Mida on minus osooni saatejuhis kõige rohkem? Teate ju küll ikka vett. Ja ega ainult minus kõiges elavas, veel enamgi,  ükski muusikapala, ajaleheartikkel ega pidukõne ei voola  Poola küllalt sujuvalt. Kui sellest pole piisavalt vett. Tänases osoonis on vett päris parasjagu,  kuid sedapuhku ei huvita meid vesi ise, vaid see,  mis on vee sees vee ääres või veekeskel. Nagu näiteks saarnaki laid Inimtühi saarnaki üks pisikestest laidudest Hiiumaa külje all,  pealtnäha väike, aga seest suur. Nii ütleb Tiit Leito, kes on Hiiumaa laidude maastikukaitse  eest seisnud suure osa oma elust. See on minu teine kodu olnud ligi 24 aastat küll juba palju  aastaid tagasi, aga nii ta oli. Sa tegid Saarnaki laiuga esimest korda tutvust juba aastal  1972 ja praegu oleme jõudnud aastasse 2011,  kuidas see kõik siin muutunud on, selle ajaga? Kui ma siia sattusin, siis inimesed elasid. Aga kui ma olin pool aastat tööl olnud ja,  ja olin siis aasta sõjaväes ja kui ma tagasi tulin,  siis oli juba lai tühi, nii et 73. aasta novembris see  peremees jäi merele siin ja siis pärast seda nad kolisid  siit ära, siin oli tegelikult kaks peret,  ma nägin, kui õnnetus seisus kogu see asi oli. Ja siis ma seisin väga raske valiku ees,  et kas minna siis seda looduse uurimise teed  või võtta oma vastutusele ja oma kanda kogu see hoonete  ja see mälestus nagu selle kandmine ja, ja  selle talvel hoidmine. Taolisi maju ja sellise väikesaare nagu kuskil Eestis  tegelikult ei ole ja seda ma tabasin juba  siis ära ja, ja see tundus mulle niivõrd tähtis  ja need inimesed olid niivõrd tähtsad ja see ellusuhtumine  inimene oli elanud 73 aastat, kõik siin saare peal ja,  ja see järjepidevus siin saarel on olnud  nii pikk, et, et see juba 1575 on teada,  kui inimesed siia kolisid ja kogu aeg on saarnaki. Need maastikud on kujunenud, see on sisuliselt kõik  inimtegevuse tulemusena. Kaitse alla sai ta võetud siis just sellepärast,  et ta oli sellised poollooduslikud maastikud,  praegu öeldakse, nad oli. Nad olid visuaalselt väga kaunid ja tähendab inimtegevus  ja loodus oli niivõrd hästi ja visuaalselt kaunid,  läbi põimunud. Inimese ja looduse koos toimimise põhimõtet on püüdnud Tiit  Leito järgida kõik need aastad. Vanasti oli laid nii lage, et küttepuitki toodi talvel üle jää. Nüüd kõrguvad siin mitmed puuhiiglased. Selle laiu väärtus on see, et sa oled õue peal  ja näed kahele poole merd ja ühesõnaga sa näed,  kes saare peale tuled, ühesõnaga sul on selge,  mis toimub siin viie kilomeetri 10 kilomeetri raadius on  visuaalselt ja kultuurilise t see on nii eripäraline ja,  ja see üle mere käimine ja sõltumine merest  ja tähendab, meri on nagu üks osa sinu elust,  see ei ole mitte niimoodi, et meri on kuskil seal,  vaid meri on sinu toas ja sinu hinges ja sinu silmades  ja ühesõnaga noh, see, see on täiesti teine nägemine  ja maailma lahti mõtestamine. Piltlikult öeldes polnud Tiit enne saarnakile tulemist merd  näinud ja ehitanud oli ta vaid ühe koera kuudi. Aga kuna raha oskustööliste abiga lagunevaid hooneid lappida  ei olnud, siis pidi ise hakkama saama ja saigi roolõikamise  katuste tegemise rohu niitmise, võsa raiumisega. Tiidu jaoks ei tähendanud Saarnakil toimetamine kitsalt looduskaitset,  vaid omanäolise kultuuriloo järjepidevat säilitamist. Praegu on siin rohi mulle julgelt nabani. Niita oleks vaja. Ja ei, seda muret ei ole siin, niidetakse  ka ja senimaani niidetud. Aga algaastatel, kui see kaitseala moodustati,  mina siia tööle tulin, siis oli hästi huvitav oli see,  et siis veel traktorit ei olnud ja niideti veel hobusega. Ja ja hobuseid toodi siis üle mere, kas paadis  või mõni hobune oli, kes armastas ujuda,  aga oli ka selliseid hobuseid, kes ei viitsinud ujuda,  see viskas seliti ja siis lohistati niimoodi mööda vett. Vähemalt ma ise näinud ei ole, nii, nad räägivad. Iga maatükk oli väga arvel ja kariloomi oli palju kuskil  10 15 peal ja ja inimesi, kes siin peal elas,  oli ka keskeltläbi kuskil 10 15 üks slaid rohkem nagu ära ei toitnud,  ühesõnaga siis see saar oli nagu maastikust ära jaotud oli  üks oli loomade oma ja teine oli inimeste oma  ja see inimeste oma oli veel, jagunes kaheks,  kus olid siis põllumaad, oli kartulimaa ja  siis teravili ja siis oli, kus heina niideti  ja kartulimaa jagunes veel kaheks kohaks,  üks oli, kus oli kõrgemal, kui oli niiske aasta  ja hea kartuli. Kui oli märg aasta, ühesõnaga siis oli teises kohas,  nii et kui üks ikaldus, siis teiselt ikka sai. Visuaalselt oli. Oluline, et oleks ka ilus ja nagu öeldakse,  inimese üks vanim meel on ilumeel noh, võib-olla vanasti  nagu teadlikult ei tehtud, aga võib-olla nad alateadlikult  oskasid kujundada nii, et see kaitse alla üks üks mõte oli  ka selles, et seda säilitada paarikümne aasta jooksul,  kaks korda me oleme raiunud. Ühesõnaga need silmapiirid uuesti lahti,  kõik saared maha ja männid siin otsas, me tegime niimoodi,  et kõik männid raiusime maha. Aga juba praegust on uuesti tulnud, selle otsaga me ei võidelnud. Seal on nüüd kilomeetrite kaupa juba niimoodi,  et oleks vaja uuesti raiuda, et kui me tahame,  noh, selliseid alasid nagu. Olid, mille pärast nad kaitse alla võeti. Väga palju vaeva. Tiidul on eredaid mälestusi saarnakilt muidugi kuhjaga. Kui suitsusaun sai üles ehitatud ehk eeskätt sellepärast,  et merelt paistaks ilus kompositsiooni, mida hää pildistada  ja muidu imetleda siis peatselt kujunes saun  ka meelepäraseks eluasemeks. Kui algul tähendab talgulistega siin palju aastaid koos  elasime kõik seal suures rehemaja lakas,  siis ma mõtlesin, aitab küll, ma juba vana ees,  et. Et mul on vaja ikka omaette elamist ja ja  siis ma tegin selle oma, nagu öeldakse, eri koha,  kus teised ei tohtinud tulla, siis mina siin oli minu magamiskoht. Ja, ja, ja kahjuks ma ei saanud seal üksi olla,  sest siin oli nii palju linde ja, ja jääkorksad olid siin  maja all ja need rakades ja, ja üks tegi pesa mulle sinna. Enne kui ma merele saan, avas enne jääminekut,  tähendab, ta teeb, oska, teeb pesa juba enne  ja kui ma siia tulin, ta oli pesa valmis  ja muna sees, haudus juba. Aga, aga minu voodi oli sealsamas kõrval  ja mõtlesin, no mina ka ära ei lähe. Ja, ja siis niimoodi me seda seda kohta jagasime. Algul oli ta mu peal ikka kuri ja ja ründas mind,  aga siis ma tegin neid sellise valli vahe. Et tegelikult tema pesa ja minu pea vahel,  kui ma magasin, läinud võib-olla pool meetrit  ja lõpuks tarjus nii ära, et ta ei olnud isegi kuri  ja ja, ja see oli mitu aastat ja lõpuks ta autos isegi pojad  välja ja seal hommikul kuskil neli hakkasid pojad piiksuma  mitu tundi ja lõpuks tuligi kõik välja ja läksid minema  ja ühesõnaga, et olen sellise sellise asja juures ka. Ent eks probleeme jagub igasse aega. Igavene vastuolu eraomandi ja looduskaitse vahel on senini  maailmas lahendamata ja ega ideaalselt lahendust siin vist polegi,  arvab Tiit. Erinevad nägemused ristuvad ka saarnakil. Me elame nii, nagu oskame ja teeme otsuseid oma,  kus järgi. Tiit teab, et ta on andnud vähemalt võimaluse  Saarnaki ajaloost tuleneva eripära ja ilu säilimiseks. Vees ei uju üksnes kala, vaid ka kõiksugused,  muud elukad, näiteks landi. See siin on ka lant. Nimelt liits nimi tuleb inglise keelest,  kus leac tähendab kaani ja märjana. Meenutabki see landikene kaani. Paljudele kalaliikidele maitsevad mitmed ki kaaniliigid. Maailmas on kokku 400 kuni 600 erinevat kaaniliiki aga  täpset soti selles asjas ei olegi. Ka Eestis elavate kaaniliikide arv pole lõplikult klaar. Ütleme, et neid on umbes täpselt 18. Ma olen siin lombis nüüd juba hea mitu tundi proovinud kaane  pildile püüda. Kuni ma avastasin, et kõige parem meetod seda teha on  lihtsalt ühe koha peal paigal seista ja siis kummikud vee  seest välja tõsta. Jala külge klammerdunud kaan on paljude jaoks õudusunenägu  ning mõnikord peidetakse selle hirmus isegi vette minna. Ühtlaselt musta värvi ning pisut heledama kõhualusega. Hobukaan on küll levinud üle Eesti ent tema ei jaksa end  inimeste ja suurte loomade nahast läbi närida. Suurte imetajate verest toitub üksnes pruuni selja ja. Kauni mustriga apteegikaan, ent see tilluke parasiit on üsna  haruldane ja elab vaid väga spetsiifilistes veekogus. Mõnes mõttes võib teda ka nimetada üheks selliseks  traditsioonilise eluviisi ja, ja poolslike koosluste nagu indikaatorliigiks,  sellepärast et ta on ennast sättinud inimese kõrvale just  sinna kohta, kus inimene on. Varasematel aastatel aastasadadel. Oma kariloomi karja tanud tõenäoliselt siis veised ja,  ja hobused ennekõike on talle kõige kergem saak olnud  ja sellistes madal sooloikudes ja väike järvede  või siis kinni kasvama rohtunud järvedes elab  ja mõnes kohas ka Eestis veel rannaniitude peal olevates  väikestes loikudes. Seal ta siis oma sellist tõelist kahepaikse elu tegelikult elab,  nii et. Suure osa oma elust on ta vees, aga näiteks sigimas käib ta  kaldavöötmes ja. Ja talvitub samamoodi kuskil kaldavöötmes rohu  ja kõdukihis. Oma elupaigas on apteegikaan siiski tõeline kiskja,  kes sööstab raevukalt potentsiaalse saagi suunas. Nii saab kaaniuurija temaga otsekui mängida. Nüüd loomavette tagasi, kus see siis verejanuliselt taas  inimese juurde ujub? Kõige meelepärasem kindlasti talle ongi,  ongi imetajate veri, sellepärast et füsioloogid on seda  uurinud ja. Ja selgeks teinud, et, et see imetajate näiteks koduloomade  või Ka näiteks põtrade või kitsede või sigade  või siis ka näiteks inimese veri, et see on energeetiliselt  kõige sobilikuma kõige toitvan tema jaoks  ja sealt ta saab oma kasvamiseks ja edukaks sigimiseks  vajaliku toidukoguse kõige kergemini kätte. Aga tõenäoliselt ta tänapäeval peab ka sageli läbi ajama kas  ainult kahepaiksetega või, või siis ka juhuslikult mõne. Loodusliku loomaliigi verega. Apteegikaan on levinud Lõuna-Euroopast kuni Skandinaavia  poolsaare keskosani. Meil leiab tema elupaiku peamiselt Lääne-Eestist,  eriti just saartel, kus on talle sobilik soojemapoolne  kliima ning ka pikad looduses karjatamise traditsioonid. Liitsuguline apteegikaan on väikese looma kohta üsna pikaealine,  elades 10 kuni 15 aasta vanuseks. Suguküpseks saab loom kolme-nelja aastaselt  ning enne paljunemist kulub kindlasti ära üks korralik kõhutäis. Tal on nimelt sellised kolm hästi imeväikeste hammastega  ja hästi teravat nagu sellist poolikud saeketast meenutavad,  nõuavad, et sellega ta siis saab selle soojaveresel looma  siis naha sisse sellise kolmeharulise tähe,  kujulise haava ja sealt imeb. Kui ta oma selle selle saaklooma kätte saab,  siis ta imeb seal seda verd, ta ennast lausa mitmekordselt  suurendab oma kehakaalu. Seal üks veerand kuni pool tundi imeb ja,  ja samaaegselt siis eritab sinna sellesse saaklooma haava  selliseid hüübimise vastaseid aineid, et,  et siis seda verd sealt rahulikult ja pikka aega pumbata  ja kui ta ennast on täitnud, tal on sees sellised omapärased  puutaskudega ja sellest ühest sellisest korral. Kus toitumisest võib talle näiteks täitsa aastaks piisata,  sigimine on siis eripärane selle poolest,  et, et apteegikaanid on hermafrodiitsed ehk  siis liitsugulised nad ühes organismis on  nii emas kui isas suguorganid. Ja palju näeb, näeb niimoodi välja, et ta. Siis kesksuvel, kui tal on täiskasvanud,  tõenäoliselt siis vähemalt kolme nelja aastasel isendil on. Kevadel suve alguses on läinud korda korralikult toituda,  ta tunneb ennast hästi. Siis ta paaritub ja, ja muneb ämbliku kookoniga sarnasesse,  väikesesse pikliku ovaalsesse. Palli muneb oma paarkümmend muna. Paarkümmend muna, siis arenevad ja, ja kooruvad noored  noored kaanid ja sügiseks siis nad väljuvad  ja seal lähevad omaette eluringile. Looduslikke vaenlasi apteegikaanil teada ei ole,  kuigi sookured ja musttoonekured võivad aeg-ajalt mõne kaani  muidugi noka vahele pista. Kaani suurim vaenlane on aga kurgedest hoopis kurjem,  kahejalgne. Eriti just Lõuna-Euroopas on tema suurimaks vaenlaseks  ikkagi inimene. Et see, kes ühe külje pealt tema elupaikasid hävitab  ja ja kaotab ära, kas siis veel kuivendab neid  või või ehitab täis või? Võtab mingil muul otstarbel või ka kohtades,  kus on selline keskkonnareostus ja näiteks keskkonnakeemia,  st tulenevad probleemid. Ja, ja teine asi, mis on veel Lõuna-Euroopa riikides,  on suhteliselt laialt levinud, on ikkagi see inimese poolt  see tema väljakogumine. Kuigi kaaniravi ei ole tänapäeval nii levinud kui sajandeid  tagasi ning enamik meditsiinis kasutatud loomi pärineb kasvandusest,  avaldab püük Lõuna-Euroopas apteegikaani asurkonnale siiski  tugevat survet. Eestis on olukord õnneks siiski stabiilne. Praegu teame Eestis ligi 40. veekogus, nii et tegelikult niisugune,  nagu siingi, selline madalsooloik praegu,  et selliseid on umbes paar tükki üle 40,  kus apteegikaan elab, nii et selles mõttes muidugi on  jällegi nad suhteliselt haruldased ja ikkagi väga suurt  sellist looduskaitselist tähelepanu väärivad. Loodame, et see Eestis praegune keskkonnaseisund  ja veel inimese ja looduse selline normaalne läbisaamine  ja see võimaldab tal siia ka siis veel edasi aastasadadeks  või pikaks ajaks elama jääda. Kes meist ei teaks, et paati tuleb tõrvata kevadel jääpuuri  teritada sül kiisel. Puuriterad lähevad müriks suuresti seetõttu,  et talvel ei kata meie veekogusid puhas jää,  vaid selles on ka rohkesti liiva. Liiva toob jääle tuul ja teadagi kuskohast ikka Kaldalt. Varuterad kuluvad samuti ära, sest näiteks Kauksi kandis  kulub puuriterasid kalameestel nagu leiba. Oh, saal Randel, terve noh, puhkud perega  või kuusetsiga samas paadis kus pool teie kõik on maja,  aga mul on sealpool. Tundub, et mingi 1000 inimest on siin ikka koos testi metsik,  populaarne koht pole midagi teha. Huvitav, kuidas see loodusele mõjub? Kauksi mändide alune on puhkajatest kirju. Nii otsustame meiegi aerutamisest ühe rahulikuma päeva võtta  ja kuulsate luidete vahel veidi ringi vaadata. Kuidas seda kõike loodussäästlikult teha? Siin on tegemist Peipsi järve kalda kõrguselt teise luitega,  kusagil üle 40 meetri on ta merepinnast kõrge  ja kuna sellelt tipust on väga hea vaadet nautida järvele,  siis rahvas hakkaski seal üleval käima ja vaatama,  aga üles-alla käies jalgade all variseb seda liiva  nii palju, et nüüd oli ta juba umbes üle kahe meetri  madalamaks tallatud. Aga et teda siis nagu säilitada ja, ja samas  ka oleks inimestel võimalik seda vaadet nautida,  siis sai siia 2007. aastal juba rajatud selline platvorm  kahjuks on või õnneks on meie alad sellised liivased siin ja,  ja tallamis jälle väga-väga-väga õrnad. Seepärast me peame rajama pidevalt juurde remontima vanu  laudteid luidetele ja nagu siin daami näete,  siis ka isegi kangaga katma. Ühe suvitusperioodi jooksul külastab kaugsi puhkeala rohkem  kui 150000 huvilist. Puhtad rannad, mittemetsad ja laulvad liivad toovad külalise  just Peipsi järve kaldale. Kaugsist vaevalt kolme kilomeetri aerutamise kaugusel asub kuruküla. Põline kalurite küla on paarikümne aastaga muutunud vaid suvituspaigaks. Olgugi, et järve peal võrke nõudmas käib vaid üks pere on  alles kunagised märgutulede asukohad. Halva ilma puhul juhatavad need eksinule teed järve pealt  koju tagasi. Millal viimati? Minu teada kasutati viimati 90.-te keskel et,  et siis olid ka, olid mehed, kes olid lubanud üheks kaheks  lõunal kodus olla. Oli õhtu käes pime, kell oli juba pool üheksa  ja siis polnud nagu küsimusi, et tuldi, tehti jälle tuled üles. Ilm on ilus ja seekord keegi luitele tuld tegema ei hakka. Olgugi et kuru küla luited ei ole nii kõrged kui kauksis,  on nad siin hoopis teistsugused. Siin on selline ala, kus on vähem tallatud  ja siis on need samblikud siin ka kinnitada saanud. Tegemist on siis nii maheda kui ka hariliku põdrasamblikuga,  et harilik on see hallikas ja, ja mahe on  siis see heledam, kerge, roheka tooniga mahe sellepärast,  et tal on vähem mõrudat maitset. See pruun päris, see on nüüd Islandi käokorv,  mida rahvas kutsub vahel ka põdrasamblikuks. Käo kõrva meenutab vast sammal habe, et kui ta tegi  kingpoolele kurgu ravimiseks teed eriti mõrudat,  mida mehed joovad ja kinnisilmi. Praegu ongi näha, et siin on täitsa puruks astutud need  samblad ja, ja kui meie siit tulime, siis vaatasime hoolega  seda rada, kus oleks nagu varem käidud, et me jumala eest ei  astuks sellele tallumata pinnasele, mis on,  mis on ääretult õrn. Kui nende peal korduvalt käia, siis lõpuks see samblik hävib. Kui on elupõlised rajad välja kujunenud,  tuleb seda rada järgida, mitte astuda mujale. Ning mis on veel, tuleoht on väga suur. Et ei tohiks siin kindlasti ka mitte lõket teha. Kuival ajal. Osooniga jakimatk on seekord sattunud eriti palavatele  suvepäevadele ning olgu need luited nii huvitavad kui tahes,  ikka kisub vee peale. Iseasi, kas pea 30 kraadine järvevesi ja peegelsile veepind  ka mingit jahutust pakuvad. Olgugi, et hooaeg pole veel alanud, on harrastuskalameeste  paate järve peal mitmeid. Mõnel neist ahvenatki külmakastis. Keskkonnainspektorid kohates keegi kahtlaselt rahmeldama ei hakka. No see on ilus poiss Sellise kuumusega nagu täna Kepsi järvel röövpüüdjaid eriti ei leia aga see ei tähenda,  et keskkonnainspektorid oma igapäevast tööd ei peaks tegema. Tavapäraselt me ikka alustame hommikuti väga vara. Siis pea päikse tõusuga vee peale sest. Selline kutseline kalapüük ja, ja, ja ka need  salavõrgupanijad tegutsevad siis kas hommikul vara  või õhtu hilja. Et keset päeva me käime harva, millised on  siis Peipsi järve põhiprobleemid? Üheks suuremaks probleemiks on ikkagi Salavõrgud. Salavõrgud ja liigsed võrgud, et võrk on selline. Hea asi, mis annab peita siia veepinna alla,  nii et möödasõitja möödasõites ei ole mitte midagi näha. Tänapäeval on võimalik see võrgu asukoht kaluritele endale  määrata kindlaks GPS-iga ja hiljem siis kui minnakse võrku  välja võtma, siis lihtsalt raagitakse see võrguots üles. Olles kala püüdnud lapsepõlvest peale, ei ole minu  harrastusliku kalapüügiõigust veel ükski inspektor kunagi kontrollinud. Kasutangi nüüd juhust. Vaatame järgi siis. Võtame järgi. 14 null kuus kuni 2011 kuni 13, null kuus 2012 kehtib. Selge, täitsa täitsa toimib, aitäh. Aga. Laseme õnge sisse, vaatame, proovime. Kas kalamees rääkis tõtt, et. Soe ja vaikne ja ja kala ei ole. Püüad sa kala või matkad kajakiga. Peipsi järv on piiriveekogu ja paadiga vee peal viibimine  tuleb igapäevaselt piirivalves registreerida. Me oleme 102 aja, kes iga hommiku õhtu helistab Päev Peipsi põhjarannikul möödus tuulevaikuses  ja lõunamaises kuumuses. Ainult palmipuud olid veel kilomeetrite pikkusest  liivarannast puudu. Ees ootab meid õhtune laagriplats ning edasi juba hoopis  marulisem ja kiirevoolulisem. Narva jõgi. Narva jõe äärde jõuame nädala pärast, nüüd aga kaeme,  keda või mida on näha natuke soolasema mererannas sobramega  merelihase adrus, aga maniküüri huvides ei tee me seda oma,  vaid vall rajasaare kätega. Sügisel on see aeg, kui mere ääres peaks käima varahommikul. Siis, kui pole tuult? Näeb ja kuuleb kurvitsate hääli. Kes praegu on sügisrändel. Meie rannad on nendele väga hea rändepeatuskoht,  kus nad saavad süüa. Neile meeldivad karid, liivaleeted, mudased siselahed. Ja just hommikul kuuleb nende hääli väga hästi. Enamasti on need sellised kurblikud viled nagu. Aga kui kuulete sellist jämedamat häält? Siis on koovitaja meie kõige suurem kurvitsaline. Siin karidepealne on veelompides kirpvähke. Ja kurvitsad käivad neid siit söömas. Need on meie sellised Läänemere. Krevettide sugulased. Praegu on rannikumerre tulnud paljunema Meie Läänemere  ainsad meduusid. Need on meriristid. Rahvas ütleb nende kohta. Aga millimallikas meremullikas igasuguseid hellitusnimesid  on neile. Pai, aga, aga veest välja ma teda ei võta,  sest siis ta läheb lihtsalt katki, ta on  nii õrn. Aga ta on väga ilus. Läbipaistev. Roosad mustrid seljas. Paljunemise ajal nad unustavad kaitsta ennast vees  elutsevate bakterite vastu ja nii ongi enamusele neist sügis. Nende elude lõpp. Mere ääres käies tasub alati sobrada rannavallis meri toob  välja näiteid sellest elust kes vee all on. Näiteks tulevad tormilainega rannale merekarbid. Leiame kõige tavalisemat see tume, teinekord tumesinine,  on söödav rannakarp. Suureks kasvavad nad seal, kus on soolane meri näiteks Taani väinades. Meil nad jäävad väikeseks, aga nad on toiduks väga paljudele lindudele. Ja siis ohoo, need kõige ilusamad, need kõige ilusamad. Minu meelest on sellised triibulised. Nende nimi on söödav südakarp. Teinekord on nad roosad, teinekord hallikollase triibulised. Ja siis on veel terve seltskond balti lamekarp liivauurikkarp. Kõik on väga oluline osa Läänemere kooslusest. Nad filtreerivad endast läbi vett, söövad planktonit,  lasevad endast kogu Läänemere vee läbi üsna kiiresti,  sest neid on niivõrd palju. Arvatakse, et vilgas elu kehab ainult troopilist meredes. Aga meie oma Läänemeri, millest me arvame,  et see on üsna vaene Just seesama rannavall, kust me leiame kõiki neid aardeid,  peokarpe, adru, ilusaid kive, noh, surnud ogalike annab  märku sellest, kui liigirikas on meie meri. Ja kui vilkalt elu seal sees keeta. Kalendri sügiseni on jäänud vaid neli päeva  ja praegu peaks olema vananaiste suvi. Tõsi, Eesti rahva kalender ei tea niisugusest asjast midagi. Oleme selle üle võtnud üsna hiljuti teistelt rahvastelt. Vananaiste suve eelmärgiks peetakse rohkete ämbliku võrkude  ilmumist samuti aga seda, et kaovad kärbsed. Öeldakse, et ühe lööd maha, üheksa kärbest  ka iseenesest. Meie saade ei kao kuhugi ja me oleme eetris taas nädala pärast.
