Tere kõigile, kes on tulnud keset seda ilusat suvist  hommikut kiidevale ja tahavad natuke taimi õppida. Selleks, et neid päris hästi tundma õppida. On väga hea vana meetod, mida nimetatakse herbaariumiks. Herbaarium tähendab seda, et me taime põhimõtteliselt tapame,  ära kaevame ta koos juurtega välja, litsume ajalehtede vahel  laiaks ja siis kleebime ta alusele kinni  ja vaatame määrajast. Missugune ta siis võiks olla? Nii armas rahvas, aga nüüd me läheme vaatame  siis sinna rannaniidu poole, et kas seal on mõni haruldane taim. Läheme vaatame veel, milliseid õisi ja milliseid huvitavaid  liike me leiame. Lähme koguma, lähme rändele. Oi, vaadake, kui ilus praegu on hakanud käokann õitsema,  et see on tõeliselt ilus. Et sellel on niisugused nelgi nelgiõied,  mille kroonlehed on armasteks katki. No nii, näete, siin on üks huvitav asi, mida enamus  siis lapsepõlvest juba tunneb ja teab. Aga mina väiksena ka teadsin, et neid kutsutakse konna kuuskedeks,  nende nimi on konnakuuse, sina ütlesid veel paremini. No näete, kuulete, kui folkloor. Teame, et see on meie Läänemaa vapilill,  see on hall käpp. Et seda me ei kuku ja kuidas me ta siis ära tunneme. Orhideed on tavaliselt. Sellise õiega, et see kroonlehed ei ole ühesugused. Et siin eristatakse alumist osa, mille nimi on huul. Ja see huul siin sellel käpal on eriti tore. See oleks nagu mees seisaks käed-jalad laiali  ja just nimelt mees. Ja peas on tal kiiver. Kolm kroonlehte moodustavad niisuguse halli kiivri. Mis te arvate, mis see võiks olla risti ristik nii,  aga kas te teate, kes Marko juba teab? Mägiristik. Saime kätte. Nii, näete nüüd, et siin on nüüd see vana juure ots  ja siit hakkab nüüd uus tulema, et võib-olla mõni läks,  tõmmates katki ka, et ega me kõik ei tea,  aga näete, kui võimas. Nii paneme selle ka vahele. Hoia korras. Võta siit üks muulukas ülesse et ettevaatlikult ring natuke  ümber enne. Ja lapsel on ikka kaks nimed. Varem seda kaldaäärset mereäärsed nimed. Satati kala külas ja kilomeeter eemal oli  siis kiidusa kiidava küla. Ta on jah, päris päris vana kaluri küla ja,  ja siin on päris mitu sajandit tegelti kala püüdmisega  ja olid just rändkalurid, kes siis peale jaanipäeva läksid  Saaremaale ja Mihkli päevaks tulid tagasi  ja kui nad siit läksid, siis nendel kaasa võtsid ainult  seapõrsa ja pere. Ja siis tagasi tulid siis kesikuga ja ja perega  ja maad olid neil väga väikesed ja nad olid  ka väga vaesed ja küla praegu hetkel kahjuks ei ole ühtegi kalameest,  kuna 94. aastal kadus kala ära ja nii on  siis meil ainult harrastuskaluri, põhiliselt on pensionäride  küla ja siin on küll 72 suitsu, aga aga 20. talus elab 44  inimest aastaringselt. Lõime siia külaseltsi ja ja hakkasime tasapisi  siis oma mereäärse küla võsast välja kaevama,  noh üsna varsti leidsime, et meie väärtus on loodus  ja loodusharidus ja, ja väärtustada seda loodust  ja nii oleme saanud siis oma selle, mida me nüüd nimetame  kiideva looduskeskuseks enam-vähem korda saanud. Vana küladevaheline tee on tehtud, siis tähendab taastatud  puisniit ja seal on matkarada. Aga? Ja siin paistab meie meie väike linnu priskuse linnutornike,  mis oli üheksa ruutmeetrit, aga kuna seal all On kopramaja,  siis tema on juba niimoodi seal all toimetanud,  et see tornike meil kuidagi väga kahtlaselt kõigub  ja me üle viie inimese sinna peale enam minna ei julge. Ja sellepärast siis oligi vajadus teha uus platvorm,  siia saab ikka mitukümmend inimest ja siin on ikka väga ilus  vaade kogu sellele Matsalu lahele. Tulime vaateplatvormilt alla meie sadamahoone infopunkt ja,  ja ka niisugune väike tutvustav looduse tuba  ja siia looduse tuppa. On siis meil. Paigaldatud stendid, mis siis tutvustab just meie siit  Matsalu rahvuspargi põhja Matsalu lahe põhja kalda loodust,  et siin on. Kalaküla lindude laht ja, ja siin saab siis põgusa ülevaate  kogu meie. Siit kodukoha loodusest samamoodi sõbralikult,  seda ruumi jagame me kaluritega, et siin on sellised pink. Klapppinkidega istumise kohad, kus siis kalamehed saavad  hoida oma päästeveste ja meie oma suuremaid vahendeid  ja siin oleme õppepäevi läbi viinud. Ka tänane õppepäev on just selle eesmärgiga et noh,  et lapsed tunneks loodust ja taimi, et emad tunneks,  et vanaemad tunneks, rääkimata õpetajatest. Nonii me oleme nüüd tükk aega jalutanud rannaniidul  ja õppinud selgeks nii mõnegi liigi, mis siin Läänemaal  iseloomulik on liivastel, kasvukohtadel ja märgadel. Aga nüüd ma tahaks siis natukene seletada,  et kuidas see herbaariumi tegemine käib,  moodsas võitis. Et meil on siin mõned kuivatatud kõrrelised,  mis on ajalehtede vahel ilusti ära kuivanud  ja mida me siis püüame nüüd lamineerida,  selleks et saaks ka välitingimustes. Õppida taimi, ilma, et need katki läheks. Sellist herbaariumi ei pea kord aastas mürgitama,  et kõik need, mis paberherbaariumid on, nendel peab tegema  kahjurite tõrje kogu aeg. Mina olen väga rahul, minu meelest see maarja hein on praegu  hästi ilus. On näha, kuidas ta kasvab, kuidas need lehed on,  kuidas tolmu. Nakad on juured. Kogu taim on hästi äratuntav. Maarja hind on see, mis annab heinale lõhna. Ja päris vanasti siis neiud kogusid seda kevadel  ja panid oma pesu vahele ja voodisse, padja alla ja. Tunnevad mõnus magada.
