Suur heameel on klassikaraadios tervitada Silvia Lottwanit,
tere. Tere.
Milline see aeg siis on, kui Lihulas valmistutakse 20.-ks
Matsalu loodusfilmide festivaliks? See on selline väga ärev ja tihe ja rõõmsat ootusärevust täisaeg.
Et filmid on meil kõik olemas, filmitegijatel lennukipiletid,
ostetud või rongipileteid, laevapiletit,
kes, kuidas ja väga palju sebimist ja sellist väljamõtlemist,
et kuidas see kõik ikkagi väga hästi jooksma hakkaks. Või sa ise elad Lihulale üsna lähedal, nii et ilmselt sa
käid mõnikord nädala jooksul Lihula poes
ja Lihula vahel ringi.
Kas on? Selle loodusfilmifestivali tulekuga on kuidagi näha ka,
et linn elavneb. Ma just just nägin Lihulas poes ühte ühte tuttavat,
kes tuli vastu ja ütles, et tema arvates festival hakkab
täpselt sellel alguspäeval niimoodi puhkeb õide selles
väikses natuke unises alevis ja enne seda mitte miski ei hoiata,
et selline suur pauk läheb lahti peale jah,
selliste reklaamplakatite üleval olemise enne festivali võib
olla väga, seda seda tunda ei ole, aga ma arvan küll,
et nendel päevadel, kui festival on, siis on väga palju
rohkem rahvast, et teistsugune olemine seal. Küll aga lisaks plakatitel, mida väikese linnapildis näha on,
me peame rääkima ühest vaibast.
Lihula kultuurimajja viib nüüd ilus pikk punane vaip. Ja see on meil ikka ammu selline unistus olnud,
et, et loodusfilmide festival võib-olla ei ole selline väga glamuurne,
nagu teame mingi Oskarit või kalasid või,
või kanni festivali, et et sellist ilusat pikka punast vaipa
meil siiamaani olnud ei ole.
Ja eks see rahvaski, kes sellel festivalil käib,
ei ole ju tavaliselt sellised glamuursed,
suured staarid, vaid sellised inimesed, kes muul ajal
veedavad enamasti aega kusagil põõsas kaameraga
või mikrofoniga vaikselt kedagi hiilides,
jälgides selle kohta isegi ükskord oli lugu,
et selline juhtum, et, et panime festivali avapäeva kutse
peale kirja, et palume tulla pidulikes riietes,
siis. Mulle helistas Rein Maran isiklikult ütles,
et ta siis ei saa kahjuks tulla üldsegi festivali avama,
sest et tal ei ole selliseid riideid, millega pidulikule
banketil tulla kõlbab. Nii et selles mõttes sellist glamuuri meil meil ei ole,
seal aga punane vaip sellises sümbolina ja sellise nagu peo
ja tähistamisena on ammu unistuses olnud
ja kuna Lihulas on vaiba firmu narmas, siis sel aastal
tõesti otsustasid, et nad kingivad meile selle punase vaiba. Silvia, millal sinu enda esimene Matsalu loodusfilmide
festival toimus sinu jaoks? Päriselt ma käisin esimesel päris päris esimesel festivalil ka,
kuna õnneks mu vanemad on Matsalus, elavad siis see Matsalu
loodusfilmide festivali tulemine sinna kant
ja et ma olen vanemate kaudu nagu selle juures olnud
ja näinud seda tol ajal, ma olin ise tudeng
ja ma isegi mäletan esimest festivali ka selle korralduse
juures ma veel ei olnud, et läks mõned aastad aega,
kui ma hakkasin ise natukene vabatahtlikuna juba festivali
korraldamise juures aitama. Ma küsin siis niipidi, et kas mõni festival on vahele jäänud. Võib-olla isegi ei ole ja ma arvan, et ei ole.
Et ma olen vist kõikidel festivalidel käinud. See 20. kord ikkagi on märgiline, et ühes väikeses Lihulas
selline festival igal sügisel toimub.
Kas selle 20. festivali toimumiskorra jooksul teedeetega
mingisuguseid kummardusi alustajatele või nendele
osutajatele või. Ja selles sünnipäev on ikkagi selline hetk,
kus me vaatame tagasi ja loomulikult see Matsalu kandis.
Kui sellised inimesed nagu Tiit mesila, Ago Ruus
ja Rein Maran ja see festival siis siis tolleaegse Matsalu
rahvuspargi Lihula valla ja Eestimaa looduse fondi poolt asutati,
et me muidugi vaatame see aasta sellele hetkele nagu
pidulikumalt ja suurema austusega tagasi.
Me isegi saime ühendust esimese festivali võitnud filmi
autoriga ja veel pole kindel, kas ta saab kohale tulla,
aga ETV2s just linastunud ajaloosaatesse sinna ta lubas oma
oma filmist ka väikseid lõikeid. Ta saatis tervitusi Taliga, päris toredasti üllatunud,
et see festival nii kaua on ikkagi iga aasta toimunud. Sa mainisid neid mehi, kes tol korral seal Matsalus kokku said.
Ega need filmitegijad ei ole Matsalut ju maha jätnud.
Ja huvid. On see küll, et Matsalu maastik võib-olla on natukene
sellisem poeetilisem, kuna ta on üsna tühi,
eks ju, et kui linnast esimene kord inimene tuleb või,
või ka kui mõnest metsasemast eesti piirkonnast esimest
korda Matsalusse sattuda, siis ta on väga lage
ja tühi, seda peab kuidagi ise oma mõtetega
ja tunnetega täitma, et et mulle tundub,
et see on igas põlvkonnas neid loodusfilmiinimesi sinna
sinna kanti meelitanud, et väga vahva, et Joosep Matjus meie
kandis on ja, ja meie kandist pärit Remmek,
meil sel aastal on tal filmi esilinastus festivalil,
nii et see on mingi eriline fenomen, mis Matsalu loodusfilme ühendab. Ja sa mainisid ja natukene juba kirjeldasid neid loodusfilmitegijaid,
et tavaliselt nad kükitavad kuskil põõsas
ja päris ei teagi, mida pidulikul puhul selga panna.
Ja paljuski loodusfilmitegijad on üksinda oma igapäevaelus,
aga kuidas neid kirjeldaksid, kui nad tulevad siin Lihulasse
koha peale?
Kas nad siiski armastavad seda, et nad saavad oma kolleegide
ja mõttekaaslastega kohtuda? Ja ma usun küll, et kolleegide ja mõttekaaslastega
kohtumised on olnud olulised, et ma tean,
et ka mitmed sellised filmi mõtted või uute filmide peale
siis ka üksteisega, et kes tuleb appi filmima,
selliseid kokkuleppeid on meil festivalil tehtud.
Aga võib-olla, kui ma peaks niimoodi üldistama,
et mis muljetega filmi tegijad tavaliselt tulevad festivalil
siis ma kahjuks väga tihti või ma näen, et kui sa teed
ikkagi filmil loodusest mõnest tegelasest on väga intiimne suhe. Ja paraku meil on sellised elurikkuse ja kliimamuutustega
seotud nii palju probleeme, et filmitegijad näevad neid nii lähedalt,
et nad tulevad ka festivalile selle ootusega,
et sellest murest, mida nad ka filmis nagu paraku kajastama peavad,
et seal oleks vaatajaid, kes näeksid ja inimesi,
kes seda mõistaksid.
Et neil on seal ise seda filmi tehes publikuga väga tihti,
et nad ei kohtu, et festival on ka selline koht,
kus nad näevad inimesi, kes läbi ekraani seda näevad
ja mulle tundub, et see on, mille pärast filmi tegijad ka
festivali väga-väga hindavad, et kui me saame sinna inimesi saalidesse,
neil on väga hea meel, et neid vaadatakse
ja ka, et nad saavad kohtuda ja näha publiku reaktsioone
ja tunda, et see muudab midagi, kui nad,
kui nad on oma filmi valmis teinud ja see on ekraanile jõudnud. Kas see on ka selline kindel otsus, et igale filmile annate
selle diskussiooni aja et publikul ja režissööril on
võimalik rääkida? Ja kui filmi autor või keegi, kas režissöör
või operaator või produtsent kohal on, et siis kindlasti
ja alati me selle aja leiame, et see ongi üks asi,
mis päris tihti küsitakse, et miks teil ei ole programmi
juba varem avalik, et saaks juba varem võib-olla aega planeerida,
et me korraldame tõesti ju filmide konkursi juba aasta alguses.
Filmitegijad saavad oma filme saata, meile saadetakse seal
iga aasta peaaegu 1000 filmi, nende seast me valime,
eks ju, need poolsada filmi, mida me näitame,
et, et see võtab aega. Aga selle jaoks, et see programm niimoodi avalikuks saaks,
mis film, millal linastub täpselt festivali ajal.
Me võtamegi iga filmi autoriga ühendust ja uurime,
et kui neil on võimalik kohale tulla, et just sättida,
et sai filmi autori ja publiku kohta, kui mina oleks võimalik,
et et see teeb selle alati selle väga pingeliseks ajakava,
et kuidas enne festivali oleks võimalik,
et kõik autorid, kes ikkagi viimasel hetkel otsustavad tulla,
et, et ka nemad saaks publiku kohtumise Kes need filmitegijad seekord siis Lihulasse on tulemas? Väga huviga ootan meile tulevad Serbiast kaks filmi autorit,
kes on teinud sellise filmi nagu krantsi elu,
mis siis jutustab kodututest koertest jutustab niimoodi ka kunstiliselt,
seal on animatsiooni ja on jälgitud neid koeriet kindlasti
nende filmi autoritega, ma arvan, tuleb põnev kohtumine.
Siis on meil Soomest tulemas iiris härma,
kes on teinud filmi Keeniast, kuidas siis soome teadlane
Keenia inimesi looduses elamise kultuuri uurib
ja siis nii et need on kindlasti kaks sellist autorid,
keda ma soovitan vaatama tulla ja otsida üles nende filmid. Meie programmis. Ja juba sa mainisid ka, et esilinastub tegelikult täiesti
kohaliku filmitegija film ka. Just meil on programmis see aasta kaks Eesti filmi
ja eriti tore on jah, et üks nendest lausa esilinastub,
et reedel, 23. septembril on siis need mõlemad esilinastub
Sis Rebecca Meelefilm Suursoo ja siis esilinastus muidugi on
nagu suurem rullime punase vaiba lahti ja saab kohtuda filmi
teinud siis meeskonnaga ka ja, ja neile lilli tuua.
Ja siis on meil ka Mirjam Matiiseni film samal päeval,
mis portreteerib ka ühte huvitavat loodusega,
võib-olla kooselamise koosolemise teemat,
kus üks vanatädi, tema lehm ja kuidas Eesti ühiskonnas täna,
kui elujõuline või kuidas me üldse suhestuma selle teemaga
oma väga moodsa ühiskonnaga, mis meil tegelikult täna Eestis on. Võistlusprogrammi kategooriad on olnud vist tükimat aega samad,
need on loodus ning loodus ja inimene.
Kas sa võiksid pisut valgust heita, millised need
valupunktid tänavuse festivali filmides on,
kas üldse saab üldistada? Ja looduse kategoorias, et see ongi selline klassikaline loodusfilm,
kus on tavaliselt siis keegi selle filmitegija uurimisobjekt
või mõni piirkond näiteks meil sel aastal on põnevat filmid
näiteks tihastest on meile väga huvitav ülevaatefilm,
kui palju erinevaid tihaseid üldse maailmas on,
siis selline väga huvitav ellujäämiskunstnik film,
mis räägib pesukarudest.
Et sellised filmid on meil looduse kategooria ja,
ja kui ma seal peaksin üldistame, siis see on võib-olla
selle 20 aasta jooksul on selles kategoorias toimunud tohutu
selline tehnoloogia revolutsioon kui lähedalt,
kui intiimselt me näeme loomi, kui hästi me nende hääli
isegi pimedas, nagu et loodusfilm on siin tõesti ka nagu
teadusele väga palju andnud, et on võimalik olnud filmida asju,
mida varem ei olnud inimestel üldse võimalik teada. Ja tihtipeale filmid räägivad ka just sellest,
et kuidas avastati mingi asi, et me võib-olla kooliõpikust loeme,
et vot need asjad on nii, aga tihtipeale kõige huvitavam
lugu ongi see, et kuidas me seda teada saime,
et ma mäletan mingisugune üle 10 aasta tagasi vist oli
selline film, mis rääkis merekilpkonnadest,
kus oli just see lugu, et arvati, et need kilpkonnad,
kes elavad Austraalias, on, et kas Lõuna-Ameerikas,
et need on erinevad, aga millegipärast nad kaovad pooleks
aastaks ära ja alles tehnoloogia arenedes on võimalik kokku panna,
et kus nad on siis teine pool aastat sedasama loom. Et need on selle looduse kategooria, sellised võib-olla
üldiselt sellised trendid või ka inimene
ja looduskategooria, kus me võib-olla filmitegijad rohkem
uurivad inimese ja looduse suhet siis varasemalt võib-olla
oli rohkem selliseid antropoloogilisi filme,
kuhu ma võib-olla paigutaks ka Remekija Mirjami filmid,
et inimene, kes ongi looduses ja kuidas ta seal toimetab
ja iiri Serma film Keenias, et aga väga jõuliselt ikkagi
viimastel aastatel on just need keskkonnaprobleemid
kliimamuutuste teema, kuidas keskkonna mingisuguste alade kaitsmised,
aktivistide, kuidas organiseeruvad ja sellised sellised
moodsamad teemad juurde tulnud. Sa mainisid juba ka neid loomahääli, mida tehnika on
võimaldanud väga hästi filmivaatajal kuulda.
Kuidas sina üldse sellesse heliküsimusse suhtud?
Siin klassikaraadios on võib-olla tore selle üle mõtiskleda,
et on neid filmitegijaid, kes väga resoluutselt arvavad,
et et kõik peab olema nii, nagu metsas kõlab
ja on neid, kes kasutavad taustamuusikat.
Mis sa sellest arvad? Mina arvan, et kindlasti taustamuusika ei ole mingi patt ja,
ja meil on olnud väga meisterlik filme, mis muusikaga esile
toovad mingeid olulisi asju või seda sõnumit,
et kohe tuleb silmade ette Ants Tammiku habras maailm,
kus ainult muusika ja loodushelid ja kas siis ka selle
Kunnase rääkis soodest siis ka soode turbakaevandusmasinate
nagu helid, et need olid väga-väga võimsalt,
andsid selle filmi sõnumi edasi, et samamoodi näiteks Joosep
Matjus tuulte tahutud maa taustamuusika,
et kindlasti see on just nagu eraldi kunst,
et kuidas kombineerida neid loodushelisid
ja seda, kuidas inimese tehtud helisid ja muusikat selle
pildi taustaks, et meil on olnud ka mõni aasta lausa
filmimuusika eriauhind, kui mõni film on,
on selle poolest eriti silma paistnud. Aga mina olen osalenud korduvalt Matsalu loodusfilmide
festivali raames toimunud mälumängul, kas seda sel aastal ka
lahendada saab? Ja see aasta on meil neljapäevasel päeval,
22. septembril on festivali sellise kõrvalüritusena Kõmsi
rahvamajas korraldame ühes seminaris, kus me ka natuke
lahkama seda, et kuidas sellised keskkonnateadlikkusele
suunatud sündmused või sarjad nagu näiteks Matsalu
filmifestival on, et kuidas nad paremini saaksid võib-olla
looduskaitsesõnumit levitada ja rohkem kuidagi pildil olla.
Ja sellesama päeva õhtul siis, 22. septembril on plaanis ka
Matsalu loodusfilmifestivaliteemaline mälumängija,
mida karuse mälumänguklubi korraldab. Lisaks mälumängule ja konverentsile, kas mõnda kontserti
saab ka kuulata? Ja sel aastal veel isegi, kes on võib-olla varem käinud kohapeal,
et proovime natukene rohkem sellist melu sinna filmi
vaatamiste juurde eriti õhtuti tuua.
Meil on plaanis Lihula kultuurimaja taha haljasalale selline
õues olemise ala ja seal ka kontserte korraldada,
nii et reedest Remeki filmi esilinastust on seal kindlasti
melu ja pidu ja ja muusikat ja ka laupäeva õhtul pärast meie
auhinnatseremooniat esineb meil rüüt ja sealsamas
festivalialal võib-olla sellele lisaks veel,
et mis meil peale filmide veel toimub, et laupäevasel päeval,
kes tuleb Lihulasse, et siis meil on Lihula kultuurimajas
filmid ja Lihula mõisas, siis samal ajal ka ettekanded loodusfotograafidele,
et meil on seal Svensossek ja Urmas Tartes
ja ka Canoni, Põhjamaade saadik tuleb Norrast noor fotograaf
oma ilusaid loodusfotosid näitama, nii et. Ma tean, et on selliseid filmifestivali külastajaid,
kes, kes tulevad ja vaatavad järjest hästi palju filme
ja on selliseid inimesi, kes ütlevad, et,
et nad ei suuda palju vaadata.
Tegelikult hea lugu tõmbab endasse ja vajab sellist läbielamist,
et ma kindlasti soovitan tulla, et siis kui vaatad ainult
paar filmi ja vahepeal on seal midagi muud ka teha
ja seedimisaega kindlasti saab ka võtta. Ja sa ütlesid, et see 20. festival ühelt poolt vaatab tagasi ajale,
mis on olnud igal sügisel seal Lihulas, Matsalu
loodusfilmide festivali ajal.
Aga millise pilguga te vaatate hedasi? Ja edasi vaadates tuleb üldiselt vaadata nooremate inimeste
poole ja viimastel aastatel me oleme päris jõuliselt
nooremate inimeste poole vaadanud.
Meil on ka see aasta nüüd vist juba kolmas kord,
teeme eraldi sellise päeva, kus on kliimapäev neljapäeval,
sel päeval näitame kliimamuutustega seotud filme
ja just gümnaasiumi õpilased tulevad oma õpetajatega
ja see aasta on, see on väga tore, et aina rohkem õpetajad
leiavad meid üles, on päris palju tulemas,
Viljandi kultuuriakadeemia tudengid jällegi nelja teevad töötubasid,
et selline väga tore koostöö on meil ja sellest on meil
välja siis arenenud selline mõte, mis meil see aasta nüüd
siis esimest korda proovime, et kevadel tahaks teha sellist minimaffiat,
kas ongi noorte loodusfilmilaager ja, ja noored ise saavad
katsetada loodusfilmitegemist, Need vaatamist,
analüüsimist ja see on siis meil selline kevadine üritus plaanis,
aga praegu veel sügis ja saadame kuradi ära
ja siis siis hakkame plaanima kevadist. Aga nii ka päris ei ole, et 25. septembril,
kui Lihulas mahv lõpeb, siis on kured läinud,
tegelikult mahv jätkub üle Eesti?
Jah. Küll, kes tahab kõiki neid filme näha, mis meil programmis on,
siis neid kõiki saab näha ainult ihulas,
aga filmivalikut on võimalik näha ka Tallinnas,
start tuss Narvas, Pärnus, nii et kõigis suuremates Eesti
kohtades ja ka päris paljudes pisikestes kohtades,
et eriti hea meel on mul selle üle, et sel aastal on isegi vorm,
siis meil mõned linastused tasu, et meie kodulehele vaadata,
et kus meil linastusi on. Kui ei ole võimalik kohale tulla, siis mõnesid selliseid
paremaid filme näeb kindlasti mujal ka kuni teise oktoobrini,
siis on meil ele eestilinastused. Sa mainisid seda lindude rändamist ja mis seal salata,
Matsalus on see ju imeilus aeg.
Kas seda hirmu pole, et mõni läheb hommikul Matsalu lahe
äärde linde vaatama ja ei jõuagi festivalile? Eks seda muidugi võib ka juhtuda, jah, aga lindude
vaatlemiseks on kõige paremad ajad õhtul päikeseloojangu aeg
hommikul päikesetõusu aegne täpselt.
No kas nendel hetkedel me filme ei näita?
Ja, ja pigem on meil jah, see probleem olnud,
et kui me oleme öelnud, et ka väliskülastajad tihtipeale
tahavad linde vaatama minna, et kõige parem aeg on hommikul vara,
siis ei kiputa jah selleks ajaks üles ärkama kui linde
vaatama kõige parem minna. Aga meie ei konkureeri selle selle suure vaatemänguga. PeiteSilvia Lotman klassikaraadiosse tulemast
ja ilusat kahekümnendat Matsalu loodusfilmide festivali.
Aitäh.
