Tõusis Kaarel talu karjus mätta alt üles, magamast kari kadunud võsa varjus kaugele läinud tast pooles lõunas paistab päike, Kiili aeg on hakanud. Uinak küll on olnud, väike rind on siiski rõhutud. Mättale hüppab poiss, et minna vilja välja vaatama siit tekkari tõtmas, sinna tõtmas kurja tegema. Vaevalt karjus jalga, tõstis koole, kisa, tungis suust. Kisa metsast vastu kostis lõikel, kui lööks läbiluust. Nägi kohkudes ehk karjus, et on minek asjata. Pereima võsa varjus kõnnib vitsakimbuga, teadis selgest ehk tema, et on nuhtlus ootamas põletavalt pereema selga varsti sugemas. Olgu kari kus ehk tahes, olgu nuhtlus Ootmas ees. Poiss on harion, toobi Rahes valminud võõra varjusiis. Nuhtluse elu veel ei murra ega ole uudista. Hirm, et tund on tulnud surra võis nii raskelt rabada. Polnud mitte pereema, see, kes poissi kohtas. Ussirida näeb ju tema ennast ümber piiramas. Kaarel, vaata bussikarja kes ootab kindlas reas. Ussipealik punaharja paistab silma teiste seas. Näe, seal liigub ussiahel puna Harjousist. Seepse välgub teiste vahel, roomab välja rongi eest. Demar roomab poisi juurde, tõstab pead tõmmata vasak jala varba suurel lõua alla rõhuta. Sealt vaatab poisi silma ülespoole uurides. Poiss on aga jõustki ilma tunneb külma südameis. Tardunud valul vaatab tema ussi silma hirmuväes. Veri hakkas värisema, ähvardava surma käes. Äkki tuleb muutus, aga uss pöörab varbale, pea laseb vilet visinaga. Mis ta tahab, poiss ei tea, aga näed, et ussiahel keskelt kiilu lahti lõi. Avaus sai tema vahel, poiss, sealt elulootust jäi. Avavusest hüppas Väljaaja viitmata, pistis jooksul põgenema kodu poole, kiiruga. Kodus ootas pereema vastas juba väravas. Loomad õue lasknud, tema kiil nad koju kihutas. Pereema poisina väsis vitsa läbi valusast. Kui ta viimaks ära väsis, hüüdis poiss nii. Haledalt. Võin ma kinni püüda, parmu Kiili karjas kaitseda. Ussipealik heitis armu. Vereid on armuta.
