud kaalust 40 kilo natukese anti loob ja see madu oli ka natuke üle 40 kilo, need sisulised enda raskuse tegelase neelas alla, aga ta oli pikem, kui see anti lopse madu oli peaaegu neli ja pool meetrit pikk, Lõuna-Ameerikas kondad näiteks need siis aeg-ajalt võivad küttida ka päris suuri loom ja räägitakse, et näiteks kohalikke inimesi on sattunud nende ohvriks. Ja üks tõestatud lugu jälle 70.-test aastatest on see, et et Lõuna-Aafrikas kohalikud poisikesed, kes olid karjast, siis ühele tungis kaljupüüton kallale ja siis sõber läks abi otsima, ta ei saanud ise sellest püütalist jagu ja, ja siis läks appi otsingu tagasi tuli, siis oli see püüton juba selle sõbra alla neelanud, külaelanikud pildusid seda kividel kaigastega blogisid ja siis ta oksendas selle poisi välja, aga poiss muidugi oli juba surnud selleks ajaks, noh, ta kägistab enne oma saagi ära, nii et, et on ka selliseid inimsööja juhtumeid olemas, madude hulgas. Aga see ei ole jällegi nii tüüpiline, pigem erandlik ja, ja ikkagi tegemist enamasti lastega, keda siis maod on ära söönud, täiskasvanud oma jõu poolest ikkagi on madudest üle ja ja pääsevad nende käest. Maol on siis väga veniv nahk. Ja noh, näiteks kõige raskem Madumise 200 kilogrammine, tema ümbermõõt oli 1,1, et mõned on nagu saledamad, aga mõned on keskelt nagu pontsakas näiteks vikerkaare püüton, Temavieskeldiga üpris sihuke Twentsakas ja, ja nende ainult siis nahk ei veni, vaid ikka lõuad peavad ikka kõvasti venima, sellepärast et isegi nende hiiglasuurte madude pead ei ole ju tegelikult oluliselt laiemad, kui, kui meie kaks kätt kõrvuti panduna. Kuidas madu saab lahti nendest suurtest loomakontidest, mis seal kirjas on? Loomakondid osa seedutakse ära, osa siis tuled väljaheidetega, aga madude, see maomahlale hästi tugev ja tema suudab ka neid hunte küllalt hästi, et ega sealt palju välja midagi tule. Kui näiteks vaadata suuri püütanudki, siis loomaaedades Küllikutega toidetud saavad siis nende väljaheites konditükke on suhteliselt vähe, et seal on põhiliselt karvad ja niisugune ühtlane mass, et nad ikkagi suudavad ka need kondid päris oluliselt ära ära seedida. Madude hulgas seesama inimsöömine ja selline mürgisus on ju tegelikult tegelikult tihtipeale liialdatud. Räägitakse seda näiteks, kuidas mürkmaod maailmas inimesi ründavad. Ega me täpselt ei tea ju, kui palju inimesi mürkmadude tõttu hukka saab. Maailma Tervishoiuorganisatsioon arvab näiteks, et, et sa arvu kusagil 250000 inimese hulgas aastas. Aga noh, see piirkonniti väga erinev näiteks kõige suurem tõenäosus madude käest hammustada saada on väikestel saartel, mis asuvad Jaapani ja Taiwani vahel. Seal pidi olema, et see võimalus on umbes üks seitsmele, et kõik saare asukad vähemalt kord elu jooksul saavad mao käest hammustada, aga õnnestunud maod ei ole väga mürgised, kes seal elavad, aga kõik on ikkagi mürkmaad. Seal on jah kõige suurem maohammustuse kontsentratsioon. Aga samas näiteks mürkmadusid endid kõige rohkem elab Austraalias, et seal on kusagil kui meremaade hulka lugedes natuke üle 180 liigi, on neid madusid ja nendest 127 sügised. Tavaliselt on nii, et mürkmadusid oluliselt vähem neid üldse madude hulgas tsirka 15 20 protsenti, aga seal Austraalias siis on jah, mürkmadusid oluliselt rohkem kui kusagil mujal maailmas, aga samas näiteks kõige rohkem inimesi madude käest saab hammustada jällegi Indias sest Indias on rahvastiku tihedus suur, hügieeninõuded ei ole väga kõrged ja maod tulevad just koprad tulevad asulatesse rotte püüdma ja rotid inimeste lähedale kokkupuute võimalus maoga on suhteliselt suured, Indias haavatakse, taastas kusagil madude käest saab hammustada circa 10000 räägitakse 50-st 1000-st inimesest. Need arvud on jälle sellised. Ega me kõiki teast osa elab nii kõrvaldades kohtades ja ja me ei tea nendest lihtsalt, kas ta sai hammustada või mis temaga juhtus, et arvepidamine tundub olevat suhteliselt ebamäärane selle hammustuste üle, noh tänapäeval ka üpris palju saab turistide madude käest hammustada, sest nemad topivad oma nina igale poole asja eriti tundmata. See tulemus on siis see, et et satutakse valel ajal valesse kohta ja pudimaoga kokku. Aga seal, Austraalias, kus mürkmadusid palju, seal elavad siis ka kõige mürgisemad maod, taipanid ja mingite imearvutuste järgi on välja rehkendatud ühe taipan mürgist piisaks, mürk on nii kange, et piisaks umbes 100000 koti suuruse looma tapmiseks. No milleks nii kanget mürki vaja on? On küllalt raske öelda, aga, aga selline kõik on olemas. Aga samas on vaeva selle siukseid õndsa Paikuga ültse mürkmadusid ei ole, noh, meie turistid käivad Kanaari saartel ja, ja teistel Atlandi saartel. Need on kõik mürkmadude üldse madude, vabanda, sisalike võite seal näha, ühtegi madude, seal ei kohta keegi meid sinna viinud ja ja see on muidugi väga hea, et nüüd keegi ei ole sinna toonud. Ja, ja noh siin põhjaaladest näiteks Island on madude vaba ja Gröönimaa ja ja Ameerika põhjaosa madude vaba, nii et on kohti küll. Kui kellelegi maod ikka tõsiselt ei meeldi, siis ta leiab koha küll, kus elada, saab niimoodi elada, terve elu ei näe kusagil mujal kui televiisoris ja tegelikult noh, ega siin Eestimaal ka nüüd nende madudega olukord väga hull ei ole, et kui ta ikka metsas käitega, see madu piirkonniti muidugi erinev, aga, aga ega see nüüd selline koht küll ei ole. Kuss nagu metsa lähedi madu, vaata kusagilt põõsad sulle vastu või et mao nägemine on pigem suur vedamine kui, kui selline reegel. Kui vanaks maod elavad? Madudest ka räägitakse, et suured Anakondad võivad elada seal mitusada aastat. Nad elavad tegelikult oluliselt vähem kusagil seal kolm 40 aastat on need rekordid ja vist kõige pikem eluiga, mida üldse madude puhul fikseeritud on, ongi 46 aastat. Sisalike hulgas on ju ka väga pikki ja väga kogukaid tegelasi. No kõige suurem sisalik ilmselt iga inimene tahaks nüüd öelda, et seal Komodo varaan, kellest me kõik oleme kuulnud, aga tegelikult kõige pikem sisaliku hoopis paapua vara on, kes on sihuke hästi pika ja peenikese sabaga ja suur osa sellest pikkusest tulebki selle pika saba arvelt. Kõige pikemad eksemplarid, kes siis on, on teada, on olnud 4,75 meetrit, viie meetri pikkused, aga noh, see on hästi pika peenikese sabaga moodu varanal kahtlemata praegu elavatest sisalikest kõige suurem, et tema pikkuse mõõt, mis tõestatud, on jällegi natuke üle kolme peetri, aga kehakaal võib ulatuda seal kusagil kuni 100 kilogrammini. See, et nii suur loom on sisalik, on meie jaoks nii kummaline. Nojah, et ta võiks pigem krokodillid juba pidada, et ta niuke massiivse väljanägemisega ja ja väga huvitav loom ja võimas loom tegelikult ta suudab ikkagi. Eemal hoida või inimesi murda ja, ja tema on niisugune huvitav saagipüüdmise tehnika, on ju see ta näiteks suuri loomi, keda ta püüab, siis ta neid pureb, tema sülg on mürgine, mürgine sisalik ja ja siis mürk aeglase toimega, suuremal loomal võtab siis kustumine aega kusagil päev või isegi rohkem natukene jälitab seda loomu kogu aeg ja siis, kui ta lõpuks ümber kukub, see hakkab teda sööma. Tegelikult mürgisemad sisalikud elavad Ameerikas Lõuna Ameerika keskuses, Mehhiko põhjaosas. Need on siis sellise imeliku nimega nagu silatjee Escorp ja need mõlemad on siis siuksed mürgised ja nemad ise on suhteliselt väikesed. Meie udu suured kuus, 70 sentimeetrit pikad, meie sisalike jaoks on suured, aga, aga üldiselt teistega võrreldes ei ole ta hiiglane, aga nendel on siis jah, päris tugev mürk. Ja mürk on selline, et ta tuleb alalõualuust, mitte nagu madudel on siin pea taga ülalõualuus, temal peab alalõualuust ja siis selleks, et mürki sinna ohvrisse pritsides, ta hoiab lõugadega tugevasti kinni, madu salvav ja võtab kohe oma pea tagasi see Filati tema hoiab siis kohe mürgihambaid seal käe või jala sees ja pureks tuleb lausa lahti kangutada, need hambad sealt ja mürk on päris mõju niimoodi, et ka inimesele võib see, kui ei saa abi, siis võib surmavalt mõjuda ja see skorpion täpsemalt omamoodi mürgine, et nemad on sellised mürgised selle Komodo varani kõrval, aga nende mürk mõjub tunduvalt kiiremini kui selle suuregu moodul varani. Mürk. Sisalikud on ju väga kiired loomad. Jah, ja tegelikult kõige kiirem sisalik, mida nüüd jällegi täpsete mõõtmistega fikseeritud on üks Leego on tema perekonnanimi, stenosaura ladinakeelne nimi ja tema on siis tõstetult jooksnud kiirusega 34 kilomeetrit tunnis, nii et 100 meetri maailmarekordimees vist napilt jõuaks tast ette, aga aga mitte mitte vist oluliselt. Sealhulgas on ju tegelikult ka tõeliseid ime, sisalikke Basiliskid, kes on suutelised siis vee peal jooksma või vee peal kõndima, noh, mitte küll väga pikalt, aga siiski päris pikki vahemaid seal vist pikki vahemaa, mida mõõdetud olnud ligi 30 meetrit olnud, mis ta suudab vett mööda läbida. Aga lõpuks ta vajub ette ja, ja siis siis tuju peale väga hästi ka, nii et selles mõttes huvitav. Ja siis artikkel, onju, üks tuntud omadus nad suudavad oma saba ära heita. On mõningaid liike ka troopilistes maades, kes saba saad jupikaupa ära heid, mitte terved sabad, tüki haavad ja näiteks ka teada, et mõnes kingid, kes siis näiteks hirmunult jätavad saba maha siis kui ohtu mööda, siis nad võivad tulla sinnasamasse paika tagasi omaenda saba ära süüa. Et mitte väärtuslikku valkainet ja toitaineid kaotada. Natuke väga ratsionaalselt tegelased, sisalikud ei ole nii, pilluvad kraavi lihtsalt maha ja lasevad ära viia. Võtad kõik talda, mis vähegi võtta on sisalikke on ilmselt üks pikemaid keeli, mida, mida sealhulgas teada on kameeleon, keerad ju enamikul liikidel kusagil kehapikkusega võrdne, see keel, aga mõningatel liikidel võib olla kuni poolteist kehapikkust. Noh, neil on hädatarvilik, sellepärast et selle keelega püüavad nad putukaid ja ega meil on üldse imelised loomad, et nad on võimelised värvi vahetama praktiliselt momentaalselt. Aga lisaks nende nägemine on lausa fantastiline. Silmad võivad liikuda praktiliselt igas suunas, ta võib näha, mis on ees, mis on taga, mis on ülejäänud, mis on all, et kuidas vaja on ühe silmaga saaki sihtida. Jälgib näiteks päevast, et seal kull või keegi teda ennast ära ei sööks, sel ajal, kui ta putukat püüab. Kui ta hakkab seda putukat püüdma, Sist avab suu ja siis keel liigub. No nii kiiresti, et seda praktiliselt ei suuda silmaga jälgida. Sisalike hulgas on ju ka selliseid tegelasi, kes suudavad lennata. Lenddraakon on meile teada, ta ribid laienevad külje peale ja ja siis tekibki lennunahk tal ja liugleb päris pikki maid, aga on olemas veel ka lend Gekko, kellel ei ole siis sellist ribidega laiali aetavat nahka, aga temal on varvaste vahelduseks lennunahad. Ja siis tal külje peal niisugune lotendav nahk ja kuidas lendu tõuseb, poolt ennast ära tõukab siis nahk, tema võtab tuule alla ja natuke aitab ta planeerida, et kus lenddraakon võib seal paarkümmend 30 meetrit lennata, siis Gekko lendab neli, viis meetrit, aga asi seegi rohkem kui mitte midagi. Kui sind keegi taga ajab, kes ei oska lennata, siis neli, viis meetrit on täitsa turvaline lennu kaugus selleks, et hing sees hoida madude hulgas, tegelikult on ka üks madust len madu, kes suudab lennata. Ja siis noh, võib-olla kõige huvitavam asi, mis on sisalike hulgas. Vastupanu külmale Austraalia mägedes näiteks elab üks Skink perekonnast eulamprus, kelle võime taluda madalaid temperatuure, hämmastavad tema suudab aktiivne olla veel miinus ühe kraadi juures. Noh, tavaliselt me teame juba seal kusagil 10 kraadi sooja on sisalike piir, kust nad enam ei taha hästi liikuda ja pool tardunud siis tema toimetada võtab aktiivselt veel kusagil miinus ühe kraadi juures ja ta suudabki ennast väga kiiresti üles soojendada, kui päike jälle tuleb selles mõttes päris ebatavaline sisalik ja on ka üks sisalik, siis, kes elab meres tavaliselt sisalike maismaa loomadeks pidanud ja mõningase elab ka veekogu, ühesõnaga päris meresisaliku mere iguan elab temas seal Galapagose saartel, mida tarbin omal ajal külastas oma sellel kuulsal purjeretkel purjekal Piigli, kui ta ümber maailmareis Millistest rekorditest võib kilpkonnade puhul rääkida? Üks on see, et kilpkonnad ääretult suured nahkkilpkonnad meres elavad nemad võivad kasvada ikkagi seal kuni kolme poole meetri pikkuseks. Seitse-kaheksasada kilogrammi võivad nemad siis kaaluda ja maismaa kilpkonnadest on siis suurimad need Galapagose kilpkonnad, hiidkilpkonnad ja lähed India ookeani saartel. Lilledel näiteks ja need hiidkilpkonnad ja Galapagose kilpkonnad. Mõlemad võivad ka seal kaaluda paarsada 300 kilogrammi, isegi nemad on siis ka ilmselt maailma ühed kõige aeglasemad, loovad Darwin arvutas kunagi välja, et üks Galapagose kilpkonn liikus päeva jooksul 6,4 kilomeetrit minutis neli, viis meetrit. Et see on ikka päris muljetavaldav aeglus ja Ongi vist ikkagi nende rekord, sellepärast et on püütud siis Galapagose kilpkonn meelitada kiiresti käivad neljade kilpkonn ja söövad hästi palju ja tahavad kogu aeg süüa. Ja nende lemmik toitub kapsas. Kapsast pakkuda, siis vaadata, kui kiiresti sele kapsani tuleb siis ikkagi, ega ta üle nelja meetri minutis seda kiirust ei suutnud arendada, et nad on väga-väga aeglased. Konnade kohta räägitakse ju, et nad võivad elada 200 300 aastaseks aga see ei vasta ilmselt tõele. Darwin tõi Austraaliasse Galapagose kilpkonna ja see elas Austraalias siis 187 aastaseks. Ongi kõige vanem tõestatud kilpkonn. Arvatakse, et on veel vanemaid olnud, aga skeptikud jälle suhtuvad sellesse natuke kahtlusega just nende väikeste kilpkonnade puhul, keda siis põlvest põlve kodudes peetud, aga aga kahtlustatakse, et seal need kilpkonnad on lapse teadmata vahetunud aeg-ajalt neid on tegelikult olnud kolm, neli või viis, et see meenutab natuke seda jänese ja kilpkonna võidujooksu, et tegelikult need väiksed kilpkonnad 100 aasta vanust iga ei saavutata. Teie eluiga on ikka seal kolme-neljakümne aasta piires. Vanus, suurus ja aeglus, need kilpkonnade rekordid, millega nemad teiste roomajate hulgas silma paistavad. Kuulsite keskeprogrammi roomajate rekorditest stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk.
