Ilmunud on uus raamat põrgu Läänemerel, Juminda mere tragöödia.
Läheme meremuuseumisse ja uurime täpsemalt ajaloosündmusel
põhineva raamatu kohta ja kohtume raamatu ühe koostaja,
meremuuseumi sisu, valdkonna juhi Sander Jürisson.
Iga. Me oleme meremuuseumis, oleme õppeklassis
ja me tegelikult olemegi natukene nagu õpilase-õpetaja positsioonis,
sest ma tean, et te olete ajaloo õpetaja olnud,
on see nii, sander? Ja enne kui ma muuseumimaastikule tööle asusin,
ühe aastakese olin koolis õpetaja, siis veidi allingu
ülikoolis tudengeid õpetanud.
Rände ajal osas Te olete ka vabamus olnud tegev. Ja selle uuendusprotsessi käigus, mis mõni aasta tagasi oli,
et mina olin siis üks nendest, kes seda elluviise
ja uue püsinäituse peakuraator olin seal ka. Aga praegu olete meremuuseumis sisuvaldkonna juht,
mis asi on sisuvaldkond? Näitused, mis muuseumis valmivad, tulevad meie osakonnast
ja siis ka kogud, mis on muuseumi ühed siuksed alussambad,
et need on siis ka meie meeskonna alata. Üks näitus, mis siin praegu on avatud, on seotud raamatuga,
mille koostamise juures olete te olnud eestvedaja. Jah, ennem oli näituse, nüüd tõesti ilmus ka raamat näitus,
avasime juba aasta tagasi lennusadamas põrgu Läänemerel
Juminda mere tragöödia 1941, et see siis kõneleb ajaloo
ühest suuremast meretragöödiast, mis leidis aset meie Eesti
vetes 41. aasta suvel, ehk siis eelmine suvi sai sellest 80
aastat mõni päev tagasi 81 aastat, et 28 29 August 41 siin
olnud punaokupatsiooniväed evakueerunud Tallinnast
pealetungivate sakslaste eest ja siis enam kui 200 laeva
seas oli ka kümneid varasemad eestialused,
mis olid natsionaliseeritud ja ka sadu Eesti meremehi
ja tuhandeid eesti mehi, kes olid mobiliseeritud
punaarmeesse läks samuti teel ja nüüd me avaldasime raamatu,
kus siis on mitme inimese mälestused nendelt,
kes merel olikuga kaks inimest, kes Juminda poolsaarel siis
tunnistajateks olid sellele sündmusele. Eks teine maailmasõda, mille järelmeid me siiani mõnevõrra
maitsta saame, oli väga kirju käiguga, et,
et need, kes veidi rohkem Maialust jäävad,
on, on kindlasti kursis, et siin Ida-Euroopa,
sealhulgas Eesti ja Soome jagati ära kahe suure kurjategija
vahel Stalini Hitleri vahel, eksi Stalin,
kes oli Nõukogude Liidu juht Peeter, kes siis oli
Natsi-Saksamaa juht ja esialgu nad olid liitlased sõjas,
nii et baaside leping, mis 39. aastal Eestile peale suruti
väevõimuga tõi siia juba punaarmee 40. aastal meid ka siis
ametlikult eriti liideti sunniviisilelt Nõukogude Liiduga
ja kuni 41. aasta suveni oli siis 23. augustil 39 sõlmitud
sõbralik partnerlus kahe kurjategija vahel kestnud,
aga, aga siis jah, jaanipäeva paiku, 41 Saksamaa alustas sõda,
aga nõukogude liidu vastu ja edenes küllalt kiirelt,
et juba juuli algul mõne nädalaga jõuti Eesti piiridele
ja augusti algul jupaga Soome laheni tegelikult takistati,
lõpetati võimalus siin Tallinnast maismaad pidi siis
Leningradi tänase Peterburi poole liikuda detailseks
teekonnaks seegi meri. Ja siis, kui juba ka oli lahing Tallinna pärast sakslaste
nõukogude poole vahel, siis nähes, et seda lahingut,
et ei õnnestu punaarmeel võita, siis see hulk armeest,
kes oli see hulk kohalikest punapoliitikutest,
kes siis olid kas suurelt Nõukogude maalt siia tulnud
või olid, et Eestist kaasajooksikud näiteks Johannes Lauristin,
kes läks ka seal teele, ei olnud enne seda maismaa teekonna
kinnipanemist lahkunud siit ida poole, et nemad siis asusid laevadele,
et enam kui 220 laevadelt augusti lõpus 41 teel asus
ja ja üle 60 laeva siis teel läks põhja ja seal oli jää peal,
sest nii punategelasi, puna, armeenlasi,
nende punast, riigijuhtide perekondi, aga ka palju haavatuid,
sõdureid ja väga palju mobiliseeritud eestlasi,
et mõni päev varem ennem seda kõige tuntumat sündmust
näiteks Georg Ots oli Sibiri nimelise laeva peal,
et kes on näinud Georg Otsast filmi näiteks siis üsna
avaosas ongi seal, kuidas siis laevaauk on
ja kuidas ta sellest pääseb, et et see oli tõesti üks
niisugune väga suur sündmus, millest Eestis
ega ka mujal liiga palju just ei teata, et võlad nendeks tun köögiga,
mis siis oli natukene sarnane evakuatsiooniprotsess
Prantsusmaalt Suurbritanniasse, et see tunduvalt rohkem
maailmast teada on võib-olla ka sellepärast,
et sellest on suur Hollywoodi film valminud. Aga see Juminda poolsaar, miks sinna ümber pandi need miinid? Eks seal on Soome laht kõige kitsam ka, et seal oli see võimalus,
et tõesti jah, see laevade teekonda siis hakata takistama
juba kohe jaanipäeva paiku hakkas kõigepealt Soome merevägi
sinna meremiine veeskama ja siis augusti alguses liitus
soomlastega ka Saksa merevägi.
Nii et seal raadio pilti näiteks seisvaks näidata kaarti,
kuidas need miiniväljad olid laotunud seal,
et see oli sihuke nagu klimbisupp, kus hinnatakse just siis
klimbirohkuse järgi, et see oli väga tihedalt miine täis
ja sealt eluga läbi pääsemine oli siis paras katsumus,
et noh, see ei ole nüüd võimatu, et tegelikult laeva konvoid ees,
sellistes olukordades sõidavad miinitraalerid,
mis teevad tee vabaks, aga ei ole suur saladused,
et teises maailmasõjas, nii nagu täna Ukrainas,
et ka meie idanaabri väga hästi ei ole korraldatud armee tegevus,
et see ikkagi on niisugune stiihiline ja suhteliselt
peataolek tihti, et et sellepärast seal ka üle 60 laeva
põhja läks suures osas miinide pärast, aga tegelikult ühel
hetkel hakkasid ka endise tsiviillaevu seal kaubalaevad
reisilaevad ründama ka Soomes startinud saksa pommituslennukeid,
et need tegi ikka väga palju kahju, et miiniväljal suuresti
olid miinid, tegid kahju, aga kui miini veel läbi sai,
et siis kuni suursaareni, mis siis oli üks oluline pidev
punkt sel teekonnal, Suursaar sellepärast,
et seal Leningradi startinud punaarmee lennukeid siis
suutsid seda ala Leningradi suursaare vahel kata
ehk siis oli natuke turvalisem. Aga ajas siis miiniväljas kuni suursaareni sealsest tegid
palju kahju, just Saksa lennukid, kes pommitasid laevu. Kas meremiin oli selline, ta ujus natukene veepiiri peal,
mingi asjaga kokku põrgates plahvatas. Jah, seal olid valdavalt kontaktmiinid, Nendel erinevaid tüüpe,
näiteks soomlased kasutasid ühtesid, mis olid veel
Tsaari-Vene majast Soome jäänud, et neid oli veidi modifitseeritud.
Ja siis noh, sest saatuse paradoksina siis kasutati
Tsaari-Venemaa siis õigusjärglase, nõukogude liidu vastu
sõjas miini tööpõhimõte toona oligi just nii,
et need veesati seal on.
Eks seda kirjeldada on keeruline, aga suuresti seal ankur all,
et miinide Julbi lihtsalt vaid need on siis siukse kettivi
trossiga merepõhjas fikseeritud, et nad ikkagi püsivad omal
kohal ja nad on niukene meeter-poolteist veepiirist allpool. Ehk siis neid vee pealtnäha ei ole ja ka näiteks madalama
süvisega torpeedokaatrid ja muud siukse madala süvisega
alused tegelikult said sealt ohutult üle sõita.
Juhul kui see, et miinitrosside katkend näiteks traalimisel,
need läksid katki, aga üks Juminda kandis üks paat,
siis kes käis merest uppunud laevade kraami korjamas,
sõitis just miinilemis hulpis veebel, et juhtus ka nii,
aga jah, suures plaanis laevadelt lükati koos ankruga miinid vette,
ankur ei ole siis selline, nagu me reisilaevadelt oleme näinud,
et pigem selline enamasti sihuke kastisugune metallmoodust
siis mis vajus põhjuselt, jooksis kooli peal tross välja
ja siis ta hoidis seda miini õigel kõrgusel. Kui üritada sõnades edasi anda, siis umbes nii see
tööpõhimõte oli. Kas need miinid on ka nüüd need, mida veel on leitud siiamaani? Oo jaa, meil mereväe ju üks põhitegevusi on viimase 30 aasta jooksul,
mis mereväe taasloomisest on merevägi meie siin Läänemere
tegutsenud on just peamisi operatsioon olnudki teise
maailmasõjaaegsete miinide kahjutuks tegemine.
Et neid ikkagi igal suvel leitakse siit üksjagu
ja siis ka juhitakse, et nad ei kujutaks endast ohtu,
et ei tasu karta, et ujumas käia, et siis midagi juhtub,
aga, aga mingi teoreetiline oht seal ikkagi on olemas
ja sellega meil merevägi täna tegeleb ka. Nii et augusti lõpus 1941 sellel miiniväljal Juminda
poolsaare kõrval 60 laeva läks põhja, 15000 inimest hukkus.
Millised mälestused, millistel kandjatel üldse on säilinud? Mis me näituse jaoks raamatu jaoks kasutasime,
et meil endal muuseumi kogudes on, on üksjagu mälestusi
talletatud ka juba siin nõukogude ajast,
hilisemast ajast on ka kirjanduse põhjal,
aga noh, mis on varasemalt ilmunud, et need meil siia ei,
ei pannud ja siis me ka ise kogusime, kutsusime üles seal
piirkonna inimesi jagama oma, kellel on mõni mälestus
või mõne tuttava mälestused sealt üks Aino Kitvel Juminda
poolsaarelt väga lahkesti meid kahe põneva mälestusega toet sammutime,
kolleeg Vallo kelmsaar käis sisesel intervjueerimas
ühte-kahte inimest, eakamad, kes meenutasid seda sündmust
just sealt kalda poole vaatest, et nagu siin üks mälestus
Olga Treimannilt raamatusse jõudis. Et merelt kostis laste nuttu ja naiste kisa kaks päeva,
et, et sa ikkagi kaldal olnud, tal jäi eredalt meelde. Milline see ilm võis tollel päeval olla või nendel kahel päeval? Ilmal ei olnudki viga, et tegelikult evakuatsioon pidi
algama hüppa päev varem, 27. augustil aga siis ta just
lükkus edasi halbade ilmastikuolude pärast,
aga 28 ja 29 August oli täitsa viisakas ilm,
et ei olnud hullu kindlasti sügisel tavaliselt merevesi juba
kipub külmemaks minema, eksi mälestustest,
nendel, kes pikemalt vees olid ikkagi joonistub välja see,
et külmumise oht oli reaalne ja seal paljud kaaslased,
kes seal kuskil lauajupil istusid, et ikkagi külmumine just
oligi see, mis siis merepõhja lõpuks viis,
et kui päästepaadid ennem need ülesse korjanud päästekaatrid. Aga on ka konkreetseid mälestusi inimestelt,
kes ise seal laeva peal olite.
Kuidagi pääsesid? Ja meil on vast üks selline põnev lugu, pääsemisest on laeva
kaptenilt Georg Kaselt, kes siis pandi Leic lutserni
nimelise auriku kapteniks seal vahetult enne evakuatsiooni.
Endal õnnestus miiniväljast õnnestus turvaliselt üle tulla,
aga siis jäi just laev tal saksa pommitajate kätte,
siis ta elavalt kirjutab, kuidas nad tegid siukseid jänesehaake.
Nad on mere peale pommidest pääseda, siis lõpuks ikkagi sai
mitmepommiga pihta ja ka ise sai raskelt vigastada. Aga siis, kuna nad olid juba suursaare lähedal,
et siis need õnnestus suursaare juures laev Kanaaridele
sõita ja siis pääsed, et kõik raamatusse mahtunud,
aga meil arhiivis on olemas, kuidas siis need mälestused jätkuvad,
et tal tegelikult tal oli haavad nii rasked,
et seal peaaegu aastapäevad Leningradi blokaadi ajal oli
veel haiglas, Leningradis?
Üks keeruline oli just haavade pärast, aga teine siis ka
toidunormide pärast, et need olid väga kasinad. Selle raamatu nimi on põrgu Läänemerel, te olete kindlasti
kokku puutunud mereõnnetuste ajalooga, kas see on üks
hullemaid või kõige hullem? Hukkunute koguarvult kindlasti kõige hullem,
eks teise maailmasõja ajast on ka 44.-st aastast seal
näiteks moeroomes, siis oli viis saksa armee haavata,
aga ka väga sadu ja sadu eesti põgenikke siit Saksamaa poole teel,
et nemad siis Liivi lahes.
Eks laev, õhk ja seal oli ka kuskil kaks-kolm 1000 hukkunut
ühe laeva peal.
Et see on kindlasti teine, selline väga suur
ja traagiline õnnetus teises maailmasõjas,
neid laev oli omajagu ja seal ka paar päeva ennem neid
Juminda sündmusi näiteks Tallinnas läks teel väga tuntud laev,
Eesti rand, mille lugu paljud teavad, et mis siis lõpuks
jõudis pärast saksa lennukitelt pommitabamuse saamist
Prangli saare randa, et ka seal oli sadu
ja sadu hukkunuid. Tekst, neid traagilisi sündmusi seal teises maailmasõjas oli
ikkagi ohtralt.
Kuna raamatu nagu üks põhifookus, mälestused,
eks mälestused ikka kipuvad universaalselt olema,
et seal saab sellise väga vahetu kogemuse vahetu kontakti
siis nende sündmuse tunnistajatega, kes eks ole ise omal
nahal seda läbi elasid, et selles mõttes ta kindlasti ei pea
eelteadmisi omama ja raamatul on ka väike kolleegid Artolli
Roman Mcjevitši saatesõna, siis mis siis annab ka ülevaate
sellest Juminda miinilahingust ja Tallinna evakuatsioonist. Et eesti keeles väga palju sellest uurimus ilmunud ei ole,
et see on siis kindlasti hõlbustab, laiendab ka seda
teadmiste baasi lugejal. Sander Jürisson, ma väga tänan teid selle ajaloo tunni eest
ja soovitame lugeda raamatut põrgu Läänemerel Juminda 1941,
et teada saada omaenda lugu.
Ma tänan teid.
