Teadus on juba antiikajast tulnud huvi mateeria  ehk kõige ainelise vastu. Tol ajal oli kõik väga lihtne, kogu maailma sai jagada  neljaks elemendiks maaks tuleks veeks ja õhuks. Tänaseks teame, et elemente on kokku 118  ning kõige väiksemate osakeste tasemel on füüsikaseadusedki  hoopis teised kui need, mida meie oma elus näeme. Tänases saates uurimegi, millega tegelevad Eesti teadlased,  kes vaatavad materjale kõige pisemal ehk nanotasemel. Fenomen seisneb selles nanotehnoloogia fenomen,  et selliste mõõtmetega objektil on täiesti tihtipeale  täiesti üllatavad omadused. Näiteks kuld, me kõik teame, mis asi on kuld,  mis värvi on kuld. No tuleb välja, et nanomõõtmetes kullaosakesed on punased,  täiesti vabalt võib olla asi või materjal,  mis silmaga nähtava nagu tükina laua peal on täiesti ohutu  ja me iga päev seda kasutame, aga kui me sellest materjalist teeksime? Nanomõõtmetes osakesed, siis selgub, et see on väga mürgine. Ja nano nanomaailma selgeks saamine ja seal leiduva  tundmaõppimine on sellepärast oluline, et kindlasti on  nii mõnigi nano selline nanomaailmas esinev omadus  mis ainult seal esineb, mitte meile mürgine  või tülikas, vaid väga kasulik. Üks nanomeeter on kõigest miljondik millimeetrine tükike,  mis, nagu mainitud, võib käituda hoopis teisiti kui see aine  mille küljest ta pärineb. Näiteks kasutatakse tsinkoksiidi nanoosakesi päikesekreemides,  sest erinevalt sinkoksiidi suurematest tükkidest blokeerivad  nanoosakesed suurepäraselt ultraviolet kiirgust. Titaandioksiidi nanoosakesed aga annavad akendile  isepuhastuva efekti. Aga põnevat ning üllatavate nanotehnoloogia rakendustega  tegeletakse ka mitmetes Eesti teadusasutustes  ja ettevõtetes. Kohe tutvumegi nende näidetega lähemalt. Ta peaks võimalikult maitsetu olema. Tegelikult ongi, aga, aga natuke meenutab neid selliseid kamapalle. Midagi sellist jah, et natuke ilma maitseta  ka ei ole ka halb. Ma proovin veel. Kui esmapilgul võib tunduda, et vitsutame koos Eesti  iduettevõtte kelateks asutaja Märt Erik Martensiga õhukest  kardinariiet siis tegelikult topime endale suhu hoopis  nanokiust materjali, mille eesmärk on leida rakendust  laboriliha tootmises. Laboriliha, või siis kultiveeritud liha on  siis selline pühav kraal liha, alternatiivide maailmas,  mis suudab siis teoreetiliselt asendada kõik omadused,  mis on loomsel lihal, ehk siis nii maitse,  tekstuur, toiteväärtus, ka ka siis sensoorsed omadused  ja palju muud. Ja see on siis seal kultiveeritud liha on loomne liha,  mis siis lihtsalt ei kasva looma sees, vaid kasvab  bioreaktoris ehk siis tehislikes tingimustes  ja kuidas meie materjalid seal mängu tulevad,  ongi siis see, et kui sul on rakud siis rakkudest kude koe  saamiseks nad peavad need rakke tuleb nagu kokku tuua  ja meie materjalid aitavadki luua siis selle karkassi  või võrgustiku maatriksi. Et siduda rakud kokku koeks. Siin on näha siis see lähteaine, milles meie alustame,  oma materjali tegemist, et tegu on siis täiesti tavalise  söödava taimse valguga, et antud juhul on tegemist sojaga,  aga me saame ka töötada erinevate hernevalkudega,  lupiini valk kartulipalk, miks mitte põhimõtteliselt iga valk,  mis taimedelt on võimalik kätte saada, me saame sellest oma  kangast teha. Piltlikustamaks, kui imepisikestel skaaladel kelateks  toimetab võib välja tuua, et nende loodud materjalid  koosnevad kiududest, mille läbimõõt on rohkem kui 100 korda  väiksem kui inimese juukse karval. Ja millest see konkreetne tükk tehtud on? See on nüüd tehtud Lupini valgust näiteks. Mis teeb Kelatexi loodud tehnoloogia eriliseks,  on see, et kui seni on suudetud taolisi kõrgtehnoloogilisi  materjale valmistada vaid laboritingimustes  ja väga väikestes kogustes siis Eesti ettevõtte  väljatöötatud lahendus suudaks neid toota tööstuslikul  skaalal ehk suurtes kogustes ja mõistliku hinnaga. Märt Erik Martens usub, et Kelatexi tootmismeetod võiks  taoliste nanomaterjalide hindu tuua allapoole isegi rohkem  kui 90 protsenti. Siiamaani, kus, kus selliseid materjale kasutati peamiselt  ravimite arenduses, eks ole, kus sul on vaja rakke kasvatada  suurel suures koguses, aga nüüd laboriliha kultiveeritud lihaga,  me tahame kasvatada rakke toiduks ja selleks peab hind  metsikult alla tulema. Ja seda, et see hind saaks alla tuua, tulla. Selleks ongi vaja luua uusi tehnoloogiaid,  uusi materjale, mis siis selle tagaksid. Hetkeseisuga aga kelateksi nanofiibri abil loodud laboriliha  veel päriselt maitsta ei saa. Täna on ainus koht maailmas, kus laborilihatoodete tarbimine  reguleeritud Singapur. Seal on teadaolevalt saadaval mõned kananagitsaanaloogid. Kultiveeritud lihaga on siis selline lugu,  et need lõpptooted on tegelikult valmis,  küll aga peavad regulatsioonid järgi tulema,  sellepärast et laborilihatoodete kasvatamine on väga  teistsugune protsess, mis ei allu mitte ühelegi analoogsele protsessile,  mida juba toidutehnoloogias kasutatakse. Selle tõttu on vaja uusi regulatsioone, mis sätestavadki ära  miinimumtasemed erinevatele komponentidele,  mida seal protsessis kasutatakse. Märt Eerik Martens usub, et juba selle aasta sees võetakse  kunstliha puudutavad regulatsioonid vastu Ameerikas,  Jaapanis ja Ühendkuningriigis. Teised regioonid, sealhulgas Euroopa Liit,  jõuavad järele ilmselt veidi hiljem. Ent see ei takista elateki arendustegevust,  sest nende tehnoloogia ja toote vastu näitavad huvi üles  teisedki valdkonnad. Näiteks tooks, kus meil on väga edukad piloodid käimas. On haavaravi, kus siis kujutame ette patsiente,  kellel on näiteks põletushaav väga sügav,  mis on kahjustanud ka lihas ja nahkkudet  ja nahakude on vaja taastada siis Meie materjalid jällegi  täpselt selle sama võimekuse tõttu, et nad suudavad rakkude  rakkudega interaktsioonis kude moodustada saavad  ka toetada selle haava ravi selliselt, et armkudet ei moodusta. Niisiis, loodetavasti jäävad armid tänu nanotehnoloogiale  varsti minevikku. Nii nagu on lootust, et tänu nanotehnoloogiale jääb  möödaniku ka halvaks läinud toit ja toidupettused. Nii meil on nüüd siin üks tükike kala ja tahaks teada saada,  kui värske see on ja ja kust ta pärit on. Aga teeme proovi, enamus keemilisi analüüse tegelikult  taanduvad proovis tehtud vedelike analüüsile,  et meie esimene väljakutse on siis oma kalast teha keemilise  analüüsi proov. Ja selleks me nagu Piret praegu toimetab väga asjakohaselt  eraldame oma uurimisalusest kalast pisikese tüki  ja paigutame selle tüki siis oma proovinõusse Ependorfi  tehnilise nimega. Mina tunnengi ennast praegu nagu selline kokk,  kes teeb kalast tartarri, jah. Siit, ma võtan nüüd ühe Ependorfi siia sisse,  panengi ma mõned tükid, seda äsja valmistatud kalatartarri. Ja nüüd siin vahepeal tuleb läbida hea mitu etappi,  et kõigest sellest tuleks välja vedelik,  mida siis saab asuda analüüsima. Oleme jõudnud keemilise ja bioloogilise füüsika instituuti,  kus vanemteadur Indrek Reile ja tema töörühm otsivad  võimalusi erinevate ainete keemilise koostise paremaks määramiseks. Hetkel nuputavad nad muuhulgas, kuidas kõige tõhusamalt  toiduainete värskust, autentsust ja päritolu määrata. On ju Eestiski tekitanud poleemikat kohalike maasikate pähe  müüdavad Poola marjad või kodumaise meena turustatavad Hiina suhkrusiirupid. Toidu värskuse kontrollimine võiks aga huvi pakkuda näiteks restoranidele. Hetkel tehaksegi siin instituudi laborites katseid kalaga. Toiduainete värskuse ja päritolu hindamiseks kasutavad  Indrek Reile ja tema kolleegid aga üllatuslikult hoopis üht  meditsiinis tuntud tehnoloogiat. Meie aga siin töötame magnetresonantsiga,  mis on täpselt seesama tehnoloogia, mida arstid kasutavad  magnettomograafias inimeste sisesest ilust,  kolmedimensionaalse pildi loomiseks, sest meil on need  magnetid magnetid genereeritavad magnetväljad pisut  võimsamad mille tulemusena me näeme, millistest molekulidest  meie uurimisobjekt koosneb. Ja seeläbi põhimõtteliselt me sooritame keemilist analüüsi. Ja nüüd me peame selle proovi siis magnetresonants  spektromeetrisse panema. Milleks see proov sisestatakse sellisesse proovi hoidjasse  ja nüüd paigutada seal üleval proovihoidjas mõnda vabasse pesasse,  jäta meelde, mis number pesasse ta läks. Selge. Parenda auku numbriga 44, siis jääb hästi meelde. Nii. Ja käivitame lihtsalt meie analüüsi mis iseenesest käivitub,  kui sa vajutad enter nuppu. Inter ja. No nii Midagi hakkas süsitema. Kas kala puhul siis saabki välja uurida puhtalt  selle värskuse küsimuse või on, mida mingid muud parameetrid veel,  mida saab teie masinaga uurida? Meie analüüs tegelikult ütleb väga lihtsalt  ja väga kiirelt, et kas see kala näiteks kunagi teel  veekogust minuni on olnud ära külmutatud  või mitte. Ja ja üldise teadmisena, kui kala on olnud vahepeal ära külmutatud,  siis peale seda ta roiskub palju kiiremini kui enne külmutamist. Nii ja nüüd on meie kalaanalüüs sooritatud. Põhimõtteliselt tekib meile siia aparaat,  kuvab meile nüüd magnetresonantsspektri,  meie kalaproovist. Ja kui me nüüd vaatame oma spektri Huvipakkuvat osa. Siis. Näiteks need signaalid siin on seotud ainetega,  mida, mille kontsentratsioon on elus kalas värskes kalas  kõrgem ja mis siis kala vananenud muudkui kahanevad. Ja nende nende signaalide suhete järgi me olemegi võimelised hindama,  kui värske on meie toit. Ja mis need andmed siis ütlevad praegu selle meie konkreetse  kala kohta, kui, kui vana see kala on? Kiire rehkenduse järgi pakuks, et me vaatame sellises  kümme-üksteist päeva tagasi püütud kala otsa praegu. Aga kas me külmutamise kohta saime midagi teada,  et kas see kala on vahepeal ära külmunud olnud  või ei ole? Signaali profil inimesele, kes on id spektrit  nii mõndagi näinud, ütleb siin seda, et tõenäoliselt see  kala ei ole nagu teel oma elukohast veekogust,  kuni sinu toidulauani ei ole teda kordagi olnud ära külmutatud. Ehkki meie tegime praegu katse kalaga, siis Indrek Reile usub,  et taoline autentsuse värskust ja kvaliteedianalüüs  magnetresonantsuuringu teel võiks olla kohaldatav enamikele toiduainetele. Pikemas perspektiivis saaks tehnoloogia arendada tasemeni,  kus võiks öelda konkreetselt, millisest Eesti veekogust  mingi kala püütud on või millisel aasal sõi lehm,  kelle piima jõime hommikuste pannkookide kõrvale. Kuid siinsete teadlaste töö ei piirdu toiduainetega. Suurem eesmärk on tuua magnetresonantsi uuringutesse suur  arenguhüpe ning muuta analüüs enneolematult täpseks. Ühe näitena võiks sellest kasu olla haiguste oluliselt  kiiremas ja täpsemas diagnostikas. See tehnoloogia koonduvalt kannab nimetust hüperpolarisatsioon,  mis tähendab kogumit erinevaid tehnikaid. Mis võimaldavad magnetresonantsi signaali teha kümneid,  sadu isegi tuhandeid kordi tugevamaks ja seeläbi näha sügavamale,  näha madalama kontsentratsiooniga aineid. Ja me näiteks analüüsisime nikotiini inimese uriinis. Palusime mõnel suitsetajal jätta suitsetamine maha 10-st  konnast inimesest, kes katsesse sisenesid,  kolm, said kaheks nädalaks sellega hakkama. Jälgisime siis, et kui inimesed lõpetasid suitsetamise katse  alguses mitu päeva, me näeme nikotiini ja  nikotiinilauguprodukte nende uriinis. Tegelikult see tundlikkus, mis me seal saavutasime,  oli täiesti muljetavaldav, et me isegi nägime inimese  uriinis nikotiini, mida inimene oli eelmisel õhtul  passiivselt sisse hinganud, ilma ise suitsetamata. Reile näeb, et tundlikumaks tehtud magnetresonantsi  tehnoloogia võiks olla tulemuslik isegi teatud kasvaja  vormide nagu näiteks kopsuvähi tõhusamal diagnoosimisel. Keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi hoone  vastastiivast leiab eest aga ökotoksikoloog Anne Kahru,  kes oli umbes 10 aasta eest üks aluse panijatest täiesti  uuele teadusharule, mil nimeks nanoökotoksikoloogia. Anne te tegelete sellise väga põneva asjaga nagu nanoökotoksikoloogia,  mida see täpsemalt tähendab? Ma alustan toksikoloogia, st mis asi see on,  see on ohtlike. Ainete mõjud elusorganismidele, ökotoksikoloogia on,  kui me vaatame organisme, kes elavad keskkonnas meie ümber  ja kui me räägime nano, siis on need ained,  mida me vaatame, on nano suuruses ained,  materjalid, see on hästi väike suurus, silmaga ei näe. Ja nano suurus on see võlusuurus, kui kui me hakkame näiteks  mingit ainet jahvatama, väiksemaks, väiksemaks,  väiksemaks väiksemaks ja siis hakkavad igasugused uued  võluomadused ilmnema uued optilised, uued mehaanilised,  nii et sisuliselt sama kaaluga aine puhul saad palju  suuremaid tehnoloogilisi efekte, aga kõik need suured  tehnoloogilised efektid võib tähendada ka seda,  et on mingid kahjulikud bioloogilised mõjud. Ja siis peabki vaatama, kuidas need nanoosakesed,  kas nad võivad olla kahjulikud elusorganismidele. Ka siinseid laboratoorseid katseid tehakse just nimelt  elusorganismide peal. Meil siin mikroskoobi all praegu näha see on üks  ökotoksikoloogia põhiline test, testorganism,  ta on selline, öeldakse isegi tööhobune. Tema nimi on tav na magnaladina keeles eesti keeles vesikirp  ehk suur kiivrik. Eriti pädev on ta nanoosakeste mürgisese hindamiseks  sellepärast et ta on osakesi, sööv, organism osakestest toitu,  praegu on tal see sooltoru niisugune roheline. Sellepärast me oleme talle andnud süüa vetikaid  ja mida te siis näiteks tuvastanud olete,  millised ained on näiteks vesikirbu jaoks eriti ohtlikud? No eesti mürgised on näiteks raskemetallid näiteks vask,  näiteks tsink, näiteks hõbe. Mil moel sellised imetillukesed osakesed üleüldse loodusesse  sattuda võivad? Noh, eks looduses endas on ka neid imetillukesi osakesi,  näiteks diislitoss on ka põletati küünlaid,  need on ka tulevad sealt nanoosakesed, kuidas need  raskemetallid loodusesse sattuda võivad või näiteks  siis vesikirbu elukeskkonda või no väga lihtsalt,  kui näiteks keegi toodab laeva värve, mis on vaskoksiidi põhimõttega,  et nad vetikaid täis ei kasvas, siis sealt leostub välja  vaske ja vesikirbule see tegelikult. Anne Kahru rõhutab, et iga nanaosakest ei pea siiski kartma  ja ka nii-öelda halbade nanaosakeste mürgisus sõltub  paljuski kontsentratsioonist. See, kui ütelda, et mingi asi on toksiline,  see ei maksa mitte midagi, kui sa ei ütle,  mis kontsentratsioonist on toksiline sest tõelised mürgid on  toksilised väga madalas kontsentratsioonis väga madalas  näiteks milligramm liitris. Täna töötab Anne Kahru koos oma kolleegidega muuhulgas paari  väga põneva reovee puhastamise projekti kallal,  kus tulevad samuti mängu just nimelt nanoosakesed. Ja need osakesed ühes projektis on sellised,  mis suudavad heitveest ärastada. Ja teised on need, mis suudavad heitveest era ärastada  liigseid või noh, antibiootikumid on alati liigsed,  eks ole, antibiootikume ja need on selles mõttes  innovatiivsed osakesed, et lisaks sellisele koostisele,  mis teeb nad selliseks, et nad suudavad siis vastavalt kas  fosforit siduda või antibiootikume ära tundma on neile veel  külge poogitud magnetiline komponent, et neid saaks pärast  magnetiga heitveest eraldada, et nad loodusesse ei läheks. Nüüd ma panen magneti neile vastu. Ja vaatame tasakesi, peaksid tulema siia Ühte külge need osakesed,  näete, siin on selline tume asi tumemudru täpselt niimoodi  siis korjatakse pärast heitveest ära oma töö teinud osakesed,  mis on näiteks fosfori enda külge sidunud  ja siis saab pärast kuskile käitlemise tehasesse  või käitlemise anumasse panna ja see fosfor sealt vabastada  ja osakesed uuesti käiku lasta. Niisiis, nanoosakesed on ühed kavalad tegelased,  kes võivad olla nii meie sõbrad kui vaenlased. Järgnevalt peatume aga taas nanomaailma positiivsematel  külgedel ja vaatame, kuidas seal toimuv tehnoloogia arengule  kaasa aitab. Lähme külla Tartu Ülikooli füüsika instituudi  kiletehnoloogia laborisse, kus nano mõõt võtmes läbimõõduga  kiled võimaldavad luua päris uusi tehnoloogiaid. Milliste kiledega tegeleb kiletehnoloogia labor,  et kas me räägime samasugusest kilest, mille,  millest valmistatakse näiteks kilekotte või  millega kaetakse kasvuhooneid või on siin tegemist millegi  täiesti teistsugusega. Et meie nimetame siis kileks õhukest materjali kihti  ja tavaliselt on tegemist kas metalli või et metalloksiidiga  tegelikult on tegemist väga õhukese materjali kihiga mingi  aluse peal ja väga õhukene see tähendab seda,  et me räägime ikkagi alla 100 nanomeetrilistest materjalidest. Siin on näidised erinevatest kiledest. See, kui te näete kilet, kas lillana või rohelisena,  siis tegelikult teie silmad petavad, tegelikult on tegemist  erineva paksusega kilega ja see paksuse erinevus on  tegelikult väga väike. Siin on ränioksiid, on räni peal tegelikult. See isegi tundub päris selline nagu jäik. Materjal ja see ongi tänapäeva kõik elektroonika ehitatakse  praktiliselt reni aluste peale ja kui sa ütlesid,  et see on paks ja jäik, siis see ongi tegelikult taotluslik. Kus selliseid materjale kasutatakse päriselus,  päriselus kasutatakse kiletehnoloogiat ja,  ja kilesid väga erinevates kohtades, näiteks kui teil on  nutitelefon praegu käepärast, siis seal sees on väga mitmeid  nanoelektroonika komponente või kui teil on arvuti  või ka kaamera või fotoaparaat siis seal sees olevad  nanotehnoloogilised seadmed on kõik sadestatud  või kasvatatud või ehitatud kasutades kiletehnoloogilisi võtteid. Selleks, et üht kile sadestada, tuleb seda teha spetsiaalses  puhas ruumis, kus ei liiguks mitte ainumatki tolmukübet. Seetõttu on ka puhas ruumi sisenemine omaette vaatemäng. Siinses laboris kasutatakse kilede valmistamiseks peamiselt  aatomkihtsadestamise tehnikat. See on väga täpne tehnoloogia, mis võimaldab materjali  sadestada aatomkihtide kaupa ning katta ka kolmedimensionaalseid. Pindasid. Kui me teeme õhukesi, kilesid, siis selleks,  et kindlad olla, et me tegelikult oleme ka  selle kile sadestanud siis selle jaoks ongi meil see seade. Seda seadet nimetatakse läbiv elektronmikroskoobiks  ja selle abil me saamegi vaadata väga õhukesi materjalikihte. Ja seal pildi peal ongi tegelikult näha kihtstruktuurid,  kus materjalid on teineteise peale õhukeste kihtidena sadenenud. Just nii, kiht kihi haaval sünnivad kõrgtehnoloogilised kilematerjalid. Kuid nano on teemaga tekstiilitööstuses. See on siis nanomaterjal Kus on kasutatud erinevaid looduslikke lähteaineid,  siin on natuke Vetikatest eraldatud lähteaineid? Jaa, ja natuke loomset päritolu. Aineid, et see on niisugune selline imeõhuke  ja see on hästi-hästi õhukene ja väga nagu väga habras materjal. See on nagu selline inimese ja masina koos loodud materjal,  et selle valmistamisel on kasutatud selle,  nagu lähteainete väljatöötamisel on kasutatud  tehisintellekti abi, näiteks. Milliseid uksi või aknaid näiteks nanotehnoloogia avab  materjali teaduses? Nanomaterjalide puhul on huvitav see, et need on loodud  nii väikses skaalas ja põhimõtteliselt see sellises skaalas nagu,  nagu loodus on tehtud. Et nanomaterjalide erinevatesse kihtidesse on võimalik kõik  kõiksuguseid ka elusorganismi baktereid integreerida,  mis omakorda võimaldab neid jällegi programmeerida ühel  või teisel viisil teatud tingimustel käituma. Et ma näen, et see võibolla on üks võimalus luua  siis selliseid nii-öelda kohanevaid materjale,  näiteks mida kasutada meditsiinis või ma ei tea pakendite  puhul või. Filosofeerimegi materjalide oleviku ja tuleviku üle natuke  laiemalt tekstiilikunstniku ning Eesti kunstiakadeemia  teaduri ja õppejõu Kärt Ojaveega. Üks väga huvitav suund, mis mulle näiteks on mitmeid aastaid  juba huvi pakkunud, natuke olen ka sellega kokku puutunud,  on kõiksuguste elaelusate materjalide kasutamine elusate  organismide bakterite näiteks bakterite kasutamine  materjalide loomisel või siis seene mütseeli kasutamine  materjalide loomisel. Et see on üks väga huvitav suund, mis on liikunud labori  skaalast päris suurde skaalas ja juba paljud arhitektid  katsetavad sellega ja mis tähendab, et ta tuleb loodusest ja,  ja on määratud ka siis lagunema mingi aja pärast. Mis on huvitav. Tänases saates oleme seilanud ringi nanotehnoloogia lainetel  ning näinud, kuidas materjalide uurimine kõige pisemal  ehk nanotasemel või siis nanomaterjalid ise. Inimkonna hüvanguks paljugi korda saata suudavad kuid selge  on see. Et inimkonna vajadus uute materjalide järele aina kasvab. Nii kohtumegi lõpetuseks keemilise ja bioloogilise füüsika  instituudi direktori ning kvanti nanomaterjale uuriva  teaduse tippkeskuse juhi Urmas Nageliga kelle töö ongi aru saada,  kuidas inimesele nähtava ja käegakatsutava materjali  omadused aatomitasemel tekivad. Siit sünnivad ideed ja teadmised tulevikumaterjalide loomiseks. See imeline aparaat on siin vaja muidugi selleks,  et meie elu tulevikus paremaks teha, aga ta teeb seda  paremaks sellel moel, et et me saame teada,  kuidas on mingid uued ained ehitatud ja siis oskavad teised  inimesed veel paremaid aineid valmistada. Nageli uurimisteema on seotud sellega, kuidas tekivad  materjalides korrapärad, näiteks kristallstruktuurid. Seetõttu ongi tema ja kolleegide üheks olulisemaks  uurimisobjektiks erinevad kristallid, mille omaduste  kujunemist kõige fundamentaalsemal tasemel vaadeldakse. Leidsime siit naatrum vaskoksiidi kristalli 0,7 millimeetrit  paks ja. Ja ta on siin näha ka niisugune, see on see niisugune  mustjas tükk. Ja selle kristalli sees on mingid spimm id,  mille te korrastatud, eks me siis uurisime. Inimkonnale kaugem eesmärk on see, et toimuks mingisugune areng,  tahetakse. Uusi asju ehitada, uusi asju leida ja, ja  ega siis kiviaeg ei lõppenud sellepärast ära,  et kivid said otsa, leiti ikka, et on võimalik rauast teha  riistu ja nii käib uute materjalide otsimine kogu aeg,  aga materjale võib sünteesida erinevatest elementidest,  see on keeruline töö, aga selleks, et neid sünteesida,  peab aru saama, kuidas on ained ehitatud,  sellepärast et lihtsalt kokku segades tuleb nagu  värvikarbist kõikide värvide kokkupanemisel mingisugune sodi välja. Nii selleks ongi vaja siis. Mingit moodi asja kontrollida, kogu seda protsessi on vaja kontrollida. Saada mingisugune korrastatud. Süsteem või kristall, et aru saada, kuidas on aine sees  erinevad vastasmõjud ja siis, kui sellest on aru saadud,  siis saab asja keerulisemaks teha ja kuskile järgmisi asju  leiutama asuda. Et need materjalid, mis tänu siin laboris,  tehtavatele uurimustöödele kunagi sünnivad,  et need on midagi enneolematut, midagi sellist,  mis praegu veel ei eksisteeri, aga mis on palju paremad  materjalid kui, kui need, mis meil praegu olemas on. Jah, mingite uudsete omadustega. No milliste omadustega näiteks kas seda on  ka võimalik nagu spekuleerida, et millised need omadused on,  mida inimkond vajab juurde? Seda, mida inimkond vajab, ei oska keegi ju arvata,  aga võib juhtuda, et mingid uued asjad leiavad täiesti  uutmoodi rakenduse. Ma võiks näite, näite võiks tuua elektrist siis,  kui Michael Falati elektriarvu avastas, siis küsiti ta käest vist,  et milleks see kasulik on, ta ütles, et tema küll ei tea,  aga kindla peale 100 aasta pärast on selle peale maks. Tänases saates oleme saanud tõdeda, et maailm meie ümber on  ikka ja alati keerukam, kui silm seletada suudab. Õnneks oskavad teadlased edukalt näha ja analüüsida  ka seda nähtamatut osa. Tulevikumaailma muutvate tehnoloogiate algeid võime igal  juhul juba praegu otsida nanomaailmast.
