Hoia ühte jalga veidi ees ja vaatan, et ma puuga kohe vast  kokku ei saanud. Matkasuuskadel loodust nautima jala leksi ikka paras valu  ja vaev. Praegu. Siin on tegelikult sellist söödavat kraami veel päris palju,  tegelikult see kõlbaks ju süüa. Teeme tootmisjääkidest uued toidud. Toode on kokku segatud ja see nüüd kiudainetega rikastatud. Ma. Kõrvukräts ja inimene on head naabrid. Jarek, millal sa viimati neid suuski määrisid? Nädal aega tagasi, no väga hästi, igatahes liigub. Uskumatult mõnus. Ma olen elus esimest korda matkasuuskadel  ja võib öelda, et peategelane, miks ma täna seda proovin,  on minu kõrval loodus, fotograaf ja matkajuht Jarek Jõepera. Vaatame, kust see täna kõik alguse sai. Praegu me oleme juba mõnda aega siin metsade vahel kulgenud. Minu viimased suusalkäigud jäävad küll, tegelikult ma arvan,  viie-kuue aasta tagusesse aega. Jarek need ei ole ju mitte tavalised murdmaasuusad päris matka,  suusad, mille järgi sina vaatad, et nüüd on õige aeg matka,  suuskade. Loodusno siis, kui on lund siis, kui on lund  ja eks on natuke selle asukoha järgi, kus ma lähen. Et kui ma lähen sellisesse paksu metsa kuskile puude vahel uitama,  et siis ma lähen ikka räätsadega või jala et suusadega  ikkagi puude vahel on keeruline manööverdada  või kuskil, kus on võsaseid kohti. Aga kus on sellised avarad kohad, siis sinna igal juhul suusaga,  et raba peale kuskile taliteed, metsateed. Me oleme Põhja-Kõrvemaal, et avastada siis matkasuuskadega  siinse looduse võlusid. Vaata merele. Jah. Kui ma kohe pikali ei käi Jala oleks siin ikka paras valu ja vaev,  praegu. Suuskadega on ikka palju lihtsam. Kuidas sina enda jaoks matkasuusad avastasid  või mis nad, mille pärast nad sulle meeldivad. Oota, ma isegi ei tea, ma arvan, et esimene sütik oli äkki  sõber Timo Palo, et noh, tema on igasuguseid hullused teinud,  poolustel käinud ja kõik. Aga kunagi olen ise teinud sporti laskesuusatamist,  kuna sportima praegu nagu väga ei tee küll Tartu maratonil eile. Aga see on selline hästi mõnus looduses liikumise viis. Ja sa saadki rahulikult kulgeda. Ja tõesti, see minu jaoks ei ole selline suure tähega sport. Ma näen ägedaid kohti, ma saan minna sinna näiteks kuhu  suvel minna ei saa. Mingite suurte rabamassiivide suured õõtsikud,  kus isegi räätsaga on keeruline üle minna. Ja sina viid tegelikult inimesi. Ka niimoodi loodusesse, et igaüks saab omal nahal ära  proovida matka suuskadega liikumisel. Jah, viin ja see on väga tore, nii mõnus on seda  suusapüsikut kuidagi levitada. Mitte jalga veidi ees ja. Vaatan, et ma puuga kohe vast kokku ei, ei saanud. Pane üks jalg ette, üks jalg ettepoole. Ma ütleks praegu täiesti selle lühikese kogemuse pealt,  et väga muretu ja mõnus on nende matkasuuskadega liikumine. Kas midagi nagu valesti ka minna, et ma peaks millegi suhtes  ettevaatlik olema. Kui tõesti sula? Siis hoia taskus kasvõi suvalist küünla juppi. Et kui ikkagi lumi hakkab alla pakkima, et mõnikord harva,  aga plastiksuusaga ikka juhtub, seda siis nühi kasvõi  küünalt vastu põhja ja tegelikult toimib väga hästi ühe  korra muraka rabamatkal olles üks teeküünal päästis meid ära,  mis oli seljakotis teeküünla võõrasime. Aga muidu on ikkagi see, et vältida veest läbi sõitmist,  et vett ei tohi ikkagi sattuda, ei ole nii julgelt. Mõtet minna lihtsalt siis ongi, et sul momentaalselt see  nii-öelda jäetud põhja alla ära ja võtab. Klombi külge ja siis sa oled lihtsalt ühtede,  no siis need suusad ikkagi takistavad liikumist. Tõesti lahe, kuidas see maastik siin vaheldub kõrvemaal,  et tuled suurest metsast. Ühel hetkel on sinu ees juba raba ja järjest. See vaade avardub, ongi hästi vaheldusrikas tänu nendele  loosidele mis on ju mõnes mõttes hea ajalugu mandriast  saadik siin, et sellepärast ongi. Osad raba on täitsa hooside vahel. Nad on tänu sellele Tuultes kaitstud lumi püsib siin hästi kaua aega. Sageli ju öeldakse, et rabad on sellised tühjad kohad. Loomi ka seal väga ei liigu. Aga kui sina oled niimoodi suuskadega käinud,  kas keegi on sulle vastu tulnud või üllatanud? Ega selles mõttes on sul Kui see, et ega lageraba peal no huntidel meeldib üle minna,  rohkem looma jälgi on alati nagu rabaäärtes,  kus on nagu liigendatu sa või lähevad ühelt saarelt teisele,  aga ma ütleks, et kõige selline eriskummalisem lugu oli  võib-olla metsisega oli kõnnu suur suus. Aastaid tagasi olin suusamatkal üksinda ja sõidan  ja äkki näen, et keset raba on metsis. Üldiselt on ta ikkagi rabamännikus, et ta ei ole kuskil  keset suurt lagedat ja noh, mul oli fotokas kaasas  ja pikk toru ja niimoodi, et mitte lindu häirida  ja teha kõiki nii-öelda liigutusi sujuvalt,  et ära ei hirmuks. Võtsin fotoka, panin kokku, aitasin, pildistasin teda. Ja ma olin, mäletan hästi õnnelik, et ma sain täitsa  adekvaatselt pildid kätte, et lind ei lennanud ära. Ja siis ta nagu tuli mulle lähemale, õigemini mina liikusin  alguses talle lähemale ja ma olin ikka endaga väga rahul,  et, et ma olen ikkagi nii tubli ja osav ja saan tal lähemale. Ühel hetkel olin nii lähedal, et sain juba teise lühema  objekti ette panna. Jälle pildistasin, aga ühel hetkel ma sain ikkagi aru,  et tegemist on ikkagi hullumetsisega. Noh, kes ei kardagi mitte midagi ja pigem kaitseb oma territooriumi. Ja, ja see lugu ikkagi lõppes niimoodi, et ta tuli mulle  täitsa külje alla ja ikkagi üritas mind nii-öelda nokaga  siis hammustada või nokkida. No see oli päris hirmus, noh, ta on ikkagi kalkont on suur  ja siis ühel hetkel oligi, et ta hüppas mu selja taha  ja ma saan aru, et ma ei jõua, et ma ei jõua. No suuskadega ei saa nii kiiresti nagu ennast ümber pöörata. Tõmbasingi klambrid lahti ja astusin kõrvale,  aga noh, siis ma olin üle põlve oli rabas sees,  nii et lund on nii palju ja raba külmamata,  aga jah, et hakkasin ikkagi metsis kartma. Kevadtalvisel ajal looduses liikuja ei pruugi teadagi,  et siinsamas on näiteks linnud, kes juba istuvad pesal. Kuidas ma peaksin siis oma matka planeerima,  et mitte minna sinna, kus inimene parasjagu olema ei peaks? Igal juhul enne kontrollida üle, et kas siis maa-ameti kaardi,  looduskaitse kaardi rakendusest või et kõige lihtsam on RMK  loodusega koos äpp, et see on tõesti väga-väga hea asi  ja siin on väga hästi I näha, et kui Võta võtame ette näiteks no näiteks näiteks muraka raba  ja näed, poolel raba on punased jutid peal just,  ja kui sa siin klikki ja siis telekat näitab sulle kohe,  et mis see tähendab, et 15 veebruar kuni kolm 31 juuli on  siin liikumine keelatud, eks sa ei või sinna ei räägi  matkasuusaga jala minna, kui sul ei ole just eri luba  ja kui siin natukene Eesti peal ringi sõita selles äpis,  siis vaata, kui palju on siin punased alasid  ja ja kui sa seda ei tea, siis tõesti lihtsalt oma toreda  matkapäevaga võib. Võibolla võid ära rikkuda kaljukoht ka pesitse noh,  me ju keegi ei tea, eks ju. No natuke oleks nagu kuskil tundrus, onju. Mis sa arvad ja kuidas sa ise tunned, millal on kõige  mõnusam käia matka suusaga liikumas, kui lund on,  eks ju, aga mõnes mõttes kõige ägedam aja ajad on ikka need,  kus, kus vahepeal on ka sula olnud ja et osa lund on  nii-öelda kõvaks külmunud ja siis uuesti külm tulnud,  et osa lund on kõva ja siis sajab sinna peale veel  ka värsket, et siis sa ei vaju kuskile sügavale ära. Et muidugi on ainult selline puuder lumi,  mis on just sadanud ilma ühegi sulata. Kas meid ikka matkasuusaga palvis saadik sees,  et aga just selline kõvem lumi ja muidugi kevadel  siis kui, siis kui päike soojendab päeval juba öösel ikka külmetab. Et mina olen ka suusatanud niimoodi matkasuusaga ettesärgi  väär kevadel ja see on nagu see on nagu alpides see tõesti  nagu äge tunne ja ja ega kevadel suusamatkalt jõuad koju,  siis nägu on ikka punaseks kõlanud nii-öelda päikesest. Päike võtab kõvasti. Et ongi, et reeglina ma ikkagi maikuus maikuuks olen näost  täitsa pruun, nii et inimesed kogu aeg küsivad,  et kas ma olen täis tulnud või ei. See on puhas Eesti kõrvamaalt täpselt. Mind oled sa igatahes ära võinud? Väga lahe on ja ma olen leidnud. Tee tagasi suusatamise juurde. Aga kui sa nüüd peaksid ütlema kolm mõjuvat põhjust,  miks tulla suuskadega loodusesse, siis mis need on su kehale  ja see on ikka selline mõnus rahulik füüsiline koormus et  kellelegi jõu ei käi hingede pai. Et ikkagi lood, loodus viibimine siis kindlasti sa näed  selliseid kohti, kuhu suvel võib-olla noh,  ei olekski võimalik minna, kus on liiga ebamugav. Ja ma usun, kolmas asi, sul on võimalik kogeda midagi sellist,  mida mida võibolla muul aastaajal ei kogemusi,  on väga hea helide summuta ja on võimalik kogeda vaikust,  nii et sa ei kuule neid inimhääli, sa kuuled seda,  mis hääli loodus teeb. Mina olen igatpidi tänast päeva nautinud. Võib öelda, et see nauding saab ka väikeseks katsumuseks. Pool maad on ees. Me peame minema tagasi sinna, kust me tulime. Aga nautige teie ka loodust, kevadtalvise loodust. Selles purgis podiseb saepuru ja pärmisegu,  milles toodetakse sellist õli, mis võiks olla palmi  ja kookosõli kodumaiseks asenduseks. Jäätmete väärindamine on toidutööstuse tulevik. Ükski inimene ei hakka tänapäeval vabatahtlikult jäätmeid  sööma aga tootmises tekkinud jääkide või kõrvalsaaduste  toiduks väärindamine on ressursipuuduses maailmas hea mõte  ja leevendab mitmeid keskkonnaprobleeme. Ka Eestis leidub selles valdkonnas uuenduslikke ettevõtmisi. Üks neist on Tallinna tehnikaülikooli teadlaste loodud je. Häios me väärindame siis erinevaid tööstuslikke kõrvalsaaduseid,  et selleks võib olla näiteks saepuru, mida Eestis tekib  päris palju aga selleks võib ka olla põllumajanduslikud  kõrvalsaadused nagu põhi või isegi toidutööstuse jäätmed,  saepuru siis nagu toidu eesmärgil siis just nimelt et me  kasutame biotehnoloogilisi meetodeid, et me kasutame sellist eripärmi. Loomulikult tuleb seda saepuru ennem töödelda,  sellega tegelevad Eestis ka mõned ettevõtted,  kes seda teevad ja nad eraldavad siit siis suhkrut,  et see on selline puidusiirup nii-öelda. Ja selle puidusiirupi peal on siis võimalik kasvatada pärmi  ja pärmi. Me teame, kõik pärm siis toodab alkoholi,  veini ja õlle sisse või paneb meil leiva kerkima. Aga meie kasutame siis eri pärmi, mis spetsiifiliselt toodab  rasvasid ja õlisid. Me tahamegi asendada palmiõli ja kookosõli kasutamise. Ja samamoodi ka loomsete rasvade kasutamisega,  ehk eesmärk on siis asendada loomevalk ja loome toit  siis biopõhisega või taimsega. Kui me saame kasutada alternatiivset tooret,  siis me tegelikult lahendame ka jäätmete küsimuse,  ehk anname lisandväärtuse siis erinevatele tööstuslikele  jäätmetele ja samas me siis ei kuluta seda põllumaa pinda selleks,  et tegelikult süüa toota. Kui kaugel? Te ise selle protsessiga siis olete, et ma saan aru,  et õli on olemas, eks ju. Õli on olemas, siin on jah, sellised väiksed kogused praegu. Et me oleme, suudame juba toota päris suurtes tünnides  nendes roostevaba terases tünnides. Et juba kümnetes kilodes toodame täna ja me anname gi neid  praegu siis erinevatele toidutööstustele,  kes siis testivad neid oma lõpptoodetes? Äi o teki tegevus on osa biomajandusest,  kus võetakse biomass ning väärindamise teel luuakse sellest  midagi inimesele kasulikku. Traditsiooniliselt ongi biomajandusest suurima osa  moodustanud metsa ja toidutööstus. Viimastel aastatel on aga juurdunud ka uus mõiste ringbiomajandus,  milles on kokku viidud biomass ja ringmajanduse põhimõte,  et ühe jääk võib-olla teisele tooraineks. Kui me võtame igasuguse tootmise, siis igasugusel tootmisel  on loomulikult keskkonnamõju, see mõjutab  nii elurikkust, kasvuhoonegaasid heide vee  ja mulla kvaliteeti ja teisest küljest on maakera ressursid piiratud,  et me ei saa lõputult näiteks ka põllumajandusmaad juurde tekitada,  aga samal ajal maakera kaheksa ja pluss miljardit inimest  tahavad iga päev süüa, mis tähendab seda,  et et sellistes piiratud ressursside olukorras  ja samas ka keskkonnamõju arvestades peame kogu olemasolevat  ressurssi võimalikult kaua ringluses hoidma  ja üks osa sellest ressursi võimalikult pikast targast  ringluses hoidmisest on siis ka jääkide ja kõrval saaduste kasutama. Jääkidest uute toiduainete saamine nõuab traditsiooniliste  arusaamade asemel rohkem kastist väljamõtlemist. Hiljuti toimunud garaaž 48 toidu hakatonil arendati  hoogtöökorras välja näiteks kaeramassist,  lihapallid, merevetikatest, kala taile, rapsist  ja kanepist soolased valgubatoonid ja kääritatud hernest kotletid. Et need tooted ka tarbijatele meeldiksid,  on vaja korralikku teadus, arendustegevust. Toidu ja fermentatsioonitehnoloogia arenduskeskuse teadlased  on leidnud tervisliku rakenduse õunamahla pressiägine. See on siis see pressijääk, see, mis tuleb nagu tavaliselt  õuna pressist, aga siin on tegelikult näha,  et siin on tegelikult sellist söödavat kraami veel päris palju. Tegelikult see kõlbaks ju süüa. Pressitakse siis see visatakse ja see läheb sul komposti on  ju ja seda ongi maailmas no ilmselt seda  siis paneme päris palju, ütleme kuskil viis miljonit tonni  jääb tegelikult seda kraami reaalselt alles  ja enamus miljonit on jah maailmas siis kogu globaalselt,  et ja siis see visatakse põhimõtteliselt enamus natuke läheb  loomasöödaks või siis lihtsalt komposti Eestis nagu klassikaliselt,  mis on siis inimtoidu mõttes võib-olla siis raiskamine  ja täiesti sest isegi ütleme, loomatoiduks andmine on nagu  mõnes mõttes raiskamine ütleme, kogu selle ringmajanduse  loogika on kõik, mis vähegi süüa kõlbab,  esmalt peaks minema inimtoiduks. Ma Need ei ole tooted veel, et siin on veel pikk tee minna  ja see on nüüd see väärindatud toode, kõik see söödav osa,  mis muidu läheb komposti, et me selle nüüd sõelusime välja  ja nüüd me sellest teeme toote ja noh, meie tootearenduses katsetasime,  kui palju me seda võime panna, sest ega ta väga apetiitne  otseselt välja ei näe. Seda ei taha osta, seda pigem ei taha, eriti kui ta oleks klaaspurgis,  ma kujutan ette, aga sellest saab teha siis kasutada koostisosana,  ta on tegelikult väga tervislik, palju kiudaineid,  palju süsivesikuid ja sobiks hästi näiteks smuutikoostisesse. No maitseme kõigepealt seda toortoodet ka siis,  kuhu ei ole midagi lisatud, et kuidas see on. Kas rahvale meeldiks see? Tooraine ka. No ühe korra proovides täiesti okei, isegi päris magus veel,  et siin on veel suhkrut isegi tunduvalt alles. Selles mõttes ongi, et täiesti söödav võiks näiteks  pannkoogi peale panna, aga praegu ta läheb ikkagi komposti? Jah, et ma ei tea, kas ma tahaks seda osta kuskilt võib-olla  välimuse pärast eriti, ma arvan, välimus,  maitse on kuidagi igav või selline ei ole jah  nii intensiivne kui õunala. Vaata siin ongi, et see mahla läheb päris palju hapet  ja suhkrut ikkagi ära, et siin on hästi palju kiudainet,  tärk list, aga kõike seda, mis on tegelikult kasulik. Toode on kokku segatud ja see on nüüd kiudainetega rikastatud. No teine asi, siin on tunda, me panime muidugi,  see on nüüd troopiline retsept, meil on siin banaani,  ananassi ja, ja see on nüüd ka lisaks kiudaineid juurde pandud. Et ta on siis ka palju kõhutervislikum, teine asi  ja ta on nagu juba selline asi, mida ma poest ostaksin. Annaks lapsele ja iseendale ja välimus on  ka muidugi palju apetiitsem. Ma saan aru, et lihtsalt sellisest kokkusegamisest ei piisa,  et selline timmimine, niisugune poetoote timmimine käib  päris pikalt ja just, et meie teeme siin erinevad retseptuurid,  me kõigepealt lähtume tehnoloogiast ehk ta peab olema  ka piisavalt vedel, et teda üldse saab pakki doseerida,  et see on üks kindlasti tehnoloogia probleem,  aga siis meil on tegelikult koolitatud assessorid nii-öelda selliseid,  ütleme siis treenitud maitsed, kes oskavad leida igasuguseid  kõrvalmaitseid ja halbu maitseid tootes. Ja siis me oma paneeliga alati hindame, et kas see toode on  juba sellises järgus, et võiks minna tootmisse. Et see on alati see esimene samm. No kõigepealt nuustame siis Banaanine siis võib vaadata tekstuuri, ma arvan. Ja siis võib maitsta ja. Hästi mõnusalt vähe magusana. Maitse käib küll. Üsna ära töötud. Aga see, et tegemist on pressjäägiga, kas see läheb  ka sinna tootele suurelt kirja või kuidas see on täna päeval  nagu turul üldse oluline, see on väga hea küsimus,  et me natuke siin tegelemegi selle poolega,  et kuidas seda siis esiteks kommunikeerida  ja kuidas ka see seadusandlikult välja näeks. Tegelikult sõna jääk juba tõrjub tegelikult tarbijaid eemale  ja ametlikult see toode ei ole ka jääk, sest kui mahla  tootmises press tekib, ta läheb kohe liiniosana nagu edasi,  ta on nagu üks osa lihtsalt toorainest. Tegelikult me seda jääksõna seal mõnes mõttes tahame vältida,  et mitte saada sellist negatiivset, aga võib-olla  siis selline ringmajandus ja selline apsikeld inglise keeles,  et see on võib-olla selline termin, mida  siis kasutada, et tõesti seda tarbijatele selgeks teha. Sellise lihtsate sõnadega on päris raske. Kas sellist toodet võiks teistele. Mahla tegijatele ka siis soovitada või sellist tootmisviisi  just ma arvangi ongi ainuke, mis on siis,  ütleme probleem selle juures on see, et kõik need seadmed,  mida on vaja siis, sest selleks on vaja eraldi seadmed,  et seda jääki siis töödelda. Et siis, arvestades Eesti praegust õunatoodangut  ja mahlatoodangut, mõistlik oleks seda rohkem tsentraliseerida,  ütleme siis üle-eestiliselt, et need jäägid jõuaksid ühte kohta,  kus on üks tööstus tavaliselt need investeeringud on üsna suured,  et siis mõistlik oleks nagu nii-öelda seljad kokku panna,  siin. Kui hästi turg, peaks sellised jäägid kõrvalsaadused nagu  vastu võtma üldse. Siin on nüüd mitu teemat. Ühest küljest on küsimus selles, et tehnoloogia ei ole  võib-olla jõudnud sellisele tasemele, et turule piisavalt  mahtu pakkuda. Enamasti need arendused on kõik labori tasemel  ja see ongi üks probleem jällegi, et me peame labori  tasemelt jõudma suuremale skaalal, et katsetada kõigepealt  ja siis juba jõudma tööstusliku tootmiseni,  aga teine pool on kindlasti see, et tarbijate huvi sellise  biotoorme vastu või arusaam sellest, et miks see vajalik  ja oluline on, et oma valikuid teha, siis see kindlasti see on. On ka teema, millega tuleb tegeleda ja see teadlikkus  või arusaam sellest on ikkagi suhteliselt tagasihoidlik. Mis see tulevikupilt siis võiks, selles mõttes? Kuidas olla, kui see ringpeomajandus tööle hakkab korralikult? Tegelikkuses võiks ideaal olla see, et. Meil selliseid nii-öelda jääke või, või asju,  mida me ei oska kuidagi uuesti ringlusesse võtta  ja tagasi tarbimisse suunata, neid tekib minimaalselt,  et see oleks kindlasti see ideaalne pilt ja,  ja sellised laboris heade tulemusteni jõutud lahendused  jõuaksid ka päriselt selleni, et me tõepoolest saame iga  päev poes neid tooteid juba osta. Märtsikuu esimestel krõbekülmadel öödel kostub kuuse hekist  tasast kuuksumist. Isased kõrvukrätsud on asunud oma pesa territooriumi eest võitlema. Kogu tegevus toimub pilkases pimeduses ja kuulmise järgi  võib ainult kujutleda, mis seal kuusehekis tegelikult toimub. Kevadpäevad tilguvad kiiresti nagu kasemahl  ning peagi on maikuu päikeselised päevad käes. Aias toimetades märkan silmanurgast, et mingi hele nutsakas  istub kuusehekis. Kindel märk sellest, et kõrvukrätsud on ennast paika sättinud. Kõrvukrätsud on omamoodi inimkaaslejad. Paksus metsalaanes ei pesitse nad peaaegu kunagi. Inimese eluaseme lähedal elavad nad seetõttu,  et neile sobivad pesitsemiseks nii vareste kui  ka harakate pesad. Kuuskede õide puhkemise aegu paistavad ühest vanast  varesepesast heledad udusuled. Räätsupesa ongi leitud. Nüüd jääb üle vaid ära arvata, mitu poega. Tänavu koorus. Emaslind muneb tavaliselt neli kuni kuus muna. Tüüpiline pesakond on siiski kaks kuni kolm tibu. Sedakorda istus pesa ainult üks tibu. Üksi silmi uudistab ta oma oranžide silmadega õuel  toimetajaid või maanteel möödujaid. Vanalinnud poevad päevaks hallrästaste eest mõnda  tihedamasse puuvõrasse varjule. Siin saavad nad segamatult sulgi sättida  ja paremal juhul isegi silma kinni lasta. Ühe poole oma nimesid kõrvukrät saanud kikkis,  kõrvu meenutavate suletuttide järgi Päris kõrvad need siiski ei ole. Umbes poolteist kuud peale koorumist on tibu  lennuvõimestunud ning õue kohale tammevõrasse ümber kolinud. Siin tammelehtede varjus on palju jahedam olemine,  saab sulgi nokitseda ja silmaga kinni lasta,  kuni tühi kõht endast jälle märku annab. Räätsu tibu kõht tundub aga kogu aeg tühi olevat. Sest miks muidu kostab juba varasest õhtupoolikul kogu kuni  hommikuni välja tamme otsas tema kummimänguasja piiksumist  meenutavat toidu mangumist. Vanalinnud on palaval õhtupoolikul ennast juba hingetuks  lennanud aga pole midagi parata, ükski hoolitsev lapsevanem  ei saa enne rahu, kui lapsel on kõht täis. Õhtu värvides heinamaa kohal hõljuva kõrvukrätsu lend on  kerge ja pisut kaootiline. Tema häälekateks saatjateks on, pahandavad suitsupääsukesed  ja vahel ka mõned hallrästad. Peale mõningast puhkepausi jõuab raske vaevaga tabatud saak  Apla kaku tibuni kes aega viitmata asub oma järjekordse  söömaaja kallale. Kakutibu vajab normaalseks arenguks ööpäevas mitu hiirt  ja seda suve lõpuni välja. Õnneks meie põllumaastikel pisinärilisi leidub  ja seepärast ongi kõrvukrätsud meil kõige levinumad kakulised. Heinaaja paiku jätavad vana linnupoja toitmise harvemaks,  et teda kodupuudelt laia maailma rändama meelitada. Suve teisel poolel on vaid arv juhus, kui mõni inimene  kõrvukrätsu veel päevavalges kohtab. Sügisel rändab valdav osa kõrvukrätsudest lõuna poole et  olla juba varakevadel tagasi meie kuusehekkides  ja kultuurmaastikel.
