Mingi ettekujutus kährikkoerast on meil igal ühel olemas  ja eeskätt tänu tema nahast tehtud kraele  või mütsile. Looduses on seda loomakest näinud vist üsna vähesed aga nüüd tundub,  et võib ka nii koduselt kasvatada. Täiesti võib koduse kasvatada, meie alustasime 79. aastal Kähriku. Kähriku pidamisega. Ja. Esialgu. Oli teatud umbusk selles suhtes, aga nüüd. Nüüd nüüd jah, paistab, et. Et võib Pere siis on nüüd kasvanud juba. Meil on momendil 154 kährik koera. Mida te sellest loomast siis räägite, kui nüüd võrrelda rebasega,  on ta sõbralikum, kuidas, kuidas ta toitub  ja kuidas ta järglasi annab. Sõda kvaliteedi suhtes on kährik koer. Suhteliselt vähenõudlik. Võrreldes rebasega ja tundub, et puuris pidamisel Toitumistingimused on paremad ja ja sellest tingituna  ka viljakus on tunduvalt suurem kui vabas looduses. Suured pesakonnad on siis. Meie pesakonnad on kaheksa, isegi 10 pojalised looduses. Kirjanduse andmetel neli. Kuidas tal iseloom on, sülle võib võtta? Võib küll võtta ei ole? Ei ole. Ja kõige tähtsam eesmärk on muidugi majanduslik. Millist tulu te siis loodate nendest saada? No karusnahk on defitsiit ja sellest tingituna  siis nüüd ikka müts ja krae ikka müts ja krae ja. Metsas tal iga päev toitu võib-olla ei õnnestu saada,  kas siin ka siis paastupäevi peate? Peame praegu momendil me söödame neid ülepäeva  sest vabas looduses ta selleks ajaks on juba talletanud  küllaldaselt varud valmistub talve talve unne jäämiseks. Soovida tuleb siin ka jah?
