Tervist nii nagu taimed vajavad inimesed  ka hoolitsust. Ainult et aednikeks peame, me oleme ise. Kui me teame, mida vajab meie keha ja mida ta kardab,  siis on meil võimalus elada pikem, parem  ja tervem. Elu ei pea muretsema näiteks sellepärast,  et päevas võib juua ainult ühe klaasi vett. Nii nagu Helen, kes ootas neerusiirdamist Head teadmised võivad olla ka need, kui me teame,  kuidas tualetis käia. Ja mõni asi võib muidugi ka täitsa metsa minna. Kevad on käes, päike kõrgel taevas ja ilusas männimetsatukas  on lihtsalt imeliselt hea olla. Krista, kas nendel inimestel, kellel on erinevad allergiad  nemad juba peaksid siit kaugemale hoidma natukene või? Ja tasapisi hakkab poole minema, ehk sõltub nüüd sellest,  millele inimesel allergiad on. Mõned juba tunnevad ennast veebruaris, märtsis,  aprilli alguses kehvasti, mõnel võib-olla kaebused tulevad  alles mais-juunis. Mis need kõige esimesed asjad, mis kaebusi tekitavad,  esimesed on meil leppe Sarapuu tegelikult,  et meie riik on nii väike, et meile tulevad õietolmud juba  naabrite käest enne kohale, et selles mõttes iga kevad on  meil see, et, et meil veel just nagu võib-olla ei õitse. Aga juba inimesed eriti Lõuna-Eestis, kaebavad kas see kogus  ka on oluline, et kui on ikkagi hästi natukene  siis veel justkui ei hakka nina kihelema  ja silmad ei lähe vett täis või sellest patsiendid on see erinev,  mõni talub väikest kogust, aga mõnel on juba väga selgelt  tunda ka väikese koguse puhul kaebusi. Et patsiendil on kõige lihtsam vaadata siis õietolmuseire järgi. Et kui seal juba läheb kollaseks või, või punaseks neile  ohtlik kallergee, et siis tuleb kindlasti hakata juba ravi tegema. On hästi palju, lihtsalt vahel vaatad kaugusesse  ja näed, et õhk on hall. Tänavatolmus on see, et seal sisaldub kõike ja,  ja see on reeglina ärritava toimega. Ehk et väga sageli on selles sellised ärritavad terakesed,  mis kõik inimesi, kellel on hingamisteede haigused,  neil pole ainult allergiahaigused. Kõiki selline tolm natuke ärritab, et selles mõttes oleks  väga tänuväärne, kui tänavad saaks kiiresti-kiiresti kevadel puhtaks,  et seda talvest jäänud sodi ja tolmu oleks võimalikult vähe. Eluajal võib ka tekkida allergia, ehk et esimesed 20 30  aastat elan täitsa lõbusasti ja siis äkki tunnen,  et kevadel kaskeid, õitsemise aeg. Mina hakkab kihelema ja ongi allergia käes,  meile antakse kaasa teatud eelsoodumused,  ehk siis geneetiline pagas, mis meile kaasa tuleb. See aga ei tähenda, et me kõik kohe allergikuks saame. Et väga sageli arvatakse, et allergia, see tuleb lapsest  saadik ja kui seda seal ei ole, siis me oleme. Pääsust. Et päris nii lihtne see ei ole tegelikult jah,  see pagas meile antakse, millisel ajahetkel  ja miks see mõnel inimesel avaldub alles täiskasvanu,  st me täpselt veel ei tea. Aga võib täiesti vabalt aastat 50 60, võib-olla esmased  esmased nii-öelda kaebused, mis hakkavad segama,  et võib-olla inimesed eestlane on niisugune kannatliku  loomuga tegelane Ta tegelikult väga palju asju kannatab ära,  ilma et hakkaks kaebama. Et võib-olla nii-öelda möödaminnes natukene hädasid olnud,  aga ta ei ole selle peale väga tähelepanu  ka pööranud, et inimesed sageli magavad maha selle,  et kui küsida täiskasvanud inimese käest,  et kaua sul neid kaebusi olnud on? Oh, kes seda mäletab. Nina hakkab natukene tilkuma ja kiheleb ja läheb kinni  ja silmad jooksevad ette, aga mõnel inimesel ikka lööb ju  täitsa hinge kinni ja see on individuaalne reageerivus,  et kuidas, milline osa sinu organismist kaasa reageerib,  et hingamisteed tegelikult on üks ja, ja väga sageli need,  kellel tekivad astmekaebused ja siis lööbki hinge kinni ja,  ja nii-öelda hingata on raske ja vilistava hingamisega tekib  niisugune tunnetus ja, ja õhupuudus tekib,  et nendel inimestel väga sageli on tegelikult  ka nina poolt kaebused, aga Nad ei ole neid võib-olla  esialgu korralikult märganudki, võib-olla neid korralikult ravinud. Ehk et allergilise nohuga patsiendil väga sageli võib  tekkida astma, sest et üks hingamisteed ja see nii-öelda  haigus kolib järjest nii-öelda sügavamale päikeseallergia on  ka olemas ja on, on olemas valgusele tekkiv allergia,  enamasti siis sellele, see taandub ajapikku suve jooksul ära,  et esimesed korrad ei tasu nina kohe täispikkuses päikese  kätte panna, vaid et natuke tasa tasapisi läheneda päikese,  et siis keha harjub selle valgusega. Ja ja teine pool, et loomulikult, mis naabele reageerivad,  on iga sitikad, satikad, mis kevadel välja ronivad  ja meid, meid, et meie nahk ei ole ju nendega harjunud,  et augustiks, septembriks me väga ei reageeri enam sääsehammustusele,  aga kevadised sääsed erutavad nahka rohkem. Meil on allergi, kui palju on palju, aga õnneks mitte väga hullusti. Et kolmandik, natuke üle kolmandiku rahvast on ikkagi  mingisuguse allergiahaigusega hädas. Väga palju on meil ravimata inimesi, mis noh,  võiksid oma esmavalikuga perearsti juures ilusti oma  kaebused kontrolli alla saada. Me, et eestlane, üks kannatlik loom, et ta talub väga palju  asju ära, aga tegelikult ei peaks tal, et enesetunne oleks  palju parem kui inimene teadvustajaks, ta tunneb ennast  kehvasti ja räägib oma perearstiga ja siis vaatab,  mis edasi saab. Just et meil on väga tublid perearstid, kes oskavad väga  ilusti esmaseid kaebusi ja lihtsamaid allergiavorme ravida. Et sellest saaks kindlasti elukvaliteedile olulise tõusu. Käsimüügiravimid apteegis need, mida allergiaud haaravad  ja siis manustavad mõni üks-kaks, isegi rohkem tablette,  peab aitama. Piisaks ühest tabletist, et kui meil, kui me proovime ühte  tabletti igapäevaselt siis ja see kaebus ära ei võta,  siis järelikult see tabletist enam ei aita. Ja siis on meil apteegis saadaval ka näiteks allergilise  nohu puhul on meil on olemas nina, spreid,  mida saab ka käsimüügist kätte. Meil on silmatilgad, mis aitavad samamoodi silmasügeluste korral. Aga üldine sättumus peaks olema see, et kui apteekri poolt  soovitatud annuses ravim ei aita siis järelikult tuleb seada  jalad ikkagi perearsti juurde poole, et mitte,  mida rohkem siis ikka aitab, eks ju? Seal väga sageli ei ole see, et, et kui ikkagi üle doseerida,  siis tulevad ka kõrvaltoimed ka, et, et ja järelikult on  haigus seda jagu kontrolli alt väljas, et see nii-öelda  tulekustuti allergia tableti näol enam ei. Me oleme praegu Põhja-Eesti regionaalhaigla ohi uues neeruraviosakonnas. Patsientidel on siin olemas kõik mugavused,  aga neeruhaigused ise võivad olla väga salakavalad erinevas staadiumis. Neerukahjustusi on igal 10. inimesel ja on olukordi,  kus see võib muuta täiesti teie elu nii nagu juhtus Heleniga,  kes on läbi elanud juba kaks neerusiitkumist. Helen, sa olid 17 aastane, kui sa said selle esimese  diabeedi diagnoosi. Just keskkoolis ehmatas see sind. See tuli nagu välk selgest taevast küll jah,  sest ma ei teadnud, et meie peres oleks olnud sellist  haigust ja ma ei teadnud ka sellest haigusest midagi. Ja kuidas see edasi kõik kulges, siis sinu jaoks alguses  kippusid natukene eitama. Ja see, ma ütleks, et see võib-olla oli ka mitte päris alguses. Kodus elades oli kõik lihtsam. Aga ma arvan, et siis, kui ülikool selline iseseisev elu  algas ma ei saa öelda, et ma oleksin kuidagi elu põletanud,  et ma järgisin režiimi, ma süstisin, ma sõin. Ma teadsin, oht, mis võivad juhtuda, kui see veresuhkru ei  ole nii heal tasemel. Aga ma arvan, et see oli selline ignoreerimise faas,  et kui ma käisin arsti juures, siis mulle öeldi. Tase peaks olema veresuhkru tase, peaks olema parem. Aga ma ei saanud sellega kuidagi igapäevaelus hakkama. Heleni haigestumise ajal selliseid mugavaid võimalusi  ja vahendeid ei olnud, nagu me praegu kaasajal sellega  harjunud oleme. Helen pidi iga päev minema polikliinikusse veresuhkrut mõõtma. Neerukahjustuste üheks peamiseks põhjuseks ongi diabeet. Õnneks on meil kaks neeru. Neerusid on tõesti igal inimesel kaks tükki. On nad täiskasvanud inimesel täiskasvanud inimese rusika  suurused enam-vähem ja aset saavad nad siis nimme piirkonnas,  et ütleme, alumise roidekaare alusi ja, ja neerude tööks on  siis ütleme, jääkainete eemaldamine liigse vee eemaldamine organismist. Appeleelis, tasakaalu säilitamine ja neerudes toodetakse  ka ühte olulist hormooni ja rütropoetiini,  mis siis aitab luuüdis toota punaseid vererakke  ja väga olulised on ka olulised neer. Üks neer kahe asemel tuleb ka. Täiesti toime, sest neer adapteerub sellega kasvab natuke suuremaks,  kui inimesel on ainult üks töötav neer. Mis need probleemid on, mis nende neerudega võib juhtuda? Kõige suuremad probleemid on seotud meie tavaliste,  kõige levinumate haigustega, kõrge vererõhk,  suhkruhaigus ehk diabeet ja no ütleme, et neeru enda  haigused nii neeruvaagna põletikud kui ka  siis neerupäsmakeste haigused ehk loomeerulane friidid,  et need on need kõige sagedasemad kroonilist neeruhaigust  ehk siis hiljem ka krooniliste neerupuudulikkust esile  kutsuvad haigused diabeet ja neerutüsistus,  neeruhaigus on omavahel päris hoogsalt seotud,  et enamasti ikkagi väga paljudel juhtudel,  kui on diabeet juba siis ühel hetkel on ka neerud kahjustatud. Jah, kahjuks nii see on. Mis see tähendab siis neerude puhul, neerude puhul saavad  kahjustatud eelkõige neeru veresooned, tänu sellele need  neerutöötavad päsmakesed skleroseeruvad ehk ei tööta enam  ja ütleme, et tasapisi kujunebki neeru töövõime langus,  et esialgu inimene ise ei märka, kaebusi endal ei ole,  aga ainuke asi, millega saabki seda neerukahjustust jälgida,  ongi regulaarne analüüside tegemine, tavaline lihtne  uriinianalüüs pluss vereanalüüs. Et see annab meile ettekujutuse neerutööst  ja diabeetikul tavaliselt neid analüüse ju tehakse,  tehakse ütleme, et perearsti juures on ikkagi kindel rutiin,  et noh, sõltuvalt diabeedi raskusastmest  ja inimese vanusest kord aastas või sagedamini. Ja kui neerufunktsioon on juba teatud tasemele langenud,  nii alla langenud, et siis ta jääb juba ikkagi neuroloogi  jälgimisele ka siis, kui ta veel neeruasendusravi ei vaja. Kui ma dialüüsis käisin just siis hemo dialüüsis,  see tähendas seda, et. Ei lugenud, ei riigipüha või minu soov kuhugi kaugemale ära minna. Neli neljal päeval nädalas, esmaspäev, kolmapäev,  reede ja laupäev, pidin ma kell kell kaheksa hommikul olema  dialüüsis kohal. Dialüüsi tegemiseks on kaks varianti, esiteks peritoneaaldialüüs,  seda saab teha kodus ja teine variant on hemodialüüs. Selle jaoks peab tulema siis patsient haiglasse paar korda  nädalas ja siin haiglas puhastatakse tema verd mehaaniliselt. Aga hüppame nüüd ajas tagasi minevikku veel paar kuud tagasi. Isegi aastaid tagasi tehti dialüüsi hoopis sellistes tingimustes. Dialüüsiruum, kus siis meie patsiendid käivad kolm kuni neli  korda nädalas protseduuri saamas ja siin on  siis see aparaat, mis teeb sellist protseduuri nagu emo,  dialüüsi ja selle aparaadi kõige tähtsam osa on see filter,  kus siis käib läbi patsiendi veri, mis siis puhastatud  siis vereliini pidi tagasi patsiendi sisse,  et ühte nõela pidi ja ühte liini pidi tulete siia filtrisse  ja teist liini pidi läheb siis puhas veri tagasi organismi  ja selle protseduuri käigus siis me eemaldame liigse vee,  jääkained ja kõik sellised mürgised ained organismile  ja see protseduur võtab aega mitu tundi,  neli tundi keskeltläbi ja kiiremini pole kiiremini,  ei ole võimalik, patsiendid harjuvad sellega,  nad saavad siin protseduuri ajal ka süüa  ja ütleme, et peale protseduuri tasapisi tõusevad  ja lähevad kas siis oma transpordiga või tellitud  transpordiga koju. Ja mõned lähevad tööle kohe edasi. Just mõtlesin, tahtsingi küsida, kas on lihtsalt omal jalal  ja päev jätkub, sest noortele dialüüsipatsientidele,  kes käivad tööl, oleme me just võimaldanud seda dialüüsi,  sellist paindlikkust, et kas hommiku õhtu poole,  et nad saaksid ikkagi ka oma tööeluga edasi minna. Minu selle diabeetiku aja ignoreerimisprotsessi osa oli  ka see, et ma kordagi uurinud ega süvenenud,  mida tähendab neerupuudulikkus, et see noh,  ma arvan, et kui keegi oleks mu käest küsinud,  ma oleks midagi ebaadekvaatset öelnud nagu et kaks tabletti  ja siis läheb elu edasi. Ei, see ei ole nii, terve elukorraldus muutub nagu ma rääkisin. Ja võib olla üks asi, mis minu puhul oli. Et ma käisin ka neljal korral nädalas, minu neerud ei viinud  ise üldse vedeliku kehast välja. See tähendab, et kõik see, mis ma siis kahe dialüüsi vahel  tarbisin vedeliku mõttes sealhulgas vesi,  et see, seda ma kandsin endaga kaasas, hommikul näos,  õhtul jalgadel rakkudesse see võeti siis eemaldati minust  selle dialüüsimasina abil, alles siis järgmises ses dialüüsis. Ja mida rohkem seda vedelik seal dialüüsis  selle nelja tunni jooksul välja võetakse,  organismist see on see, mida neer teeb 24,  seitse. Seda raskem oli seda protseduuri taluda,  seda selline noh, seda füüsiliselt koormavam ta oli,  sest lihtsalt vedeliku noh, mina üritasin hoida kahe liitri  juures seda hulka. Noh, see ei tundugi nii väike arv, aga kui kui arvestada  kõik vedelik, mida inimene tarbib, siis tegelikult see ei ole,  see ei ole suur. Ma ikkagi vaatasin unistusega inimesi, kes jõid lihtsalt  klaasi vett, nagu neil oli janu. Kui tahaks ikkagi nüüd väga reisima minna kuhugi  siis neli korda nädalas, see, kas see seab piirangud  või tegelikult on võimalik, et patsient saab  ka kuskil Prantsusmaal Hispaanias haiglasse. Dialüüsi kätte tänapäeval on see täielik võime täielikult,  võimalik, et tuleb lihtsalt selle kohapealse dialüüsi kabinetiga,  reeglina nad on, ütleme ka Euroopas igasugustest linnades  ja ka väiksemates kohtades olemas. Et eelnevalt tuleb kokkulepe saavutada, patsiendi  ravidokumendid sinna saata ja siis selle nädala jooksul  või 10 päeva jooksul saab ta oma protseduurid seal kätte. Kui patsient tahab reisile minna, siis need tema dialüüsiks  vajalikud kotid, mis tal muidu on kodus,  siis need tellitakse sinna tema peatumispaika. Igal aastal tehakse Eestis peab 50 neerusiirdamist,  tehakse neid operatsioone Tartu Ülikooli kliinikumis  ja tehtud on neid kokku kuskil 1400 ringis. Esimese neeruga lihtsam, selle saab annetada lähisugulane. Helenile andis tema esimese neeru ema. Temal oli soov mulle neeranda Ja, ja sellega läks kõik hästi ja muidugi sellega kaasneb  selline tänutunne, millega tegelikult on väga raske hakkama saada. See ei mahu lihtsalt ära. Aga sellega peab õppima elama, sest see ongi see siirdamise mõte. Millal tekkis see järgmine hetk, kus tuli arusaamine  ja teadmine arstide poolt, et no nüüd on vaja järgmine? See oli umbes kaheksa aastat hiljem pärast siirdamist. Oli selline pikk antibiootikumi ravi ja sellele eelnes  ka üks äratõuge. Et selle ravi ja kõigega, siis sai see neer  ka pihta. Eesti on liitunud Skandia Transplant vahetusprogrammiga see  tähendab seda, et Eesti siirdatav organ võib tulla ükskõik  millisest Skandinaavia riigist. Helen sai oma neeru näiteks Taanist. Kui seitse aastat olla seal ootelehel, et kui palju siis,  siis jõuad ikka mõelda sellele, et äkki see kõne tuleb täna,  et see läheb nagu pigem meelest. Ja kui ta lõpuks tuli, et siis ma ei osanudki otsustada,  kas ma seda nagu rohkem kardan või olen nüüd õnnelik. Kaua võib siis üks neer vastu pidada, kui ta on siirdatud  ja kui ta on näiteks võetud nii nagu Heleni puhul see teine  neer 70 aastaselt inimeselt see neer peab tavaliselt vastu,  no kümme-viisteist aastat peab enamikel juhtudel see neer vastu. Aga siin on oluline ka, et ei oleks mingeid suuri  infektsioone ehk põletikke, et ei oleks ära tõuk,  käid seal, ütleme, et kõik need ravi, kõik need muud haigused,  mis sinna neerule mõjuvad, et kõik need vähendavad nad  natuke ka selle siirikneeru eluiga. Ja no siirikneeru eluiga vähendavad ka ravimid,  mida tegelikult siirdatud patsient võtab,  et tegelikult need ravimid on neeru püsimiseks väga vajalikud. Aga samas nad on ehtoksilised ehk neerule kahjulikud  ka mitu korda võib siis neeru siirdada ühele meile siirdatud  Eestis kolm korda ja noh, ütleme kolm kuni neli korda  maailma kui kiirem on olnud kõige kiirem uue neeru saamine,  et kui kaua inimene on pidanud ootama või kui,  siis pigem kui vähe. No minul on kõige kiirem olnud tõesti, ütleme peaaegu kaks päeva,  mitte päris kaks päeva, et et teinekord on see väga ruttu,  et kott peab pakitud olema ja transport peab  ka öösel valmis olema, et, et sõita uue uut uut neeru saama. Kuidas sul praegu läheb ja kuidas tervis on? Praegu on hästi, aga see seda ei, ei ütle selles sellise  minevikuga inimene nagu kerge südamega, sest see kunagi ei tea,  mis homne toob ja ja sellist garantiid ei ole siirdamistel,  aga. Aga ma arvan, et meditsiin ja Ja ja need aitavad inimest tänapäeval väga palju,  kui ta ise vähegi tahab, sest see oma enda suhtumine kõiges. Tegelikult on see päris. Alus. Kas sa oled valmis? Oota üks hetk, Rasmus. Triin, me räägime natuke sellisel delikaatsel teemal  inimeste jaoks, keegi väga ei julge teise käest küsida,  näiteks et kui sa tualetti lähed, kuidas sa  siis istud seal, tead, mul on nagu probleeme natukene. No urineerides on nii, et põielihased pingulduvad  ja vaagnapilased lõõgastuvad, et turiin saaks väljuda  ja seetõttu on oluline istuda nii tuled potil,  et jalad on maas ja lihtsalt lasta oma kõhu  ja vaagnapõhjalihased vabaks, et turiin saaks väljuda. Nii nagu ma istun lihtsalt tooli peal, aga kuidagi nagu  istungi niimoodi lihtsalt mõnusalt ei lükka selga sirgeks. Ja mõtlen sellele, et ma lasen oma vaagnapoli ased vabaks,  et ma ei pinguta, ma ei peata seda uriinijuga. Samamoodi siis, et ma ei punnitaks, et uriin ise väljub  ja kindlasti ei tohiks ka kükitades istuda,  sest siis on vaagnapõlised pinges ja jalalihased pinges  ja uriin ei saa normaalselt väljuda. Kuule, aga üle poole maailma kükitab kuskil põõsa all. Noh, üks on see, kui ma istun tualettpotil igapäevaselt,  kui ma käin korraks põõsas kükitama ja kükkasend on jälle  nii palju madalamal et tegelikult see kükkasend peaks olema  hoopis soole tühjendamise asend. Aga me ei saa nii-öelda poti peale ronida kükkasendisse,  et Aasia maades ju inimesed siiamaani kükitavad. Ära ütle mõned rahvused veel, ronivad siiski  ka poti peale kükkasendisse. Väga mugav on lihtsalt kasutada väikest pinki jalgade all. Et tavaliselt on need need plastmassist pingid. Ja läheb kõrgemale juba natukene kõrgemale,  on hästi. Ja tegelikult see asend on seetõttu oluline,  et kui me tavaliselt istume, jalad maas,  siis üks vaagnapõhjalihas puborektaalis tõmbab meie  pärasoole pinge alla ja siis on ka raskem väljutada. Eriti on see ping soovitav kõhukinnisuse puhul. Kui nüüd põlved on natuke puusadest kõrgemal,  siis vaagnapõhjalihased ja pärasool on täiesti vabalt  ja vaagnapõhjalihastel on 90 protsenti väiksem koormus. Ja tegelikult see ongi see normaalne asend anatoomiliselt  soolt tühjendada. Et see on parim asend Nii kas need soole tühjendamise ja urineerimise probleemid  võivad tekkida näiteks pärast sünnitust,  sellepärast et sünnitus on ikkagi väga teistmoodi olukord  naise keha jaoks? Ja et tegelikult on nii rasedus kui sünnitus,  riskifaktor nendeks probleemideks raseduse ajal,  vaagnapõhi langeb meil umbes 2,5 sentimeetrit sünnituse  käigus vaagnapõhjalihased venivad välja lausa 300 protsenti. Ja need probleemid võivad tekkida kohe sünnitusjärgselt,  aga need võivad tekkida ka alles 20 30 aastat hiljem. Aga süüdi on siis sünnitus või kui nad 20 30 aastat hiljem tekivad? Sünnitus ja rasedus on üks riskifaktor, aga neid  riskifaktorid on veel näiteks suitsetamine,  mis võib põhjustada kroonilist köha. Raske füüsiline tööl, näiteks hooldajatel inimeste tõstmine,  koduhooldajatel omaste hooldamine pluss ülekaalulisus,  istuv eluviis, liiga väike, sportlik kehaline aktiiv,  meie elu põhimõtteliselt on üks riskitegu. No soovitused on ikka see tervislik eluviis,  kehakaalu kontrolli all hoidmine, lihas,  treening ja tegelikult, et neid probleeme ennetada,  siis oleks soovitav ka vaagnapõhjalihaseid eraldi treenida. Kui sageli peaks käima tualetis? No tegelikult kui ongi nii-öelda uriinipidamatus,  siis inimesed hakkabki liiga tihti vetsus käima,  et tegelikult see nagu ei lahenda seda probleemi,  noh üks on ka see, et juuakse vett liiga vähe. See samuti ei lahenda probleemi, et seda veejoomist saab  ka jälgida, et jälgides oma ui uriinivärvi,  et mida tumedamaks läheb, siis võib arvata,  et lihtsalt juuakse vett liiga vähe. Aga normaalne vahe siis käia urineerimas oleks iga  kahe-kolme tunni tagant. Et alla kahe tunni öeldakse, et liiga tihti üle nelja tunni  liiga harva. Et põiel läheb aega üks kolm-neli tundi,  kui täituda uriiniga ja põis mahutab üks 500 milliliitrit uriini. Teistel erinev? Ei, see on enam-vähem sama ja. Neerud töötavad meil kogu aeg, mis tähendab,  et kogu aeg seda uriini sinna tilgub, eks,  kui põis saab täis, annab signaali. Lähme tühjendame ära. Aga seda tungi, millal vetsu minna, me tunneme tegelikult juba,  kui seal on võib-olla ainult 200 milliliitrit,  et see tung ongi, võib olla väike tung, mõõdukas,  mida rohkem põis täitub, seda tugevamaks läheb,  eks. Aga kui me nüüd käime näiteks selle 200 milliliitrit  peale vetsus ära, järgmine kord, kui see põis täitub,  ta jõuab kahe sajandi, ta arvab, et ta on täitunud  ja annab märku jälle, et ühesõnaga, mida tihedamini me käime,  seda tihedamini põis meile märku annab, nii et lõpuks me  jooksemegi selle põie järgi. Iga tunni aja tagant lõpuks. Et tegelikult siis öeldakse, et mul on väike põis,  et tegelikult see ei ole nii ja siis selle järgi on  ka võimalik teha nii-öelda põietreeningud,  et lihtsalt proovida seda aega pikendada,  et ta jääks sinna normi piiridesse kahe-kolme tunni tagant. Ja üks viga veel, mis tehakse, on nii-öelda need igaks  juhuks ärakäimised jah, et ma olen tegelikult ju käinud. Peaks nagu teadvustama, et seal ei ole midagi kogunenud  ja see tunne on normaalne, eks, et kui ma hakkan kuhugi minema,  käin igaks juhuks ära ja pluss me õpetame seda  ka oma lastele. Et pole vaja käia igaks juhuks Lapsed on targad lapsed teavad. Aga soole tühjendamine? Soole tühjendamise sagedus, eks loetakse kolm korda päevas  kuni kolm korda nädalas, mis on normaalne vahe  ja see ongi individuaalne. Aga mida regulaarsem ta on, seda parem. Jah, see on mõjutatav, reisimine, ärevus. Kõik mõjutab seda. Et kui me tunneme sooletungi, siis selle me peame kohe ära tühjendama,  sellepärast et kui see väljaheide on juba pärasooles  ja me oleme võimelised ka seda tungi edasi lükkama,  aga mida me teha ei tohiks, sest mida kauem väljaheide seal  nii-öelda istub, vesi absorbeerub ära ja kõht võibki minna kinni. Aga kui inimesel ongi selle roojamisega probleeme,  ta mõtleb, noh, lähebki linna peale, et ma ikkagi nüüd igaks  juhuks veel proovin ja siis istub seal pool tundi. No see ei ole hea, sest kui tal see tung ei ole,  et ta peakski minema nii-öelda, kui on ta juba pära sooles,  tühjendab ära, see ongi selline vahekäik,  ainult eks, et kui me nüüd, mida me ei tohiks  ka teha soolt ühjendades, on see, et me ei käi  ja istu seal tunde ei loe, lektüüri, ei punnita seal,  kui ei ole midagi tulemas, siis ei tule. Selge ja kui on, siis, siis ta tuleb ja tuleb kohe  ja et see on ka, et kas ma siis see tüüpiline on see,  et ma nagu punnitan sealt hinge kinni hoides nii-öelda  selline instinktiivne. Et kui on probleeme, siis võib ka lihtsalt proovida välja  hingates puhuda nagu puhuks küünlaid ära. Ka hea nipp.
