Klassikaraadio on tulnud külla kalamajamuuseumisse,
meie auks tehti lahti suured garaažiuksed.
Me oleme vaatega Götze puu tänavale ja näeme väikest hoovi
aed kohe maja perenaine Kristi patsi tuleb
ja keedab meile tassi kohvi ja siis räägime,
mis siin kalamajamuuseumis täna tehakse ja kuidas siin elu käib.
Mis kell hommikuti siin esimesed kohvid tehakse? No oleneb, mõnikord tehakse kell kuus, mõnikord tehakse kell üks.
Aga eile oli siin sünnipäevapidu ja muuseum on avatud
ükskõik kuna, et kuna inimesed tahavad tulla,
siis teeme uksed lahti ja saavad nad tulla,
et aga ametlikud avamisajad on siis tõesti,
et oleme kolmapäeval ja neljapäeval kella ühest päeval kella
kaheksani õhtul ja reede laupäev, pühapäev,
siis oleme sellisel klassikalisel ajal kella 11 10-st kuueni
ja esmaspäev teisipäev kinni, aga ikka kui keegi tahab,
esmaspäeval teisipäeval tulles võtab ikka vastu,
aga mis sünnipäev siis eile oli? Siis oli üks väike poiss, tahtis saada oma sünnipäeva,
ta sai äkki oota kaheksa, ütlevad see kaheksa,
et tema tahtis kalamaja tuletõrjeteemalist sünnipäeva,
mis on väga ilus, need vabatahtlikud tuletõrjujad,
kalamajas vabariigi ajal on olnud väga kuulsate,
siit väga paljus, nagu ka nõmmelt on saanud selline Tallinna
vabatahtlik tuletõrjeliikumine alguseni,
et vaat kus oli poiss, teadis mida nõuda,
aga kas siis tuletõrjujad olid torti söömas? Tuletõrjujad ei olnud, aga tehti igasuguseid teemasid siis
tuletõrjega seotud, et mis lastele sobivad siis muuseumis
sees ja väljas ka veel.
See on populaarne sünnipäeva pidamise koht
ja mis on hästi tore, on küll, et, aga kindlasti ootame veel
ka täiskasvanud rohkem leiaks muuseumi sünnipäevakohane,
sest tõesti me oleme praegu selle maja kunagises garaažis,
mis nüüd on ju muuseumi köök, et siin nii-öelda väike tuur
muuseumis või kalamajas ja siis pärast söömine joomine
tunduks ideaalne kõigile, nii lastele kui suurtele. Te tegite garaažiuksed lahti ja meile ei hakanud külm,
vaid siin on suured klaasuksed, missis eraldavad meid
tänavastiaga tänavamürast ja ka juba natuke külmast sügis õhust,
aga seal paistab aianurk, mis aianurk seal on,
mis seal kasvab ja kes on sinna pannud? Ja meil on muuseumi Aet, et see maja on ehitatud 1937.
aastal eramajaks, et alguses siin ei olnudki muuseum,
vaid kodu ja loomulikult oli ju siin ka,
et toona siis ja me oleme natukene seda aeda siis taastanud,
et on kogukondlik õppeaed, ise ärime seda naabrid harivad
ja kõrval, meil on Gustav Adolfi gümnaasium,
kust käivad siis lapsed siin ka oma taimi
ja lilli istutamas saaki korjamas ja kõike seda tegemas,
et kasvab tillija lilli ja kõike segamini nagu selline kalamaja,
Tootsi peenar? Nagu peab olema, no teeme selle kohvi nüüd siis valmis
ja teeme kohvi ära. Siin paistab üks väga suur puu, tundub, et see on õunapuu
ja ongi, see on mingi hästi vana õunapuu,
tal on tüvi natukene saanud nagu kannatada,
aga noh, kui ta on nii vana, siis eks me kõik mingis vanuses
saame natuke, kannatad. Ja meil käis siin majas kuskil kuuekümnendatel elanud proua
ahkes elaski oma emaga siin köögis tänases köögis siis
nõukogude ajal see see maja siis anti inimestele elamiseks
esinejast seitse peret ja see Anu oma emaga elaski siin,
eks ta ole niisugune rohkem toonases garaaži moodi janu,
käid meil muuseumis toredasti, ükskord tuli
ja annetas meile siis võtme.
Me küsisime, et no mis võttis ja siis on,
mis sa meile tood, et see ongi ligi selle maja ühis-WC võti
ja tema on istutanud kas selle õunapuu siia. Et kalamaja muuseum päris palju koosnebki lugudest,
inimestest ja meie nendega siis tegelemegi,
me kuulame lugusid.
Me räägime lugusid edasi, nii-öelda see kohalik lugu,
kohalikud inimesed ongi siin muuseumis kõige olulisem. Ei, no ma ei taha kuidagi peale käia, aga selle kohviga Vana elumaja, mis see tema saatus on olnud? Kogu see lugu nagu niisugune Eesti ajalugu on siin majas
nagu kokku võetud, et kui see Ants Hein per,
kes oli tehnikaülikooli professor, siis siin nii-öelda
sellel majalassikes ehitades siin elas nende saanud väga
pikalt elada tuli, nõukogude aegne, põgenesid Rootsi siis oligi,
et seitse erinevat perekonda ilmselt palju rohkem veel
aegade jooksul, aga 1985 löödi need seitse peret välja,
siia loodi siis Mihhail Kalinini muuseum,
sest kogu Põhja-Tallinn tonaadi, Mihhail Kalinini rajoon,
Kalinini tehas, Kalinin oli siin Tallinnas siis Volta
tehases töötanud raudteetehases ka ja otsustati,
et veel ju juba vabaduse tuuled puhusid,
aga see viimane hetk siis tehti ka Lenini muuseum
ja üleval korrusel oli siis toonast tööstuste nagu näidiste näitus,
et kas selline aeg on olnud selles majas,
et kõike, mida see maja näinud, kui tuli Eesti aeg,
siis päris nüüd uus aeg, siis siin on olnud kalamaja galerii,
kalamaja lastemuuseumi lastemuuseum, võib-olla järglane on
ka see kalamaja muuseum, kuna Tallinna linnamuuseum,
kuhu me kuulume, oli siis kaks lastemuuseumitega
linnamuuseumi tegelema väga paljude erinevate asjadega siis
otsustatigi nii-öelda muuseumis sees ja kogukonnas ka,
et selle muuseumi teeme siis kogukonnamuuseumiks
ja hakkame tegelema rohkem eeslinnadega,
kalamajaga ja muudega. Aga kas see maja ei kuulunud siis tagastamisele nagu väga paljud? Ja selle ajaga oli ka siis see lugu, et see peretütar,
kes siis on peretütar Ines, kes põgenes Rootsi,
et tema, siis noh, võib-olla nad oleks tagasi tahtnud,
see on ka selline kurb ja võib-olla natuke segane lugu
ja mina, kes ta täpselt nüüd nii sõna-sõnalt ei tea,
aga imes olevat ikkagi andnud selle maja siis Tallinna linnale,
et siia saab midagi lastele ja seda me oleme tema soovi
alati silmas pidanud. Tegelikult see kalamaja muuseum loodi hoopis teistel alustel
kui tavalised muuseumid, et siin oli see kogukonna panus
ja kogukonnahoidmine oli ikkagi väga-väga suur roll. See oligi väga suur roll, et me nimetamegi ennast jah,
tõesti ametlikult ka kogukonnamuuseumiks,
sest meil on siis, kuidas see muuseum loodi,
Te küsite inimestelt, et noh, lastemuuseum,
see maja oli katki ja enam ei töötanud võib-olla
lastemuuseumi kontseptsioon.
Aga mida te tahate, mis siin majas võiks olla,
et kui kui inimesed ei taha siia muuseumi,
võib ju veevärki ka teha, või noh, mida siis inimesed tahavad? Et oligi, algas hoopis küsitlusega Kalama inimeste seas kust
tuligi välja, et on mõttekas küll teha muuseumit,
et inimesed tahavad sellist kohta, kus koos käia kohta,
kus kalamäelugusid kuulda ja nii-öelda oma esemeid ka tuua,
kus saaks torevuseks lastega hea käia, et
ja selline mõnus õhkkond kodune.
Aga ma loodan, et me oleme selle loonud.
Ja seejärel lülit veel ka sellised mõttetalgud,
kus inimesed ütlesidki, et mida nad tahavad siis muuseumis näha,
kas nad tahavad muuseumit, mis on kalamaja ajaloo alguses
kalamaja ajaloo lõpuni ei tahtnud, tahtsid teistsugust. Et me oleme tõesti päris palju võtnud siis inimeste arvamust kuulda,
et näiteks meie maja logogi, mis on selline kalamaja muuseum
kirjutatud läbi kalasilma, et isegi selle valisid inimesed ise,
et muuseumitöötajate panus me oleme jah,
seda nagu protsessi juhtinud, aga väga palju seal siis
inimesed tõesti toonud rääkinud lugusid toonud esemeid
käivad siin köögis näiteks prouad süüa tegema,
siis meil on kalamäe, maitsete õhtud, et mis on tore,
et inimesed tulid kaasa, tahtsid teha, käivad koos
ja laupäeval ongi tulemas siis meie esimene sünnipäev kus
siis muuseumitöötajad jälle, kui me väga palju ei tee,
vaid tuleb meie aja logo kuraator, muuseumi kuraator Jaak Juske,
Detuuri tuleb Piret Kruusandi, kes teeb rotituuri,
näitab Kalamäe Roti muumiaid muuseumis ja mujal kalamaja peal,
et tema on niuke rotihuviline naine teab hästi palju
rottidest ja siis tuleb ka meie kõrvalmuuseumi kõrvalmajas
elab Andres, kes on kaevuluuki spetsialist temade Kalama,
kaevuluugi tuuri ja tüpa Tartust, siis tuleb tegema ka
kaevuluugi trüki, et kes tahaks endale kaevuluugi nii-öelda
mustriga kandekotti, et sellega balti jaama turul
või kuskil mujal käia, siis siin saab seda Lohool teha. No teil tuleb sünnipäev, ega me päris tühja käega ei tule toimekommiga,
ega siis kõik sünnipäevakülalised ei tule õigel ajal,
tuleb ikka varem palju õnne näitaja. Aga see üks aasta, kui palju see tegelikkuses on läinud,
nii nagu oli aasta tagasi plaanis? Noh, me kõige otsesem, kuidas vastu võetakse,
tagasiside on olnud väga rõõmustav on, et väga hea,
et selles mõttes inimesed on, on tulnud siia öelnud,
et ja see on üllatusliku koht, me ei oleks teadnudki siia
tulla näiteks kuskilt mujalt nii-öelda, aga välismaalased,
kes on jõudnud aga nii tore, et tõesti nende inimeste isiklikud,
nood isiklikud asjad, sellised väikesed,
mõnusad hubased ruumid, et kõik see on Meile nagu toonud
positiivset vastukaja ja võib-olla kuidas rahvas ka rohkem
muuseumisse jõudnud, et Tallinna linn, nii et linnamuuseum
siis teeb iga kuu esimesel pühapäeval tasuta muuseumi pühapäevi,
et see on selline ligipääsetavuse suurendamine,
inimesed, kes võib-olla muidu ei saaks muuseumisse tulla,
jõuavad siia ja tänu sellele kindlasti on kalamehe jõudnud
väga palju inimesi, ma tea, Muuganud nõmmelt kuskilt hoopis mujalt,
kes võib-olla muidu ei oleks tulnud, et ja kumu on väga
hästi levinud, et siin on selline mõnus koht,
et siin ei ole kalamaja hakata. Huvitav, sinu kõigil huvitav. Tuld, aga mis tööriistad meil siin selja taga,
paksude, selliste turvaklaaside taga, et lapsed ennast ka kogemata. Siin on nüüd ehe näide sellest, et mida siis kalamaja
inimesed on meile muuseumisse annetanud ja kuna siin oli
kunagi ka rahast, siis me ka inimeste juures,
kelle juures me käisime või kes oma kuuri
või pööningule kutsusid, küsisime, et kas me võime nende puidu,
kruvi või labida või kahe mehe sae siis kaasa võtta
ja muuseumis välja panna, et need on üle kalamaja siis
inimesed toonud või me ise oleme kokku korjanud,
et kõigil on oma lood ja oma teada kohad,
et kelle kuurist. Aga kuidas need lood on säilitatud, kus need on teil? Meil on need nii-öelda muuseumis väikeste raamatutena väljas,
et seda saab igaüks lugeda ja kui inimesed nii-öelda on
meile intervjuud andnud, siis need on muuseumi arhiivi kõik
transkribeeritud ehk siis üles kirjutatud
ja need me kasutame suhteliselt nagu palju selle pärast,
et me oleme teinud päris palju välinäitusi,
juust fotode põhjal, mis inimeste annennatanud lugude põhjal,
et kui vaadates ja muuseumi hoovi, siis praegugi siin on
väljas tegelikult üks näitus Uca hauka, mina prii õuemängud kalamajas,
mis on kolmes kohas kalamajas, kus on täpselt kasutatud neid
samu intervjuu lõike inimestelt, kes on meile siis mängude
teemal intervjuusid on, need on kindlasti selles mõttes palju,
et mida, nagu noh, ei oska, võib-olla kohe võib-olla see Anu lugu,
mida ma enne rääkisin, et Anu jõudiski siia majja tagasi,
mis tema kodu oli. Et see on väga selline südant puudutav, et ta väga rõõmus,
tema kunagine kodu on üht köök, et siia nii-öelda saab tulla,
aga aga neid huvitavaid kohtumisi nii-öelda kalamaja peale
on olnud palju, et see maja oli väga pikalt remondis.
Tegutsesime tegelikult tänaval, et siis kohtumised tänaval,
inimestega, kes teadamuuseumist leivatalong tahaks neile
annetada või kui pärast tuuri on kutsutud,
siis meid pust jooma, kalamaja pere koju,
et neile läks nii, kordas ta, mida muuseum teeb,
et kuidas see muuseum saab olla, isiklikke muuseum saab
puudutada ja muuseumit saab koju kutsuda,
et võib-olla nagu see selle nii-öelda kogukonnamuuseumi
juures on oluline ja, ja meil on hea meel,
et hästi paljud, ka teised Eesti muuseumid on nii-öelda
tulnud meie juurde õppima, et kuidas ikka seda teete,
kuidas te näete inimese juurde lähemegi astume juurde küsima. Meil on sinu lugu, oluline menüüd, sina oled oluline meile,
et nii-öelda võimestada seda inimest, võimestada teda nagu
muuseumis muuseumi kaudu, et näiteks sama Andres,
kes teeb kaevuluugi tuur, et noh, ühes intervjuus jutud
ja ta uurib, nagu tema huvi on, kaevuluugid.
Hoo, väga tore.
Äkki sa teed tuuri Andresest?
Ei noh, võib teha. Ja sellest on tõesti kasvanud tuuride sarini kalamajas vanalinnas.
Ta on andnud välja raamatu ja uurib neid kaevuluuke edasi,
nii et see, kuidas muuseum on nii-öelda lükanud veel inimest
nagu edasi.
Et see ka üksikisiku võimestamine, ehk võib-olla iga muuseum
seda niimoodi teha ei saa, aga kes seda siis veel tegema peaks,
kui mitte kogukonna muuseum. Muuseum ei ole staatilises olekus, vaid on väga muutuv
ja paindlik. Et see kindlasti on ka ülemaailmne muuseumide trend,
et järjest rohkem muuseumis ei tehta, et teeme nüüd näituse,
paneme need asjad välja, mis meil seal kogudes seal pikkades
riiulites on.
Nüüd küsitakse inimeste käest väga eri teemadel,
mida teie nüüd näha tahate, kas te tahate ise osaleda,
kas teil on kodust midagi muuseumisse tuua,
et see on väga erinevatel tasemetel, kuidas nii-öelda saab
olla ja see on järjest rohkem nii-öelda üle maailma tulnud
muuseumidest sisse, võib-olla Eestis, jah,
me oleme nagu olnud suunaneid, et sellest kohast küll,
et nii-öelda kuulake, mida inimene ütleb
ja näidake seda, mida tema tahab näha. Et see on ka kindlasti kohati nagu kuidas sa küsid,
kuidas andmeid analüüsida, et, et eks me kõik areneme nagu
selles suunas, et sellises väikses kohas
ja kalamajas kindlasti meil on seda kergem teha kui näiteks
küsidagi Eesti kunstimuuseumis nii-öelda kindlalt
sihtgrupilt või kunstisõpru, et mida teie tahate näha,
et sealt võib tulla väga erinevaid vastuseid.
Aga siin on ka, et siin nii-öelda linnateadlased etnoloogid,
et kaasata neid, kes oskavad küsida, et see on ka tähtis,
kuidas sa küsid, inimene on väga oluline
ja ma arvan, et Eesti muuseumides ka järjest rohkem oluline,
et et järjest nii-öelda muuseumit, hüppa,
väikese väiksemad koha muuseumid, kes niikuinii on
kogukonnamuuseumis näiteks Harjumaa muuseum,
Nemad on võtnud järjest rohkem näiteks fookusesse Ki
nii-öelda kohalikud inimesed, nendega suhtluse,
nende lugude korjamise, et kes siis veel oluline on,
kui inimene. Milline on kalamaja inimene? Kas inimene on avatud, tahab teada, tahab käia,
aga lame inimene on ka väga kriitiline.
Kui näiteks midagi siin praegu, vabandust,
need vana kalamaja tänava ehk siis tulevase kalamaja
peatänava ehitus käib.
Ma arvan, et kui siin on traktorid väga nagu kõva häält teevad,
siis juba helistatakse linnaossa konnane. Patareid ära lähevad. Aga samas Kalama inimene väga hoiab, Kalame,
ta tahab siin olla, ta hindab just seda vaikust,
mida siin muuseumi ees võib-olla praegu ei ole seda linnaruumi,
seda, et meil on suured aiad, muuseumil on suur aed,
nii-öelda see keskkond, mis siin Meie ümber on
ja mis on hästi tore, et tõesti ka uued inimesed,
kes on Kalama tulnud elama, on jõudnud muuseumisse
ja on kuulanud neid lugusid ja noh, oskavad nii-öelda seda ümbrust,
milles nad elavad, väga väärtustada, et ei ole lihtsalt
tuldud siia elama, vaid tahetakse ikka teada,
mis siin ümberkaudu on juhtunud või juhtumas,
on. No see kogukonnaliikumine on juba mitu-mitu head aastat
olnud igal pool maailmas jõud.
Kalamaja muuseum on üks väga hea teenäitaja selles suunas. Ja täpselt, et, et noh, kui me mõtleme, siis ongi,
et palju meil on erinevaid üritusi, kus inimesed tõesti
tulevad ja panustavad juudevatuuri või ekskursiooni
või mis, mis iganes asja siin vabatahtlikult,
et meie kuidagi ei, ei tasu neile, aga neile on see oluline,
neil on see väljund läbi muuseumid, nad saavad seda teha
ja nii-öelda tulevad ka tasuta pühapäev,
kus käibki muuseumist läbi meie muuseumist ühel päeval
näiteks 300 inimest, ska kogukonna liikmed on tulnud appi
nii-öelda rääkima oma esemetest, et see on see on tore,
et nii-öelda nad tahavad tulla, jagada ja olla,
olla sündmus. Mis on sellise väikese kogukonna muuseumi perspektiiv? No kalamaja nii kiiresti muutuv ja arenev,
et siin meie perspektiiv on kindlasti nagu minu käest küsiti,
et mida te kogute 50 sellepärast ma arvan,
et me kogume siis neid nagu tänaseid, siis ütleme siis neid
õllepudeli silt Ta näiteks või et seda me ei tea nagu kuidas,
kuidas see muutub, aga, aga et ühes väikses kogukonnas on
selline muuseum, mis tegutseb, kutsub nii-öelda kaasa,
et see on, ma arvan, hoiab seda kogukonda ka noore värske
samas vana emeletavana, et siin on täpselt see,
see pihl. Aga kui te vaatate oma koduaknast siia Ma vaatan Toompea poole, tegelikult. Oma koduaknast jah, muuseumid ei näe, et vaatan Toompea poole,
aga see ongi võib-olla see nii-öelda kodutunne,
mis ongi, et ma arvan väga pikalt töötanud vanalinnas
ja ka maarjamäel Eesti ajaloo muuseumis,
aga kalamajas mina leidsin endale kodu, et mina tean,
et mina olen siit kuigi tegelikult päriselt minu kodu Elvas,
kus me lapsepõlvekodu.
Aga ma tunnen ennast siin väga hästi ja see on ka kindlasti,
et ma elan kogukonnas nagu ka peaaegu kõik teised muuseumitöötajad,
et see on nagu liidab meid ka, et meil on osalusvaatlusiga
päev kalamajas, minu kollektuuli on sellest küll väga hea,
kui ta näeb juba, siin on remont, siis ta läheb,
kiikab prügikasti, näiteks, siis võtab sealt välja näiteks
siin klaasidega on ta näha Kaksukest trepi käsipuu osa,
näiteks siis ta toonudki vaid kiluämbrit leidnud,
sõidab sealt rattaga mööda, jõuab tööle,
et kõiki nagu selliseid selliseid asju, et muuseumitöötaja
pidevalt silm on terav, ta näeb, võib küsida,
et üheksa inimene ei oskagi võib-olla väärtust,
et see, ma ei tea, ma, nõukogude aegne prügiämber võiks olla
nagu muuseumis. A andad väga äge. Sest praegu õnneks veel on neid vanu maju
ja vanu detaile. Lehel on veel, on, et just eile käisin kontserdil vana
kalamaja tänava lõpus kalevis metropol soovitan minna,
seal on seda kalamäe hõngu veel eriti kontsentreeritud. Sünnipäeval pakute sööki, vaesed rüütlid,
mis seal siis? Vaesed rüütlid asja tegelikult praesaiad,
et mis on hästi tore, et me oleme kogunud noh Kalamäega
seoses väga erinevaid asju nimetatud, küsinud
ja ühendanud retseptid, et inimesed jaganud meile vanemaid
uuemaid kalaretsepte ja see retsept on jagatud Jelena poolt
ja see ongi nii-öelda õpetas ta täpselt,
kuidas seda praesai siis Kalama, kuidas siis teha,
kuidas ta kaneeli ei tohi panna, noh ja siis,
kuidas täpselt enne kas tohib piima sisse
või muna sisse panna? Järgi vaatama?
Aga, aga et nii-öelda kuidas nemad siis kodus tegid,
et inimesed kannavad ikkagi seda täpselt,
on andnud edasi neid kalamaja retsept näiteks silgusousti
või midagi, midagi sellist. Nonii kohvi lõhna peale tulite, Tuuli, eks ole,
tegelikult on kohe tulemas siia Heleni koolist
lasteaialapsed nelja viie aastased ja me pidime minema
nendega kalamaja lastetuurile.
Mis seal lastetuur tähendab, kuhu te lähete siis?
No me teeme siukse vastavalt vanusele, kas suurema
või väiksema, tiirusin, vaatame, milline see kalamaja
päriselt välja näeb. Olgu siis räägime, mis siin enne oli ja siis läheme,
vaatame, mis päriselt on.
Ja siis noh, iga natukese aja tagant mängime midagi
või teeme midagi, et igavaks ei läheks.
Kas vanu objekte veel on, kus käia ja kolistada
ja seigelda?
Oi no siin on ju vaheldumisi ju üks uus,
teine vana oi, väga seiklusrikas. Ja siit saab just aimu, et kui vanalinn oli päris linn,
et milline see eeslinn oli, kus siis lihtsalt inimesed elasid. Selline oli hommikune külastuskäik kalamajamuuseumisse.
Meiega rääkisid muuseumi tegemistest Kristi patsi
ja Tuuli Silber ja kõik on oodatud.
Kalamaja muuseumi sünnipäevapeole eeloleval laupäeval.
